Lugemispäevik

Andra Teede on eesti luuletaja, dramaturg, ajakirjanik, kriitik. Hetkel kirjutab Teede lisaks muudele töödele stsenaariumit ka teleseriaalile “Õnne 13”. Veidi aega enne luuleraamatu “Pikad mehed, pikad elud” ilmumist olin sattunud kuulama taskuhäälingut, kus Andra Teede osales. Ma ei olnud tema luuletusi varem lugenud, kuid kui raamat raamatukogusse jõudis, siis loomulikult vaatasin sisse. Kuigi raamatukoguhoidjal vaevalt sobib nii öelda, siis ma ei ole väga suur luulelugeja, kuid seda raamatut sirvides midagi köitis. Ilmselt oli tegu sellega, et autor on minuga üsna üheealine, seega oli huvitav piiluda teistsuguse eluga naisterahva mõtetesse… Ei saa just öelda, et oleksin end kõigega samastanud, kuid nii mõnigi mõte tekitas siiski äratundmise. Igatahes mina sain “julgust” juurde teinekordki käsi mõne luuleraamatu järgi sirutada. Luuleraamat ilmus sarjas “Jumalikud ilmutused”

Jaak Urmet (s. 1979) portreteerib vanemate põlvkondade kirjanikke – Ralf Parve, Enn Vetemaa, Andres Ehin, Sass Suuman, Johnny B. Isotamm jt – ning keskseid kujusid eakaaslaste hulgast – Jürgen Rooste, Contra. Eraldi püüab ta sõnadesse tabada õppejõu, luuletaja ja kirjandusteadlase Toomas Liivi isiksust. Tallinna noorte kirjanike ja Peda eesti filoloogia üliõpilaste tegemistest aastatel 1998–1999 annab aimu autori tollal peetud päevaraamat, millest on ära toodud mahukas valik katkendeid. See pole kuiv ülevaade kirjanike eluloost, vaid isiklike kokkupuudete najal kirja pandud mälestused. Ilmub sarjas „Kirjanikud omavahel“. See on raamatusari, milles kümme eesti kirjanikku kirjeldavad olnud ja olevat kirjanduselu loojate omavaheliste suhete kaudu. See on sari andekatest ja omanäolistest Eesti inimestest. Huvitavad isiksused, kes on aegade jooksul omavahel põrkunud, armastanud, vihanud ja leppinud. Erakud ja suhtlejad, riigimehed ja katlakütjad, loojad ja nende muusad, kostitajad...

Henri Pick oli pitsameister ja nüüdseks juba surnud, kuid ühel päeval selgub, et ta on kirjutanud raamatu, kuigi keegi, kaasaarvatud pereliikmed, polnud kunagi näinud Henrit üldse midagi kirjutamas, isegi mitte lugemas. Aga käsikirjal seisab tema nimi ja raamatust saab menuk, ning inimeste elud hakkavad muutuma…   „Henri Picki müsteerium“ peaks südame soojaks tegema kõikidel raamatukoguhoidjatel, sest raamatus on selle elukutse esindajat kujutatud kui väga pühendunud ja suure südamega inimest. Henri Picki käsikiri leitaksegi ühest raamatukogust, kuhu on kokku kogutud käsikirjad, mida pole kunagi avaldatud.   Kas pitsameister tegelikult selle raamatu kirjutas, selgub lõpus ka, kuid sellel teekonnal on mitu tegelast jõudnud selgusele kas oma minevikus või olevikus ja nii mõnelegi terendab hoopis uus algus. Raamatu on välja andnud kirjastus Tänapäev 2017.a

Raamat tutvustab 35 lühemat elulugu Eestiga seotud naistest, kes siin sündinud, kasvanud, elanud või surnud. Kogumikus on ajaloolisi naisi erinevalt elualadelt, erinevatest rahvustest ja ajastutest,  on draamat, traagilisi, uskumatuid ja imetlusväärseid lugusid ning lugusid, mis põimitud rahvapärimusega. Need naised on olnud ambitsioonikad või hoopis tagasihoidlikud, ajastu ohvrid või ühiskonnaelus aktiivsed kaasarääkijad, õnnetutes-õnnelikes armusuhetes, kõrgetasemelised näitlejad, lauljad, lendurid, õpetajad, emad, abikaasad, armukesed ning sõbrad. Nii mõnedki elulood on laiemale üldsusele juba tuntud, nagu Maria Laidoneri, Miliza Korjuse, Siima Škopi, Käbi Laretei jt, kuid on hulganisti nö avastamata pärleid. Raamatusse on valitud ka üks Rakverest pärit ajalooliline isik: Erika Viirsalu (sünd Erika Eugenie Veidenbaum 28.jaan 1909 Rakveres), kes oli Eesti Ringhäälingu esimene naisdiktor raadios. Sobib hästi lugemist armastavale emale või vanaemale emadepäeva kingituseks!

Eesti Raamat alustas uue sarjaga „Tõlkes leitud”. Mõlemad seni ilmunud raamatud olid huvitavad, tundub, et on algus ühele toredale sarjale.  Anthony Peardew on Kaotatud Asjade Hoidja. Mees kaotas nelikümmend aastat tagasi mälestuseseme, mille oli tema hoolde usaldanud ta armastatud mõrsja. Naine suri ootamatult samal päeval. Leinav Anthony hakkas lohutust otsima kaotsi läinud – inimeste poolt käest pillatud, kogemata valesse kohta pandud või maha unustatud – asju päästes ja nende kohta lugusid kirjutades. Nüüd, olles oma elus lõpusirgele jõudnud, hakkab Anthony muretsema, et pole suutnud oma ülesannet täita ja asju nende omanikega uuesti kokku viia. Ta pärandab oma koos kõigi selles peituvate aaretega, rahutu kummitus kaasa arvatud, oma mitte midagi aimavale assistendile Laurale, tehes naisele ülesandeks oma pooleli jäänud töö jätkamise. Traumeerivast lahutusest toibuv Laura on samuti mingil moel üks Anthony kaotatud asjadest. Kui üksildane naine suurde majja kolib, leiab ...