Lugemispäevik

  Salokannel ütleb, et kirjutas selle raamatu soome keeles soomlastele. See on raamat eesti kirjandusest soomlase silmadega. Seetõttu on algus pühendatud Eesti ajaloole ja eestlaste rahvusena püsima jäämise alustaladele, kuni jõuab Eesti Kirjanike Liiduni, selle muutumisest nõukogude korra ajal ja kuidas sinna kuulumine või mitte kuulumine mõjutas kirjanike elu ja tegevust. Samuti ajakirja Loomingu, kirjastuse Eesti Raamat ja "Loomingu raamatukogu" asutamisest, tsensuurist ja selle ülekavaldamisest, praeguseks tuntud ja armastatud kirjanike kirjandustee algusest. Jagatakse   kirjanike mälestusi omavaheliste kontaktide ja sõprussuhete tekkimisest, kirjanduslikest salongidest ja kohvikutest. Väga hea ülevaate annab autor meie kirjanduslikest perekondadest ja põlvkondadest (Krossid, Rauad, Viidingud, Ehinid, Hindid, Kaplinskid, Rummod, Runnelid jt). See on raamat Eesti tänapäeva kirjanduselu kujunemisest, kuhu on pikitud seiku nõukogude elu absurdsusest ning hulgaliselt mälest...

  Raamatus on kolm lugu Alatskivi kandist, kuhu Liiv peale vaimuhaiglast vabanemist naaseb. Juhan on proovinud Tartus oma luuletustele kirjastajat leida, kuid käimasoleva venestamise ajal ei ole Eesti isamaalisel luulel mingit lootust. Rahatuna ja jälitusmaaniaga kimpus on ta sunnitud kodutee jalge alla võtma, kuid süü- ja hirmutunne hoiab teda isatalust eemale ning sinna jõuab ta alles raamatu viimases loos. Alatskivil on aga toimunud mõrv, mille eest urjaadnik on vahistanud Juhani meelest vale mehe ja sellega ei saa Liiv kuidagi leppida. Must vanaeit, kes Juhanile surma ennustab, jääbki teda saatma ja kui teda mõrvateooriate pärast hulluks nimetatakse, saab kirjanik vastu öelda, et jah, mul on selle kohta täht ka. Teises loos satub Liiv Alatskivi mõisa, kus mõisaproua tahab tõestada, et ka eestlased Euroopa kultuuris kaasa rääkida võivad ja selle tõestuseks toob ta mõisa luuletaja Liffi, kes ei pea midagi muud tegema, kui ainult luuletama. Paraku juhatab must vanaeit ta varsti jä...