Lugemispäevik

  Lugenud varasemalt mind ülimalt köitvaid ja ootamatu lõpplahendusega R. Ware põnevikke „Pimedas, pimedas metsas“ ja „Luku taga“, võtsin „Valetamise mängu“ kätte üsna ülesköetud ootustega. Algus oligi paljulubav. Pikapeale aga hakkas venima, kuigi säilis ootus, et kohe-kohe saabub see pingeline ja jahmatav lõpp. Oli küll dramaatikat ja ohtlikke situatsioone ja lõpp isegi traagiline, aga üsna aimatav. Lugu on neljast tüdrukust, kes ühe õppeaasta koos Salteni internaatkoolis õppisid. Üheskoos Kate`i pool, koos tema isa ja kasuvennaga veedetud idüllilised nädalalõpud lõppesid toega, mille saladust on tüdrukud endaga aastaid kaasas kandnud. Nüüd, kus mõned neist on juba lapsevanemad ja elus üht-teist saavutanud, ähvardab see saladus välja tulla. Üle paljude aastate saadakse Kate`i juures jälle kokku ja püütakse väljapääsu otsida. Enne aga on vaja selgusele jõuda, mis üldse toimus ja kas see, mida sõbrannad teadsid, oli ikka tõde või rikkus keegi kokkulepitud reeglit, et üksteisele ei vale

Kaia Raudsepp on Võrumaalt pärit kirjanik, kes 2018. aastal lõpetas Tartu Ülikooli infokorralduse eriala, spetsialiseerudes raamatukogundusele. Praegu elab Tartus ja töötab tugiisikuna. „Nähtamatu tüdruk” on tema esikromaan. Raamatu peategelane Lena on gümnaasiumi viimases klassis õppiv noor tüdruk, kes armastab matemaatikat ja sudokusid, kuid mitte rääkimist. Üksindust, mitte sõprust. Madala enesehinnangu tõttu on ta veendunud, et just üksindust ta vääribki. Tal on tihti raske olla just tema ise, eriti siis, kui ta endale väga ei meeldi. Ta peab end nähtamatuks tüdrukuks, keda pannakse tähele ainult siis, kui tema kallal saab nöökida. Mõned inimesed on aktiivsed ning armastavad tähelepanu, kuid Lena oli sellele täielik vastand. Miks keegi peaks tahtma olla sõber kellegagi, kes saab vaevu sõna suust? Keegi, kes on nii saamatu.  Kõik see kummitab teda ööd ja päevad, kuni Lena kohtab üht julget ning pisut kangekaelset noormeest ja ta seetõttu end läbi poisi defineerima hakkab. Tema senin

Sarjas „Nüüdisromaan“ ilmunud raamatu peategelane on 84-aastane iirlane Maurice Hanningan, kes Rainsford House’i hotelli baaris istudes ja oma elule tagasi mõeldes tellib viis jooki – igaüks neist mõeldud toostiks ühele olulisele inimesele tema elus. Läbi Maurice’i mälestuste ja mõtiskluste koorub välja tema elu lugu. See on lugu vaesest poisist, kes raske elu kiuste saavutab elu lõpuks rikkuse, mille suurusest ei ole tegelikult aimu tema enda abikaasal ega pojalgi. Kuid see lugu ei käi ümber raha, vaid Maurice’i jaoks on olulised just need inimesed tema ümber, kelle auks ta tooste tõstab. Nagu igas loos, on siingi valetamist ja vaenu, aga ka siirast rõõmu väikestest asjadest ning sügavat armastust.  Vana mehe mõtiskluste kaudu saab aimu ka Iirimaa elu-olust 20.sajandi esimeses pooles ning kuigi jutustus liigub vaheldumisi mineviku ja oleviku vahel, on seda lihtne jälgida. Maurice on väga sümpaatne peategelane, hoolimata sellest, et ta tihti jäärapäine ning kinnine mees, tagasihoidlik