Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva aprill, 2019 postitused

Frederick Backman "Britt-Marie oli siin"

Esimest korda kohtusin Britt-Mariega Fredrik Backmani raamatus „Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust”. Britt-Marie oli üks Elsa ja vanaema naabritest, keda vanaema tavatses kutsuda vinguviiuliks. Need kaks raamatut täiendavad teineteist, kuid on täiesti eraldi loetavad. Seekord siis raamat Britt-Mariest. Britt-Marie on kuuekümne kolme aastane naine, kes on äsja 40 aastat kestnud abielu selja taha jätnud ja teda petnud abikaasa juurest lahkunud. Nüüd leiab ta ennast tööbüroost, sest Britt-Marie ei talu mõtet, et naabrid võivad ta surnuna leida ja veel haisu järgi, sest inimesega, kes tööl ei käi võib ju nõndaviisi juhtuda. Mida küll inimesed siis temast arvaksid? Kogu eelneva elu on naine olnud koduperenaine ja tema päevad on keerelnud abikaasa Kenti ümber. Ta on pühendunud puhtusele ja korrale ning ei või silmaotsaski sallida mustust ja korralagedust. Ta lihtsalt hoolitseb asjade eest ja puhastab kogu aeg midagi. Britt-Marie meelest söövad korralikud inimesed õhtust kell…

Umberto Eco "Praha kalmistu"

Umberto Eco “Praha kalmistu” peategelane Simonini seikleb ajaloos. Eco on võtnud 19.-20. sajandi vahetuse tõsielu sündmused Itaalias ja Prantsusmaal, põigetega Saksamaale ja Venemaale ning torganud sinna vahele sekeldama mehikese, keda tegelikult olemas ei olnud. Ta tegutseb dokumendivõltsija ja libauudiste tootjana ja küll mitte nii suurekaliibrilisena võivad ju poliitikas sellised inimesed olemas olla küll. Mine tea mis kõrvaline sõnavõtt või pahatahtlik sosin võis ajendada suuri sündmusi, kangelaste põrmustumist ja uute esilekerkimist. Raamat on täis tihedat tegevust, mõnusat täpsust ja peeni nüansse tollasest olustikust. Eneseirooniline Simonini tuleb nagu seebitatult igast olukorrast võitjana välja olles salateenistuste kasuks intriigitsemisega endale vanaduspõlveks kena äraelamise võimaldanud. Saab nalja, vanaaja olustikku heas kirjelduses ja mõtisklusalust inimeste kergeusklikkusest. Eco täidab ajaloo lüngad omamoodi.

Harri Liivrand jt. "Toolilugu: näitus sajandi jooksul Eestis loodud toolidest"

"Kes istub, see valitseb. Tool on tähtis. Istumine oli väga kaua priviligeeritud isikute ja kõrgemate seisuste, aga ka patriarhaalses peremudelis perekonnapea otsene eesõigus."  Sattusin sirvima Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti Sisearhitektide Liidu välja antud kvaliteetse pildimaterjaliga näitusekataloogi "Toolilugu". Raamat pakkus toredat avastamisrõõmu mitmete vanavanemate, sõprade ning  avalikest interjööridest tuttavate toolide näol. Lutheri vabrik, Tallinna vineeri- ja mööblikombinaat, Standard, Kooperaator, Tarmeko, Softrend ja paljud teised on meile tuntud mööblitööstuste nimed nii minevikust kui tänapäevast, kes tegelikult, aga konkreetsete toolikavandite autoriks on, selgubki iga tooli juures lahti kirjutatud loo abil- kes disainis, missuguseid materjale kasutati, idee päritolu või insipratsiooniallikas jne.  Ajalooline ülevaade sisekujunduse ja toolidisaini kohta on esitatud kümnendite kaupa ning tervikpildi loomiseks on paralleelselt välja toodud mujal maa…

Jaanus Vaiksoo "Loode-Eesti Regionaalhaigla elulood"

Tegu on humoorika luuleraamatuga mida ilmestavad Jüri Mildebergi joonistatud portreed. Absurdivõtmes luuletused on „lood elust enesest“, nagu ütleb autor. Luuletustesse on pandud inimesed, kes olid pealkirjas nimetatud haigla taastusravi patsiendid ajavahemikul septembrist 2017 jaanuarini 2018. Tulemuseks üks tõeliselt lustakas raamat koos vägevate illustratsioonidega.
Üks näide ka: 
Pootsmani Väints
Pootsmani Väints pääses haljale oksale, vedas, et õigele nupule vajutas. Viimase bussiga jõudis veel Loksale, väsinud kere siis voodisse majutas.
Und nägi õudselt ja pilt oli hirmus: Väints istus oksal ja saagis ja saagis... Teki all naine veel kahtlaselt hirnus, Väints oma rasva sees praadis ja praadis.