Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva detsember, 2019 postitused

Taavi Jakobson "Õnnelik prints"

Kas emaarmastust saab mõõta?
Kellel on õigus seda teha?
Kas parem on ala- või ülearmastus?
Kas on võimalik teadlikult vähendada armastuse määra?
Kuidas saada õnnelikuks inimeseks?
Kas sinu peres kasvavad printsid ja printsessid?

Taavi Jakobson (sünd.1971) on majandusinsenerist ettevõtja, kellele meeldib uurida elu ja inimeste eri tahke. Ta on aastaid töötanud rahvusvahelises tarkvarafirmas Oracle, praegu loob ja arendab moodsaid moodulmajasid KODA.
debüütromaan „Tõeline jumalaosake” 2014,
Betti Alveri kirjandusauhind
luulekogu „Kõigest kahe reaga” 2017
romaan „Õnnelik prints” 2019,
Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse Postimehe eripreemia

„Aga räägi, mis saab kuningannast? Printsi emast, ma mõtlen. Ja printsessi omast ka.” „Eks nemadki elavad oma elu lõpuni. Mõni õnnelikumalt, teine vähem. Võid olla aga kindel, et iga kuninganna püüab oma printsist tõelise kuninga kasvatada. Ja teeb kõik, mis tema võimuses, et printsil oleks helge ja muretu elu.” „Miks ükski lugu sellest ei räägi?”…

Maja Lunde "Lumeõde"

Loo peategelasel Julianil on jõululaupäeval 11-aastane sünnipäev, aga esimest korda elus ei oota poiss kumbagi. Juliani vanem õde suri suvel ja sellest ajast peale ei ole miski enam endine, sest peres on lein. Ema-isa on muutunud veidrateks varikujudeks, kes mornide ja vaikivatena nagu autopiloodil igapäevaseid kohustusi täidavad teeseldes, et kõik on korras. Ka väikeõest on lõbusalt tembutava plika asemel justkui väike tõsine vanainimene saanud. Julian on üksildane, kurb ja segaduses ning kaotanud huvi kõigi ja kõige vastu peale ujumise. Just ujula juures kohtabki Julian punapäist rõõmsat tüdrukut Hedvigit, kellega ta sõbrustama hakkab. Päevast- päeva mängivad lapsed koos ja neil on lõbus. Kuid nii Hedvigi majas kui tüdruku enda juures märkab Julian aeg-ajalt midagi kummalist, mida ta seletada ei oska. Peagi kohtub ta ühe vana mehega, kes kogu müsteeriumisse selgust toob. Tänu vanale mehele ja Hedvigile nihkub suure kurbuse ja murega üksinda jäänud poisi maailm jälle paika. Väike in…

Juliane Koepcke "Kui ma taevast kukkusin : tõsilugu ühe naise imelisest ellujäämisest"

Peruus 1971. aastal toimunud 91 hukkunuga lennuõnnetuses ainsana ellu jäänud Juliane Koepcke jutustab oma uskumatu pääsemise loo. Alles nelikümmend aastat peale õnnetust on ta valmis rääkima sellest, mis tegelikult juhtus. Seni ajakirjanduses ilmunud artiklitel on olnud tõega vähe ühist. Juliane Koepcke sündis 1954. aastal Peruus Limas saksa bioloogide peres. Kui Juliane oli 14-aastane, kolis nende pere elama Amazonase vihmametsa. Tema vanemad rajasid sinna Panguana uurimisjaama, et sealses rikkalikus looduses teadusuuringuid läbi viia. 17-aastase neiu idülliline lapsepõlv lõppes ootamatult jõululaupäeval 1971. aastal, kui ta oli äsja lõpetanud keskkooli. Järgmisel päeval pärast lõpupidu koos emaga Limast Panguanasse naastes sattus nende lennuk äikesetormi ja purunes välgutabamuse tagajärjel 3200 meetri kõrgusel. Äkitselt oli Juliane väljaspool lennukit, turvavööga lennukiistme külge kinnitatuna maa poole langemas, nähes puude latvasid nagu brokolipäid vastu keerlemas. Ja siis saabus…

"Viru keel ja jutud. Katkendeid Viru kohaliku keele lugudest"

“Kuule, sa tegid “mhh”, kui ma ainult natukene krabistasin” torises lapselaps enne uinumist pahaselt ja kustutas tule. Järgmisel päeval kaotasin lauamängus ja “mhh” kommenteeris juhtunut. Lapsed juhtisid mu erineva tähendusega “mhh”- sõnale korduvalt tähelepanu ja rõkkasid naerda, tabades mind sõbralikult “mhh”- vestluselt kassiga. Lõbustasime ennast kogu päeva, jälgides seda suurepärast sõnakasutust, mida ma enda juures varem tähelegi ei olnud pannud. Mingi kummalise kokkusattumuse tõttu maandus järgmisel tööpäeval mu lauale virn äsjasaabunud uudiskirjandust. Lõin esimese õblukese kogumiku keskelt lahti ja seal see oli: “...minu vanaema kõnepruugi meenutamise lõpetuseks sobib ehk ka üks meie suguvõsa naestele omane vestluse mooduse kirjeldamine. Nimelt oskavad kõik minu vanaemast pärinevad naised väga ilmekalt ja tulemuslikult pidada maha äärmiselt sisuka vestluse kasutades vaid üht kolmetähelist sõna. See sõna on “mhh”. Meie suguvõsa naised suudavad seda “mhh” öelda absoluutselt ig…

Sayyid Qutb "Külapoiss"

Tallinna Ülikooli kirjastus on välja andnud “Biblioteca ASIATICA” sarjas suurepärase teose nii selle kirjanduslikus kui tähenduslikus mõttes. “Külapoisi” on tõlkinud ja kommenteerinud Üllar Peteson. Kommentaarid moodustavad väga olulise osa väljaandest, eriti nende jaoks, keda huvitab kirjaniku isiksus. Teose tõlkimine on tähelepanuväärne juba seetõttu, et teadaolevalt on “Külapoissi” tõlgitud vaid saksa ja inglise keelde. Nüüd on meile antud võimalus lugeda seda oma emakeeles. “Külapoiss” on sisult autobiograafiline teos autori lapsepõlvest kuni 14. eluaastani Egiptuse külas. Tegevus toimub 20. saj esimesel poolel. Olin just hiljuti lugenud Egiptuse kirjaniku perekonnaromaani(vt http://lvkrkraamatublogi.blogspot.com/2019/10/nagib-mahfuz-kahe-palee-vahel.html), mille tegevustik areneb enam-vähem samal ajal Kairos (ka “külapoiss”, st autor suundus sel ajal Kairosse õppima). Niisiis tekib loetud raamatute sisu vahel järjepidevust hoidev sild, kuigi mina astusin lugemissillal ajas tagurp…

Taylor Adams "Pääsu pole"

Jõululaupäeva eelõhtul satub üliõpilane Darby lumetormis lapsepõlvekoju sõitma. Paraku aga muutuvad teeolud selliseks, et edasi sõita ei ole võimalik ja tuleb jääda maanteeäärsesse külastuskeskusesse ilma paranemist ootama. Keskuses on ees juba seltskond inimesi, kes pealtnäha üksteist ei tunne. Kuna Darby on enne teele asumist teada saanud, et tema ema on raskelt haige, siis soovib ta kindlasti emale teada anda, et kojujõudmine viibib. Parklas mobiililevi otsides avastab Darby, et ühes autos hoitakse kinni väikest tüdrukut. Loomulikult ei saa ta seda asja nii jätta ja asub tegutsema, et laps päästa. Raamatus on tagaajamisi, valede inimeste usaldamist, napilt eluga pääsemisi ja ka mitte pääsemisi. Kohati kasutati naelapüstolit ja ukse kinni löömist ikka veidi teistel eesmärkidel kui neil tegelikult on, seega nõrganärvilistele (nagu ma isegi) tegelikult ei soovitaks. Keda sellised asjad ei häiri, võib selle pöördeid täis ladusalt kulgeva põnevusromaani lugemiseks kindlasti…