Lugemispäevik

Kõigigile, kes on Perrini varasemaid raamatuid lugenud, ei ole vaja seda enam kiita, kes aga pole, siis võib algust teha selle mahuka, kuid väga ladusalt loetava romaaniga.  Adrien, Étienne ja Nina kohtuvad ühes väikelinna koolis 1986 aastal. Nad on siis kümne aastased ja raamatu lõpuks on nad saanud neljakümne üheseks. Nagu autori eelmised raamatud, on ka see köitev ja põnevust üleval hoidev.  Ootamatute pööretega, sõprusest ja usaldusest, armastusest ja vihkamisest, eneseleidmistest ja süümepiinadest läbi põimunud kolme lahutamatu noore inimese kooskasvamise lugu. Isegi, kui elu neid aastateks lahku viib ja igaüks neist võitleb oma isiklike painajatega, on otsustavatel hetkedel neid ikka jälle kolm, et vastu astuda elumuutvatele otsustele ja jagada koos ka kõige raskemaid hetki, julgustada tegudele või aktsepteerida olevat.  Tänapäeva kirjastuse Punane sari, 2024  

Üks aastaring on jälle möödas ja läinud aasta lemmikud loetud raamatute seast välja nopitud. Kiiduväärt raamatuid on sõelale jäänud omajagu. Eesti kirjandusest kerkis esile Lilli Luugi “Ööema”. Lilli Luuk „Ööema“    Tiina K. soovitab kodumaist romaani: „Ööema“ algab küll sündmustega, mis toimuvad lähiminevikus kuid jõuab läbi mälestuste sõjajärgsesse Eestisse, okupatsiooniaja algusesse. Aega, kus senine elukorraldus ei kehtinud ning kõik lootused olid purunenud. Mitme võimu vahele jäänud inimeste valikud olid keerulised – valik halva ja veel halvema vahel olukorras, kui alati ei tea, kumb on kumb. Kui koju jääda oli ohtlik tuli põgeneda jättes samas oma pere, tavaliselt naised, võimude huvi alla. Metsa ja rabasse varjunud inimestel polnud enam tagasiteed koju, ka eluspüsimine metsas polnud kerge. Lisaks enese elushoidmisele lasus õlgadel pidev murekoorem lähedaste pärast, kellele põgenenud pereliikmed alati ohtu kujutasid või siis vastupidi – hirm selle pärast, millal saadaks...

Raamatu peategelaseks on soomlanna Johanna, kes tänu oma vanaemale oskab saksa keelt, sealhulgas ka sütterlini kirjaviisi, millest paljudki kuulnud ei ole. Ta elatub kirjutamisest, kuid mitte just edukalt – ta elab kehvas üürikorteris, sõidab lagunenud autoga ning on mitmele poole võlgu. Johanna kooliaegne sõbranna teeb koos oma sõjakraamiga äritseva kaasaga Johannale ettepaneku kirjutada „edasi“ Eva Brauni päevikut, millest on säilinud vaid mõned leheküljed. Lootuses rikkaks saada alustab Johanna tööd. Mida enam ta kirjutades Evaks kehastub, seda rohkem hägustuvadki piirid. Kas Johanna on Eva? Kas Eva on Johanna? Lihtsamaks ei tee olukorda seegi, et innukas kollektsionäär Carl ei ole huvitatud mitte ainult päevikutest, vaid ka Johannast. Või hoopis Evast?   Jari Järvelält on eesti keeles ilmunud ka raamatud „Kahele poole koske“, millest blogis on olnud juttu siin ning Aino Aalto elulool põhinev romaan „Aino A“.

Raamatu tegevus toimub teise maailmasõja lõpul nimetus linnakeses, kus sakslaste vastu võitlev sõdur satub rünnaku käigus maha jäetud luksusvillasse, kus aeg on justkui seisma jäänud.  Luksusliku sisustusega majas on sõduril võimalus lühikeseks ajaks sõjast eemalduda. Puhkehetk jääb siiski lühikeseks, sest sõda jõuab talle kogu oma julmusega peagi järele. Lühike, kuid äärmiselt mõjus raamat toob lugeja ette sõja kaose ja kannatused, inimloomuse julmuse ning ellujäämis- ja kohanemisvõime. Raamatu järelsõnas tutvustab tõlkija Kerti Tugam lähemalt ka autori elu ja loomingut.

Kas oled kunagi mõelnud, miks vanim õde käitub nagu perekonna boss, keskmine vend hiilib alati tähelepanuta ja noorim… noh, saab alati kõik, mida tahab? Või miks üksiklapsed tunduvad vahel nagu tulnukad, kes viieaastaselt juba rohkem teavad kui sina täiskasvanuna?  Michael Grose’i hariv ja huvitav raamat annab vastused küsimustele, mida oled võib-olla alati oma perekonna dünaamika kohta mõelnud. Raamatu keskmes on lihtne tõde: sünnijärjekord juhib meie elu nagu nähtamatu reeglistik, mida keegi meist ei taha tunnistada. Vanimad on perfektsionistid, kes armastavad kontrolli. Keskmised? Nemad on nagu dünaamika eksperdid, kes manööverdavad osavalt igast olukorrast välja. Ja noorimad? Nemad napsavad endale parima koha lauas, parimad kingitused ning seltskonna parima naeru. Aga kuidas see rollijaotus tekkis? Ja miks keegi sellele vastu ei vaidle?  Grose läheb veelgi sügavamale, uurides, kuidas sünnijärjekord mõjutab meie suhteid tööl, sõpradega ja abielus, puudutades sealjuures ka k...

 Eesti peale maailmalõppu. Täielik apokalüpsis, rohepööre hukas, maailm kummuli ja ellu jäävad hundiseaduste aegu praktilised inimesed, kes oskavad vanaaegse tehnika ja kuldsete kätega midagi ära teha - äratada ellu masinad, et inimkond kestaks, maa saaks haritud, toit kasvatatud ja koristatud, et inimestel oleks süüa ja kõike eluks vajalikku. Kogukonnad suhtlevad, võitlevad, kauplevad ja sõbrunevad. Tsivilisatsiooni hoiavad üleval praktiliste oskuste ja teadmistega inimesed. Umbusk, ettevaatlikkus ja talupojatarkus annavad alati ellujäämiseks suuremad võimalused.

Mõnikord ei ole vaja üldse palju teksti, et anda edasi suurem lugu või mõte. "Kaotatud hing" on just sedalaadi raamat. Koos Joanna Concejo loodud detailsete illustratsioonidega moodustab raamat ilusa terviku, mida on mõnus lugeda üksi või koos kaaslasega, miks mitte arutleda ka koos lastega. Raamat näitab meile lühikese ja lihtsa loo najal, kuhu kaob meie aeg ning mida teha, kui oleme end argitegemistesse ära kaotanud. Illustratsioonidele tasub eraldi aega panustada, need aitavad loo elavamaks muuta ning igaüks saab neid tõlgendada omamoodi.