Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva veebruar, 2019 postitused

PARIMAD RAAMATUD 2018: TEATMEKIRJANDUS

TEATMERAAMATUD 

Teatmekirjanduse vallast on parimaks hinnatud Toomas-Valter Huik „Katkenud lapsepõlv. Kohtumine president Konstantin Pätsiga ja teisi mälukilde 1938–1945”. Kiidusõnu jagub ka raamatusarjale „Kirjanikud omavahel".

Toomas-Valter Huik „Katkenud lapsepõlv. Kohtumine president Konstantin Pätsiga ja teisi mälukilde 1938–1945” Toomas-Valter Huik (sündinud 1931) elas Rakveres aastatel 1932–1944. Tema kirurgist isa Valter Huik oli siinse uue linnahaigla juhataja. Poiss õppis linna 2. algkoolis Tartu tänav 4, ühe talve ka Tööstuse tänava koolis. Hea meenutus meie kodulinna ajaloost ja siin elanud ning töötanud inimestest. Kirja pandud autori noorpõlve märkmete põhjal. Rakvere koolipoisi mälestused Rakverest ja Rakvere kandist annab palju teadmisi kuidas neil aastail elati. Mind puudutas kõige enam peatükk, kus Toomas-Valter Huik oli sõjapaos Kloodi külas. Minu vanaema elas Kloodi külas ta jutustas mulle lapsena lugusid vanadest aegadest, rääkis ka sõjast. Näitas ahju peal o…

PARIMAD RAAMATUD 2018: KRIMINAAL- ja PÕNEVUSROMAANID

KRIMI-, FANTAASIA- ja PÕNEVUSROMAANID
Lars Kepler „Laatsarus“
Kriminaalromaan. Joona Linna sarja seitsmes raamat. Rootsi abielupaar Ahndorilide poolt teatud-tuntud headuses kirjutatud krimipõnevik. Korterist leitakse surnud mees, kelleks osutub seni tundmatu hauarüvetaja ja trofeede koguja. Soomerootsi päritolu kriminaalkomissar Joona Linna asub taas kuritegu lahendama. Põnev, kohati isegi õõvastav, aga raske oli raamatut muude tegemiste ajaks kõrvale panna. 
Eelmist Joona Linna sarja raamatut lõpetades arvasin, et nüüd on siis kõik. Peab komissar Linnaga hüvasti jätma või siis varasemad osad üle lugema. Aga võta näpust, järgmine raamat on ühel kenal päeval täiesti füüsiliselt olemas. Tabasin ennast jälle mõttelt, et see ei saa olla raamat, vaatan vist filmi. Sündmused arenevad sellise kiirusega, et katsu kannul püsida. Aga kes on jubedate kuritegude taga? Mõrtsukas Jurek Walter on ju surnud. Peadpööritavad sündmused, uskumatud lahendused. Vaieldamatult möödunud aasta parim põnevuslu…

PARIMAD RAAMATUD 2018: VÄLISKIRJANDUS

Tõlkeraamatutest osutus suurimaks lugemiselamuseks Fredrik Backmani „Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust“. Paaril korral on äramärkimist leidnud Henning Mankelli „Itaalia kingad“, Lars Kepleri „Laatsarus“, Ruth Hogani “Kaotatud asjade hoidja” ja Sofia Lundbergi “Punane aadressiraamat”. VÄLISKIRJANDUS


Fredrick Backman „Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust“
Seda raamatut lõpetades, oli tahtmine kohe otsast peale uuesti lugema hakata. Ka mina olen vanaema oma jõulude teisel pühal sündinud tütretütrele ja vahel sõidame ka koos minu Renault`s, aga nii vinge vanaema tasemeni ma kahjuks ei küündi. Ja see väike, peaaegu kaheksa- aastane Elsa, keda peetakse isemoodi lapseks, oma rikkaliku Vikipediast ammutatud teadmiste pagasiga, võlub üdini oma südikuse, terasuse, julgusega ja siiraste väljaütlemistega, mis täiskasvanud lugeja mitte ainult muigama vaid lausa südamest naerma ajavad. Samas on see lugu valusatest kaotustest, pettumustest, eneseohverdustest aga ka sõp…

PARIMAD RAAMATUD 2018: EESTI ILUKIRJANDUS

Mullused parimad raamatud on raamatukogutöötajate poolt välja valitud. Traditsiooni järgides jagame lugemiselamusi meie lugemispäevikus. Tänavu ei saa välja tuua ülekaalukaid lemmikuid. Lugemisvara ilmub palju ja kõige soovitu lugemiseks napib aega. Tihtilugu ärgitab mõnda raamatut kätte haarama just blogist loetud kolleegi soovitus.
Eesti autorite raamatuid tutvustasime blogis läbi aasta varasemast enam. Seetõttu on möödunud aastale tagasivaatavalt nende valik veidi  tagasihoidlikum.
EESTI ILUKIRJANDUS

Triinu Viilukas „Minu Viin”
Kui keegi soovib Viini külastada või sinna lausa kolida, siis leiab raamatust palju näpunäiteid. Minule oli see nostalgiline lugemine, kuna 10 aastat tagasi sai seal peaaegu aasta aega elatud. Huvitav oli lugeda autori kohanemisest uues riigis, austerlaste eripäradest ja kultuuridevahelistest erinevustest. Natuke oli kirjas ka viinlaste suhtumisest välismaalastesse, mis alati ei olnud kõige positiivsem. Mulle oli see üllatav, kuna 10 aastat tagasi ma seda …