Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2017 postitused

Loone Ots "Kuulsad ja naljakad eestlased"

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul on ilmunud mitmeid koguteoseid ja ajalugusid, isikute elulugusid, näiteks TEA entsüklopeedia „Eesti Vabariik 100”, Mart Laari suur ajaloo mälumäng „Eesti Vabariik 100”, Allan Espenbergi „Esimene Eestis 1918-2017” või Jaak Juske „100 põnevat lugu Eesti vabariigist”. Mina lugesin Loone Otsa kogumikku „Kuulsad ja naljakad eestlased: 250 tõestisündinud lugu”. Autor on 250 eesti kultuuritegelase elust leidnud naljakaid-puändikaid juhtumisi, alates 16. saj. algul elanud Simon Wanradtist, esimese säilinud eestikeelse raamatu autorist kuni Gerli Padari tegemisteni Lotte-muusikalis. Leonid Lentsman valib laulu: „Eesti NSV kommunistliku partei ideoloogiasekretär, pärast ka keskkomitee sekretär, oli krimmieestlane Leonid Lentsman. Kord 1970. aastail osalenud Lentsman järjekordsel labrakal, kus joodi palju viina ja hinged avanesid. Sel puhul selgus ikka, et sisimas on kõik kommunistid kanged eestlased, aga kaine peaga unustasid nad selle jälle ära. Se

Malin Persson Giolito "Vesiliiv"

Stockholmi rikaste linnaosa Djursholmi koolis  toimub tulistamine. 18-aastane Maja Norberg on  väidetavalt maha lasknud lisaks mitmetele klassikaaslastele, oma õpetaja, parima sõbra Amanda ning poissõber Sebastiani. Ta on peamine kahtlusalune ning on veetnud vanglas juba 9 kuud oodates kohtuprotsessi algust.  Rootsi meedia ning avalikkuse silmis on ta juba ette süüdi mõistetud. Raamatus on kaks paralleelselt jooksvat loo liini, üks on eeluurimise aeg ja kohtuprotsess ning teine osa on Maja suhted perekonna, Sebastiani ja Amandaga ehk kõik koolitulistamisele eelnev. Kohtuprotsessi kirjeldused  vahelduvad Maja tagasivaatavate mõtisklustega oma fasaadperekonna, pealiskaudsete sõprussuhete ja ellusuhtumise ning liiga keeruliseks muutunud armastuse-kaassõltuvuse üle. Süüdistaja-kaitsja "pingpongimäng" hoiab kõigi pinget üleval viimase minutini, kuigi Maja teab, et kuidagi pole võimalik muuta fakti, et ta tõesti tappis oma parima sõbra ning Sebastiani. Romaani järelsõnas kirju

Tiit Pruuli "Minu maailm"

Kirjastuse Petrone Print „Minu” sarja 100. raamat telliti reisi(äri)mehelt Tiit Pruulilt. Pealkirjaks sai suurejooneline „Minu maailm”. Isiklike muljete huvilisena mõtlesin, et vaatan sisse, mida ta tervest maailmast suutis nii pisikesse raamatusse mahutada. Hakkasin sissejuhatusest peale ja tundus, et liiga suurustlev, lugesin edasi ja edasi ja kaks tundi ja ei suutnudki enne lõpetada, kui raamat läbi sai. Mis selle paeluvuse siis tingis? Ma arvan, et kohalike inimestega kohtumiste ja vestluste esitamine. Palju otsest kõnet tekitas tunde, nagu loeks ilukirjandust. Näiteks: „”Millal sa Kasahstani elama tulid?” alustasin pärast esimest valgusfoori.  „Mis mõttes tulin, ma olen kogu aeg siin elanud. Seitse põlve, nagu öeldakse. Kogu see Lõuna-Kasahstan on usbekke täis. Meid on sel maal üle poole miljoni.” „Kasahhi keelt räägid?” „Mui-du-gii,” teatas Rustam käsi laiutades. Rustamil oli omapärane sõidustiil – ta roolis autot oma suure kõhuga. Kätega ta kas vehkis, et oma sõnade

Jenny Lawson „Hullult õnnelik“

„ Sa pead aru saama, kuidas depressiooniga ellu jääda, mis pole tõesti kerge, kuna depressioonis olles oled rohkem kurnatud kui terve elu jooksul kokku ja su aju valetab sulle ja sa tunned, et ei väärigi aega ja energiat (mida sul sageli isegi pole), mis on vajalikud abi saamiseks. “ „ Tõeliselt hirmutav on see, et mõnikord ajab täiuslikkus asjad hullemaks. Sa peaksid kurb olema, kui asjad on halvasti, aga kui oled kurb siis, kui sul on olemas kõik, mida sa peaksid väidetavalt soovima? See on täiesti halvav hirm. “ Raamat räägib küll vaimuhaigusest, depressioonist ja ärevusest, aga seda kohati naljakalt. Aeg-ajalt tekkis küll segadus, et miks ma naeran, siin on ju tegelikult tõsised asjad kirjas. Huvitav, kas humoorikamad inimesed ongi tihti suures ärevuses või isegi depressioonis ning kannatavad palju või on kunagi pidanud palju üle elama. Kas huumor on mask, vahend ellujäämiseks? Ma igaks juhuks liiga palju ei mõtle sellele, sest muidu hakkan iga nalja viskavat inimest inten

Ilmar Tomuski "Isamoodi unejutud"

Läheneva isadepäevaga seoses on hea Teile tutvustada Ilmar Tomuski uut vahvat lasteraamatut "Isamoodi unejutud". Raamatu tegelasteks on viieaastane Marta koos ema-isaga. Marta käib lasteaias ja ema-isa tööl. Isa on autolukksepp ja mehaanik, ta teeb oma tööd väga hästi ja on muidu ka väga tore isa, kuid tal on üks viga - ta ei oska unejuttu rääkida.  Marta on tüdinenud tuntud unejuttudest ja palub isal midagi uut välja nuputada. Isa on algul üsna hädas, kuid mida aeg edasi, seda ladusamalt hakkavad isal erinevad unejutud pähe tulema. Näiteks leiab isa muinasjuttudest järgmised lood: Punamütsike, Taukar ja kolm lendavat põrsast; Vapper Rüütel ja vangistatud salat; Kuidas rumal arbuus Kuu peal lõhki läks; Kuidas siga, konn ja prussakas jaanipäeval jõule pidasid; Miks ema kunagi habet ei aja ja palju teisi lustakaid jutte.  Isa unejutud meeldivad Martale nii väga, et ta hakkab neid samu jutte lasteaiakaaslastele rääkima. Ka lasteaiakasvatajale meeldivad sellised unejutud,

Erica Jong "Hirm kaduviku ees" ja Penelope Lively "Kuidas see kõik algas"

Viimasel ajal satuvad mulle näppu raamatud vanaks jäämisest.  Nii et armumiste asemel haigused ja eksistensiaalsed mõtted. No lugege vaid neid! „Kas ta on selles kastis?” küsis ema matusel. „Ei,” vastasin ega valetanud. Ta oli juba kaugel ära. Tema laipa identifitseerides suudlesin teda põsele, jättes oma huulepulgaga armastuse märgi, kuid isa ilme polnud enam tema oma. Kui kiiresti küll hing põgeneb! „Ma armastan sind, issi,” sõnasin külmale põsele. Samahästi oleksin võinud rääkida nukuga. Ilma elu ja soojuseta, ilma liikumiseta on liha peaaegu äratundmatu. See, mis jääb, on elusolijate mälestustes: peegeldustes, jäljendatud žestides, sõnades, muusikas.”  Erica Jong „Hirm kaduviku ees”   „Kõrge vanus pole vingujate jaoks. Ja murtud puusaluu pole kindlasti mitte vingujate jaoks. Muidugi olid enne puusa veel põlv ja selg, aga see oli lihtsalt degenereerumine, mitte pahatahtlik väline sekkumine. Põlv. Selg. Ja kae silmadel. Ja need pisted vasakus õlas ja veenikomud ja veeni

Indrek Koff „Saja rahva lood”

„Saja rahva lood” kõlab nagu see võiks sisaldada erinevaid lugusid. Eks ta mõnes mõttes sisaldabki, aga mitte sel moel  nagu  arvata võiks. Selles on erinevaid muinasjutte, aga see ei ole muinasjuturaamat. Muinasjutte sisaldav raamat, mis ei ole aga muinasjuturaamat meeldis mulle nii väga, et ma pidin selle endale ostma, et saaksin seda aeg-ajalt uuesti lugeda.  Imelikul kombel pakub see lohutust, võib lausa mõtlema panna, pakub äratundmisrõõmu ja paneb aeg-ajalt muigama.   „ Lugulaul ööpäev läbi robotina töötavast ja küülikuna paljuneda ihkavast inimesest, kes rikkus looduse tasakaalu ja sai endale mobiiltelefoni. Läbi vabrikutossu aimub jalgupidi reostatud vees seisev teisitimõtleja, kes nõuab: tooge varblased tagasi! ” „ Muinasjutt, mida sa eelistaksid mitte kuulda, sest ta räägib sulle sinu enda kohta asju, mida sa tegelikult tead, aga ei ole valmis tunnistama. ” „ Muinasjutt eesmärkidest ja nende saavutamisest, tahtejõust, võitjatest ja kaotajatest. Kuula, luuser, seda mu

Ave Alavainu "50:50 [elueklektika]"

„Üks asi on seda elu elada. Teine asi sellele tagasi mõelda. Sootuks kolmas on sellest kirjutada. Aga-siis veel...lugeda ?!?„ Soovitan lugeda, mõnus ja positiivne lugemine. See ei ole tavaline elulooraamat. Raamat Ave Alavainu tegemistest ja suhetest paljudest tuntud kultuuriinimestest ja nende arusaamadest elule, kunstile, kirjandusele (Betti Alver, Kaarin Raid, Ott Arder, Mai Murdmaa). Ave Alavainu on inimene, kelle südames on suur koht oma paljude ja paljude sõprade jaoks. Miks on pealkirjaks 50:50 ? Autor on üritanud kirjutada pool endast ja teise poole raamatust teistest inimestest. Ta on kasutanud ka varem kirjutatud lugusid, kas tuli välja täpselt pool ja pool, võib otsustada lugeja. 50:50 , seda võib ka vaadata autori siin ja seal pool merd elatud elu. Alavainu on elanud hiidlasena 40 aastat. Ja peale kõige muu, on ka päris mitu luuletust raamatusse mahtunud. Raamatust saame teada sedagi, et Kärdla kohvikutepäeva mõte tekkis tal juba aastal 2000. Kuna hiidlased olevat pika v

Raimond Kaugver „Viimse meheni“

Ei juhtu just sageli, et kirjaniku looming ilmub esmakordselt aastaid peale autori surma, kuid selle romaaniga nii just on – raamatuna on lugu lugejate ees 25 aastat peale autori surma ning 77 aastat pärast romaani aluseks oleva päeviku esimese sissekande tegemist. Loo aluseks on tõestisündinud lugu, mis leiab aset 1940.-1941.aastal ühes Eesti väikelinnas (mis vägagi sarnaneb Rakverega) ning loo keskmes on kambast koolipoistest koosnev salajane rühmitus – „Viimse meheni“. Hulljulged ja isamaalised poisid võtavad eesmärgiks võimalikult palju võõrale punavõimule kaikaid kodaratesse loopida – seda alates seinalehe väljaandmisest kuni mälestussamba õhkulaskmiseni. Kindlasti meeldib raamat neile, kes varemgi Kaugveri raamatuid lugenud on, kuid julgen romaani soovitada ka kõigile eesti kirjandusest ja Rakvere ajaloost huvitujatele.  Kuna mina lugesin raamatut võidupüha ajal, mil traditsiooniline võidupüha paraad toimus Rakveres, romaanis kirjeldatud mälestussamba ja koolimaja vahetus üm

Beate Grimsrud "A Fool, Free"

Raamatu pealkiri oleks eesti keelde mugandatult "Vabakäigu hull". See raamat muudab arusaamu skisofreeniast ning igapäevaelust vaimuhaigusega. Tundub täiesti uskumatuna, kuidas peategelane, selle kõigega hakkama saab ja elada suudab. Kuigi teost ei reklaamita kui autobiograafiat, leiab raamatust palju kattuvusi autori enda elulooga (raamatute ja filmistsenaariumite pealkirjad, võidetud auhinnad, Norrast Rootsi kolimine jms). Kirjanik alustab klassikaliselt lapsepõlvest ning jõuab keskikka välja. Raamatus ta ei ilusta vaimuhaigust, kuid ka ei demoniseeri. Kriitikat saavad nii ravimeetodid kui raviasutused. Teose peatükid on väga erineva pikkusega, alates poolest leheküljest kuni nelja täispika leheküljeni, kuid katkendlikkus ei ole häiriv, vaid sobib hästi sellise jutustamisstiiliga.  Eli on 39-aastane naine, kes on saanud 20 aastat psühhiaatrilist ravi. Sama kaua on ta kirjutanud raamatuid, näidendeid ja filmistsenaariume- kirjutamine ei ole tema jaoks töö, vaid elustiil

Alessandro Baricco "Noor mõrsja"

A.Baricco romaan on tõeline maiuspala kõigile neile, kes tahavad nautida teksti ilu. Mitte, et sündmustik sellepärast kuidagi teisejärguline oleks. Loo tegevus viib meid läinud sajandi alguse Põhja-Itaaliasse, tekstiilitöösturi perekonda, kus osatakse elu nautida. Hommikusöögid, mis kestsid päeval kella kolmeni, olid rikkalikud ja seal võeti vastu ka kõiki päevakülalisi. Šampanjat pakuti heldelt ja sellest piisas, et motiveerida paljude kohalolu ja keegi ei teinud numbrit sellest, et Perekond võttis neid vastu pidžaamas. Ühel säärasel hommikul saabub Argentiinast noor Mõrsja. Kuna Poeg viibib hoopis Saarel (Inglismaal), saab nüüd esmatähtsaks ta sealt tagasi koju tuua. Poja asemel hakkavad koju jõudma erinevad esemed (mille hulka kuuluvad nii pianoola kui šoti lambad), mis justkui ennustavad Poja peatset jõudmist. Samal ajal teeb noor Mõrsja aga omapärasel moel tutvust Isa, Ema, Tütre ja Onuga – iseäraliku Perekonnaga, kes kõik omal kombel tõrjuvad hirmu öö ees, sest juba sada kolmt

Kate Eberlen "Igatsen sind"

 "Täna on sinu ülejäänud elu esimene päev". 1997.aasta augustikuus põrkavad Tess ja Gus vilksamisi kokku Itaalias Firenzes "idüllilisel" puhkusereisil olles. Mõlemad peaksid sügisel alustama ülikooliõpinguid. On see siis saatus, ettemääratus või lihtsalt juhus ent tulevik võib muutuda hetkega. Ootamatult sureb Tessi ema vähki ning tal tuleb enda unistused kõrvale jätta ning hakata hoolitsema oma väikese veidra õe Hope'i eest. Gus alustab õpinguid arstiteaduskonnas, kuid teda saadab tumeda varjuna mälestus edukast ja ideaalsest vennast, kes hukkus suusaõnnetuses. Tema ema ja isa lausa jumaldasid Rossi ning pidasid Gusi kaudselt venna surmas süüdlaseks.  Mõlemad romaani peategelased elavad läbi leina, kogevad armastust ja reetmist ning tööalaaseid raskuseid. Kuigi Tessi ja Gusi teed ristuvad raamatus teineteise teadmata korduvalt, kohtuvad nad uuesti alles 16 aastat hiljem.  Romaan ei ole siiski üksnes romantiline teineteiseleidmise lugu, palju on kirjutatud

Keiti Vilms „@KEITIVILMS“

Paljudele Keiti Vilms ilmselt enam tutvustamist ei vaja, kuid kes temast veel kuulnud ei ole, siis Keitit võiks nimetada ka „säutsupääsukeseks“ või „meie aja Aavikuks“, kes Twitteris ja Facebookis oma säutsude ja kalambuuridega tuntuks on saanud. Värske raamat „@KEITIVILMS“ sisaldab valikut Keiti parimatest säutsudest, kuid juba ette teades, et lugedes kasvab huvi, tasub pilk peale visata ka Keiti Vilmsi Facebooki ja Twitteri kontodele. Ja lõpetuseks mõni teaser (tõlgituna sobiks ehk „huviärataja“) ka: Maalril on värvid läbi. Rumakartlik. Kevadega algab ka kohustuslik aiateenistus.

Kate Atkinson "Lõpetamata juhtumid"

Kui te olete rõõmsameelne, elluuskuv inimene, siis lugege Kate Atkinsoni raamatut "Lõpetamata juhtumid" - see kärbib teie tiibu tuntavalt. Masenduses, inimestes pettunud lugejale võib see mõjuda aga kahtemoodi - ta muutub veelgi depressiivsemaks või hoopiski enesekindlamaks, sest valitud inimesivältiv elu on olnud õigem ja ohutum. ...pärast seda polnud ohutut aega ei valges ega pimedas... ...õnne pole olemas, ainult tühjus... ...keegi ei lahku siitilmast elavana... Kas üldse soovitada raamatut, mis teeb su tuju halvaks, olemise närviliseks ja ärevaks, jättes paratamatuse ning võimetuse tunde? Sa kahtled näiliselt ohututes veidrikes, kes püüavad su tähelepanu, isades, kellel on imelikud tütred, emades, kes enam ei jõua ja hooligi (mahatallatud naised teel närvivapustuse ja surmani). Sa mõtled nende ohvritest ennastpiinaval moel, sest raamatus kannatavaid ja surevaid tüdruklapsi sa aidata ei saa. Kas saab eluski?  Kõike ei saa ette näha ja ära hoida ka oma last väg

Reet Made "Peidust välja"

Lugu saab alguse kõige tavalisemast prügikoti ära viskamisest. Nimelt leiab 13-aastane Maret (õige nimega Pia-Maret) prügikastist erilise käevõru, või õigemini ilusa sametkarbi. Ta küll teab et prügikastis sobrada ei tohi ja üleüldse on see rõve, aga siiski paelub karp Maretit nõnda, et ta võtab selle endale. Kes küll on nii ilusa karbi koos käevõruga minema visanud?  Kogu lugu võtab üsna müstilise pöörde, kui Maret avastab kodus käevõru lähemalt uurides sealt nime "Pia" koos enda sünnikuupäevaga. See ei saa ju võimalik olla?!? Peale seda on Maret kindel, et käevõru kuulub just talle endale. Tundub, et käevõru mõjutab teda kuidagi. Üsna pea ilmutabki Maretile tema nii öelda alter ego ehk teine mina - Pia.  Maret elab koos oma isaga. Lisaks isale on Maretil ka vanaema, memme ja sõbranna Meelika. Neile ei taha Maret alguses käevõru saamise loost küll rääkida, kuid lõpuks tuleb tal seda siiski teha, sest muidu tuleb tal liigse valetamisega juba pahandusi.  Pia-Maret on kü

Haruki Murakami „Kafka mererannas”

Haruki Murakami raamatute lugemist olen alati nautinud ning nii läks ka seekord. Lugemine läks üsna ladusalt, nii et üsna ootamatult olid kõik ligi 600 lehekülge läbi loetud. Algul oli harjumatu, et paralleelselt oli kirjeldatud erinevaid lugusid. Hiljem hakkasid otsad kokku minema ja sai selgeks, et erinevad lood on omavahel seotud. Üsna palju on müstikat ja fantaasiat. Kirjeldatud loos on ka palju sümboleid, peidetud motiive. Ütlen ausalt, et kõigest ei saanud ma aru. Arvatavasti peaks raamatut rohkem kui ühe korra lugema, et võimalikke varjatud sõnumeid taibata. Isegi kui ei saa igast seosest aru, siis sellegi poolest on meeldiv end kirjeldatud olustikku sisse elada. Huvitav oli lugeda peategelase ja tema töökaaslasest sõbra Oshima-sani omavahelisi sügavamõttelisi vestlusi. Raamatus kohtab nii lääne kui ka jaapani kultuuri ja meelsust.

Ilmar Tomusk "Triinu tomat"

Ilmar Tomusk on taaskord hakkama saanud ühe vahva lasteraamatuga, mille peategelaseks on viieaastane Triin. Seega on raamat mõeldud pere pisematele lastele. Samas jagub põnevat lugemist ka suurematele lastele ja täiskasvanutele.  Viieaastasel Triinul on oma tuba. No mitte küll päris oma tuba, sest aeg-ajalt käivad seal ema ja isa ka. Triinule meeldib oma tuba väga, sest seal on rõdu, kus on peaaegu sama soe kui toas. Isa ütleb selle kohta, et Triinu rõdu on nagu kasvuhoone ja seal võiks tomateid ja kurke kasvatada.  Triinul on kaks kõige armsamat mänguasja: mängukaru Onu Rein ja pehmest plastmassist mänguauto Tädi Maarika. Kui Triinu õhtul magama läheb, paneb ta Onu Reinu ühele poole patja ja Tädi Maarika teisele poole patja. Niimoodi on hea rahulik magama jääda. Triinul on ka sõbrad - Liisu ja Oliivia.  Liisu emale meeldib hirmsasti lobiseda.  Kõigepealt räägib ta õpetajale pika jutu sellest, mida Liisu süüa ei tohi: mannaputru, vorsti, pähkleid, kommi, juustu, tomateid, maas

Andres Laan „Tehisintellekt: loomadest ja masinatest”

Viimastel kümnenditel on inimesed roboteid arendanud järjest võimsamaks ja võimekamaks, kuid inimesele võrdväärse intelligentsusega masinat pole siiani olemas – pole loodud ei „Tähesõdade” kõnelevaid roboteid ega Michael Knighti autot KITT. Miks on taolised tehisintellektid jäänud ulmefilmide ja -kirjanduse valdkonda, sellest on väga huvitavalt ja põnevalt kirjutanud Andres Laan raamatus „Tehisintellekt: loomadest ja masinatest”. Autor selgitab tehisintellekti toimimist igapäevaeluliste seadmete abil ja toob näiteid nii ajaloost kui ka tänapäeva elust. Autor vastab raamatus paljudele küsimustele, näiteks: Kas õhukonditsioneer on millegi poolest elusolendile sarnane? Kuidas aitab kassi aju neuronite uurimine isejuhtivat autot nägema õpetada? Kuidas saame üldse väga erinevate süsteemide intelligentsust võrrelda? Kuidas mõjutab tehisintellekt ja arvutustehnoloogia inimkonna vaimset ja majanduslikku heaolu? Ta esitab ka mõistatusi: kui varaste tänaval on üheksa varast ük

Jeanette Winterson "Sel pikal ajal"

„Sel pikal ajal“ on avateos uuele raamatusarjale, kus tuntud kirjanikud on võtnud oma romaani aluseks mõne südamelähedase Shakespeare’i näidendi. Jeanette Winterson romaani aluseks on Shakespeare’i „Talvemuinasjutt“. Winterson on oma teoses üle võtnud Shakespeare’i süžee ning raamatutegelaste nimedki sarnanevad algtekstiga, kuid tegevus on toodud kaasaega. Lugejatele, kes „Talvemuinasjuttu“ lugenud ei ole (näiteks nagu mina), on raamatu alguses ka originaalteksti lühikokkuvõte. Wintersoni uusversioon on arusaadav ja nauditav lugemine, sest tekst on niivõrd oskuslikult kirja pandud, et tihti lugesin lauseid ja lõike korduvalt üle.  Näiteks järgnev lõik, mille juurde raamatus kordi tagasi pöördusin: Ja maailma tõttab edasi, hoolimata rõõmust või meeleheitest või ühe naise saatusest või ühe mehe kaotusest. Ja me ei saa tunda teiste inimeste elu. Ja me ei saa tunda meie enda elu rohkem kui üksikasjades, mida oskame hallata. Ja asjad, mis meid igaveseks muudavad, juhtuvad, ilma e

Liina Metsküla "Nutika reisimise ABC"

Liina Metsküla raamat sattus mulle kätte juhuslikult, peale põgusat sirvimist leidsin, et ma tahan seda kindlasti lugeda. Raamat on ülesehituselt loogiline. Esimeses peatükis jagab autor muuhulgas soovitusi, miks üldse reisile minna, millal reisile minna, kust osta lennupileteid, mida silmas pidada reisikindlustuse tegemisel, kuidas valida majutus. Kasutan sõna "muuhulgas" seetõttu, et käsitletavaid teemasid on tõesti väga palju, siin väljatoodu on vaid väike osa. Teisest peatükist võib leida soovitused, kuhu võiks reisida. Inimeste eesmärgid, ajalised ja rahalised võimalused on ju erinevad, seega ei sobi iga sihtkoht kõigile. Välja on toodud näiteks odavad sihtkohad nii Euroopas kui väljaspool Euroopat, ägedad rannareiside sihtkohad ja palju muud. Kolmas peatükk keskendub üksi reisimisele. Autor kirjeldab üksinda reisimise plusse, miinuseid ja ohtusid. Neljandast peatükist võib saada aimu, millele pöörata tähelepanu pikalt reisides, alustades lähedastele plaanist

Roberta Rich „Veneetsia ämmaemand”

Hanna oli noor juudi ämmaemand 16 sajandi Veneetsias. Tal oli alati olnud raske keelduda teisi abistamast, olgu abivajajaks haavatud lind või sünnitusvaludes naine. Emade ja laste päästmiseks  kombineeris Hanna kahest lusikast sünnitustangid. Need küll päästsid elusid, aga olid vastuolus usuga. Ühel pimedal õhtul tuleb Hanna juurde rikas kristlane, kes palub abi rikka proua sünnitusele. „Räägitakse, et te suudate kõik kiuslikud beebid emade kõhust välja meelitada.” Veneetsia parim ämmaemand – nii kristlaste kui ka juutide seas. Senini on Hanna olnud korralik juudi naine. On kuuletunud oma mehele ja rabile, aga seekord otsustab ta, et Jumalal ei saa midagi selle vastu olla, kui ta päästab ilmsüüta lapse. Kuna juutidel on keelatud kristlastele arstiabi anda, seisab noore naise ees võimatu valik: kas rikkuda seadust ning päästa inimelu teades, et ta võib oma üleastumisega ohtu seada kõigi getoasukate elu, või jääda kuulekalt koju ja elada teadmisega, et ta on jätnud hädasolija abita

Emma Healey "Elizabeth on kadunud"

Maud on eakas ja tugevate mäluhäirete all kannatav inglise vanaproua, kellele ühel hetkel hakkab tunduma, et tema sõbranna Elizabeth on kadunud. Mõte ei anna talle rahu ja vanadaam alustab detektiivitööd, mis pole üldse lihtne olukorras, kus ta andes naabrite ukse taga kella, ei mäleta selle avanemisel enam, miks ta seda tegi. Küll aga toob see otsingusaaga kusagilt mälusopist esile hoopis ühe teise kadumise loo sõjajärgsest ajast, mil Maud oli alles noor tüdruk ja tema täiskasvanud õde ühel päeval enam koju ei tulnud.  Raamatus on osavalt põimitud olevik minevikuga ja lõpuks leiavad mõlemad juhtumid ka lahenduse. Omaette kogemuse saab lugemise ajal viibides inimese nahas, kes kõik pidevalt ära unustab: ta teeb tassi teed, aga unustab seda juua, mistõttu vedeleb kõikjal majas joomata teetasse,  hakkab kuhugi minema, aga poolel teel ei mäleta ta enam kuhu ja miks ning eksib ära, lõpuks elab ta naise juures, kes „meenutab talle ta oma tütart“. Kogu Maudi maailm on üles ehitatud arvu

Erni Kask "Leikude"

Inimesed, kirjutage oma mälestused üles. Ei ole vara kolmekümneselt, ei neljakümneselt, ei viiekümneselt. Sest pärast te lihtsalt enam ei mäleta. Mälust kaovad nimed, detailid, kõik muutub ühtlaseks kisselliks. Aastate pärast ei tea enam, kes täpselt mida ütles, mis sündmused kuidas toimusid. Vähemalt oma laste jaoks tasuks lapsepõlvelood kirja panna, et detailid ei ununeks. Esiteks, lapsed armastavad end vanematega võrrelda ja teiseks, aja möödudes on juba põnev lugeda, kuidas vanal ajal elu käis. Mina näiteks lugesin huviga ühe sugulase mälestusi, kuidas kartulikasvatus nende peres alguse sai, siis kui inimesed veel naerist sõid ja kartuli vastu võitlesid. Julgemad avaldavad oma mälestused ka raamatuna ja siis saavad ka teised piiluda, kuidas sinu peres elati, mis koolis tehti, kuidas küla või linn minevikus välja nägi ja oma mälestustega võrrelda. Need on muuseas kõigil erinevad ja äratundmisrõõmu või vaidlushimu jätkub kauemaks. Erni Kask on oma raamatus kasutanud ka inime

Raamatud Marokost

Aprillikuus puhkasin Marokos. Enne reisi ja Marokos olles lugesin mitmeid raamatuid araabia kultuurist, Marokost ja Marokos elavatest inimestest. Reisile minnes olin valmis selleks, et seal on vaid pealetükkivad kaubitsejad – jah, paljud araablased on osavad kauplejad ning eestlastele on selline kauplemisviis võõras ja tüütu. Aga seal olles mõistsin, et kui piirduda turismipiirkondade ja turgudega, võib jääda sealsetest inimestest vale mulje, sest nendes paikades ei paista välja, millised inimesed marokolased tavaelus tegelikult on. Õnneks ma liikusin rohkem ringi ja kohtasin mitmeid marokolasi, kes olid väga toredad ja sõbralikud. Lisaks oli mul ja mu reisikaaslasel rõõm tutvuda kohaliku lihtsa maroko perekonnaga. Nimelt alguses tutvusime selle pere pojaga, kes meid reisi lõpus endale külla kutsus. Need siirad ja südamlikud inimesed avasid meile oma kodu ukse ja pakkusid imehead lõunasööki. Pärast reisi olin Maroko lummuses veel nädalaid, lugedes ikka ja jälle Marokost. Otsis

Sara Zarr „Ühe tüdruku lugu”

Denna oli kolmteist, kui isa tabas ta Tommyga parklas seksimas. Kolm aastat oli Denna Lamberti elu nii koolis kui ka kodus olnud õudusunenägu. Toeks olid ainult sõbrad: Jason ja Lee, vend Darren ja venna elukaaslane. Denna ja Jason on sõbrad, Denna kirjeldab oma sõprust Jasoniga nii: Jason ja mina võisime rahulikult ka vaikida. Ma arvan, et just nii saabki tegelikult teada, kas võid kedagi usaldada; kui ei pea kogu aeg rääkima, et talle ikka kindlasti meeldida, või siis selleks, et näidata, kui huvitavaid asju sul öelda on. Ma võisin veeta temaga terve päeva sõnagi lausumata. Ta on tagasihoidlik. Ta on lojaalne. Ta saab aru. Tegelikult, ainus asi, mis Jasoniga valesti on, et ta juhtus olema mu parima sõbra Lee poiss. Denna arvates Lee erineb teistest tüdrukutest, keda huvitas ainult see, kuidas nad välja näevad, ja kes oma sõbradest halvasti rääkisid. Lee oskas hästi kuulata, ta ei sildistanud inimesi välimuse ega kuulujuttude järgi. Kõigil on mingeid värke, mida nad tah

Shari Lapena „Teisel pool seina”

Abielupaar Anne ja Marco jätavad kuuekuuse beebi Cora üksi koju, et minna naabrite juurde sünnipäevapeole. Nad käivad iga poole tunni tagant kontrollimas, kas lapsega on kõik korras, kuid öösel koju jõudes ei ole tüdrukut enda voodis. Asja hakkab uurima politsei. Raamatu edenedes tulevad ilmsiks mitmedki asjaolud, mida kuidagi ette aimata ei oskaks. Justkui hakkab tunduma, et lahendus pole enam kaugel, siis tuleb ootamatu pööre. Ja nii korduvalt. Kõigil on saladused, igaüks varjab midagi. Lõpp on seejuures ikkagi väga ootamatu. Minule meeldis, et erinevalt paljudest krimiromaanidest ei olnud selles raamatus peaaegu mitte ühtegi laipa (üks siiski oli, kuid see polnud raamatu põhiteemaks). Selline lähenemine on minu jaoks värskendav ja ühtlasi tähendab seda, et raamat võiks sobida ka neile, kes põnevust otsivad, aga veristest mõrvadest väga lugeda ei taha.

Mathura „Jääminek” ja Sarah Winmani „Imeliste sündmuste aasta”

Vana mehe ja vana naise elu lõpp. Mõlemad elavad mere ääres teistest inimestest eraldi- topelt üksindus: elukaaslasi-lapsi pole, tühi ümbrus võimendab üksindustunnet, järk-järgulist ihulist nõrgenemist ja vaimset vaibumist. Olme ja söömine muutub teisejärguliseks, elujõud lahkub vaikselt. Mõlemad panevad küünlaid-üks mahajäetud kirikusse, teine mahajäetud surnuaiale, käivad paadiga merel ja satuvad peaaegu uppumisohtu, sest jõud pole enam endine. Mõlemad on vaikivad ja valivad sõnu, rohkem tunnetavad kui sõnastavad. Vanade inimeste abitus, kui järsku on jõud kadunud ja tugisüsteemi pole. „Ja järgmiselgi päeval ei jaksanud ta ennast püsti ajada, isegi mitte nii palju, et kartuleid koorida või solgiämbrit välja viia. Suure hädaga käis ta ühe korra sauna taga kemmergus, õhtupoole tegi tule ahju, aga jäi magama, enne kui jõudis siibri kinni panna ning hommikuks oli tuba jahedust ja rõskust täis. Ainult kahe paksu teki all oli tal soe... Päev möödus kiiresti, ent kõ

Katja Millay „Vaikuse meri”

Raamatu peategelased jutustavad oma lugusid, saame vihjeid nende eelnenud elude kohta. Nastja Kašnikov on pere juurest lahkunud, ta pole juba 452 päeva ühelegi elavale hingelisele sõnagi lausunud. Ta kirjutab oma kolm ja pool lehekülge oma kaustiku ja ronib voodisse teadmisega, kui lähedal on ta võimalusele, et 453. päeva ei tulegi. Me saame teada, et ta on olnud kunagi väga lootustandev klaveritüdruk, aga midagi on temaga juhtunud ja see ei ole midagi head, vaid hoopis midagi väga kurja… Nastjal oli kogu aeg plaanis tõtt rääkida. Ta tahtis vaid, et talle antaks natuke aega. Võimalus leida õiged sõnad ja julgus need välja öelda. Ta ei andnud endale mingit vaikimisvannet. Ta ei jäänud ühtäkki tummaks. Nastjal polnud vajalikke sõnu. Ühel päeval ta leiab õiged sõnad. Josh Bennetit on kaotanud oma pere. Koolis ei tule keegi tema lähedalegi. Ise ütleb ta, et teda ümbritseb „surmatsoon”. Drew ja Josh on parimad sõbrad. Kui Joshi pereliikmed surema hakkasid ja ülejäänud inimesed tal

Urve Tinnuri „Kaks ööd mahajäetud majas”

Neljateistkümneaastane Hede saab ootamatult teada, et tema ema ja isa ei olegi tema bioloogilised vanemad, vaid ta on lapsendatud. Tüdruk on pettunud, et vanemad ei ole talle sellest rääkinud.  Hede põgeneb kodunt ja kohtub Kristeriga.  „Vaata neid kruuse!” müksas Krister Hedet küünarnukiga.  „Need oleme meie. Kaks katkist maailma, mõlemad omaette, aga siiski nii lähestikku.” - „Jah,” nõustus tüdruk mõtlikult. „Aga kuule, mis värk sinuga õieti on? Oled nagu mingi paipoisi musternäide, aga käid erikoolis.  Hede arvas varem, et erikoolis on ju eriliselt pahad poisid, pätid, noh, kes muud ei tee kui ropendavad, joovad, kaklevad ja tõmbavad kanepit. Kuid ta arvamus muutus peale kohtumist Kristeriga. Ka erikoolis on võimalik eriline olla, heas mõttes. Eriliseks jääda on igal pool võimalik, kui vaid ise tahad.  „Mina tahaksin unustada kogu eelneva elu,” sõnas poiss vaikselt. „Sind häirib see, et su vanemad ei rääkinud sulle tõtt, aga nad kinkisid sulle ju ilusa ja turval

Ene Sepp „Vabandust, aga mis asja?!”

Raamat algab sellega, et Heleni ema helistab Helenile kooli ja ütleb, et neil isaga on Helenile üks tähtis jutt. Mida nad nii tõsiselt rääkida tahavad?  Äkki on ühel neist uus kallim?  Äkki on ema rase!  Äkki on ema raskelt haige!  Tõde on hoopis teine.  Miks nüüd? Miks pidi ema selle kõigega just nüüd välja tulema? Tema oli see, kes oli 13-aastane ja kelle elu on algamas ja kes peaks tegema uusi ja huvitavaid asju. Normaalsed emad saaksid sellest aru, et nad ei saa selliseid asju korraldada. Nemad on piisavalt vanad, et elada rahulikult. Aga ei, Jane ema ei võinud seda teha. Ja kui varem oli Janele meeldinud, et tema ema on kõike muud kui normaalne, ehk et temaga sai rääkida, muresid kurta ja õpetajate üle ilma karjumist kartmata viriseda, siis nüüd soovis ta igati, et ta ema oleks normaalne.  Ema... tema ema on järsku nii võõras. Inimene, kellest ta ei tea midagi. Inimene, kes talle valetas. Inimene, kelle tõttu ta peab sõpradele valetama.  Et sellest veel vä

Caleb Krisp "Ainult mitte Ivy Pocket"

Ivy Pocket on 12-aastane teenijatüdruk, kes on äärmiselt tähelepanuväärne isiksus. Ta on endast väga heal arvamusel ning see väljendub ka teiste inimestega suhtlemises. Ta on liigagi otsekohene ja käitub ilma mõtlemata, seega jooksevad kõik inimesed Ivy´st suure kaarega mööda. Igale uuele tuttavale jutustab Ivy oma päritolu kohta luiskeloo, mistõttu teavadki inimesed teda kui: kirstutegija tütar, postkontoriülema tütar, buda munk. mägismaa erak, rahusti mõju all olev lehm, arst vms.  Krahvinna Carbunkle põgeneb Ivy juurest Lõuna-Ameerikasse ning jätab ta Pariisi maha. Ivyl pole ei raha ega ka kodu, kuhu minna. Kuid siis kutsutakse Ivy Pocket Trinity hertsoginna surivoodile. 500-naelase tasu eest nõustub Ivy viima Inglismaale hertsoginna väärtuslikeima varanduse - Kellateemandi - ja panema selle Matilda Butterfieldile tema sünnipäeval kaela.  Mida Ivy aga ei tea, on see, et Kellateemandit ihkavad paljud endale saada, seega satub Ivy omapärasesse ja kohati ka hirmutavasse olukorda

Svetlana Aleksijevitš „Sõda ei ole naise nägu“

Jälle sattus kätte sõjaga seotud raamat. Esimest korda raamatu pealkirja nähes teadsin kohe, et selle loen ma läbi. Raamatus on kirjeldatud paljude nõukogude naiste kogemusi II maailmasõjas (nn Suur Isamaasõda). Oli naisi, kes ei suutnud/tahtnud/julgenud oma mälestustest rääkida, kuid oli ka väga avameelseid inimesi, kes leidsid, et enam karta ei ole midagi. Selles sõjaraamatus ei ole sõda kirjeldatud üldsõnaliste faktidena ega üleliia ülistatud suurt võitu. Väga palju on räägitud valust ja emotsioonidest. See on õudne, kuidas suur viha ja kättemaksuiha inimest käituma paneb. Tihti peeti võitlemist oma kodumaa eest tähtsamaks kui oma lähedaste heaolu. Nii mõneski mälestuses ohverdati  võidu nimel oma lapsi. Päris paljud loetud seigad panid ahhetama.  Isamaa-armastus oli ülimalt suur - noored tüdrukud laulsid patriootilisi laule, lasid oma pikad patsid maha lõigata ja haarasid pikemalt mõtlemata relvad. Sõdides oli neil väga raske oma naiselikkust maha jätta, näiteks unistati kleidi

Karl Martin Sinijärv „KMSX: kuidas öelda“

Luulet ilmub Eestis palju ja küllap ka igasugusele maitsele. Kuna ma end väga suureks luulelembiks ei pea, siis ilmuva hulgast enda loomulaadile sobivat leida ei olegi alati niisama lihtne. Tihti näib see mulle kas liiga morbiidne, depressiivne, küüniline, lausa rõve või üleliia sentimentaalne. Siis on eriti tore, kui leiad luulet lehitsedes positiivseid üllatusi ning see luulekogu oli kahtlemata üks suuremaid neist.   „Seda, mida öelda, ei ole ju palju. Suur osa asjalikest asjadest on ammu ära öeldud. Seda olulisem aga näib, kuidas noid mõtteid aina ja üksnes uuesti ütelda,“ on autor luulekogu ja selle pealkirja valikut ise kommenteerinud. Seega mis siin ikka rohkem öelda, kui ei tea, kuidas öelda – lugege ja nautige, see on seda väärt! Vaata ka: http://arvamus.postimees.ee/3854779/karl-martin-sinijarv-kuidas-oelda 

Frances Hardinge "Valede puu"

Raamat räägib põlu alla sattunud looduloo- ja kivististeuurija reverend Erasmus Sunderly väidetavast ootamatust enesetapust ning kuidas, tema tütar Faith üritas tõestada et, armastatud isa ei teinud seda. Tegevus toimus kuninganna Victoria aegsel Inglismaal Vane'i saarel. Perekonnale teadaolevalt lahkusid nad Kentist, kuna reverend kutsuti uurima Vane'i saare koobastest leitud fossiile. Tegelikult jõudis, aga loodusteadlaste ringkonnani teave, et paljud tema poolt leitud kivistised olid võltsingud.  Viktoriaanlikul ajastul oli levinud arvamus, et mehed on naistest intelligentsemad, kuna nende aju suurem, seega ei olnud otse loomulikult naised üldse võimelised mõtlema ega tegutsema meeste tasemel, nad pidid meestele alluma, tegelema laste ja majapidamisega. Faith oli aga uudishimulik ja taibukas ning oma isa kõrvalt palju õppinud, kuid vaatamata sellele tuli tal oma tarkust varjata ja pigem hoolitseda ja õpetada oma 6-aastast venda Howardit, kes muidugi pidi isa elutöö kuna

Emma Cline "Tüdrukud"

Olen üsna järjestikku sattnunud lugema juba teist juhikultusest rääkivat raamatut (enne siis Peter Stjernströmi "Liblikapoiss").  Mõlemat lugu ühendab see, et karismaatilise liidri mõjuvõimu all olevad inimesed on võimelised korda saatma uskumatuid tegusid kahtlemata milleski. Kõige raskem oli lugeda Emma Cline romaani viimaseid peatükke, kuna kirjutatud on vägivallast, mis suunatud lapse vastu, samuti on läbivaks teemaks alaealiste manipuleerimine ja seksuaalne ärakasutamine laulja-laulukirjutaja ning sekti liidri Russelli poolt. Emma Cline sai oma debüütromaani kirjutamiseks inspiratsiooni 60-ndate lõpul San Fransiscos ja Los Angeleses tegutsenud kultusliku rühmituse Family tegevusest ning nende liidri Charles Willis Mansoni kavandatud mõrvadest. Kirjastus pidas romaani niivõrd heaks, et talle maksti 2 miljonit dollarit ettemaksu. 60-ndate lõpp Californias- ikka veel r ock'n'rolli ,  seksi, narkootikumide ja vägivalla õitseaeg. 14-aastase Evie vanemad on äsj