Lehed

14.6.18

Annika Lõhmus „Passist reispassini: käsiraamat”

Suvi on teadagi reisimise ja rändamise kõrgaeg. Eks ole meist mõnedki vaevanud enne reisile minekut pead, et mis, kus ja kuidas. Eesti Filharmoonia Kammerkooris üle 15 aasta laulnud Annika Lõhmus on kaante vahele pannud hulgaliselt reisinippe ja näpunäiteid tavareisijale. Lahedas stiilis kirjutatud raamat annab juhiseid alates puhkuse planeerimisest, käsitleb asjaajamist, reisidokumente, reisiks ettevalmistusi (näiteks kohvri pakkimine), lendamist, majutust jne. Ära ei ole unustatud ka kojujääjaid, kellele tuleb enda äraolekuks juhtnööre jagada. Lisaks asjalikule infole on autor peatükkide vahele pikkinud absurdseid ja naljakaid lugusid elust enesest... . „Toanaabri norskamise korral on soovitatud proovida kuuldavale tuua veidraid hääli (keelega või huultega naksutamine näiteks), see pidavat mõjuma nii, et inimene lõpetab norskamise. Paraku ei pruugi see alati soovitud tulemust anda. Kahel Fila kammerkoori meeslauljal juhtunud ükskord nii, et mees, kes alati norskas, ärkas öösel millegi peale, avas silmad ning nägi, kuidas naaber istub tikksirgelt oma voodis, vahib teda vihase näoga ning muudkui naksutab huultega. Mõnda aega neid pingutusi jälginud, naksutas ärganud kaaslane talle vastu, keeras teisele küljele ja norskas edasi.”

Väikeseks vahepalaks on raamatusse lisatud fotod autori reisidest.

Lugesin seda nö käsiraamatut just vahetult enne reisile minekut ja kuigi olen ennegi reisinud, sain sealt ometi nii mõnegi hea näpunäite. Mõnusalt väikeses formaadis raamatuke on igale reisihuvilisele inimesele sobilik meelelahutaja ja nõuandja.

6.6.18

Vahur Sepp „Karu. Eesti looduslood”


https://www.rahvaraamat.ee/images/products/001/033/079/thumbnails/big/b8e43bfde14483b1bdb6c5a19d7dd1ff602322e3/karu-eesti-looduslood.jpg
Väga tore raamat nii noorematele kui ka vanematele. Raamatu autor on Eesti loodusega väga hästi kursis. Meeldib, et ei ole kirjeldatud ainult fakte, vaid välja on toodud ka erinevaid tõestisündinud juhtumisi, kus karud ja inimesed on kokku saanud ja nii mõnigi seik pani muigama. Lisaks on raamatus rohkesti vahvaid fotosid karudest.
Eestis on üsna palju karusid (umbes 650 karu) ja nad on kindlasti väärt seda, et me neist rohkem teaksime. Raamatust saab teada karude pulmadest, poegimisest, talvitumisest, toidust, omavahelisest konkureerimisest ja muidugi ka nende suhetest inimestega. Karude ainsad vaenlased on inimesed. „Hull aeg kõigile metsaasukatele on uusaasta öö. Aastavahetuse paugutamise ja tulemöllu peale antakse jalgadele valu. Oled sa nirk või põder, aga kujutletava katastroofi eest tuleb põgeneda. Paljud karudki hülgavad magamisaseme. 1. jaanuaril võib metsateedel näha hulgaliselt põgenevate metsloomade jälgi. Ei taha uskuda, et meie, inimesed, kunagi nii targaks saame, et lõpetame mõttetu paanika külvamise teiste Maad asustavate liikide hulgas.”
Kui peaks tekkima au karuga kohtuda, siis usun, et kardaksin teda vähem kui enne selle raamatu läbi lugemist ja arvatavasti meenuks, mida sellisel puhul ette võtta.

31.5.18

Andra Teede "Pikad mehed, pikad elud"

Andra Teede on eesti luuletaja, dramaturg, ajakirjanik, kriitik. Hetkel kirjutab Teede lisaks muudele töödele stsenaariumit ka teleseriaalile “Õnne 13”.

Veidi aega enne luuleraamatu “Pikad mehed, pikad elud” ilmumist olin sattunud kuulama taskuhäälingut, kus Andra Teede osales. Ma ei olnud tema luuletusi varem lugenud, kuid kui raamat raamatukogusse jõudis, siis loomulikult vaatasin sisse. Kuigi raamatukoguhoidjal vaevalt sobib nii öelda, siis ma ei ole väga suur luulelugeja, kuid seda raamatut sirvides midagi köitis. Ilmselt oli tegu sellega, et autor on minuga üsna üheealine, seega oli huvitav piiluda teistsuguse eluga naisterahva mõtetesse… Ei saa just öelda, et oleksin end kõigega samastanud, kuid nii mõnigi mõte tekitas siiski äratundmise. Igatahes mina sain “julgust” juurde teinekordki käsi mõne luuleraamatu järgi sirutada.


Luuleraamat ilmus sarjas “Jumalikud ilmutused”

24.5.18

Jaak Urmet. Diskursus

Jaak Urmet (s. 1979) portreteerib vanemate põlvkondade kirjanikke – Ralf Parve, Enn Vetemaa, Andres Ehin, Sass Suuman, Johnny B. Isotamm jt – ning keskseid kujusid eakaaslaste hulgast – Jürgen Rooste, Contra. Eraldi püüab ta sõnadesse tabada õppejõu, luuletaja ja kirjandusteadlase Toomas Liivi isiksust. Tallinna noorte kirjanike ja Peda eesti filoloogia üliõpilaste tegemistest aastatel 1998–1999 annab aimu autori tollal peetud päevaraamat, millest on ära toodud mahukas valik katkendeid.

See pole kuiv ülevaade kirjanike eluloost, vaid isiklike kokkupuudete najal kirja pandud mälestused.

Ilmub sarjas „Kirjanikud omavahel“. See on raamatusari, milles kümme eesti kirjanikku kirjeldavad olnud ja olevat kirjanduselu loojate omavaheliste suhete kaudu. See on sari andekatest ja omanäolistest Eesti inimestest. Huvitavad isiksused, kes on aegade jooksul omavahel põrkunud, armastanud, vihanud ja leppinud. Erakud ja suhtlejad, riigimehed ja katlakütjad, loojad ja nende muusad, kostitajad ja külalised, aga kõik ka kirjanikud, kelle sõna kõlab luules ja proosas.

18.5.18

David Foenkinos "Henri Picki müsteerium"

Henri Pick oli pitsameister ja nüüdseks juba surnud, kuid ühel päeval selgub, et ta on kirjutanud raamatu, kuigi keegi, kaasaarvatud pereliikmed, polnud kunagi näinud Henrit üldse midagi kirjutamas, isegi mitte lugemas. Aga käsikirjal seisab tema nimi ja raamatust saab menuk, ning inimeste elud hakkavad muutuma…
 „Henri Picki müsteerium“ peaks südame soojaks tegema kõikidel raamatukoguhoidjatel, sest raamatus on selle elukutse esindajat kujutatud kui väga pühendunud ja suure südamega inimest. Henri Picki käsikiri leitaksegi ühest raamatukogust, kuhu on kokku kogutud käsikirjad, mida pole kunagi avaldatud.  
Kas pitsameister tegelikult selle raamatu kirjutas, selgub lõpus ka, kuid sellel teekonnal on mitu tegelast jõudnud selgusele kas oma minevikus või olevikus ja nii mõnelegi terendab hoopis uus algus.


Raamatu on välja andnud kirjastus Tänapäev 2017.a

11.5.18

Heili Reinart "Õrnad ja tugevad. Unustatud ja unustamatud naised Eesti ajaloost"

Raamat tutvustab 35 lühemat elulugu Eestiga seotud naistest, kes siin sündinud, kasvanud, elanud või surnud. Kogumikus on ajaloolisi naisi erinevalt elualadelt, erinevatest rahvustest ja ajastutest,  on draamat, traagilisi, uskumatuid ja imetlusväärseid lugusid ning lugusid, mis põimitud rahvapärimusega. Need naised on olnud ambitsioonikad või hoopis tagasihoidlikud, ajastu ohvrid või ühiskonnaelus aktiivsed kaasarääkijad, õnnetutes-õnnelikes armusuhetes, kõrgetasemelised näitlejad, lauljad, lendurid, õpetajad, emad, abikaasad, armukesed ning sõbrad. Nii mõnedki elulood on laiemale üldsusele juba tuntud, nagu Maria Laidoneri, Miliza Korjuse, Siima Škopi, Käbi Laretei jt, kuid on hulganisti nö avastamata pärleid.
Raamatusse on valitud ka üks Rakverest pärit ajalooliline isik: Erika Viirsalu (sünd Erika Eugenie Veidenbaum 28.jaan 1909 Rakveres), kes oli Eesti Ringhäälingu esimene naisdiktor raadios.
Sobib hästi lugemist armastavale emale või vanaemale emadepäeva kingituseks!

8.5.18

Ruth Hogan "Kaotatud asjade hoidja" ja Sofia Lundberg "Punane aadressiraamat"

Eesti Raamat alustas uue sarjaga „Tõlkes leitud”. Mõlemad seni ilmunud raamatud olid huvitavad, tundub, et on algus ühele toredale sarjale. 

Anthony Peardew on Kaotatud Asjade Hoidja. Mees kaotas nelikümmend aastat tagasi mälestuseseme, mille oli tema hoolde usaldanud ta armastatud mõrsja. Naine suri ootamatult samal päeval. Leinav Anthony hakkas lohutust otsima kaotsi läinud – inimeste poolt käest pillatud, kogemata valesse kohta pandud või maha unustatud – asju päästes ja nende kohta lugusid kirjutades. Nüüd, olles oma elus lõpusirgele jõudnud, hakkab Anthony muretsema, et pole suutnud oma ülesannet täita ja asju nende omanikega uuesti kokku viia. Ta pärandab oma koos kõigi selles peituvate aaretega, rahutu kummitus kaasa arvatud, oma mitte midagi aimavale assistendile Laurale, tehes naisele ülesandeks oma pooleli jäänud töö jätkamise.
Traumeerivast lahutusest toibuv Laura on samuti mingil moel üks Anthony kaotatud asjadest. Kui üksildane naine suurde majja kolib, leiab ta ootamatult uue sõbra naabrite atsakas tütres, kelle nimi on Sunshine ja huviobjekti maja robustses Freddy nimelises aednikus. Tumedad pilved hakkavad ta ümber hajuma ja Laura asub koos oma uute kaaslastega täitma Anthony viimast soovi: kaotatud asju nende omanikega taas kokku viima. Kunagi ammu leidis Eunice Londoni tänavalt ehteasja ja on seda sellest ajast saadik alles hoidnud. Nüüd, mil tema enda aeg hakkab otsa saama, kaotas naine omakorda endale kalli eseme – ja on sunnitud tänu sellele saatuse traagilisele keerdkäigule murdma kunagi kallile inimesele antud lubadust.
Laura, kellest on saanud Kaotatud Asjade Hoidja, hoiab enda käes nii Anthony kui Eunice’i lunastuse võtit. Aga kas ta suudab minevikusaladused lahendada ja luua seosed, mis aitavad kummitustel viimaks rahu leida?
Nõiduslik, nutikas ja liigutav lugu lõpututest võimalustest ja rõõmuküllastest avastustest räägib enda kaotamisest ja leidmisest, antud ja täitmata jäänud lubadustest, olulistest asjadest ja lubadustest meie elus ja ootamatutest sidemetest, mis meid kõiki omavahel seovad. See on raamat armastusest, kaotusest, sõprusest ja lojaalsusest.


Inimese ellu mahub nii palju armastust, õnne ja kurbust. Kui me ainult võtaksime endale aega, et kuulata.

Dorisel on 1928. aastast saadik olnud üks ja seesama aadressiraamat. Seal on kirjas kõik inimesed, kellega ta oma elus on kohtunud. Nüüd elab ta üksinda Stockholmis ühes Bastugatani korteris. Aadressiraamatus on enamik nimesid maha kriipsutatud, surnud, ning Dorise elus on ainsaks vahelduseks hooldustöötaja külaskäigud ja vestlused teisel pool Atlandi ookeani elava õetütre tütre Jennyga.
Ühel päeval hakkab Doris aadressiraamatus olevatest sõpradest kirjutama. Et Jenny, kes ainsana teda mäletama jääb, päriks ka tema jutustused.
„Punane aadressiraamat” on haarav lugu, mis kirjeldab suure kaasaelamisega elukogemust, mida üks vanem inimene endas kannab. See hõlmab ühte tervet elu ning viib lugeja kaasa reisile möödunud aegade Pariisi, New Yorki ja Stockholmi.
Sofia Lundberg (1974) on kirjanik ja toimetaja, ta elab Stockholmis oma pojaga. „Punane aadressiraamat” on tema debüütromaan, raamatu tõlkeõigused on müüdud 27 riigile kõikjal maailmas.

24.4.18

Jaan Aru „Ajust ja arust”

Raamatu autor on Tartu Ülikooli ajuteadlane ja psühholoog. Mulle jättis raamat hea mulje ning sain üht teist uut aju kohta teada. Meeldis, et pakutud on erinevaid teooriaid ja autor ei ütle, et see on lõplik tõde, vaid vastupidi, on avatud võimalusele, et aja möödudes võidakse kõik variandid ümber lükata ja tuleb välja midagi hoopis uut. Aju on väga keeruline mehhanism oma saja miljoni närvirakuga ja omavaheliste ülipisikeste ühendustega ning aju jäädakse veel pikaks ajaks uurima.

Raamatus on käsitletud teadvuse teemat ja lahatakse küsimust, kas teadvus (meie vaimne olemus) on seotud ajuga või on midagi täiesti eraldiseisvat. Hetkel usub teadus pigem esimest varianti. Hetkel on veel puudu ka ühine definitsioon teadvusele, millega kõik teadlased nõus oleksid.
Põnev oli lugeda ka aju arengut ja laste mõttemaailma. Tuleb arvestada, et lapsed ei mõtle samamoodi nagu meie. Mulle tundub, et paraku paljud täiskasvanud ei ole sellest teadlikud.
Autor edastab ka tehisintellekti arenguid. „Tehismõistuse ja inimese võrdluses selgub natuke üllataval kombel, et meie, inimeste intelligents ei peitu kõrgetes intellektuaalse sisuga toimingutes nagu malemäng, vaid hoopis näiliselt lihtsates ja igapäevastes toimingutes nagu nägemine või kaaslastega vestlemine. Need on tegevused, mis toimuvad peaaegu automaatselt, kuid nende aluseks on tohutult palju õppimist.
Raamatu teises pooles oli ka mõningaid praktilisi nõuandeid, kuidas piiratud aju ressurssi efektiivselt kasutada ja seda mitte mõttetult kulutada. Tänapäeval on väga palju rööprähklemist ja fakt on see, et ajule on see suur pinge ja väsitab ta ruttu ära. Lisaks on meil on väga palju kiusatusi sotsiaalmeedia külastamise ja uudiste lugemise näol. Sellest jääb kiiresti sõltuvusse, kuna ajule meeldib uudsus ja see tekitab mõnutunnet. „Nutiseadmest või veebilehitsejast pärit pidev ja vahetu uudsus programmeerib aju otsima seda kõikjalt samamoodi, nagu narkomaani aju on programmeeritud meelemürgi leidmisele.”
Väga põnev oli ka magamise ja unenägude osa. Kindel on see, et uni on ülioluline ning autor annab tervisliku une harrastamiseks ka näpunäiteid, mida vajadusel järgida.

Raamatut oli nauditav lugeda. Ajust võib väga teaduslikult kirjutada, kuid see raamat ei ole väga akadeemiline. Kirjutatud on see vaimukas stiilis ning lisatud on erinevaid näiteid ja ma ei saa märkimata jätta, et illustratsioonid on väga toredad ja püüdsid pilku.   

23.4.18

Kersti Kivirüüt "Tuulte linn"

Noor ajakirjandustudeng Anneliis on Euroopa Noorte programmi kaudu vabatahtlikuks Aserbaidžaanis Bakuus. Ta aitab ühes kohalikus haiglas sisse seada laste mängutuba. Vaba aega veedab Anneliis sageli kohaliku noormehe Rufati seltsis, kellega ta tutvus Saksamaal noortevahetuses. Ühel päeval tuuakse haiglasse raskes seisus põletushaavadega poisike Orhan, kelle peal on läbi viidud, mingi imelik riitus, ning kes ei ole võimeline sõnagi rääkima. Laps on millegipärast väga oluline naftafirma Kvasiroili juhtkonnale. Nad üritavad igal moel Orhani haiglast kätte saada. Kohalikus politseis töötav Rufati sugulane Tale palub  Anneliisil ja Rufatil toimetada poisike turvalisse kohta, kuna politsei ei suuda tema julgeolekut enam tagada.  Nende esmane plaan, aga kukub läbi ning kannatada saab seetõttu ka Anneliisi töökaaslane Fazilya. Ent õnneks leiavad nad endale ootamatu liitlase, kelle toel loodavad noored Orhani kaugele Khinaligi viia. Romaani on huvitavalt põimitud nii ajalugu, tänapäev kui iidne skandinaavia müüt Odinist. 
Autorilt on ilmunud mitmed raamatud noortele: "Kaku kabel ja teisi tondijutte", "Okultismiklubi", "Okultimismiklubi 2. Inglitel puudub huumorimeel" ning täiskasvanutele veel ka ajalooline  romaan "Mäng mõisa peale".

17.4.18

Toomas Valter Huik "Katkenud lapsepõlv"

Toomas-Valter Huik kolis Rakverre üheaastasena, 1932.aastal, kui tema isa, kirurg Valter Huik, sai Vene tänaval asunud vastvalminud linnahaigla juhataja koha. Käbi ei kuku kännust kaugele- juba viiesena ajalehti lugeva ja igale poole kaasa võtmise tõttu kiirelt areneva poisikese mälestusi saame nüüd lausa raamatust lugeda.
Võsul suvitamas käies satuti peale, kui piirivalve mootorpaat salapiiritusevedajate oma taga ajas.
Rakvere Saksa Gümnaasiumi heategevuslikul koolipeol tehti 1939.aastal Hitleri propagandat, koolipoisid laulsid ja igal võimalikul juhul kargasid heil-tervitusega püsti. Ka Rakveres tõstis pead esialgu illegaalne Eestimaa Kommunistlik Partei ja propaganda tulemusel pääses viimastel vabadel Riigikogu valimistel Rakvere ringkonnast 1940.aastal volikokku tundmatu Tallinna laevalossija Voldemar Jaanus. Välja jäi näiteks linnapea Aviksoo. „Mina mäletan Heinrich Aviksood kui reibast rõõmsameelset vanahärrat. Kevadeti ja sügiseti nägin teda mõnikord linna vahel jalgratast sõtkumas, kaabu peas, tume ülikond seljas, parem püksisäär alt klambriga kinni ja vihmamantlikomps igaks juhuks pakiraamil. Just tema eestvõttel, nagu Virumaa Teatajas kirjutati, oli Rakvere tähtsamate tänavate munakivise sõidutee kummassegi serva rajatud kitsas asfaltriba ratturite tarbeks.”
16.juunil 1940 oli Nõukogude valitsus esitanud Eesti valitsusele nõudmisi, mille täitmiseks ületasid juba 17.juuni hommikul Punaarmee üksused eesti piiri. 18.juuni hommikul liikus läbi Rakvere soomusmasinate lõputu kolonn, võeti üle Kaitseliidu Viru maleva hoone Pikk tänav 15 ja hotell Du Nord Pikk tänav 2, linnas rõkkas rivikorras marssivate punaväelaste laul. Rahvaaias korraldati valitsusevastane miiting ja kohalikud punased proovisid punalippu heisata.
Uus riigivõim käskis koolis käia elukohale lähemal ja nii pidi Toomas Tartu tänava 2.algkoolist kolmandasse klassi minema Tööstuse tänava 1.algkooli. Huvitav on ülevaade õpilaste ja õpetajate kohanemisest nõukogude korraga. Küüditamine, pommivarjendites istumine, langenud vedelemas lahingupaikades, hirm, mis lapsed lapsepõlvest ilma jättis.
Kohtumised Konstantin Pätsiga Tallinnas, Otto Strandmaniga Rakveres, vene kirjaniku Vsevolod Višnevskiga Kloodi mõisas sõjapaos olles, Saksa ohvitseridega 1944.aastal Laatre lennuväebaasis, kui poisikesed salaja end sõjaväkke pakkumas käisid. Kui Rakverest sakslaste taganemislahingutes jälle pommitamislaine üle käis, sai tabamuse ka Toomase kodu Posti tänav 4a ja perekond jätkas oma elu juba Tallinnas.
Kokkuvõttes üks ladus raamat: ninatarga poisi seiklused ja tähelepanekud on leebe mõistvusega vormistatud hiljem tõlgina töötanud autori poolt ajastu kroonikaks.

5.4.18

Sarah Knight „Pohhuismi elumuutev vägi”

Pealkirja lugedes tundus, et selles raamatus võib olla midagi, mida kõrva taha panna. Ja ühtteist oli ka. Tihti teeme asju, mida me väga ei taha või mille jaoks energiat ei jagu, aga me teeme neid, et teiste tundeid mitte riivata või et neile meeldida. Tegelikult ei pea kõik meile korda minema ja teiste arvamus meist ei ole üldse esmatähtis. Raamatus on kirjeldatud võtteid, kuidas viisakalt ära öelda. Autor kirjeldab üsna humoorikalt, kuidas selline suhtumine on tema elu muutnud. Rohkem on aega jäänud niisama olemiseks või asjadeks, mis tõesti huvi pakuvad. „Otsustamine, et sul on pohh, on üsna vabastav. Teha seda teiste tundeid riivamata ja sitapea olemata on veel palju parem.“
Raamatut lugedes on võimalik endal läbi mõelda või kirjutada üles asjad, millest mul on täiesti ükskõik või siis näiteks perega seonduvad asjad, millest mul on või ei ole ükskõik jm. Tihti ongi just perekonnaga seotud asjadest raskem ära öelda või mõtlemist muuta. Enda suhtumise muutumisega (ehk siis endas pohhuismi arendamisega) võib säästa aega, energiat kui ka raha. Nii et tundub vägagi kasulik ettevõtmine. Teatud hetkedel (kasvõi näiteks uudiseid kuulates) kaalun raamatust loetut endale meelde tuletada ja ka kasutada. Mulle ei pea ju kõik korda minema. Eriti asjad, mis minust ei sõltu. Raamatust võivad kasu leida just inimesed, kellel on väga palju kohustusi ja kes saavad pidevalt kutseid igasugustele üritustele.

4.4.18

Heiki Pärdi “Eesti argielu : teekond moodsasse maailma”

Sellest, kuidas minevikus igapäevast elu elati, on praegused teadmised üpris kasinad. Niisugused “ebaviisakad” teemad nagu isiklik hügieen, lauakombed, eluruumide korrashoid ja loomulike vajaduste rahuldamine on paraku jäänud Eesti etnoloogia uurimisalast välja. Selle tühimiku täidab etnoloogi ja kultuuriajaloolase Heiki Pärdi raamat, mis viib meid kurssi eesti küla olmekultuuriga 19. sajandi lõpust kuni 20. sajandi keskpaigani. 

Elulaad, mis praegusel ajal tundub uskumatu ja hämmastav, oli tollal nii Eestis kui ka kogu läänemaailmas iseenesestmõistetav ja paremat ei osatud tahtagi. Eestlase teekonda kasimata talurahvast moodsaks ja klanitud eurooplaseks on kirjeldatud huvitavalt ja toodud rohkelt allikmaterjali. 

Tähelepanekuid maarahva olmest ja kommetest: 

Käterätik oli tundmata asi. “Silmanarts”, s.o enamiste mõni katkine särk või mõni muu kulunud riidetükk täitis seda ülesannet. Nagu sagedaste kogu pere ühe veega silmi pesi, nõnda oli ka üks ja seesama narts ühiselt tarvitada”

Lapsed – neid ei kasvatata – need kasvavad ise. Ainult tarvis neid niipalju aidata, et jalgadele tõuseks ja siis läheb laps juba iseseisvalt ellu:”

Varasemal ajal ei teatud eriti, kui vanad nad on või millal sünnipäev on.”

Ehted igapäevaelus oli selge alpus – neid võis kanda ainult pidulikel juhtudel. Minkimine oli samuti edevus ja seda tehti üldiselt vähe.”

Nägu ei pesta iga päev ja suur jagu pesevad ainult pühapäeva hommikul nägu.”

Naabrinaine pesi ennast üleni ainult kaks korda aastas: jaanipäevaks ja jõuludeks.”

Hammaste eest hoolitsetakse vähe. Suud loputatakse saunas käies, hambaid puhastavad pürsti ja pulbriga noored inimesed siis, kui on kiriku ehk pidule minek ehk on ööhulukumine ees.”

Eluruumide mustust peeti loomulikuks asjaks ja maaelu paratamatuseks, puhtad olid tavaliselt jõukamad talud ja käsitööliste kodud. Elamutes puudusid elementaarsed mugavused, magati mitmekesi ühes voodis, söödi ja joodi ühest anumast. Käimlad olid haruldased ja häbiväärseks ei peetud loomulike vajaduste rahuldamist teiste inimeste silme all. 

Muutused Eesti argielus on olnud märkimisväärselt suured ja tasuks hinnata seda, mis meil käesoleval ajajärgul olemas on.

Leslie Peirce "Hürrem. Idamaa valitsejanna. Kuidas Euroopa päritolu orjatarist sai Osmanite impeeriumi sultaniemand"

 
Raamatu näol on tegemist tõsiseltvõetava ajalooraamatuga, seega pole raamatust oodata kerget meelelahutust nagu võis kogeda üledramatiseeritud sarjas „Sajandi armastus”. Autoriks on tunnustatud Osmanite impeeriumi ajaloolane.

Hiljuti näidati Eestis ka ülemaailmset populaarsust kogunud telesarja „Sajandi armastus”. Sarja tegevus toimus peamiselt serailides (hoonete kompleks, kogukond õukonnale ja teenijaile), kuid raamatust on võimalik lugeda märksa üksikasjalikumalt näiteks tolleaegsete kommete, mõttemaailma ja käitumise kujunemisest, perekondlike sidemete olulisusest ja omapärast,islami ning ka moslemi kohustustest jpm.

Raamatu peategelane Hürrem, keda väljaspool Türgit, Euroopas nimetati Roxolana´ks (Ruteenlannaks), oli tõenäoliselt sündinud kas Ukrainas või Poolas. Tema sünnikoha au on endale tahtnud mõned teisedki riigid. Igatahes püstitasid ukrainlased 1999. a Hürremile uhke pronkskuju Rogatõni linna, tähistamaks tema Ukraina päritolu. 

Kui seletada raamatu sisu üldsõnaliselt, siis võiks üldisemalt kitsamale kirjeldusmeetodit kasutades öelda, et see on suurepärane raamat ajaloohuvilisele, keda huvitab islamimaade ajalugu – antud juhul küll, kui konkreetsest riigist rääkida, siis Türgi ajalugu.

Türgi riigi ajaloo seisukohast on see raamat aga Osmanite impeeriumist. Ja Osmanite impeeriumi ajaloo perioodi arvestades räägib raamat Suleiman Toreda valitsemisajast, mida mõjutas Hürrem, kes oli tavatult üle mitme sajandi saanud seaduslikuks sultani abikaasaks, olles ühtlasi impeeriumi mõjuvõimsaim naine.

Kogu raamatu võtmetegelaseks on tõepoolest Hürrem, kelle elust ja tegevusest lähtuvalt saame ülevaate Osmanite impeeriumi ajastust. Vaatamata sellele, et Hürremi elu ja tegevuse kohta on alles jäänud vähe kirjalikke tõendeid ning tema elujoonel on mitmeid tühimikke, pakub raamat tõenäosusi ja visandab võimalusi. Ehk teisisõnu öeldes kasutab kirjanik ajaloo andmeid, et taastada tõenäoline ajastu tegevus ja olustik seades keskmesse Hürremi. Hürremi kui endise orjatari teekond sultani seaduslikuks naiseks ja troonipärijate emaks on omaette ime või siis ka mõningal määral asjade kokkulangevus. Üks on kindel: tegemist on naisega, kes on oma elu suureks ja kuulsaks elanud. Kahtlemata on seda huvitav lugeda.

Ajaloo vaade aga ei piirdu ainult Türgi riigiga, vaid laieneb kohati Euroopa suurte valitsejateni. Muide, Hürrem, kes oli ühtlasi nii oma riigi poliitik kui diplomaat, pidas kirjavahetust mitmete suurte Euroopa monarhide abikaasadega.
Hürremist on alles jäänud väike hulk kirjalikke andmeid: kirjad Suleimanile ja mitmed põhikirjad, mida Hürrem oma heategevuslike asutuste tarvis kirjutas. Vaatamata sellele, et päris kindlalt pole siiani tõendatud Hürremi päritolu ega tegelik nimi, ei tee see olematuks tema mõjuvõimsust Türgi riigi ajaloos.

Soovitan lugeda!

2.4.18

Helen Käit "Kummitusmaja"


Mina tutvustan Teile Helen Käiti kõige uuemat jutustust "Kummitusmaja". Lugu jutustab kaksikutest Miast ja Liast. Lia on väga rahulik tüdruk, Mia aga seevastu üsna kärsitu. Raamatu alguses tuleb kaksikõdedel ette suur elumuutus, nimelt kolivad nad oma perega väikelinnast maale elama, kus ootab neid ees väike roheline maja.
Alguses Miale maja ei meeldinud, kuna see nägi välja väike ja tagasihoidlik. Lia aga nii mures ei olnud, tema jäi maja esimest korda nähes rahulikuks ning arvas, et majal pole tegelikult viga midagi. Lisaks said mõlemad tüdrukud endale oma toa.
Majja sisse kolides pidid kaksikõed harjuma nii uue maja, uue kooli kui uute klassikaaslastega. Üsna pea hakkasid klassikaaslased Miale ja Liale jutte rääkima, kuidas nende uues kodus kummitab. Mia ja Lia ei tahtnud neid kuidagi uskuda aga kui toimuma hakkasid seletamatud juhtumised, olid tüdrukud üsna veendunud, et nende kodus tõepoolest kummitab. Mia oli eriliselt hirmul, Lia see-eest nii tohutult ei kartnud. Kummalistel asjaoludel aga talve saabudes kummitus kadus ja kõik jäi jälle vaikseks ja rahulikuks. Kui talv oli möödunud ja lumi sulanud, ilmus ka kummitus uuesti välja. Siis sekkusid loosse ka Mia ja Lia isa ning ema. Tüdrukute isa aga ei uskunud kummitusi ja sellepärast uuris ta üsna ruttu välja, kuidas tegelikult paranormaalsed nähtused majas ja maja juures teoks said. Selle, kuidas lugu lahenes peab aga iga lugeja ise välja uurima!

Soovitan igale väikesele, kui ka suurele lugejale!

Veel lisaksin, et raamatu kujundus ja illustratsioonid on väga vahvad.

29.3.18

Leelo Tungal "Naisekäe puudutus ehk Seltsimees laps ja isa"

Lõpuks ometi jõudsime koos väikese Leeloga tema memme Siberist pääsemise ära oodata! Ootustele oleme saanud kaasa elada läbi kolme raamatuköite: „Seltsimees laps ja suured inimesed“, „Samet ja saepuru ehk Seltsimees laps ja kirjatähed“ ning kauaoodatud lahenduse toonud „Naisekäe puudutus ehk Seltsimees laps ja isa“.
Kolmandast raamatust vaatab Urmas Viigi tahtel vastu hullult palju viisnurki: kaaned on viisnurgatepingus, sisekaas vooderdatud viisnurgamustriga, edasi lehitsedes lartsatab esmalt lugejale vastu silmi tõeline viisnurgalahmakas, edaspidi avaneb illustratsioonidelt vaateid tollasele maailmale ja needki on viisnurga poolt killustatud. Maailm, mis vastu vaatab, on ise värvideta, viisnurgad seda kirgaspunasemad: suured ja väikesed, mustreid moodustavad ja leheküljenumbritel troonivad. Kui keegi võtaks neid kokku lugeda, kuluks sellele Leelo ootuste jagu aega. Viisnurgapaine kui aja märk. 
Kolmandat raamatut avades on lugejalgi mälupaunas asjade kulg, pere hirmud, tunded, mõtted, mis teada esimestest osadest. Nagu ka Leelo püüd olla hea laps või õigemini saada heaks lapseks, et memme jälle koju pääseks.
Kui esimest raamatut kandis sügav arusaamatus, traagika ja lapse enesesüüdistused, teist kurbus, leppiminegi, kahtlused ning kahtlustused, siis kolmandasse on lõputuna tunduv ootusaeg lisanud uusi varjundeid. Ühelt poolt levivad kuuldused saabuvast amnestiast ja sellest võrsuvad lootused, teisalt kerkib esile mälestuste hägustumise hirm: memme lõhn hakkab majast kaduma ja nägugi ununema. „Memme oli saanud justkui mingiks muinasjututegelaseks, kes PEAKS küll olemas olema, kes ennast aga kunagi päriselt ei näita.“ Võõra kõlaga, lapse jaoks tähenduseta sõna ei paku just suurt lootust. „Igaks juhuks läksin ja koputasin ka metsavaimude puu uksele ja meenutasin neile oma soovi memme tagasituleku asjus. Olgu pealegi amnestia, aga metsavaimude ja päkapikkudega on ikka kindlam asju ajada.“
Hirmegi jagub endiselt – et tata pimesoolevalu kätte ei sureks ja oma tüdut ihuüksi ilma ei jätaks. Lugeja jaoks pakub autor leevendust pildiga isa ja tütre salamängust: haiglasse isa vaatama saabudes kõlab uksel tüdruku hüüatus: „Tata! Paavo Nurmi! Zatopek saabus!“, et alati toiminud huumorilaksuga haigevoodis olijat rõõmsamaks muuta. Viisnurgasäras õnnelikku lapsepõlve varjutavad veel alandused ETKVLi lasteaia maaõhukosutusele saabunud peenematelt linnapreilidelt. 
Jätkuvalt varjutab elu hoiatus, et seintel on kõrvad, suured inimesed kipuvad sageli rääkima neljasilmajuttu, mida osav seltsimees laps arendab kuue kõrva vestluseks ja püüab seda siis lapse moel tõlgendada.
Suurte inimeste kohal kõrguvad sünged hädaohupilved: õpetajaskond on NKVD ja partei erilise tähelepanu all. Mööda peent ideoloogianiiti balansseerides püütakse ühtaegu inimeseks jääda, aga samal ajal ka oma peresid säästa. Ruila koolmeistrid Helmut Elstrok ja hilisem Lahemaa rahvuspargi rajaja Ilmar Epner on mõlemad ju Virumaal tuntud inimesed, tol ajal aga Feliks Tungla kaasteelised.
Mu enda lapsepõlvekodus oli sõja aja jäänukina akna kohal musta paberi rull, mis toona pommitamise ajal alla lasti, et akendest tulev valgus pilootidele majade asukohta ei reedaks. Minu lapsepõlve ei ohustanud enam pommid, aga paberirull leidis kasutust jõulude ajal, et kuuseküünlad tänavale ei paistaks. Tungalde kodus käib jõulupuu kontrolli eest peidus kempsus, valge lina üll. 
Leelo lapsepäevade truuks saatjaks on ikka raadio „Moskvitš“, kust saab kuulata lastesaateid ning õppida reipaid laule, mis vaid Stalini surma aegu asenduvad kaeblike viisidega. Loomulikult kõlavad propagandalaused lapse kõrvale veenvalt ja lausa ülevalt, milleks ideoloogiamehhanism ju loodud oligi.
Tata kuhjuvad kohustused jahimeestele lubade väljastamise ning erinevate dokumentide täitmisel abistamise läbi liigub majas üksjagu rahvast. Suurte inimeste „törtsust töri-löri ajamistest“ on lapsel ikka üht-teist kõrva taha panna. „Naer tekitas tunde, et kõik hirmud ja mured võivad kahaneda ja kaduda, sest inimestel on üheskoos lõbus olla. Ainult kahjuks naersid suured inimesed harva, väga harva…“
No aga kust siis pärineb see pealkirjas mainitud naise käsi ja tolle puudutus? Boheemlasliku loomuga tata esmaseks kutsumuseks pole küll süsteemsus majapidamise joonel hoidmiseks. Kodul ja sirguval tüdrukutirtsul puuduvat ema saabuvad järjepanu asendama hoidjatädid Juuli ja Betty, isale paneb silma peale visalt oma eesmärgi poole pürgiv Inna. Vilunud naisekäega aitab majapidamist korraldada ka tata õde Anne, kes lisaks pulbitsevale energiale omab imetlusväärset majanduslikku meelt ja tänu juuksuriametile kasulikke tutvusi. „Mina olen iga ilmakorra ajal hakkama saanud, mina töötan ju naiste hulgas“, ütles Anne ikka. Tõeline womenpower!
Väikese Leelo helgeimad hetked mööduvad raamatute seltsis. Ühtviisi sobivad nii „punased lugemised“, näiteks „ Ehitame“ oma toreda punalipuga torni tipus teeb päris kadedaks kohe, aga ka Ellen Niidu „Kuidas leiti nääripuu“, kus lumi lendas, lumi kees ning Leninit ja Stalinit polnud üldse selle üle valvamas.
See, et Tungalde pere suur varandus – rasketel aegadel vahetatud, läbi Venemaa avaruste kulgenud memme ja tata kirjad teineteisele – on säilinud ja nõnda autorile abiks olnud selle lõputu ootamiseloo kirjapanekul ning mälestuste sõelumisel, on tõeliselt vägev. Tänastel, suhtekriisis vaevlevatel ja lahkuminekut kaaluvatel peredel oleks sellest armastusloost, pealesunnitud lahusolekust ja taaskohtumisootusest mõndagi õppida.