Lugemispäevik

Lasteraamatust võib leida väga toreda reisiidee. Aga mõtlen siinkohal juturaamatuid, mitte päris reisijuhte. Juba ette loetud Marta Sillaots "Trips, Traps, Trull ja teised" 2014. aasta kevadel lugesin oma tütrele Marta Sillaotsa raamatut „Trips, Traps, Trull ja teised”. Kui olin jõudnud looni, kus poisid linnuse juures Valget Daami ootasid, tuli idee, et võiks perega minna Haapsallu: teha linnuse juures piknik, lugeda taas ette seda sama lugu ja pärast mängida mänguplatsil. Ja me viisimegi selle idee ellu. Ühtlasi käisime ka Paralepa rannas, seal läheduses lugesin samuti kolmikute seiklustest.  Kusjuures raamatus on juttu ka Tallinna Nõmme linnaosast. Sinna tasuks samuti koos raamatuga minna. Kuna meie elasime tol ajal Tallinnas, siis sel hetkel see mõte nii ahvatlev ei tundunud, aga paari aasta pärast ehk läheme siiski Nõmmele samuti seda raamatut lugema.  Mulle isiklikult on see raamat huvitav ka selle poolest, et seal on teistmoodi keelekasutus – kuna Marta Sil...

On ilu ajalugu ja inetuse ajalugu, aga lõhnade ajalugu, huvitav. Ajaloodoktor Vladimir Lapini "Peterburi lõhnad ja helid" kompileerib erinevate teadustööde, mälestuste, ilukirjanduse, luule põhjal kolme sajandi lõhna- ja helifooni üle kahe sajandi Venemaa pealinn olnud Peterburile. "Lõhnad ja helid" stimuleerivad mälestusi. Antud juhul sundisid andmed lõhnade ja helide allikate muutustest tuletama ajaloolast meelde kõike, mida ta oli ammutanud erisugustest materjalidest, töötades aastaid raamatukogudes ja arhiivides. Lõhnade ja helide ühendamine ühte uurimusse tundus õige ja sihipärane, sest neil on palju ühist teabekandjatena ning need on emotsioonidest lahutamatud. Lõhnad ja mürad mängivad erilist rolli varasel sotsialiseerumise perioodil, mil laps ei omasta sõnalist informatsiooni. Seetõttu, mõeldes lapsepõlvele, avab mälu suurel hulgal mälestusi lõhnadest ja helidest. Mälestuste taastamist lõhnade alusel hakati nimetama "Prousti fenomeniks" ja s...

Arsti poolt kirjutatud sedel: „Susannel on autism. Ta ei ole vaimuhaige ega ka narkootiliste ainete mõju all. Laske tal rahus rongi oodata.“ Leian, et tegemist on erilise raamatuga – see on kirjutatud autismispektri häirega naise poolt ning on lisaks toimetamata. Väga huvitav on lugeda, kuidas Susanne maailma näeb ja tunnetab. Raamatust saab väga hea ülevaate sellest, mida autism endast kujutab. Susanne tunneb end hästi üksinda olles ning rõõmu tekitavad tähed (astronoomia), õunte korjamine ja söömine ning kumer klaas (läätsed). Susanne Schäferile pandi diagnoos alles 25-aastasena ning pärast seda tundis ta ennast paremini, kuna sai teada, miks ta teistest aru ei saa ja miks nemad temast aru ei saa. Lapsepõlves ta püüdis olla selline nagu teised, aga see ei õnnestunud. „Olen alati pidanud etendama normaalset inimest. See on nii kohutavalt pingutav. Ma ei jaksa seda pidevalt teha... Jah, kindlasti on mul midagi vajaka, mingi meel, äkki see, mida Gillberg nimetab „empaatiaks“. Aga ma...

Ei saa lubada, et tegemist on meeldiva lugemismaterjaliga. Huvitava küll, aga mitte meeldivaga. Raamatu autor avastas erinevates arhiivides säilinud dokumente ja toimikuid uurides, et itta saadetud saksa naistel oli üsna suur osa natsirežiimil toimepandud kuritegude juures ning ta hakkas leitud juhtnööre lähemalt uurima. Saksa naisi värvati Ukrainasse, Poola, Valgevenesse ja Baltimaadesse. Naistele oli see hea võimalus eneseteostuseks ja karjääriks, enam nad ei pidanud leppima vaid koduperenaise rolliga. Paljud noored saksa naised (medõed, sekretärid, õpetajad, abikaasad) töötasid holokausti masinavärgi sees ja olid tunnistajaks erinevatele õudustele. Kuid tihti nad ei olnud pelgalt tunnistajaks, vaid aitasid genotsiidi ka läbi viia. „Kuidas saab naine nii käituda? Et näiliselt emalik, hoolitsev olevus lohutab ühel hetkel õrnalt ja järgmisel hetkel vigastab või isegi tapab, oli ja on üks kõige segadusttekitavamaid külgi naiste käitumises selle sõja ajaloos.“ Raamatus on kirjeldatud...