Lugemispäevik

Yuval Noah Harari on ajaloolane, filosoof ja kirjanik. Tema sulest on ilmunud menukid „Sapiens”, „Homo Deus” ja „21 õppetundi 21. sajandiks”. Harari raamatuid on tõlgitud 65 keelde ja müüdud üle 45 miljoni eksemplari. Olen kõik eelpoolnimetatud teosed läbi lugenud, ka viimatiilmunud „Neksuse”. Pean tunnistama, et tegemist on väga huvitavate ja intrigeerivate raamatutega, mis põnevuse kõrval mõjuvad üksjagu hirmutavalt, eriti „Neksus”. Võimalus, et inimesed on loonud intellektuaalse Frankensteini, tekitab kõhedust, kuid autor pakub ka lahendusi, mida me ellujäämiseks tegema peaksime. Raamat koosneb kolmest osast. Esimene osa on ajalooline, mis aitab ehk paremini aru saada tänapäevastest arengutest ja tulevikusuundadest. Teises osas räägib autor, kuidas inimesed loovad täiesti uut tüüpi infovõrgustikku tagajärgedele mõtlemata. Raamatu viimane osa uurib, „kuidas demokraatiad saaksid toime tulla selle anorgaanilise võrgustikuga- kas suudame teha koostööd, kas saame pidada arutelusid, kui m

Romaan, milles kokkulangevusi raamatutega Anne Jordahli "Karuküti tütred" ja Delia Owensi "Kus laulavad langustid". Põnevikus käsitletakse teemasid, nagu tavamaailmast ära lõigatud olemine, looduses ellu jäämine, jahipidamine, manipuleerimine, vägivaldsed suhted, seksuaalvägivald. Lugu keskendub Helenale ja tema minevikule, mida ta on püüdnud unustada. Helena on õnnelikus abielus, kahe lapse ema. Enda ebatavalisest lapsepõlvest ei ole ta rääkinud isegi abikaasale. Tavaeluga kohanemine on tema jaoks olnud raske, kuna elas 12 aastat soos, teistest inimestest eraldatuna, vaid oma ema ja isaga. Väärkohtlemine ja manipuleerimine olid tüdruku jaoks tavalised, kuna Helena ei teadnudki, missugused on normaalsed peresuhted. Vaatamata isa vägivaldsusele tütar küll jumaldas teda, kuid samas ka kartis ning tahtis talle igati meele järgi olla. See tähendas, et Helena jäljendas oma isa suhtluses emaga ning kohtles naist, kui alamat ja ebaolulist isikut. Helena õppis isalt kõiki

Kanada arsti Gabor Mate raamat avab põhjalikult ATH olemust, põhjuseid ja parema enesetunde saavutamise võimalusi. Temal endalgi on aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Olles ise arst ja püüdes aidata teisi, saab ta tugineda isiklikule kogemusele. Aus ja ehe vaade oma eluteele. ATH-ga inimene püüab ennast aidata ja leiutada toimetulekuks strateegiaid, mis jätavad inimese vahel elust kõrvale ja võivad erinevaid sõltuvusi põhjustada. Nii jagab ta isikliku kogemuse läbi oma ostusõltuvuse kammitsas olemist. Sõltuvused on enamasti valuvaigistid. Eesmärgiks ei saa olla valusatest tunnetest eemale hoidmine. Kaotusi ja pettumusi taluma õppimine väldib kaitsemüüride, halva ja obsessiivse käitumise taha peitumist. Ei saada terveks, vaid arenetakse.  Raamatus on palju häid nõuandeid (olenemata ATH-st) laste ja noortega lävimiseks ning konfliktide lahendamiseks üksteisest üle sõitmata. Soovitan raamatut kõigile lapsevanematele, õpetajatele ja kasvatajatele. Samuti leiab sealt huvitavat teadmist enesehin

Maja Lunde käsitleb oma lasteraamatutes teemasid nagu surm, kaotus, üksindus, hingevalu, igavene sõprus, sõda. Probleemid, mis on rasked täiskasvanutelegi, räägib ta lahti lastele arusaadavas keeles ning pakub alati helgeid lahendusi. Väga vahva on, kuidas kõigis seniilmunud raamatutes illustratsioonid loo meeleolu edasi annavad. “Tuuletooja” on Maja Lunde ja illustraator Lisa Aisato 3. osa lasteraamatusarjast “Aastaaegade kvartett”.       Raamatu peategelane on 11-aastane Tobias. Sõjast traumeeritud poiss saadetakse peale sõda suvevaheajaks kalur Edith Lothe juurde Kaljuneemele kosuma ja taastuma. Leides tühjast toast maalid, asub Tobias uurima, kelle tehtud need on. Ta saab teada kogu tõe maalide kohta, sellest, mis juhtus majakas, kes on Tuuletooja ja Metsaisand ning miks kolm omaaegset parimat sõpra- Edith, Dina ja Peter seda enam ei ole. Väga mõtlemapanev lugu sellest, kuidas laps paraneb sõjatraumast ning kuidas ta parandab ka täiskasvanute hingehaavad. See seikluslik ja maagil

Loo peategelane on noor naine Justine, kes töötab Hortensia-nimelises vanadekodus hooldajana. Ta elab oma vanavanemate ja onupoja Julesiga, sest mõlema noore vanemad hukkusid samas autoõnnetuses. Justine naudib oma tööd vanadekodus, talle meeldib kuulata vanakeste lugusid ning tema eriliseks lemmikuks on ligi 100 aastane Helene, kelle traagilise eluloo on ta otsustanud kirja panna. Lugu kulgeb kõrvuti mitme ajas ja mitme tegelase silmade läbi. Lisaks Helene saatuse avamisele hakkavad kooruma ka Justine ja Julesi vanemate hukkumise tagamaad. Lugu on kurb ja traagiline, kuid samas soe ja südamlik. Keegi pole üdini halb ega hea ning halbade otsuste taga on inimlikud tunded.  Lisaks minevikku vaatamisele lisab põnevust kaasajas toimuv, nimelt tekitab pahameelt ja palju segadust vanadekodust selle unustatud asukate omastele helistav anonüümne helistaja. Samalt autorilt on varem ilmunud ka raamat “Lilledele värsket vett”, mille lugemiseks tuleb end raamatukogus ikka veel järjekorda panna. 

„Evelyn Hugo seitse abikaasat” on lugu väljamõeldud filmistaari glamuursest ja skandaaliderohkest elust aastatel 1950- 1980 Hollywoodis. Evelyn palkab oma elu lõpus noore ajakirjaniku Monique, et see tema eluloo objektiivselt ja ilustamata kirja paneks. Rullub lahti julmalt aus lugu Evelynist kogu tema ebatäiuslikkuses, tehtud tegudest ja vigadest, saavutustest ja nendeni jõudmisest, aga eelkõige armastusest selle erinevates vormides. Mulle meeldis juba sama autori romaan „Daisy Jones & The Six”, aga see raamat on parem. Tavaliselt ei ole armastusromaanid päris minu „tassike teed”, kuid see teos ei ole kindlasti mingi läila „naistekas”. Usun, et lugejal on elamus garanteeritud, eriti veel seetõttu, et saladus, miks palkas Evelyn noore ja tundmatu ajakirjaniku oma elulugu kirja panema ja avaldama, selgub alles raamatu lõpus, nagu parimates kriminullides. „Inimesed arvavad, et intiimsus käib kaasas seksiga. Aga intiimsus käib tegelikult kaasas tõega. Kui taipad, et võid kellelegi oma

Romaani tegevus toimub 1931. aastal Soome külas, kus Elena koos abikaasaga kirstutöökoda peab. Oma panuse sellesse ettevõttesse annab ka Elena ummamuudu ämm. Elena elu kulgeb üsna igavas ning rutiinses rütmis ning tulevik näib perspektiivitu, kuna peale kahte nurisünnitust kahtleb ta lapsesaamise võimaluses. Kõik muutub, kui kirstu tuleb tellima pealinnast üks omapärane naine. Tekib armukolmnurk ning järgnev on juba lugu keelatud armastusest. Romaani kõrvaltegelasest, ämmast, kes enda minevikule mõeldes minia poole hoiab ning tema valikuid heaks kiidab, saab loos oluline niiditõmbaja ja edasiste sündmuste mõjutaja. Kogu sündmustik võib näida kohati üsna klišeelik, kuid ajastut arvestades mõjub vägagi tõepäraselt. Romaan on hoogsalt kirja pandud ning lugedes ei arvakski, et tegemist on autori debüütteosega. Tegelaskujud on värvikad ning seetõttu võib loota, et keegi võtab selle teose põhjal ka filmi teha. Peep Ehasalu kirjutab Sirbis: “Enamikus riikides, sh Eestis, oli karistatav ainult