Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva veebruar, 2018 postitused

Elmar Tambek "Tõus ja mõõn"

Kas te teadsite, et Eesti Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi kantseleiülem Elmar Tambek, kes Kanadas paguluses olles kirjutas mälestusteraamatu „Tõus ja mõõn”, on sündinud Rakverest 20 km kaugusel Võsu poole Kupjarahva talus. Ja et tema paksus raamatus on tervelt 100 lehekülge kirjeldusi 1920-1930-ndate vahetuse Rakverest, kui ta siin prokurörina töötas. „Oli imekena, vaikne päikesepaisteline varasuve hommik, kui 12. juunil kella 5 paiku Rakvere jaamas rongilt maha tulin. Jaamas oli paar unist raudteelast ja mõni üksik reisija...Astusin lõpuks jaamahoonest välja, väike reisikohver käe otsas, ja seadsin sammud linna poole. Rakvere peatänavaid, Tallinna ja Pikka, tundsin varem. Ka Laada- ja Turuplats ning Tallinna tänavalt sinna viiv Lai tänav polnud mulle võõrad. Hüljates neid mulle juba tuttavaid kohti, lonkisin kõrvaltänavaid kaudu Rakvere Rahvamaja poole ja sealt üle Vallimäe Tammikusse. Rakveres ei ole kunagi olnud vaatamisväärsusi. Ka siis mitte, kui mina sinna asusin. Ei olnu…

Ene Sepp "Jagatud suvi"

Kirjastus Tänapäev on välja andnud uue Ene Sepa noorteromaani "Jagatud elu". Seda raamatut soovitan eelkõige hobustega eelnevalt kokkupuutunud inimestele, sest kohati on raamatu alguses kasutatud terminid ebaselged. Kahjuks ei olnud mõisteid kusagil ka lahti seletatud, aga see selleks.  Lugu räägib noorest Sigridist, kes käib igal võimalikul hetkel hobusetallis ratsutamas. Tema lemmik hobune on Mileedi, kellega ta möödunud suvel võistlustel esikoha sai.  Algamas on suvevaheaeg ja Sigrid kujutab juba ette kuidas ta kõik kolm suvekuud iga päev ainult Mileediga ratsutada saab. (Siinkohal toon välja täpsustuse, et Mileedi ei ole tegelikult Sigridi oma. Ta on lihtsalt harjunud temaga iga päev sõitma) Ent suured plaanid lähevad sassi, kui talli omanik teatab uuest sõitjast, kes samuti suveperioodiks talli tuleb. Sigridile tundub, et nagu tema kiuste pannakse uus sõitja TEMA Mileediga sõitma. Sigrid peab oma hobust jagama hakkama ja ta arvab, et ainult temale tehakse ülekohut, sest…

Urmas Vadi "Neverland"

Tõelist lugemiselamust pakkunud raamat, mida siiralt julgen soovitada.  "Neverland" on ühtaegu väga argine ja samas ootamatul moel müstiline teos. Raamatus toimetavad tavalised inimesed, igaüks omamoodi ja kuidagi nii tuttavad: keskeakriisis tuim ja igav eesti mees, kes ei mõista, millest ta naisel puudus on, padupatriootlik ja komplekside küüsis eestivenelane, vananev näitlejanna, eneseteostust ja mõistvat meest ihalev naine. Kõik nad on rahulolematud, ebakindlad ning tunnevad end kõrvalejäetuna.  Oma tegudes tahavad nad kõige paremat, teha asju õigesti aga… (meenub ütlus, et põrgu tee on sillutatud heade kavatsustega). Pole sugugi lihtne saada kaasinimeste poolt mõistetud, teineteisest möödarääkimine ongi üks põhiteema. Kogu aeg kukuvad asjad välja hoopis teisiti, kui oleks soovinud. Kuigi olukorrad on koomilised, hakkab vahepeal tegelastest lausa kahjugi!  Fantaasiategelaste puhul, nagu mäger ja Hakklihamaa kuningas, ei saagi täpselt aru kas tegemist on tegelaste halluts…

Ljudmila Ulitskaja "Siiralt teie Šurik"

Ljudmila Ulitskaja „Siiralt teie Šurik” on üle pika aja tõlge vene keelest, mis üsna eestlasele suupäraseks tõlgitud, aitäh Ilona Martsonile. Sisuks 10 aastat ühe sümpaatse noormehe elust: keskkooli lõpp, ülikool, töö. Hea raamat tavalistest inimestest, aga samal ajal ka kultuursetest, nii et ei ühtegi roppu väljendit. Hea kerge lugeda, parajalt arutlusi, tegevust, probleeme tekib ja laheneb, elu voolab. Huvitav keskkond: koolikaaslased, ülikooli sisseastumine, teatri-, raamatukogu-, haridusmaailm. Samas ka defitsiit, hankimine, tutvused. Venelased ja suvilad – daatšakultuur ja vene peod. Aeg: 1970-1980-ndad, nii et palju kaasmäletajaid lugejaskonna hulgas, aga samas on ka sel ajal peal juba mõnus mälestusteloor.  Lootusrikas lõpp, edasimõtlemisvõimalus.

Leïla Slimani "Hällilaul"

Romaani ehmatavaks avapauguks on topeltmõrv ja enesetapukatse, kuid tegemist ei ole kriminaalse looga, vaid inimhinge sügavuti puuriva psühholoogilise draamaga. Kuidas vormub ideaalsest lapsehoidjast mõrvar? Juba algusest peale on autori poolt kõik peapeale pööratud, sest tavaliselt ei tööta prantslane lapsehoidjana immigranditaustaga perekonnas, vaid vastupidi. Ta on justkui valge vares mustade seas, üksildane ja ära põlatud. Autori kuvand Louisest on võlgades olev, lahutatud naine, kelle suhted teise sugupoolega on olnud häirivad ja alandavad, tööelu täis veidrikke ning  kellel puudub oma tütrega igasugune lähedus. Myriam ja Paul otsustavad leida enda kahele väikesele lapsele hoidja, kuna Myriam on otsustanud tööle naasta. Nad otsivad lapsehoidjat, kellel oleks head soovitajad ja  kõik paberid korras.  Louise vastab täiesti Myriam ja Pauli ootustele ja enamgi veel, ta on lastega suurepärane, alati ületundide tegemiseks valmis, suudab korraldada lasteüritusi ja peeneid õhtusööke. Lo…

Parimad raamatud 2017: KRIMINAAL-JA PÕNEVUSROMAANID

Möödunud aasta parimatest raamatutest kokkuvõtet tehes selgus, et raamatukogutöötajaid köidab ka krimi- ja põnevuskirjandus. Selles žanris on ilmunud rohkelt raamatuid, mida meelsasti loetakse ja tihtilugu peab soovitud teost suure nõudluse tõttu mõnda aega ootama. Tänu laiale valikule ei jää ükski põnevuseotsija õnneks raamatuta. Selles postituses on valik meie inimestele närvikõdi pakkunud raamatutest.

KRIMI- JA PÕNEVUSROMAANID

Arne Dahl „Piirimaa“ "Arne Dahl on varasemast tuntud A-rühma lugude autorina. Kümnest sarja raamatust on eesti keeles ilmunud kuus. Raamatus „Piirimaa” on Rootsis kaduma läinud 15-aastane tüdruk. Juhtumit hakkab uurima detektiiv Sam Berger, kes usub, et kadunud neiu Ellen Savinger ei ole kurjategija esimene ohver. Kui uurimisse sekkub ka Molly Blom hakkavad sündmused arenema peadpööritava kiirusega. 
Sarja teine raamat ilmub aprillis ja eesti keeles käesoleva aasta novembris." 

"Põhjamaade krimikirjanduses on väga palju häid autoreid ja põnevaid r…

Ave Nahkur "Meie küla eided La Gomeral"

Ave Nahkur kirjutas „Minu”-sarja moodi raamatu „Meie küla eided La Gomeral : Üks muhe reisiraamat”, aga sel on mitmeid eeliseid. Esiteks suurem formaat, kallim köide, seisab laua peal lahti. Teiseks, fotod on tekstis õige koha peal, loed ja kohe vaatad pilti. Ja fotosid on palju: väikestest detailidest ja suuri panoraamseid, kust nagu Google Mapsist saab näpuga mööda tänavaid või peenravahesid järge ajada. Ja lisaks veel meie-küla-eitede stiilis rõõmsad joonistused. Üks fotode autoreid Piret Pakler nendib: „Seda tüüpi inimesed mulle meeldivad – vahetud, natuke hullud ja ühiskonna norme trotsivad. Ave ei lase end niivõrd juhustest kanda, vaid haarab neist ise innukalt kinni. Kola kaelast ära, pugeda koos Imre ja kribu külakrantsi Milviga pisikesse Toyota Yarisesse, kimada ühe hingetõmbega diagonaalis läbi Euroopa, sealt laevale ja potsatada Kanaari saartele – see on väga Avelik!” Ja kohapeal nautida kõike, mida pehme kliimaga La Gomera pakub: soe ujumisvesi, tihedalt erinevaid matkarad…

Parimad raamatud 2017: VÄLISKIRJANDUS

Allpool on võimalik tutvuda valikuga raamatukogutöötajate poolt loetud tõlkekirjandusest, mida võib julgelt teistelegi soovitada.

Antti Tuuri „Igitee“
Tõlkeraamatutest osutus hindajate arvates parimaks teoseks Antti Tuuri "Igitee".
Viimast ajendas lugema ka kinos menukalt jooksnud film.

"Ajalooliselt ja kultuurilooliselt hariv romaan, mis põhineb tõsielulistel sündmustel. Ma polnud varem midagi kuulnud äärmuslikust ühendusest Soomes, nagu Lapua liikumine, mis tekkis peale I maailmasõda ning mis, nii öelda võitles kommunistidega, tappes neid, või siis küüditades Venemaale. Raamatus on ilustamata lahti kirjutatud meie põhjanaabrite soomlaste sünged läbielamised endise Karjala aladel, kus nad Ameerikast ja Kanadast naasnutena üritasid üheskoos idealistlikult üles ehitada kolhoose ja nõukogude riiki. Raamat tekitas tunduvalt suurema vendlustunde soomlastega, teades, et nemadki on üle elanud sellised rahva massihävitamised."
"Antti Tuuri „Igiteed“ lugesin juba aasta t…

Mart Kadastik "Luikede järv"

Mart Kadastiku romaani „Luikede järv“ raamistiku moodustavad üllatavad sündmused ja suhtesiksakid, mille alguspunktid ulatuvad kuni saja aasta taha. Värvikale ühispildile koondunud tegelasi (jurist, arst, ettekandja, ajakirjanik, taksojuht jt) seovad igavesed küsimused armastuse otsimisest, leidmisest ja kaotamisest, lootusest ja lootusetusest.  Rammestaval suvepäeval saabub pensionil advokaadi Arvi Sillami järveäärse maakodu õuele iseäralik seltskond. Võõrastel on kaasas urn oma lähedase tuhaga, mille nad tahavad järvevette puistata. Kui vana advokaat kadunukese nime kuuleb, ei reeda ta mingil moel, et oleks seda meest kunagi tundnud. Aga on. Veelgi enam. Keegi ei aima, kui suurt rolli on need kaks perekonda mänginud ja hakkavad edaspidi mängima üksteise elusaatustes. Tegelased avanevad järk-järgult, nii nagu järk-järgult selguvad ka nende omavahelised seosed ja suhted. Ning nagu autori varasemateski teostes, jagub „Luikede järve“ nii kuumi tundeid kui ka karget groteski.  Raamatu s…

Urve Tinnuri "Kui põld oleks järv"

Urve Tinnuri „Kui põld oleks järv“ lugesin käsikirjana ja lubasin autorile selle kohta midagi ka arvata. Noppisin sealt mõne lõigu ka siia. Esimene mõte, mis lugedes pähe tuli, oli, et peategelane Lemmi on justkui väike Illimar: tegelikkus areneb edasi värvikateks fantaasiapiltideks, mis põimuvad omaette maailmaks, kus ei kehti päris elu reeglid ja loogika. Lapse kohta on ta väga tähelepanelik detailide märkaja, selle läbi saab hall ja troostitu elu värve ja salapära juurde. Kompostsioonilt on romaan pildirida möödanikust, selline lapitehnikas minevikukangas, kus iga lapp on emotsionaalselt kõnekas.  Lemmi ja varjutüdruk Lenne on mõlemad täiskasvanuliku kõnepruugiga, just nagu väikesed vanainimesed. Üks on kartlik suurte ilma reeglite ja elukorralduse järgija, samas nende üle imestav ja neid võõristav. Teine jälle kantseldav ja korraldav, isegi bravuurne, samas hoolitsev ja hoiatav. Lenne käredat kõnepruuki võõristasin algul pisut. Nagu ka ema robustset suuvärki.  Kas Lenne võttis üle …

Parimad raamatud 2017: EESTI ILUKIRJANDUS

Möödunud aastal loetud raamatutest valisid raamatukogutöötajad välja neile enam meeldinud raamatud. Tulemuseks on mitmekesine raamatuvalik, mida soovime blogikülastajatega jagada. Kuna raamatute valik on lai ja alati ei ole soovitud teost võimalik koheselt laenutada, ei ole eesmärgiks edetabeli koostamine, vaid pigem loetu tutvustamine raamatuhuvilistele.
Eesti autorite raamatutest osutus loetuimaks Erni Kase "Leikude".
EESTI ILUKIRJANDUS
Erni Kask „Leikude”  Viie inimese poolt lugemiselamust pakkuvaks tunnistatud raamat, mille kohta arvatu on allpool kirja pandud.
"Armsalt ülestähendatud lapsepõlvemälestused eelmise sajandi 80-ndatest Lääne-Virumaal. Erni Kask oskab jutustada, tekivad kujutluspildid ja äratundmine. Olenemata asupaigast, olid inimesed ja eluolu sel ajal sarnased. Tehti tööd, osati ka puhata, pidutseda ja nalja teha. Lastel oli lisaks koolile tegemisi ja mänge, mis alati vanemate mõistmist ei leidnud ja mida oligi põnev salaja teha. Samas märgati täiskasv…

Enno Tammer „Ilon Wikland. Elu pildid“ /Lastekirjanikud 2/

Lastekirjanike elulooraamatute lugemist alustasin Tove Janssoni raamatust (postitust saab lugeda siin), seekord lähemalt Enno Tammeri raamatust. 
Iloni kaasahaarava elukäigu on Enno Tammer kirja pannud haaravalt ja soojalt, meenutuste vahele on pikitud vanade dokumentide koopiaid, fotosid ja Iloni illustratsioone. Iloni lapsepõlv oli keeruline – kolmele rahulikule ja õnnelikule lapsepõlveaastale Tartus vanaema juures järgnesid üksildased aastad Tallinnas, kus hõivatud lapsevanematel oma ainsa tütre jaoks aega ei jätkunud. Ilon on arvanud, et isa teda algusest peale ei soovinud ning seetõttu ei tekkinud neil mingit emotsionaalset sidet. Vanemate keerulised suhted päädisid lahutusega, misjärel Ilon ootamatult kaheksa aastasena jalust ära Haapsallu vanaema ja vanaisa juurde saadeti. Iloni meelest oli see parim, mis temaga juhtuda sai, sest Haapsalus algas Iloni helge lapsepõlv. Kahjuks lõppes idüll sama äkitselt, kui see oli alanud – järgnes põgenemine Rootsi. Oma lapsepõlvepilte on Ilon …