Otse põhisisu juurde

Postitused

Aidi Vallik "Tädi Klaara maja"

Aidi Valliku “Tädi Klaara maja” on minu jaoks oma jaburuses üks köitvamaid luuleraamatuid, mida võiks nautida ühtviisi nii suured kui väikesed jaburduste sõbrad. Aidi Vallik ise on oma blogis öelnud: “Ohh. Selle asemel on saabunud taas mingi totruste nautimise ajajärk. Et kirjutaks “Tädi Klaara maja” jutte, mida kunagi ei julgeks trükki lasta, sest need on juba tõepoolest ning ilmselgelt absoluutselt jaburad. “ Õnneks on Tädi Klaara siiski kaante vahele jõudnud ning meil kõigil on võimalus näha kuidas ühe õige nõia päevaplaan kulgeb ning mida teeb Tädi Klaara siis, kui kaob tema kübar. On ju teada tõde, et ilma kübarata ei saa üks õige nõid oma tööd teha. Kui kohtad tädi Klaarat Kui sa metsas käies satud nägema üht tädi, kel on kõrge kübar peas, mil kaunistuseks käbi, kel on süli rohtu täis või oksi või siis lilli, korvis kuhi võõraid seeni, puhub pajupilli, ära sa siis ehmata ja kohe plehku pane! Ega sa ju ole mingi mudilane, kes v

Heelia Sillamaa "AMMUU"

Kui ausalt üles tunnistada, võtsin raamatu ette väikese eelarvamusega: kas tõesti on võimalik huvitavalt  kirjutada sellest, kuidas lühikest aega koos olnud paar saab ootamatult teada, et neile on sündimas ühine laps? Aga raamat oli tõesti ladus lugemine – Heelia Sillamaal on osanud raamatu kirjutada ühtaegu humoorikalt ja enesekriitiliselt. Ja käsitletavad teemadki on paljudele lugejatele tuttavad: oma elu ja tuleviku planeerimine, mis ei taha sugugi minna nii, nagu meie oleme seda ette kujutanud; lapse saamise võlud ja valud; oma kodu loomise edusammud ja altminekud; edukultus ja vaimne tasakaal. Ja tegelikult müts maha Heelia ja Peebu ees – palju asju võib värskes suhtes lapsevanema rolli astudes viltu minna ning vähesed suudavad oma suhte nimel pingutada nii, et lõpuks kõik hästi läheb. Ma olen viimased kuud pea igal hommikul ärganud mõttega, kas see kõik siin on ikka päris, mul on raske leppida faktiga, et minu detailideni paika pandud elust on saanud üks kentsakas eksperime

Heikki Aalto-Alanen "Armastan sinus inimest: Aino ja Alvar Aalto lugu"

 Alvar Aalto nimi on tuntud paljudele eestlastele – ta oli silmapaistev Soome arhitekt, kelle panus modernismi oli märkimisväärne. Aalto disainitud mööbel (näiteks kolme jalaga Aalto taburet ja Paimio tool, mis on ka pildil) ning tema klaasikunst (näiteks Savoy vaas) on kuulsad üle maailma. Teenimatult vähem tuntud on aga Alvar Aalto abikaasa, Aino Marsio-Aalto. Teda küll mainitakse Alvar Aaltot puudutavates raamatutes ja artiklites, kuid tihti pole piisavalt tähtsustatud tema rolli Alvar Aalto loomingus. Aino Aalto oli ka ise arhitekt, kes kavandas eelkõige klaasesemeid, mööblit, valgusteid ja tekstiile. 1932. aastal kavandatud klaasisari Bölgeblick (pildil) võitis 1936. aasta Milano triennaalil kuldmedali. Raamatus „Armastan sinus inimest“ räägib Heikki  Aalto-Alanen perearhiivist pärit materjalide põhjal oma vanavanemate loo ning toob väärikalt esile ka Aino panuse ja rolli. Aino ja Alvar Aalto loos põimusid armastus, loovus ja töö. Antud raamat jutustabki suuresti läbi abikaasade

Valérie Perrin „Lilledele värsket vett“

Selle aasta üks suurimaid lugemiselamusi on minu jaoks just see raamat – meisterlikult kirja pandud, kaasakiskuv ja nukkerilus lugu Prantsusmaa väikelinna kalmistuvahist Violette’ist. Vanemateta üles kasvanud Violette on noorelt abiellunud mehega, kes kodusesse ellu panustamise asemel mootorrattaga ringi sõidab ning oma armukesi külastab.   Aastaid peale abiellumist mees enam koju tagasi ei pöördu ning Violette elab teadmisega, et mees on surnud. Ühel päeval tuleb Violette’i jutule politseikomissar, kelle hiljuti lahkunud ema soovis, et ta tuhk pandaks ühe esmapilgul täiesti võõra inimese hauale. Mis neid kaht inimest sidus ja kuidas selle loo avastamine Violette’i ja Julieni suhet mõjutab, selgub raamatust. Julgen raamatut soovitada kõigile, kes peavad lugu heast kirjandusest: see on ühtaegu kaunis ja kurb, lootusrikas ja kaotustega leppimist õpetav raamat.

Sten Teppan "Käbi ei kuku...Kahe põlvkonna lood Vikerraadios"

  Kindlasti on nii mõnedki kuulanud laupäeva hommikuti Vikerraadios vestlussaadet „Käbi ei kuku...”. Nüüd on saatejuht Sten Teppan raamatusse pannud murdosa saatesarja jooksul eetris olnud vestlustest (saateid on olnud ligemale 200).  Tema vestluspartneriteks on olnud ühe perekonna kahe põlvkonna liikmed ehk vanem ja laps. Saatejuhi kaasabil süvenetakse pere loosse, pere kujunemisse, kummagi lapsepõlve ja omavahelistesse suhetesse. Ei ole olnud harvad juhud, kui vanem saab eetris teada järeltulija lapsepõlve koerustükkidest või laps vanema rasketest läbielamistest. Inimesed on loomuldasa uudishimulikud ja ikka tuntakse huvi tuntumate persoonide eraelu vastu. Kuid nende vestluste lugemine võimaldab lugejal teatud hetkedel samastada end vestlejaga- kuidas on tulnud keegi toime teatud pereprobleemide ja laste kasvatamisega jne. Mõned küsitletavad avanevad võibolla hoopis ootamatust küljest ja räägitu aitab mõista seda, kuidas ollakse kujunenud just selliseks inimeseks. On juttu kärgpere

Sara Pennypacker „Pax. Teekond koju“

  Menukirjaniku, kes on tunnustatud mitmete auhindadega, Sara Pennypackeri „Pax. Teekond koju“ on oodatud järg raamatule „Pax“. Seda teost ootasin ka mina lugejana. Saan öelda, et tegu on väga kiiduväärt raamatusarjaga, kus lugejale avaneb raamatu vältel väga armas lugu. Lugedes ära esimese osa, ei ole võimalik jätta teine lugemata. „Pax. Teekond koju“ on üks südamlikumaid raamatuid, mida viimasel ajal lastekirjanduse hulgast lugenud olen. Nii nagu esimene osa, on ka teine osa väga hästi kirjutatud ja paeluv sõja ja pääsemise lugu.  Tänapäevases maailmas, kui igal pool räägivad uudised Ukraina sõjast, on vaja just sellist raamatut, mis on sõjavastane ja annaks lootust, et kõik saab korda. Raamat annab lootust just seetõttu, kuna see jutustab looduse ja inimese omavahelisest suhtest ja seotusest – neil on üksteist vaja. On kevad. Möödas on aasta sellest, kui Peter ja tema rebane Pax teineteist viimati nägid. Lahutamatust sõprusest on nüüd saanud üksteisest eraldatud elud. Raamatus kaasl

Taylor Jenkins Reid "The Seven Husbands of Evelyn Hugo"

  Raamatu tegevus toimub glamuuri ja intriige täis 50-ndate Hollywoodis ning kaasajas.  Autor on öelnud, et inspiratsiooni romaani kirjutamiseks sai ta mitmete näitlejate biograafiatest, kuid eriti Elizabeth Taylori armastust ja kirge täis elust.  Peategelane Evelyn Hugo on Kuuba päritolu, vaesuses kasvanud ning filmimaailma tipus säranud 79-aastane,  mitmeid kordi abielus olnud staar, kes otsustab anda noorele ajakirjanikule Monique Grantile ainulaadse võimaluse teda ajakirja "Vivanti" jaoks intervjueerida. Monique peab ennast küll heaks ajakirjanikuks, kuid isegi tema ülemus ei suuda mõista, miks Evelyn Hugo, kes on aastaid pressiga kõnelemast keeldunud, resoluutselt just Monique'i nõuab. Jumaliku Evelyn Hugo ja tema seitsme abikaasa skandaalne elu oleks tõeline tähelepanu äratav portreelugu, mis lennutaks ajakirja edetabelite tippudesse ning oleks karjäärihüppeks Monique'ile. Keelduda ei ole võimalik. Kuulsal filmistaaril on, aga tegelikult hoopis teised kavatsused