Lehed

6.2.18

Urve Tinnuri "Kui põld oleks järv"

Urve Tinnuri „Kui põld oleks järv“ lugesin käsikirjana ja lubasin autorile selle kohta midagi ka arvata. Noppisin sealt mõne lõigu ka siia. Esimene mõte, mis lugedes pähe tuli, oli, et peategelane Lemmi on justkui väike Illimar: tegelikkus areneb edasi värvikateks fantaasiapiltideks, mis põimuvad omaette maailmaks, kus ei kehti päris elu reeglid ja loogika. Lapse kohta on ta väga tähelepanelik detailide märkaja, selle läbi saab hall ja troostitu elu värve ja salapära juurde. Kompostsioonilt on romaan pildirida möödanikust, selline lapitehnikas minevikukangas, kus iga lapp on emotsionaalselt kõnekas. 
Lemmi ja varjutüdruk Lenne on mõlemad täiskasvanuliku kõnepruugiga, just nagu väikesed vanainimesed. Üks on kartlik suurte ilma reeglite ja elukorralduse järgija, samas nende üle imestav ja neid võõristav. Teine jälle kantseldav ja korraldav, isegi bravuurne, samas hoolitsev ja hoiatav. Lenne käredat kõnepruuki võõristasin algul pisut. Nagu ka ema robustset suuvärki. 
Kas Lenne võttis üle ema täitmata rolli ja tema väljendusviisi? Või pidi ta olema selline tegutsemisele ärgitaja ja unelemisest üles raputaja? Lenne kehastab lisaks kaitseingli rollile ka kõike seda, mida Lemmil napib: elulusti, söakust, enesekehtestamist ja lapselikku seiklushimu. Paljud riskantsemad sammud saavad astutud just õe toel. Lenne on see, kellega saab arutleda ilma kummaliste ilmingute üle. Õigemini küll Lemmi arutleb ja Lenne teab, kuidas asjad on. Küll on ikka palju vimma vendade vahel. Lemmi isa nagu ei kuulukski samasse pesakonda, kuis tal küll õnnestus säilitada oma tundlikkus ja soojus. Tema ja lüürilise hingega Lemmi moodustavad suure kontrasti ümbritseva vahel. See surnuaia naabrus, matuserongide lõputu kulgemine, leinamuusika kandumine pere argipäevadesse lahutamatu osana oli painav. Pole siis imestada, et isikustatud Surm nii paljudest piltidest läbi käib. Jälle tahtnuks öelda: oh taevas, milline lapsepõlv! Selle kõige taustal pole ime, et Lemmi muinasjuttudesse pakku puges. Ärkveloleku ja une piirimail kulgemine võimaldab sellist illusioonide ja tegelikkuse põimimist, mis paneb mõtlema, kui palju neid kumbagi inimese elus vaja on. Mis see Lennegi muud on kui illusioon, aga armas siiski, et autor laseb tal jääda Lemmi ellu isegi pärast tema lahtilaskmist ja iseseisvalt edasiminemist. Raamatus on väga romantilised ja minu jaoks isegi liiga ilukõnelised looduspildid (luuletaja arsenal ju ikkagi). Olles ise pigem karge kõnepruugi eelistaja, mõistan küll, et need on Lemmi tajumised ja nägemised ja nendes on tunda lüürilist Urvet ennast.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar