Lugemispäevik

„Evelyn Hugo seitse abikaasat” on lugu väljamõeldud filmistaari glamuursest ja skandaaliderohkest elust aastatel 1950- 1980 Hollywoodis. Evelyn palkab oma elu lõpus noore ajakirjaniku Monique, et see tema eluloo objektiivselt ja ilustamata kirja paneks. Rullub lahti julmalt aus lugu Evelynist kogu tema ebatäiuslikkuses, tehtud tegudest ja vigadest, saavutustest ja nendeni jõudmisest, aga eelkõige armastusest selle erinevates vormides. Mulle meeldis juba sama autori romaan „Daisy Jones & The Six”, aga see raamat on parem. Tavaliselt ei ole armastusromaanid päris minu „tassike teed”, kuid see teos ei ole kindlasti mingi läila „naistekas”. Usun, et lugejal on elamus garanteeritud, eriti veel seetõttu, et saladus, miks palkas Evelyn noore ja tundmatu ajakirjaniku oma elulugu kirja panema ja avaldama, selgub alles raamatu lõpus, nagu parimates kriminullides. „Inimesed arvavad, et intiimsus käib kaasas seksiga. Aga intiimsus käib tegelikult kaasas tõega. Kui taipad, et võid kellelegi oma

Romaani tegevus toimub 1931. aastal Soome külas, kus Elena koos abikaasaga kirstutöökoda peab. Oma panuse sellesse ettevõttesse annab ka Elena ummamuudu ämm. Elena elu kulgeb üsna igavas ning rutiinses rütmis ning tulevik näib perspektiivitu, kuna peale kahte nurisünnitust kahtleb ta lapsesaamise võimaluses. Kõik muutub, kui kirstu tuleb tellima pealinnast üks omapärane naine. Tekib armukolmnurk ning järgnev on juba lugu keelatud armastusest. Romaani kõrvaltegelasest, ämmast, kes enda minevikule mõeldes minia poole hoiab ning tema valikuid heaks kiidab, saab loos oluline niiditõmbaja ja edasiste sündmuste mõjutaja. Kogu sündmustik võib näida kohati üsna klišeelik, kuid ajastut arvestades mõjub vägagi tõepäraselt. Romaan on hoogsalt kirja pandud ning lugedes ei arvakski, et tegemist on autori debüütteosega. Tegelaskujud on värvikad ning seetõttu võib loota, et keegi võtab selle teose põhjal ka filmi teha. Peep Ehasalu kirjutab Sirbis: “Enamikus riikides, sh Eestis, oli karistatav ainult

Raamatu kaanel on tekst: „Julmalt aus käsiraamat, kuidas ellu jääda.” Täitsa tõsi, täpselt seda see raamat on - lausa detailideni aus, rääkides asjadest nii, nagu nad on või võivad olla. Käsiraamat on see teos ka kindlasti, sest pakub lahendusi kõikvõimalikele erinevatele probleemidele, mis noorel emal ette võivad tulla. Autor kirjutab lapsevanemaks saamise kogemusest kohati nii humoorikas võtmes, et vahepeal isegi ununeb, et tegemist ei ole ilukirjandusega. Enda emakssaamisele tagasi mõeldes võin küll öelda, et just see raamat oleks päästnud minul nii mõnegi päeva, sest nõuanded ja julgustus, mis mul tollal saamata jäid, on nende kaante vahel kenasti kirjas. Enne beebi sündi võiks iga tulevane lapsevanem selle raamatu läbi lugeda või endale hankida, sest nii suures mahus erinevaid praktilisi näpunäiteid ei ole ma varem kusagil kohanud. „Ma vastasin kõigile väljakirjutamise kriteeriumidele ja arst kinnitas mu lahkumise. See oli hetk, mil mu ärevus eskaleerus tasemelt „oh ei, ma pean ko

Ajakirjanik Simon Shuster on võtnud kätte ja kirjutanud raamatu Volodõmõr Zelenskõist. Fookuses on ajaperiood veebruarist 2022 kuni novembrini 2022, kui vabastati Hersoni linn. Väljend “võtnud kätte ja kirjutanud” kõlab muidugi ülekohtuselt lihtsustatuna. Shuster on kajastanud sündmusi Venemaal ja Ukrainas läbi 17 aasta. Ta oli esimene välisajakirjanik, kes jõudis Krimmi, kui Vene väed 2014. aastal selle vallutasid. Sõja täiemahulisest sissetungist alates viibis Shuster Kiievi presidendi hoones, et mitte öelda, viibis koos presidendiga punkris. Olles näinud Zelenskõid kriitilistes sündmustes niivõrd lähedalt ja omades varasemaid teadmisi Ukraina poliitilisest, sõjalisest ja majanduslikust olukorrast, oskab ajakirjanik objektiivselt kirjeldada sündmuste kulgu ja presidendi raskeid dilemmasid (või isegi trilemmasid). Raamatu teeb loetavaks see, et ajakirjanik on kirjutades jäänud lihtsale ja inimlikule tasandile. Tegu ei ole sõjateoreetilise või ajalookriitilise teosega. Kirjanik jälgib

Järjekordne muhekrimi rootsi autorilt Christoffer Holstilt. Kirjaniku esimesed raamatud on raamatukogus väga populaarseks osutunud ja ka minule on need meeldinud. “Hinnaline saak” on esimene osa uuest sarjast, kus peategelasteks õed Lina ja Louise. Nad on üksteise olemaolust teadlikuks saanud alles täiskasvanutena ja neil on päris suur vanusevahe. Sellele vaatamata on nad lähedased. Vadstena linnas kaob ootamatult teismeline tüdruk Frida ja mõne aja möödudes haihtub õhku ka tema eakaaslane Romina. Linal ja Louisel on parasjagu elus keerulised ajad, vanem õde Louise on ajakirjanikutöölt pensionile jäänud ning delikatessipoodi pidav Lina on pahuksis oma abikaasa Callega. Töiste ja eraeluliste asjaolude tõttu satuvad Vadstenasse ka stocholmlannadest õed ning loomulikult on neil tarvis välja nuputada, mis tüdrukutega juhtuda võis.   Lõpplahendust lugedes tekkis mõte küll, et kas juhuslikke asjaolude kokkulangemisi veidi liiga palju ei ole, aga ega raamat ei peagi ju täiesti tõepärane olema

Ajalooliste kriminaalromaanide sõpradel on põhjust rõõmustamiseks, sest Lille Roometsa raamat „Härjasoo hingevaras" viib lugeja 1905.aasta Lõuna-Eestisse, kus Ado Luuk töötab urjadniku ehk politseiametnikuna Abja vallas ning talle määratakse abiliseks Max Rawell.  Luuk, kes hea meelega pikki päevi jaoskonnas veedab, sest kodune käratsev lastekari käib talle närvidele, on uuest abilisest üsna häiritud, pidades abilist nolgiks, keda Luugi järgi nuhkima on saadetud. Lisaks on Rawell kaasa toonud koerakutsika, kellest jäljekoera koolitada plaanib. Tõsi küll, esialgu tekitab koer rohkem pahandust, kui temast kasu on. Tandemil tuleb kohe aga kuritegu lahendama hakata, sest keegi on ära varastanud mõisavalitseja tite. Peagi selgub, et see pole aga ainuke kadunud laps, sest naabervallast on kadunud ka kehvikute pere pesamuna. Ja kes on Härjasoo hingevaras? Seda saab teada raamatut lugedes.

  Lugu saab alguse Vasa linna suurest tulekahjust 1852.aastal, kus koos majadega kadus ka teenijatüdrukute töö. See sunnib soomerootsi tütarlast Bitti koos mõne kaaslasega ette võtma pikka, kurnavat ja ohtlikku teekonda Helsingisse. Kõik ei jõuagi pärale, kuid Bitt jõuab ja tunneb, et teda on seal juba oodatud. Valentinil tuli läbi käia sama kurnav teekond Krimmi sõtta ja tagasi, enne kui saab oma nooriku koju viia ja pere luua. Kooliharidust peeti seal peres au sees ja tuleviku pandiks. Vanem tütar Olgagi kannab edasi isa väärtusi. Tema suhe ja abielu Robertiga on ideaalne just vaimsel tasandil ja lööb õitsele ajal, mil nad koos esimest rahvaülikooli rajavad. Tegelikult ongi see suuresti just Olga lugu – isa eeskuju ja tema ootamatu valus kaotus, vastuoluline ja lühikeseks jäänud suhe abikaasa Roberiga, püüe oma tütart Karinit hariduse usku ja õigele teele pöörata. Pettumused, katsumused, õnnestumised läbi sajandivahetuse poliitiliste tõmbetuulte Soome iseseisvuse saavutamiseni. Kui