Lugemispäevik

2009.aastal Vene Bookeri preemia pälvinud Jelena Tšižova romaani „Naiste aeg“ tegevus leiab aset Leningradis ajal, kui kommunismi jõudmiseni on jäänud 20 aastat. Mis aastatega tegu täpsemalt on, jääb juba lugeja arvata. Tehasetöölisest üksikema Antonina saab toa ühiskorteris, mida jagab kolme vana memmega. Tööl käimise ajaks jääb tütreke Susanna lasteaeda mineku asemel memmekeste vaadata ning kui ema tehases ületunde teeb, saavad memmekestest Susanna tõelised kasvatajad. Jevdokia, Glikeria ja Ariadna on kaotanud oma lähedased ja Susanna annab nendegi elule uue tähenduse. Tüdrukukest kasvatatakse ja õpetatakse hoopis teises vaimus, kui kehtiv riigikord nõukogude inimese kasvatamiselt eeldaks - nii õpibki ema teadmata ristitud Susanna (ristinimega Sofja) muuhulgas tikkimist ja prantsuse keelt.   Kui selgub, et tüdruku ema on suremas ning Sofjat ähvardab sattumine lastekodusse, teevad memmed kõik, et tüdrukukese ning ka enda tulevikku päästa, sest nii palju, kui vajab tüdruk neid, vajavad

Billy ja Dogge on parimad sõbrad, kes on lahutamatud hoolimata sellest, et nad tulevad justkui täiesti erinevatest maailmadest: Dogge elab jõukate, kuid pojast vähe huvituvate vanematega eliitrajooni eramajas; Billy on aga pärit sisserändajate perekonnast, kelle igapäevane toimetulek on keerukas, kuid kodus valitseb hea läbisaamine. Kui Billy leitakse mänguväljakult näoli maas ja haav peas, saab ruttu selgeks, et peamine kahtlusalune on Dogge. Aga miks ta oma sõpra tulistas? Mis viis ta nii kaugele, et hukata oma parim sõber? Kolmas oluline tegelane on raamatus kriminaalinspektor Farid Ayad, keda tuttavate poistega juhtunu ning ebaõiglus väga sügavalt puudutab. Aegamööda koorub lahti lugu, mis polegi nii mustvalge – pigem on see segu abitusest, laste hüljatusest, sõltuvusprobleemidest ja ebavõrdsusest. Oluline osa on raamatus jõugukuritegevusel: väikesed poisid vaatavad hirmu ja imetlusega suuri poisse, kes on rikkad ja enesekindlad. Suurte kampa saamise nimel on lapsed valmis end üh

Autorilt varem ilmunud jutukogu „Pikaajaline kokkusaamine“ ning romaan „Madis Jeffersoni 11 põgenemist“ lubasid kogemuse põhjal kindlat kvaliteeti, ning selles ei pidanud pettuma.  Raamatu tegevus toimub verinoore Eesti Vabariigi algusaegadel, 1993. aastal, kus suur vabanemine tõi kaasa ka mõningaid veidraid kõrvalnähte nagu näiteks soovi ratsa rikkaks saada, kerglasemat sorti meelelahutuse ja pimeda usu alternatiivmeditsiini ning muudesse esoteerilistesse nähtustesse.  Raamatu peategelaseks on eesti-vene perekonnast pärit noormees, kes juhuse tahtel ning vooluga kaasa minnes satub kohalike sensitiivide seltskonda. Kuigi ta ise oma võimetesse samapalju ei usu kui tema naissoost pereliikmed ja tuttavad, on sellega teenitavad summad piisavalt motiveerivad, et kasvav lumepall veerema lasta. Situatsioonikoomikat ning äratundmist on palju. Naljaks pakuvad ainest nii toonane elukorraldus ja elu-olu üldiselt, eesti-vene suhted, kergeusklikud esoteerikud, „ravitsejate“ leidlikud ravivõtted ja

Järjekordne ladusalt kirjutatud, vaimukas ja seiklusi täis reisiraamat Rene Satsilt.  Kuna tegemist on ettevõtliku ja väga avatud meelega inimesega, kes valmis kõigiks seiklusteks ja üllatusteks, mis elu pakub, ei jää seiklused ja sekeldused ka tulemata. Ning kui lisada kõigele ka paras annus nalja, on tulemuseks põnev ja haarav lugemine.  Laose vaatamisväärsuste kohta siit raamatust ülevaadet ei saa, seega turismiteatmikuna on see suhteliselt kasutu. Küll aga saab aimu kohalike eluolust ja meelelaadist ning pisut ka sealsest loodusest. Satsil on oskus kirjutada huvitavaks kõik väikesed nüansid ja situatsioonid. Keskmisest sagedamini satub ta mingitesse pisikonfliktidesse või veidratesse olukordadesse. Samuti kohtub raamatu vahendusel paljude lahedate tüüpidega erinevatest rahvustest ja ühiskonnakihtidest, sest seltskonda valides Rene Satsi end ei piira ega pirtsuta.  Igal juhul väga muhe lugemine, mida julgen soovitada! Kirjastus Tänapäev, 2022

Põnev perekonnasaaga. Tegevuspaik 20. saj. keskel New Yorgis. Peategelasteks neli naist, kelle eluteed ristuvad itaalia juurtega Gianni ja Tessa perekonna majas Greenwich Village’is. Peretütar ja kolm miniat. Igaüks nendest neljast kujunes just selliseks vastavalt neid tabanud elu keerdkäikudele. Pere saladused liidavad neid ja üheskoos astuvad nad vastu maffiale. Perekond seatakse alati esikohale.

Romaani minajutustaja, vaestest oludest pärit ja seda eluaeg häbenenud ja varjata püüdnud, pöördub oma lähedaste poole mõttefantaasiaga korraldada ema majas tulekahju, mis aitaks emal pääseda vaestest oludest ja kindlustusseltsi abiga uuesti üles ehitada paremaid elutingimusi pakkuv kodu. Katkend raamatust: „Tahaksin ju ka, et sa elaksid hästi. Sa oled terve minu lapsepõlve rääkinud enda unistuste kodust, aga tegelikult pole sa kuhugi jõudnud! Tunnen suurt kurbust, et oled jõudmas elu lõppu ja sa pole elus midagi saavutanud, ei üksi ega koos meiega. Isegi mitte oma unistuste kodu. Maja põletamine annaks vähemalt mingi eelise teiste vaeste ees ...” Lugesin seda raamatut ja ja siis jäi silma pisike nupuke netis, et mees pani põlema emale kuuluva korteri, et saada paremaid elutingimusi. Kus läheb piir elu ja kirjanduse, tegelikkuse ja fantaasia vahel?