Lugemispäevik

„Kirikakrad“ on põnev ja tempokas kriminaalromaan, mis algab justkui kolme erineva loona.  Stockholmis uuritakse tapetud eakas vanapaari juhtumit, samal ajal ootab Iraagist ebaseaduslikult Rootsi saabunud Ali korterisse lukustatuna paremat tulevikku ning Bangkokis hätta sattunud rootslanna peab võitlust ellujäämise nimel. Aegamööda selgub, et kõik need lood on omavahel seotud, kuid mis moel ning kes on hea ja kes on halb, on hoopis keerukam välja selgitada. Õnneks on taas lugejate ees kuritegusid lahendamas Fredrika Bergman ja tema kolleegid kriminaalinspektor Alex Rechti töörühmast. Tegu on järjega 2020. aastal eesti keeles ilmunud raamatule „Tuhkatriinud“, kuid on hästi loetav ka iseseisva raamatuna. Leigi tutvustuse sarja esimese raamatu kohta leiab siit: https://lvkrkraamatublogi.blogspot.com/2020/10/kristina-ohlsson-tuhkatriinud.html

Häid krimiromaane ilmub palju ning vahel on raske valida, millist soovitada. Arnaldur Indriðasoni raamatu tegi minu jaoks teistest huvitavamaks see, et tegu on ühtaegu nii kriminaalromaaniga kui ka perekonnalooga. Reykjavíki lähedalt leitakse ehitusplatsilt sinna pea 70 aastat tagasi maetud inimese luustik. Appi kutsutud arheoloogidel edeneb väljakaevamine teosammul ning politseinikud peavad seni infot otsima mujalt – vaadates läbi vanu dokumente ja üritades vestelda piirkonnas kunagi elanud inimestega. Samal ajal avaneb lugeja ees üks traagiline perekonnalugu, milles vägivaldne pereisa hävitab oma hirmuvalitsuse ja vägivallaga kogu oma pere tulevikku. Nagu krimiromaanides ikka, on ka juhtumit uurivate politseinike eludes keerulised ajad – seda eeskätt uurija Erlenduril, kelle narkosõltlasest tütar võitleb haiglas parajasti ellujäämise eest.  Ja muidugi annab raamatu lõpp aimu, et Erlenduri uurimised jätkuvad ka järgmistes raamatutes. Romaan „Maetud minevik” on pälvinud Põhja...