Otse põhisisu juurde

Tiit Pruuli "Minu maailm"

Kirjastuse Petrone Print „Minu” sarja 100. raamat telliti reisi(äri)mehelt Tiit Pruulilt. Pealkirjaks sai suurejooneline „Minu maailm”. Isiklike muljete huvilisena mõtlesin, et vaatan sisse, mida ta tervest maailmast suutis nii pisikesse raamatusse mahutada. Hakkasin sissejuhatusest peale ja tundus, et liiga suurustlev, lugesin edasi ja edasi ja kaks tundi ja ei suutnudki enne lõpetada, kui raamat läbi sai.
Mis selle paeluvuse siis tingis? Ma arvan, et kohalike inimestega kohtumiste ja vestluste esitamine. Palju otsest kõnet tekitas tunde, nagu loeks ilukirjandust. Näiteks: „”Millal sa Kasahstani elama tulid?” alustasin pärast esimest valgusfoori. 
„Mis mõttes tulin, ma olen kogu aeg siin elanud. Seitse põlve, nagu öeldakse. Kogu see Lõuna-Kasahstan on usbekke täis. Meid on sel maal üle poole miljoni.”
„Kasahhi keelt räägid?”
„Mui-du-gii,” teatas Rustam käsi laiutades.
Rustamil oli omapärane sõidustiil – ta roolis autot oma suure kõhuga. Kätega ta kas vehkis, et oma sõnadele suuremat kaalu anda, või võttis väikesest kilekotist sihvkasid ja pani suhu. Tühjad kestad sülitas autoaknast välja. Kui kott tühi, lendas seegi aknast välja ja Rustam sikutas istme alt välja uue kotitäie seemneid.”
Peale mitmekesise inimtüüpide galerii on raamatu läbivaks jooneks eestlaste jälgede ajamine.
Tiit Pruuli otsis Austria presidendi Van der Belleni eesti juuri, kohtus Malisse abiellunud eestlanna Eva Dialloga, käis Myanmaris eesti budiste Karl Tõnissoni ja Friedrich Lustigit tundnud inimestel külas ja tõi kodumaale Lustigi tuha.
Mida siit eeskujuks võtta? Enne reisi tee ära suur eeltöö: loe reisimuljeid, tutvu põhjalikult sihtkoha ajaloo, looduse ja kultuuriga, kohapeal suhtle ja küsi ja sinu teadmisi nähes võetakse sind omaks ja saad veel rohkem teada. Lõpuks „oled õppinud anonüümsest kaugusest leidma isiklikult lähedasi detaile.” Reisimiseni!

Kommentaarid