Lugemispäevik

“Laevakokk Wend” on mõnus lugemine. Ladusalt kirjutatud, siiralt ja lihtsalt. Just siirus on see, mis mind köidab, ka ausus ja südamlikkus.  Neile, kes pole raamatust kuulnud, võib kokkuvõtvalt öelda, et autor on kirja pannud oma neljakuise töise seikluse laevakokana purjelaeval Admiral Bellingshausen. Tegu on Tiit Pruuli juhitud ekspeditsiooniga Kroonlinnast Antarktikasse tähistamaks 200 aasta möödumist Saaremaalt pärit Fabian Gottlieb von Bellingshauseni avastusretke Antarktikasse. Wend pole elukutseline kokk, kuid siiski omab kokanduses üle keskmise teadmisi selleks, et toime tulla 10-12 inimesele toidu valmistamisega kolm korda päevas. Kuulge, juba pidev kalkuleerimine ja varudega arvestamine on iseenesest suur töö, rääkimata sellest, kui laeva pardale maandub sõna otseses mõttes ämbritäis kalu, mida korilasehingega eestlane kohe kindlasti ookeanivetesse enam tagasi ei suuda lasta. :)  Niisiis, Wend kokkab olenemata ilmast ja asendist, mida dikteerib peamiselt isand Tuul.

Tegemist on kriminaalromaaniga, kuid sugugi mitte tavalisega. Esiteks ei tule autor põhjamaadest, nagu viimase aja krimikirjanduse puhul tavaks, vaid hoopiski Ungarist. Teiseks toimub tegevus minevikus, aastas 1936, seega ajalookrimka. Vilmos Kondor on pseudonüüm, oma tegelikku identiteeti ei soovi autor avaldada. Lisaks põnevale krimiloole, kuhu on segatud ka pisut poliitikat, saab romaanist ülevaate tolleaegsest elu-olust sõjaeelses Budapestis – nii selle hiilgusest kui varjuküljest. 2017. aastal vändati romaani põhjal ka film. Lühike sisututvustus: Oktoobris 1936 sureb peaminister Gyula Gömbös. Linnas kestev lein varjutab muud sündmused, sealhulga ka noore naise mõrva. Ainsana sündmuskohale saabunud krimiajakirjanik Gordon asub asja ise uurima. Paraku ärritab uurimine nii mõnegi kõrge positsiooniga inimese huve. Ähvardamine Gordonile ei mõju vaid pigem kannustab teda noore naise tapja väljaselgitamisega lõpuni minema. Loe lisa

„Ärevil inimesed“ on ühe minu lemmikautori Fredrick Backmani värskeim eesti keelde tõlgitud raamat, mis on vaimukas, mõtlemapanev ja tegevusrohke. Lugu räägib valesti läinud pangaröövist, mis ebaõnnestub seetõttu, et röövitav pank on sularahavaba. Röövel jookseb üle tee asuvasse korrusmajja, kus ta satub täiesti juhuslikult korteriesitlusele, millest kujuneb paratamatult pantvangidraama. Lõpuks loobub röövel pantvangidest, aga kui politsei korterisse siseneb on röövel kadunud. Mõistatus vajab lahendust. Politsei ülekuulamisprotokollide lugemisel selgub kõigi osaliste versioon sellest, mis tegelikult juhtus. Tegelasi on raamatus seinast seina. Kohtume ühe väga raseda ja pisut närvilise lesbi ja tema tõsise abikaasaga. Siin on armas ja natuke mõistatuslik eakas daam, kes räägib pidevalt oma abikaasast, kes on auto parkimisel alati pisut saamatu. Vanem IKEAsõltlastest abielupaar on staažikas korteriesitlustel käija, kelle hobiks on osta, remontida  ja müüa kortereid. Esitlusel on

Mõne kirjaniku raamatutega on juba kord nii, et iga uue raamatu sisututvustust lugemata tead, et tegu on raamatuga, mida ilmtingimata lugema peab ning milles pettuda ei tule. Nii on minul ka kõigi Carlos Ruiz Zafóni raamatutega.   Minu armastus tema raamatute vastu sai alguse Barcelona-sarja raamatutega („Tuule vari”, „Ingli mäng”, „Taeva vang” ja „Vaimude labürint”), mis meeldisid mulle niivõrd, et ka ise Barcelonas reisil käisin. 2019.aastal ilmus eesti keeles Carlos Ruiz Zafóni juba 1994.aastal hispaania keeles ilmunud noorteromaan „Kesköö palee“, mille tegevus toimub 1932.aastal Kalkutas. Raamatu peategelasteks on kaheksa noort, kes nelja maikuu päeva jooksul teevad läbi seiklused, mille mõjud jäävad neid saatma kogu elu. Nagu Zafóni romaanides ikka, leidub selleski raamatus tubli annus müstikat ja salapära ning raamatut lugedes valdas mind pidevalt dilemma – kas lugeda edasi, sest raamat on nii põnev või hoopiski lugeda korraga vähem, et hea raamat nii kiiresti läbi ei saa

Raamatus räägitakse 12. aastase Peteri ja rebase sõprusest. Nädal peale ema surma oli Peter endale Paxi saanud. Ta oli kodu lähedalt tee äärest leidnud auto alla jäänud rebase. Võib-olla seepärast, et nii vähe aega oli möödunud sellest, kui ema kirst tema silme all maapõue lasti, tundis ta vankumatut vajadust rebase surnukeha maha matta. Sobiva koha järele ringi vaadates oli ta leidnud uru, kus oli kolm külma ja kanget kutsika surnukeha ja üks väike karvapall, mis oli veel soe ja hingas. Nii algas nende sõprus, Peteril oli tunne, et tema ja Pax kuulusid kokku.  Paraku nii see ei jäänud, sõda tuli nende ellu. Raamatust ei saa teada kus riigis sõda toimub, tegevus toimub määramata kohas ja ajas. Peteri isa läheb sõtta. Isa otsus on, et poiss peab minema vanaisa juurde, rebane aga tuleb metsa viia ja vabaks lasta. Vanaisa juures mõtleb Peter aina Paxile, tema ei valinud ju seda, et hülgab looma, kelle eest ta viis aastat hoolitses. Poiss on kindel, et rebane sõltub temast, ta kasvata

Mitmekülgse Olav Osolini elulooraamatus värvikatest seikadest puudust ei tule. Tõele au andes pakkus nõukogude aja elu situatsiooni- ja absurdikomöödiaks ka erakordselt palju ainest. Põsed kippusid lugedes krampi minema suunurkade ülespoole hoidmisest. Lausa laginal ei naernud, kuid mõnusalt muigama ajas kogu aeg. Raamatu väärtus seisneb eelkõige Osolinile omases värvikas, muhedas ja ausas jutustamisviisis ning pakkudes samas ka küllalti head ajastupilti. Raamat pakub ühest küljest äratundmist selle aja inimestele ning ajastu mõistmist noorematele. Eriti hea ülevaate saab nõukogudeaegsest popmuusikast ja selle kättesaadavusest ning raadio- ja teletöö telgitagustest. Minu jaoks kogu see vinüülplaatide vahetamine, diskotamine ja üldse popmuusika pool nii sügavat huvi ei pakkunud, küll aga meeldisid mulle väga lapsepõlveaegsed suguvõsalood ja värvikad ühikaelu pajatused. Samuti ennastületavad püüdlused olla defitsiidiajastul ikka moodne mees. Kes küll Osolini kaasaegsetest seda va

Raamatu esimeses pooles on tutvustatud lühidalt loovuse ja innovatsiooniga seotud teooriat ning ülejäänud osas on kirjeldatud erinevaid loovustehnikaid, mille abil on võimalik ideid genereerida, valida ja probleeme lahendada. Näiteks metafoorid, kuradi kaitsmine jm.  Tänapäeval räägitakse palju loovusest. See on vajalik uute lahenduste leidmiseks. Loovuse puhul kasutatakse divergentset ehk hargnevat mõtlemist, kus kasutatakse teadmisi ja kujutlusvõimet, et võimalikult palju erinevaid ideid genereerida ning samuti ka konvergentset ehk koonduvat mõtlemist, kus loogikat kasutades antakse ideedele hinnang – valitakse välja alternatiivid. Koolis käies nõutakse meilt konvergentset mõtlemist ning seetõttu on meie fantaseerimisvõime vähenenud.  Raamatus on kirjeldatud erinevaid loovmõtlemist takistavaid tegureid, loovuse ja innovatsiooni erinevusi ning vaadeldud teemat ka organisatsiooni poole pealt. Kas organisatsioon peaks ka midagi tegema, et töötajad oleksid loovad? Üks asi, mis loovu