Lehed

17.4.18

Toomas Valter Huik "Katkenud lapsepõlv"

Toomas-Valter Huik kolis Rakverre üheaastasena, 1932.aastal, kui tema isa, kirurg Valter Huik, sai Vene tänaval asunud vastvalminud linnahaigla juhataja koha. Käbi ei kuku kännust kaugele- juba viiesena ajalehti lugeva ja igale poole kaasa võtmise tõttu kiirelt areneva poisikese mälestusi saame nüüd lausa raamatust lugeda.
Võsul suvitamas käies satuti peale, kui piirivalve mootorpaat salapiiritusevedajate oma taga ajas.
Rakvere Saksa Gümnaasiumi heategevuslikul koolipeol tehti 1939.aastal Hitleri propagandat, koolipoisid laulsid ja igal võimalikul juhul kargasid heil-tervitusega püsti. Ka Rakveres tõstis pead esialgu illegaalne Eestimaa Kommunistlik Partei ja propaganda tulemusel pääses viimastel vabadel Riigikogu valimistel Rakvere ringkonnast 1940.aastal volikokku tundmatu Tallinna laevalossija Voldemar Jaanus. Välja jäi näiteks linnapea Aviksoo. „Mina mäletan Heinrich Aviksood kui reibast rõõmsameelset vanahärrat. Kevadeti ja sügiseti nägin teda mõnikord linna vahel jalgratast sõtkumas, kaabu peas, tume ülikond seljas, parem püksisäär alt klambriga kinni ja vihmamantlikomps igaks juhuks pakiraamil. Just tema eestvõttel, nagu Virumaa Teatajas kirjutati, oli Rakvere tähtsamate tänavate munakivise sõidutee kummassegi serva rajatud kitsas asfaltriba ratturite tarbeks.”
16.juunil 1940 oli Nõukogude valitsus esitanud Eesti valitsusele nõudmisi, mille täitmiseks ületasid juba 17.juuni hommikul Punaarmee üksused eesti piiri. 18.juuni hommikul liikus läbi Rakvere soomusmasinate lõputu kolonn, võeti üle Kaitseliidu Viru maleva hoone Pikk tänav 15 ja hotell Du Nord Pikk tänav 2, linnas rõkkas rivikorras marssivate punaväelaste laul. Rahvaaias korraldati valitsusevastane miiting ja kohalikud punased proovisid punalippu heisata.
Uus riigivõim käskis koolis käia elukohale lähemal ja nii pidi Toomas Tartu tänava 2.algkoolist kolmandasse klassi minema Tööstuse tänava 1.algkooli. Huvitav on ülevaade õpilaste ja õpetajate kohanemisest nõukogude korraga. Küüditamine, pommivarjendites istumine, langenud vedelemas lahingupaikades, hirm, mis lapsed lapsepõlvest ilma jättis.
Kohtumised Konstantin Pätsiga Tallinnas, Otto Strandmaniga Rakveres, vene kirjaniku Vsevolod Višnevskiga Kloodi mõisas sõjapaos olles, Saksa ohvitseridega 1944.aastal Laatre lennuväebaasis, kui poisikesed salaja end sõjaväkke pakkumas käisid. Kui Rakverest sakslaste taganemislahingutes jälle pommitamislaine üle käis, sai tabamuse ka Toomase kodu Posti tänav 4a ja perekond jätkas oma elu juba Tallinnas.
Kokkuvõttes üks ladus raamat: ninatarga poisi seiklused ja tähelepanekud on leebe mõistvusega vormistatud hiljem tõlgina töötanud autori poolt ajastu kroonikaks.

5.4.18

Sarah Knight „Pohhuismi elumuutev vägi”

Pealkirja lugedes tundus, et selles raamatus võib olla midagi, mida kõrva taha panna. Ja ühtteist oli ka. Tihti teeme asju, mida me väga ei taha või mille jaoks energiat ei jagu, aga me teeme neid, et teiste tundeid mitte riivata või et neile meeldida. Tegelikult ei pea kõik meile korda minema ja teiste arvamus meist ei ole üldse esmatähtis. Raamatus on kirjeldatud võtteid, kuidas viisakalt ära öelda. Autor kirjeldab üsna humoorikalt, kuidas selline suhtumine on tema elu muutnud. Rohkem on aega jäänud niisama olemiseks või asjadeks, mis tõesti huvi pakuvad. „Otsustamine, et sul on pohh, on üsna vabastav. Teha seda teiste tundeid riivamata ja sitapea olemata on veel palju parem.“
Raamatut lugedes on võimalik endal läbi mõelda või kirjutada üles asjad, millest mul on täiesti ükskõik või siis näiteks perega seonduvad asjad, millest mul on või ei ole ükskõik jm. Tihti ongi just perekonnaga seotud asjadest raskem ära öelda või mõtlemist muuta. Enda suhtumise muutumisega (ehk siis endas pohhuismi arendamisega) võib säästa aega, energiat kui ka raha. Nii et tundub vägagi kasulik ettevõtmine. Teatud hetkedel (kasvõi näiteks uudiseid kuulates) kaalun raamatust loetut endale meelde tuletada ja ka kasutada. Mulle ei pea ju kõik korda minema. Eriti asjad, mis minust ei sõltu. Raamatust võivad kasu leida just inimesed, kellel on väga palju kohustusi ja kes saavad pidevalt kutseid igasugustele üritustele.

4.4.18

Heiki Pärdi “Eesti argielu : teekond moodsasse maailma”

Sellest, kuidas minevikus igapäevast elu elati, on praegused teadmised üpris kasinad. Niisugused “ebaviisakad” teemad nagu isiklik hügieen, lauakombed, eluruumide korrashoid ja loomulike vajaduste rahuldamine on paraku jäänud Eesti etnoloogia uurimisalast välja. Selle tühimiku täidab etnoloogi ja kultuuriajaloolase Heiki Pärdi raamat, mis viib meid kurssi eesti küla olmekultuuriga 19. sajandi lõpust kuni 20. sajandi keskpaigani. 

Elulaad, mis praegusel ajal tundub uskumatu ja hämmastav, oli tollal nii Eestis kui ka kogu läänemaailmas iseenesestmõistetav ja paremat ei osatud tahtagi. Eestlase teekonda kasimata talurahvast moodsaks ja klanitud eurooplaseks on kirjeldatud huvitavalt ja toodud rohkelt allikmaterjali. 

Tähelepanekuid maarahva olmest ja kommetest: 

Käterätik oli tundmata asi. “Silmanarts”, s.o enamiste mõni katkine särk või mõni muu kulunud riidetükk täitis seda ülesannet. Nagu sagedaste kogu pere ühe veega silmi pesi, nõnda oli ka üks ja seesama narts ühiselt tarvitada”

Lapsed – neid ei kasvatata – need kasvavad ise. Ainult tarvis neid niipalju aidata, et jalgadele tõuseks ja siis läheb laps juba iseseisvalt ellu:”

Varasemal ajal ei teatud eriti, kui vanad nad on või millal sünnipäev on.”

Ehted igapäevaelus oli selge alpus – neid võis kanda ainult pidulikel juhtudel. Minkimine oli samuti edevus ja seda tehti üldiselt vähe.”

Nägu ei pesta iga päev ja suur jagu pesevad ainult pühapäeva hommikul nägu.”

Naabrinaine pesi ennast üleni ainult kaks korda aastas: jaanipäevaks ja jõuludeks.”

Hammaste eest hoolitsetakse vähe. Suud loputatakse saunas käies, hambaid puhastavad pürsti ja pulbriga noored inimesed siis, kui on kiriku ehk pidule minek ehk on ööhulukumine ees.”

Eluruumide mustust peeti loomulikuks asjaks ja maaelu paratamatuseks, puhtad olid tavaliselt jõukamad talud ja käsitööliste kodud. Elamutes puudusid elementaarsed mugavused, magati mitmekesi ühes voodis, söödi ja joodi ühest anumast. Käimlad olid haruldased ja häbiväärseks ei peetud loomulike vajaduste rahuldamist teiste inimeste silme all. 

Muutused Eesti argielus on olnud märkimisväärselt suured ja tasuks hinnata seda, mis meil käesoleval ajajärgul olemas on.

Leslie Peirce "Hürrem. Idamaa valitsejanna. Kuidas Euroopa päritolu orjatarist sai Osmanite impeeriumi sultaniemand"

 
Raamatu näol on tegemist tõsiseltvõetava ajalooraamatuga, seega pole raamatust oodata kerget meelelahutust nagu võis kogeda üledramatiseeritud sarjas „Sajandi armastus”. Autoriks on tunnustatud Osmanite impeeriumi ajaloolane.

Hiljuti näidati Eestis ka ülemaailmset populaarsust kogunud telesarja „Sajandi armastus”. Sarja tegevus toimus peamiselt serailides (hoonete kompleks, kogukond õukonnale ja teenijaile), kuid raamatust on võimalik lugeda märksa üksikasjalikumalt näiteks tolleaegsete kommete, mõttemaailma ja käitumise kujunemisest, perekondlike sidemete olulisusest ja omapärast,islami ning ka moslemi kohustustest jpm.

Raamatu peategelane Hürrem, keda väljaspool Türgit, Euroopas nimetati Roxolana´ks (Ruteenlannaks), oli tõenäoliselt sündinud kas Ukrainas või Poolas. Tema sünnikoha au on endale tahtnud mõned teisedki riigid. Igatahes püstitasid ukrainlased 1999. a Hürremile uhke pronkskuju Rogatõni linna, tähistamaks tema Ukraina päritolu. 

Kui seletada raamatu sisu üldsõnaliselt, siis võiks üldisemalt kitsamale kirjeldusmeetodit kasutades öelda, et see on suurepärane raamat ajaloohuvilisele, keda huvitab islamimaade ajalugu – antud juhul küll, kui konkreetsest riigist rääkida, siis Türgi ajalugu.

Türgi riigi ajaloo seisukohast on see raamat aga Osmanite impeeriumist. Ja Osmanite impeeriumi ajaloo perioodi arvestades räägib raamat Suleiman Toreda valitsemisajast, mida mõjutas Hürrem, kes oli tavatult üle mitme sajandi saanud seaduslikuks sultani abikaasaks, olles ühtlasi impeeriumi mõjuvõimsaim naine.

Kogu raamatu võtmetegelaseks on tõepoolest Hürrem, kelle elust ja tegevusest lähtuvalt saame ülevaate Osmanite impeeriumi ajastust. Vaatamata sellele, et Hürremi elu ja tegevuse kohta on alles jäänud vähe kirjalikke tõendeid ning tema elujoonel on mitmeid tühimikke, pakub raamat tõenäosusi ja visandab võimalusi. Ehk teisisõnu öeldes kasutab kirjanik ajaloo andmeid, et taastada tõenäoline ajastu tegevus ja olustik seades keskmesse Hürremi. Hürremi kui endise orjatari teekond sultani seaduslikuks naiseks ja troonipärijate emaks on omaette ime või siis ka mõningal määral asjade kokkulangevus. Üks on kindel: tegemist on naisega, kes on oma elu suureks ja kuulsaks elanud. Kahtlemata on seda huvitav lugeda.

Ajaloo vaade aga ei piirdu ainult Türgi riigiga, vaid laieneb kohati Euroopa suurte valitsejateni. Muide, Hürrem, kes oli ühtlasi nii oma riigi poliitik kui diplomaat, pidas kirjavahetust mitmete suurte Euroopa monarhide abikaasadega.
Hürremist on alles jäänud väike hulk kirjalikke andmeid: kirjad Suleimanile ja mitmed põhikirjad, mida Hürrem oma heategevuslike asutuste tarvis kirjutas. Vaatamata sellele, et päris kindlalt pole siiani tõendatud Hürremi päritolu ega tegelik nimi, ei tee see olematuks tema mõjuvõimsust Türgi riigi ajaloos.

Soovitan lugeda!

2.4.18

Helen Käit "Kummitusmaja"


Mina tutvustan Teile Helen Käiti kõige uuemat jutustust "Kummitusmaja". Lugu jutustab kaksikutest Miast ja Liast. Lia on väga rahulik tüdruk, Mia aga seevastu üsna kärsitu. Raamatu alguses tuleb kaksikõdedel ette suur elumuutus, nimelt kolivad nad oma perega väikelinnast maale elama, kus ootab neid ees väike roheline maja.
Alguses Miale maja ei meeldinud, kuna see nägi välja väike ja tagasihoidlik. Lia aga nii mures ei olnud, tema jäi maja esimest korda nähes rahulikuks ning arvas, et majal pole tegelikult viga midagi. Lisaks said mõlemad tüdrukud endale oma toa.
Majja sisse kolides pidid kaksikõed harjuma nii uue maja, uue kooli kui uute klassikaaslastega. Üsna pea hakkasid klassikaaslased Miale ja Liale jutte rääkima, kuidas nende uues kodus kummitab. Mia ja Lia ei tahtnud neid kuidagi uskuda aga kui toimuma hakkasid seletamatud juhtumised, olid tüdrukud üsna veendunud, et nende kodus tõepoolest kummitab. Mia oli eriliselt hirmul, Lia see-eest nii tohutult ei kartnud. Kummalistel asjaoludel aga talve saabudes kummitus kadus ja kõik jäi jälle vaikseks ja rahulikuks. Kui talv oli möödunud ja lumi sulanud, ilmus ka kummitus uuesti välja. Siis sekkusid loosse ka Mia ja Lia isa ning ema. Tüdrukute isa aga ei uskunud kummitusi ja sellepärast uuris ta üsna ruttu välja, kuidas tegelikult paranormaalsed nähtused majas ja maja juures teoks said. Selle, kuidas lugu lahenes peab aga iga lugeja ise välja uurima!

Soovitan igale väikesele, kui ka suurele lugejale!

Veel lisaksin, et raamatu kujundus ja illustratsioonid on väga vahvad.

29.3.18

Leelo Tungal "Naisekäe puudutus ehk Seltsimees laps ja isa"

Lõpuks ometi jõudsime koos väikese Leeloga tema memme Siberist pääsemise ära oodata! Ootustele oleme saanud kaasa elada läbi kolme raamatuköite: „Seltsimees laps ja suured inimesed“, „Samet ja saepuru ehk Seltsimees laps ja kirjatähed“ ning kauaoodatud lahenduse toonud „Naisekäe puudutus ehk Seltsimees laps ja isa“.
Kolmandast raamatust vaatab Urmas Viigi tahtel vastu hullult palju viisnurki: kaaned on viisnurgatepingus, sisekaas vooderdatud viisnurgamustriga, edasi lehitsedes lartsatab esmalt lugejale vastu silmi tõeline viisnurgalahmakas, edaspidi avaneb illustratsioonidelt vaateid tollasele maailmale ja needki on viisnurga poolt killustatud. Maailm, mis vastu vaatab, on ise värvideta, viisnurgad seda kirgaspunasemad: suured ja väikesed, mustreid moodustavad ja leheküljenumbritel troonivad. Kui keegi võtaks neid kokku lugeda, kuluks sellele Leelo ootuste jagu aega. Viisnurgapaine kui aja märk. 
Kolmandat raamatut avades on lugejalgi mälupaunas asjade kulg, pere hirmud, tunded, mõtted, mis teada esimestest osadest. Nagu ka Leelo püüd olla hea laps või õigemini saada heaks lapseks, et memme jälle koju pääseks.
Kui esimest raamatut kandis sügav arusaamatus, traagika ja lapse enesesüüdistused, teist kurbus, leppiminegi, kahtlused ning kahtlustused, siis kolmandasse on lõputuna tunduv ootusaeg lisanud uusi varjundeid. Ühelt poolt levivad kuuldused saabuvast amnestiast ja sellest võrsuvad lootused, teisalt kerkib esile mälestuste hägustumise hirm: memme lõhn hakkab majast kaduma ja nägugi ununema. „Memme oli saanud justkui mingiks muinasjututegelaseks, kes PEAKS küll olemas olema, kes ennast aga kunagi päriselt ei näita.“ Võõra kõlaga, lapse jaoks tähenduseta sõna ei paku just suurt lootust. „Igaks juhuks läksin ja koputasin ka metsavaimude puu uksele ja meenutasin neile oma soovi memme tagasituleku asjus. Olgu pealegi amnestia, aga metsavaimude ja päkapikkudega on ikka kindlam asju ajada.“
Hirmegi jagub endiselt – et tata pimesoolevalu kätte ei sureks ja oma tüdut ihuüksi ilma ei jätaks. Lugeja jaoks pakub autor leevendust pildiga isa ja tütre salamängust: haiglasse isa vaatama saabudes kõlab uksel tüdruku hüüatus: „Tata! Paavo Nurmi! Zatopek saabus!“, et alati toiminud huumorilaksuga haigevoodis olijat rõõmsamaks muuta. Viisnurgasäras õnnelikku lapsepõlve varjutavad veel alandused ETKVLi lasteaia maaõhukosutusele saabunud peenematelt linnapreilidelt. 
Jätkuvalt varjutab elu hoiatus, et seintel on kõrvad, suured inimesed kipuvad sageli rääkima neljasilmajuttu, mida osav seltsimees laps arendab kuue kõrva vestluseks ja püüab seda siis lapse moel tõlgendada.
Suurte inimeste kohal kõrguvad sünged hädaohupilved: õpetajaskond on NKVD ja partei erilise tähelepanu all. Mööda peent ideoloogianiiti balansseerides püütakse ühtaegu inimeseks jääda, aga samal ajal ka oma peresid säästa. Ruila koolmeistrid Helmut Elstrok ja hilisem Lahemaa rahvuspargi rajaja Ilmar Epner on mõlemad ju Virumaal tuntud inimesed, tol ajal aga Feliks Tungla kaasteelised.
Mu enda lapsepõlvekodus oli sõja aja jäänukina akna kohal musta paberi rull, mis toona pommitamise ajal alla lasti, et akendest tulev valgus pilootidele majade asukohta ei reedaks. Minu lapsepõlve ei ohustanud enam pommid, aga paberirull leidis kasutust jõulude ajal, et kuuseküünlad tänavale ei paistaks. Tungalde kodus käib jõulupuu kontrolli eest peidus kempsus, valge lina üll. 
Leelo lapsepäevade truuks saatjaks on ikka raadio „Moskvitš“, kust saab kuulata lastesaateid ning õppida reipaid laule, mis vaid Stalini surma aegu asenduvad kaeblike viisidega. Loomulikult kõlavad propagandalaused lapse kõrvale veenvalt ja lausa ülevalt, milleks ideoloogiamehhanism ju loodud oligi.
Tata kuhjuvad kohustused jahimeestele lubade väljastamise ning erinevate dokumentide täitmisel abistamise läbi liigub majas üksjagu rahvast. Suurte inimeste „törtsust töri-löri ajamistest“ on lapsel ikka üht-teist kõrva taha panna. „Naer tekitas tunde, et kõik hirmud ja mured võivad kahaneda ja kaduda, sest inimestel on üheskoos lõbus olla. Ainult kahjuks naersid suured inimesed harva, väga harva…“
No aga kust siis pärineb see pealkirjas mainitud naise käsi ja tolle puudutus? Boheemlasliku loomuga tata esmaseks kutsumuseks pole küll süsteemsus majapidamise joonel hoidmiseks. Kodul ja sirguval tüdrukutirtsul puuduvat ema saabuvad järjepanu asendama hoidjatädid Juuli ja Betty, isale paneb silma peale visalt oma eesmärgi poole pürgiv Inna. Vilunud naisekäega aitab majapidamist korraldada ka tata õde Anne, kes lisaks pulbitsevale energiale omab imetlusväärset majanduslikku meelt ja tänu juuksuriametile kasulikke tutvusi. „Mina olen iga ilmakorra ajal hakkama saanud, mina töötan ju naiste hulgas“, ütles Anne ikka. Tõeline womenpower!
Väikese Leelo helgeimad hetked mööduvad raamatute seltsis. Ühtviisi sobivad nii „punased lugemised“, näiteks „ Ehitame“ oma toreda punalipuga torni tipus teeb päris kadedaks kohe, aga ka Ellen Niidu „Kuidas leiti nääripuu“, kus lumi lendas, lumi kees ning Leninit ja Stalinit polnud üldse selle üle valvamas.
See, et Tungalde pere suur varandus – rasketel aegadel vahetatud, läbi Venemaa avaruste kulgenud memme ja tata kirjad teineteisele – on säilinud ja nõnda autorile abiks olnud selle lõputu ootamiseloo kirjapanekul ning mälestuste sõelumisel, on tõeliselt vägev. Tänastel, suhtekriisis vaevlevatel ja lahkuminekut kaaluvatel peredel oleks sellest armastusloost, pealesunnitud lahusolekust ja taaskohtumisootusest mõndagi õppida. 



20.3.18

Kuido Merits "Kas saab vaikust!? Minu aasta meesõpetajana"

Raamat lugemiseks kõikidele, kes on koolis õppinud, õpetanud või õpetavad. Ja eriti lastevanematele.
Raamatu seljale on kirjutatud, et autor Kuido Merits on töötanud välisministeeriumis erinevatel ametikohtadel, sealhulgas poliitikadiplomaadi ja asejuhina Eesti esindustes Riias, New Yorgis ja Kiievis. Lisaks veel mitmeid toimekaid töökohti, pluss ajaloo eriala diplom Tartu Ülikoolist.
Ajalooõpetaja ameti pidamiseks peaks sellest jätkuma küll ja veel ning Meritsa elus saabubki see aeg, kus tal tuleb otsustada, kas võtta vastu õpetaja ametikoht või mitte võtta.
Ta võtab koha vastu, töötab aastakese õpetajana ja kirjutab oma kogemusest raamatu.
Tegemist on ühe suure Tallinna gümnaasiumiga, kuid autor siiski ei lasku üksikasjadesse ning seega pole kool ja selle suurus väga oluline. Küll aga on oluline üldine olustik ja kooli aura, mis tõenäoliselt tänapäeva Eestis kooliti väga palju ei erinegi. Autor on üpris aus kogu olukorra suhtes, sealhulgas enda suhtes. Ta kirjeldab situatsioone, mis leidsid aset temaga, tema õpilastega ja tema klassis.
Vaatamata sellele, et autori sõnavara on küllaltki julge, tundub mulle, et ta on olukordade kirjeldamisel kõvasti pidurit tõmmanud. Kuidas sa ikka neid noori kirud, ise oled ju ka noor olnud ja ammu teada tõsiasi on seegi, et noorus on teadagi igal ajal hukas. Ent ometi saavad neist "hukas noortest" täiskasvanud ja lapsevanemad, kel lasub vastutus, mida nad imekombel isegi kenasti kannavad. Mulle tundub, et sellisest dilemmast ongi kogu jutt kantud ja seega ehk pehmemalt kirja pandud, kui reaalne olukord tegelikkuses on ning lugeja saab aimu, mida üks õpetaja peab läbi ja üle elama oma ametis.

Sergei Volkonski "KODUMAA. Mälestused"


Sergei Mihhailovitš Volkonski oli oma aja Venemaa üks tähelepanuväärsemaid isiksusi – ta oli aristokraat, mõisnik, teatriteoreetik ja -pedagoog, kirjanik. „Mälestused“ hõlmab perioodi 1860. aastast, ehk autori sünnist kuni 1921. aastani, tema põgenemiseni bolševike Venemaalt.
Sergei Mihhailovitš Volkonski sündis 1860.aastal Keila-Joal ja oma raamatus on ta oma lapsepõlve sealses mõisas soojalt meenutanud. Tema perekonnal oli veel teinegi mõis – Pavlovka – millest raamatus samuti palju juttu on. Pavlovka mõisa panustas vürst palju aega ja energiat ning jääb vaid imestada, millise meelekindlusega ta oli sunnitud kõrvalt vaatama, kuidas mõis temalt ära võeti, varad laiali kanti ja väärtuslik raamatukogu hävitati.
Vürsti eluaeg langes perioodi, mil Venemaal toimus palju (kardinaalseid) muutusi: muutusid arusaamad ja tõekspidamised, riigikord ja väärtushinnangud ning tuleb imetleda tema võimet ilma kibestumiseta uute olukordadega kohaneda. Üks näide tema elust - tsaariajal juhtis ta keiserlikke teatreid, hiljem aga pidas loenguid Proletkultis (NSV Liidus aastatel 1917–1932 tegutsenud proletaarne kirjandus- ja kultuuriorganisatsioon, mis eitas klassikalist kultuuripärandit ning seadis eesmärgiks proletaarse kultuuri loomise). 1921.aastal lahkus ta Venemaalt ning suri 1937.aastal USAs.
Raamat aitab aru saada selle perioodil Venemaal toimunust - vürsti kirjeldused ja arutlused on tasakaalukad, tema lai silmaring ja analüüsioskus on imetlusväärsed. Vürst oli aristokraat selle mõiste kõige paremas tähenduses.

Eesti keelde on oma vanavanaonu raamatu tõlkinud Peeter Volkonski, raamatu eessõna on kirjutanud poetess Marina Tsvetajeva.

Raamatust oli juttu ka Kirjandusministeeriumi saates 21.mail 2013, Tiit Kändler on raamatust kirjutanud 20.juuni 2013 Sirbis artiklis „Subjektiivsus kui objekti kauneim ehe“.

Järjejuttu raamatust Peeter Volkonski lugemisel saab kuulata siit https://arhiiv.err.ee/vaata/jarjejutt-jarjejutt-sergei-volkonski-kodumaa-01

9.3.18

PARIMAD MUUSIKAPLAADID 2017

Lugemise mõnule lisaks pakume ka kuulamisnaudingut.


"Suveöö" ja "Unustuse jõel"
"Need plaadikogumikud on esimesed Jaak Joala CD-d ja ka esimesed Eesti Vabariigi ajal ilmunud albumid. Plaatide koostaja on Olavi Pihlamägi. Kauaoodatud plaatidelt leiab nii üldtuntud rahva lemmikuid nagu „Mareia Louisa”, „Sügislehed” ja „Vana meloodia” kui ka Eesti Rahvusringhäälingu ja erakogude lintidelt restaureeritud rariteete. Samuti on plaatidel ka meie heliloojate omal ajal keelatud loomingut. Kuna Joala eelmised heliplaadid olid vinüülplaadid ja ilmusid nõukogude ajal plaadifirmalt "Melodija", on need kaks cd-d oluliseks täienduseks meie kultuuriloole." 






Eestikeelne „Muinaslugu sinilinnust” ja ingliskeelne „Estonian Evergreen Revival”
"Kuna nõukogude ajal oli eesti popmuusika jõudmine maailma parimate artistideni takistatud, otsustati täita see tühimik nüüd. 
100 eesti parima poplaulu hulgast aastatest 1945- 1980 valis rahvusvaheline žürii välja parimad, millele tegi uued kaasaegsed arranžeeringud Saksamaalt pärit Lutz Krajevski. Samadele lauludele on loodud ka uued ingliskeelsed tekstid. 
Koos Lutz Krajenski Big Bandiga astuvad üles solistid Maarja, Liisi Koikson, Elina Hokkanen, Sofia Rubina, Susanna Aleksandra, Kaire Vilgats, Laura, Koit Toome, Karl- Erik Taukar, Uku Suviste ja Ott Lepland. 
Plaadiprojekti idee autor ja produtsent on Mikk Targo."

PARIMAD RAAMATUD 2017: LASTE- JA NOORTEKIRJANDUS

Möödunud aasta parimateks hinnatud raamatute hulgas on laste- ja noorteraamatute osakaal tänavu kõhnuke, aga küllap leiab head lugemist siitki.

LASTE - JA NOORTEKIRJANDUS


Ilmar Trull "Mannekeeni talu"
"Neid naljakaid luuletusi, mis teevad igala ajal tuju heaks, soovitan lugeda kõigil, nii lastel kui ka täiskasvanutel. Tegemist on raamatuga mida lugema hakates ei suutnud enne lõppu käest panna. Ja praegugi võin igala ajal toredaid luuletusi üha uuesti ja uuesti lugeda. Igas luuletuses on olemas ka tähelepanelikele mõni tõetera. Samuti kiidan Ilmar Trulli illustratsioone." 









Margus Karu "Hobune Henry unenägu"
"Raamat kaob teiste värvikirevate raamatute vahele küll ära, aga sellegipoolest tasub seda raamatukoguhoidjalt küsida, sest lugu on iseenesest väga ilus ja heasüdamlik.".  




 

Ilmar Tomusk "Triinu tomat"
"Parim raamat õpetamaks lastele, et tomateid ei saa ainult poest. Neid saab kasvatada. Õpetab lastele taimede eest hoolitsemist ja kannatlikkust." 
Selle raamatu kohta on Marion kirjutanud siin



 


Evelin Ilves "Linnu lood"
"On inimesi, kellele see raamat üldse ei meeldi, aga vot mulle meeldib. Hea rahulik öökapilugemine, mida illustreerivad imeilusad pildid." 


Tamsyn Murray "Teise ringi süda"
"Raamatu üheks peategelaseks on viieteistaastane Jonny, kes on haiglas ja ootab doonorsüdant. Kui talle leitakse sobilik süda ja operatsioon õnnestub, tekib poisil palju vastamata küsimusi. Kui palju ikka on inimestel võimalusi luua iseenda tuliuus versioon? Kust üldse alustada? Poiss mõtleb oma doonorile ja tahab teada kellelt ta oma uue südame sai.

Teiseks peategelaseks on Niamh, kelle kaksikvenna Leoga juhtus ränk õnnetus. Haiglas arstid selgitavad perele, et Leo aju ei hakka kunagi tööle. Õnnetuse iseloomu tõttu on suur osa tema kehast kahjustamata, küsitakse, kas pere on Leoga elundidoonorlusest rääkinud. Leo suudaks päästa ja muuta palju elusid. Pere peab otsustama, mida Leo ise oleks tahtnud.

Raamat aitab mõista organidoonorite lähedasi ning doonorluse saajaid."





Helen Käit "Eksinud"
"Põnev seikluslugu Alutaguse metsade vahel toimunud klassiekskursioonist. Peale lugemist tekkis minul küll hirmus soov ka sinna seiklema minna (ilma äraeksimiseta muidugi 😊)."





8.3.18

PARIMAD RAAMATUD 2017: ERIALAKIRJANDUS



Raamatukogutöötajate poolt mullu loetud aimekirjanduse valdkonda liigituvatest raamatutest said enam hääli Jesper Parve  kirjutatud ja eneseabiõpikuna reklaamitud "Mees. Otse ja ausalt" ning Heiki Pärdi „Eesti argielu : teekond moodsasse maailma”.
Huvipakkuvaid raamatuid leidub antud valikus teisigi ning allpool kirja pandud hinnanguid võib lugemisvalikutel julgesti arvestada.

ERIALAKIRJANDUS


Heiki Pärdi „Eesti argielu : teekond moodsasse maailma”
"Raamat annab põhjaliku ülevaate seni väheräägitud Eesti olmekultuurist 19. sajandi lõpust kuni 20. sajandi keskpaigani. Elulaad, mis praegusel ajal tundub uskumatu ja hämmastav, oli tollal nii Eestis kui ka kogu läänemaailmas iseenesestmõistetav ja paremat ei osatud tahtagi. Eestlase teekonda kasimata talurahvast moodsaks ja klanitud eurooplaseks on kirjeldatud huvitavalt ja toodud rohkelt allikmaterjali." 

"Heiki Pärdi raamat räägib ju väga tavalisest teemast – eestlaste igapäevaelust. Siiski tuleb välja, et 20. sajandi alguses olid eestlaste tõekspidamised kodu koristamisest ja iseenda pesemisest ikka vägagi erinevad sellest, mida me praegu normaalseks peame. Tundub üllatav ja ehk uskumatugi, paneb pead vangutama, vanavanemate elule teistmoodi vaatama… Igal juhul silmaringi avardav lugemine. Tekst on ladus ja fotomaterjal ilmekas! "


Jesper Parve „Mees : otse ja ausalt : vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“
"Ühe tõelise eesti mehe poolt kirjutatud eneseabi raamat eesti mehele, mida loevad tegelikult eesti naised, nii et äkki ikka otsapidi jõuab midagi meesteni ka, kuigi nad ise ei loe, siis vähemalt tsiteerivad naised kodus: „Aga Jesper Parve kirjutas, selle kohta nii…“ Üdini aus, kohati šokeeriv, kuid ladus lugemine eneseotsingutest ja eneseleidmisest, väärtustest ja väärtuste ümberhindamisest, naistest, perekonnast, lastest, tööst ja sellest kui tähtis on mehe jaoks sõpradega õlle joomine. Enne selle raamatu kallale asumist võiks läbi lugeda eelloo ehk „Minu Bali“."

"Endise profikorvpalluri aus enesesse vaatamine. Mis teeb mehest mehe – ühiskonna ootus ja mees ise – kas seal on võimalik kompromissi leida. Autor vaatleb erinevaid teemasid mehe elus. Mida saab veel muuta ja millega tuleb leppida. Autor kutsub üles leidma oma tõe ja teiste arvamuse kahtluse alla seadma. Mees peab teadma, mida teeb ja tahab. Sisu ja vägi mehena tulevad kogemustest ning kogemused eksimustest. Oluline on iseendaga läbi saamine, siis oled alati heas seltskonnas. Huvitav ja head nalja pakkuv lugemine nii meestele kui naistele. Aitab üksteist mõista ja nn.veidrustest aru saada."
 

Voldemar Kuslap „Jalutuskäigud Eesti kalmistutel”
"Kõige lemmikum oli Voldemar Kuslap „Jalutuskäigud Eesti kalmistutel”. Selle ostan ma kindlasti ka endale ja selline raamat võiks olla kõigi Eesti kalmistute kohta: fotod hauast ja info inimese kohta ning üsna suur kalmistu kaart, kuhu ma kannaksin kindlasti kõik oma tuttavad surnud."





Hendrik Relve „Kiviaja puudutus“
"Selle raamatu puhul julgen küll öelda, et kohe igat lehekülge oli põnev lugeda ja raamat sai läbi liiga kiiresti. Raamat sisaldab ka rohkelt suurepäraseid fotosid retkelt Lääne-Paapua loodusrahva (korowaide) juurde. Hämmastav oli lugeda, et veel nii ehedat ja loodusega harmoonias elavat rahvast olemas on. Loodan väga, et tsivilisatsioon ei jõua veel niipea nendeni." 






 


Marika, Mägi „Viikingiaegne Eesti: Maa, Asjad ja inimesed ajastu risttuules”
"Raamat viikingitest on alati huvitav. Aga sellele raamatule annavad lisaväärtuse lühikesed ilukirjanduslikud vahejutud, kus autor kirjutab viikingiaegsete inimeste mõtetest ja tunnetest. Kas nad ikka olid nii kartmatud. Millega nad pidid riskima ja kui kindlad olid nad oma valikutes. Nii muudab raamat ajastu tõelisemaks, inimeste poolt läbi elatuks ja kogetuks, mitte ei jää pelgalt aastaarvude ja leidude eksponeerimiseks ilusate kaante vahel." 
 




Maire Suitsu ,, Eks elati ju ennegi. Sotsialismiaja söögimälestusi "
"Raamatus kirjeldatakse sotsialismiaja söögimälestusi aastakümnete kaupa. Meeldib, et raamatu autor tuletab lugejale meelde ajaloofakte. Nõukogude inimese igapäevane toidulaud ja riigi poliitika olid Nõukogude Liidus väga tihedalt seotud. Värvikalt kirjeldatakse sotsialismiaja veidrusi. See raamat lubab vanematel inimestel kogeda äratundmisrõõmu, endiste aegadega taaskohtumist, noorematele aga annab võimaluse nendega tutvuda veidi lähemalt. 
Kindlasti tuleks raamatust leida mõni meelepärane retsept, seda katsetada ja head toitu nautida!" 





Eero Epner ,, Konrad Mägi “
"Eero Epner on kirjutanud haarava raaamatu, ühest Eesti kõige hinnatumast kunstnikust Konrad Mäest. Tema lapsepõlvest, kooliteest, reisidest, sõpradest, Pallase direktorist, kunstnikuks olemisest. 
Mäe sõpruskonnale on pühendatud palju lehekülgi. Nendeks olid Friedebert Tuglas, Nikolai Triik, Aleksander Tassa, eestlased moodustasid välismaal teineteist hoidva kogukonna. Eesti 20. sajandi alguse kunstiajalugu on ka sõpruse ajalugu. 
Mäe suguvõsas pärandatakse edasi Konrad Mäe lauset oma isale: ,, Kui sina sured ongi kõik. Aga kui mina suren, siis minu kunst elab edasi.“ 
Raamatu illustratsioonideks on fotod, joonistused ja maalireprod." 




Jaak Jõerüüt „On nagu on”
"Jaak Jõerüüt - kirjanik, diplomaat ja poliitik avab oma mälupäeviku lapsepõlvest, suguvõsast, kooli- ja hipiaastatest, kirjanikuks kujunemisest, poliitikuks saamisest. Ta on suursaadikuna eri maades Eesti riiki esindanud. Elu(loo)raamatut täiendavad fotod. Jaak Jõerüüdi isikliku eluloo taustal näeme ka üldisemalt eestlaste elu. Väga mõnus lugemine." 







Hille Karm „Heli Lääts. Armastusega”
"Kena, lihtne ja inimlik lugemine. Väga palju toetutakse meenutustes lauludele. Konkreetsed laulud aitavad meenutada laulu sünnilugu, laulu loojaid, laulu esitamise põhjuseid ja kohti ning isegi esinemisriietust, mille sünd võis tol ajal tähendada tervet sündmuste saagat. Elulugude puhul on see tore, et peategelase kõrval nii isiklikus elus kui loometeel ei saa läbi kaasteelisteta ja seepärast on taolised raamatud mitte nagu kaks-ühes-tooted, vaid hoopis sada ühes."





Kalle Muuli, Helen Sulg „Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel”
"Taas üks hästi kirjutatud elulooraamat. 
Kaia räägib avameelselt oma ränkrasketest treeningutest, raskest haigusest, ebaõnnestumistest, Jumalast. Palju ja üsna täpselt on kirjeldatud treeningute pinget, toitumist aga see kuulub ju tipptegijate töö juurde ja ei olnud üldsegi häiriv ega tüütu. Kahju, et tulemuste saavutamiseks kaob ka lapsepõlv ja noorukiiga raskete füüsiliste treeningute varju.
Juttu on ka tema keerulistest suhetest treeneritega. Arvan, et ilma nende intiimsuhete paljastusteta oleks see raamat mulle veelgi rohkem meeldinud. Praegu jäi selline tunne, et need paljastused olid kättemaksuks ja mõjusid kindlasti asjaosalistele ja nende lähedastele üsnagi valusalt."



Enno Tammer „ Ilon Wikland : elu pildid”
"Jõudsin seda raamatut vaid sirvida, kuid mulle tundus see sooja südame ja suure lugupidamisega kirjutatud armas raamat. Kindlasti tahan põhjalikumalt lugeda ja julgen soovitada kõigile."










Jens Andersen „Astrid Lindgren. Päev nagu elu”
"Elulooraamatuid loen üldiselt vähe, kuid Astrid Lindgreni raamatu ilmumisel teadsin, et selle loen kindlasti läbi. Tahtsin näiteks teada, milline lapsepõlv tal oli - kas tõesti oli tal endal Bullerby lugude lapsepõlv. Tema elus oli üsna palju üllatavat. Astrid Lindgren oli suur patsifist, II maailmasõja sündmustega hoidis ta end väga kursis ning tundis piina, et nemad elavad nii hästi samal ajal kui teised kannatavad. Astrid Lindgreni poeg ja tütar mõjutasid tema loomingut - ta jälgis nende arengut ja tegi palju märkmeid. Tal oli imeline oskus näha maailma läbi lapse silmade ning ma nõustun väga tema vaadetega lapsekasvatusse. Kindlasti väärt raamat, mida lugeda." 






Kaire-Külli Vaatmann „Visa hing Ott Kiivikas : kulturisti elu ja seiklused”
"Minu meelest hästi positiivselt kirjutatud kergesti loetav elulooraamat. Juttu on kõigest - treeningutest, perest, armastusest ja seda kõike rõõmsalt, huumoriga." 







Marju Kõivupuu „Loomad eestlaste elus ja folklooris“
"Raamat käsitleb inimeste ja loomade vahelist suhtlust pärimuspõhisest vaatevinklist. Raamat on kirjutatud soravalt ja kaasahaaravalt. Soovitan kõigile, kes on rohkemal või vähemal määral huvitatud rahavapärimusest loomade kohta. Muidugi võib selle raamatu uurimine ka rahvapärimusest kaugele jäävas inimeses huvi äratada. Samuti ei puudu raamatust illustratsioonid, millest enamus on autorile kuuluvad fotod."



Katrin Tiidenberg "Ihu ja hingega internetis: kuidas mõista sotsiaalmeediat?"
"Soovitan raamatut neile, kes on vähegi huvitatud sotsiaalmeediast. Antud uurimuses on väga põhjalikult käsitletud erinevaid sotsiaalmeedia teemasid, näiteks see milline ettekujutus on inimestel sotsiaalmeediast, kuidas seda kasutatakse ning kuidas selles käitutakse. Samas on välja toodud ka üldiseid infoühiskonna aspekte." 



Maret Tamjärv „Suur tararaamat”
"Maret Tamjärve „Suur tararaamat”on varem ilmunud „Keldriraamatu” noorem vend – nii ajaloolised kui edasiarendatud aiad, piisavalt põhjalik, et kohe kodus tarastama hakata. Autor on Eesti Vabaõhumuuseumi teadur."




S.J.Scott, ; Barrie Davenport "Mõtted korda"

"Kui tihti me mõtleme oma mõtetest või jälgime neid teadlikult. Sageli oleme ametis oma sisemonoloogi pidamisega ja tunneme, et mõtted mõjutavad meie enesetunnet, tekitavad ärevust ja kulutavad energiat. Autorid pakuvad erinevaid strateegiaid mõtete korrastamiseks, millel on oluline seos oma ümbruse, suhete ja elu korrastamisega. Soovitatakse määratleda oma põhiväärtused, mis on loendina raamatu lõpus ka ära toodud ning mõelda, kas elame nendega kooskõlas. Mida oleks vaja muuta, et oma väärtusi toetada? Tihti kipume keskenduma sellele, millest oleme ilma jäänud ega märka, mis meil olemas on. Enamasti on võimalik sellega, mis meil on, midagi ära teha ja ka ennast hästi tunda." 




Bruce D. Perry "Poiss, keda kasvatati nagu koera", 2016
"See raamat võiks huvi pakkuda kõigile neile, keda huvitab neuroteadus, laste psühhiaatria või lapse areng. See raamat peaks olema lausa kohustuslik arstidele, lasteaia- ja kooliõpetajatele, eripedagoogidele, noortele lapsevanematele, vanavanematele ning kõigile, kellest sõltub ühe lapse elu. Läbi erinevate juhtumite ning neile vastavate teaduslike põhjenduste, selgitab Perry, kuidas väikelapseeas läbi elatud traumad, mõjutavad tervet inimese elu− tema vaimset, sotsiaalset ning füüsilist arengut." 






Simon Sebag Montefiore „Romanovid 1613-1918”, 2016
"Tuntud ajaloolase S.S. Montefiore järjekordne Venemaa ajalugu käsitlev teos annab ülevaate Romanovite dünastia kolmesaja aasta pikkusest Vene impeeriumi valitsemisest. Nagu ajalugu ikka, on ka Romanovite lugu täis võimuvõitlust ja intriige, armastust ja surma, õnne ja õnnetust. 
Soovitan raamatut kõigile (Venemaa) ajaloohuvilistele ja ei tasu ehmuda raamatu paksusest (veidi üle 900 lk), sest autori tekst on kirja pandud nii ladusalt, et raamatu lugemine on nauding."



 


Oliver Hilmes „Berliin 1936 : kuusteist päeva augustis”, 2016
"Kuigi pealkirjast võiks järeldada, ei ole tegu olümpiaraamatuga. Jah, kuusteist päeva kestvad suveolümpiamängud Berliinis on küll justkui skelett, millele kogu ülejäänu toetub, kuid pigem on tegu ajalooraamatuga ning sport on vaid üks teemadest, mida kuueteistkümne augustipäeva ajal luubi alla võetakse. Raamatus põimuvad väga erinevate inimestele lood, olgu nad siis tavainimesed või kuulsused, sportlased, poliitikud või kunstiinimesed, kurjategijad või ohvrid. Kirjelduste ja meenutuste (näiteks päevikukatkete) vahele on pikitud ka riikliku ilmateenistuse ilmaennustused, valitsuse pressikonverentsil antud igapäevased juhised, Berliini riikliku politseijaoskonna päevateated. Kõik kokku moodustab tõeliselt mõnusa ja ladusa lugemise."
Kaili on sellest raamatust kirjutanud siin



Hyeonseo Lee „Seitsme nimega tüdruk : Põhja-Korea ülejooksiku lugu”, 2016
"Raamat põhineb tõsielul ja selle on kirjutanud naine, kel õnnestus põgeneda Põhja-Koreast. Riigis, mille inimesed on lapseeast alates nö ajupestud režiimi propaganda poolt ja kellest kasvatatakse kuulekad orjad. Iga väiksemgi vale liigutus saab seal rängalt karistatud. Kuid ka selles riigis on hulgaliselt inimesi, kes võimaluse korral püüavad sealt põgeneda. Hämmastas raamatu peategelase vastupidavus ja julgus, nii tema põgenemisloos kui ka hilisemal perekonna päästmisel antud riigist. Selle raamatu lugemine viis järjekordselt tõdemuseni, et küll meie elame toredas riigis." 
Sellest raamatust on juttu ka Tiina S. postituses


 

Bill Bryson „Üks suvi: Ameerika 1927”, 2016
"Bill Brysoni järjekordne põnev ajalooraamat, mida kirjeldadagi raske – teemasid, mida käsitletakse, on niivõrd palju! Ladus ja humoorikas raamat, mis loob hea pildi Ameerika 1920-ndate elust."







28.2.18

Elmar Tambek "Tõus ja mõõn"

Kas te teadsite, et Eesti Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi kantseleiülem Elmar Tambek, kes Kanadas paguluses olles kirjutas mälestusteraamatu „Tõus ja mõõn”, on sündinud Rakverest 20 km kaugusel Võsu poole Kupjarahva talus. Ja et tema paksus raamatus on tervelt 100 lehekülge kirjeldusi 1920-1930-ndate vahetuse Rakverest, kui ta siin prokurörina töötas.
„Oli imekena, vaikne päikesepaisteline varasuve hommik, kui 12. juunil kella 5 paiku Rakvere jaamas rongilt maha tulin. Jaamas oli paar unist raudteelast ja mõni üksik reisija...Astusin lõpuks jaamahoonest välja, väike reisikohver käe otsas, ja seadsin sammud linna poole. Rakvere peatänavaid, Tallinna ja Pikka, tundsin varem. Ka Laada- ja Turuplats ning Tallinna tänavalt sinna viiv Lai tänav polnud mulle võõrad. Hüljates neid mulle juba tuttavaid kohti, lonkisin kõrvaltänavaid kaudu Rakvere Rahvamaja poole ja sealt üle Vallimäe Tammikusse.
Rakveres ei ole kunagi olnud vaatamisväärsusi. Ka siis mitte, kui mina sinna asusin. Ei olnud seal ei stiilseid ehitusi, keni sildu, veeni ulatuvaid leinapajusid või -kaski, isegi õiget vettki mitte, ajaloolistest mälestusmärkidest või kuulsatele meestele või tegudele püstitatud au- ja mälestussammastest rääkimata.
Oli olemas küll ojanireke, mida rakverelased hüüdsid Soolikaks, ja sellel paar näotut kivitrummi. Oli olemas ka tiik Rahvamaja aias ja puid selle kaldal. Oli Vabadussõjas langenute mälestussammas Turuplatsi taga, nn. Rakvere lossi varemed linna läänepiiril Vallimäel, Rakvere Tammik sealt edasi lõuna poole ja paar kõlava nimega linnaosa, Palermo ja Kondivalu, ja see oli ka kõik...
Seistes tolle mahapõletatud ordulossi prügihunniku ees, mille kohta Russow on kirjutanud häbilugusid, ja olles vaba rakverelaste kolkapatriotismist, oleksin meelsasti näinud neid varemeid maatasa tehtuina kui ordu- ja orjaaja sünget mälestust...
Ka uus Rakvere teatrimaja, tol korral veel tellingutes, mis olid juba kõdunemas ja mis 1933. a. minu Rakverest lahkudes edasi mädanema jäid, pidi leppima, et orduaja prahihunnik vaatas temale kõrgilt ülevalt alla.
Ainuke ilus koht Rakveres, mis asjatundlikult korrastatuna oleks võinud pakkuda looduslikult midagi nauditavat, oli Rahvamaja aed. Seal kasvas lopsakaid puid, oli nägusaid väljakuid ja silmale naudingut pakkuvat vett. Ent kõik see oli jäetud rääma või hoitud ainult niipalju korras, kui algaja juurviljaaednik seda oskab. Ja sinna, loodusliku ilu sekka oli püstitatud mingi vusserdis, mis pidi olema kõlakoda.
Hiljem, tõele au andes, ehitati ka Rakverre keni maju ja püstitati isegi suuri ilusaid ehitusi, nagu näiteks Eesti Panga maja, gümnaasiumihooned jne. Ka aastaid lõpetamist ootav teatrihoone saadi valmis. Ent selle kõige eest tuleb rakverelastel tänu avaldada mitte Rakvere linnaisadele, vaid K. Pätsi ja tema mõtteosaliste järeleandmatule ehituspoliitikale: kui ehitada, siis maitsekalt ja soliidselt!”
Järgneb ülevaade toonastest rakverelastest, kellega autor koos töötas ja muidu kohtus: prokurör Jaan Tomson, kriminaalkomissar Nikolai Pääbo, Rahukogu esimees Jaan Sass, sõjaminister Mihkel Juhkam, abiprokurör Karl Kompus, kohtunikud Richard Vaska, Augustin Müristaja ja Karl Gutmann, advokaadid Nikolai Kruuse, Wiegand Mägi, Martin Kutti, varaste kuningas Aleksander Sirp jpt. Kirjeldatakse kohtuasju, mõrvade uurimist ja kohtuprotsesse, vabadussõjalaste tõusu ja ärakeelamist.
Vabal ajal käidi Haridusseltsis, Käsitööliste Seltsis, Rosenberg-Raatma segakooris, Rakvere Seltskondlikus klubis, Kaitseliidus, Špaanas, Vabadussõjalaste Ühingus või sõprade juures külas. Koolidest peeti tol ajal parimaks 3. algkooli Pikal tänaval.
Autor kahetseb eessõnas, et tal ei ole võimalik oma mälestustes toetuda dokumentidele, kuna need jäid raudse eesriide taha, kuid see annabki teosele jutustuslikku põnevust. Loed ja kujutad ette, kuidas sinu esivanemate aegses Rakveres ja Eestis argielu käis, nimed minevikust saavad liha luudele ja tegutsevad nagu põnevusromaanis.

26.2.18

Ene Sepp "Jagatud suvi"

Kirjastus Tänapäev on välja andnud uue Ene Sepa noorteromaani "Jagatud elu". Seda raamatut soovitan eelkõige hobustega eelnevalt kokkupuutunud inimestele, sest kohati on raamatu alguses kasutatud terminid ebaselged. Kahjuks ei olnud mõisteid kusagil ka lahti seletatud, aga see selleks. 
Lugu räägib noorest Sigridist, kes käib igal võimalikul hetkel hobusetallis ratsutamas. Tema lemmik hobune on Mileedi, kellega ta möödunud suvel võistlustel esikoha sai. 
Algamas on suvevaheaeg ja Sigrid kujutab juba ette kuidas ta kõik kolm suvekuud iga päev ainult Mileediga ratsutada saab. (Siinkohal toon välja täpsustuse, et Mileedi ei ole tegelikult Sigridi oma. Ta on lihtsalt harjunud temaga iga päev sõitma)
Ent suured plaanid lähevad sassi, kui talli omanik teatab uuest sõitjast, kes samuti suveperioodiks talli tuleb. Sigridile tundub, et nagu tema kiuste pannakse uus sõitja TEMA Mileediga sõitma. Sigrid peab oma hobust jagama hakkama ja ta arvab, et ainult temale tehakse ülekohut, sest kõik teised saavad oma vanade hobustega edasi sõita. Seoses sellega tekivad tallis hõõrumised, sest Sigrid ei kavatse hapu olukorra juures head nägu teha. Sigridile tundub, et ka kõik tema sõbrad hoiavad pigem uue sõitja poole, kui Sigridi poole. 
Kui ühel hetkel talli omanik Sigridi korrale kutsub ja talle tekkinud olukorda selgitab, hakkab ka Sigrid lõpuks aru saama, et uus sõitja ei olegi nii hull. 
Miks mulle see raamat meeldis? Sest vahel on hea selliseid pingeolukordi kõrvalt vaadata. Vahest on ju tunne, et ainult teile tehakse liiga, eks? Keegi ei toeta teid ja kõik hoiavad uue tuttava poole... Ja siis tuleb inimene, kes paneb teid ka teisest vaatevinklist asjale lähenema. Nagu ka antud raamatus selgub, on talliomanikul ainult head kavatsused, et Sigridit edasi arendada.

20.2.18

Urmas Vadi "Neverland"

Tõelist lugemiselamust pakkunud raamat, mida siiralt julgen soovitada. 
"Neverland" on ühtaegu väga argine ja samas ootamatul moel müstiline teos. Raamatus toimetavad tavalised inimesed, igaüks omamoodi ja kuidagi nii tuttavad: keskeakriisis tuim ja igav eesti mees, kes ei mõista, millest ta naisel puudus on, padupatriootlik ja komplekside küüsis eestivenelane, vananev näitlejanna, eneseteostust ja mõistvat meest ihalev naine. Kõik nad on rahulolematud, ebakindlad ning tunnevad end kõrvalejäetuna. 
Oma tegudes tahavad nad kõige paremat, teha asju õigesti aga… (meenub ütlus, et põrgu tee on sillutatud heade kavatsustega). Pole sugugi lihtne saada kaasinimeste poolt mõistetud, teineteisest möödarääkimine ongi üks põhiteema. Kogu aeg kukuvad asjad välja hoopis teisiti, kui oleks soovinud. Kuigi olukorrad on koomilised, hakkab vahepeal tegelastest lausa kahjugi! 
Fantaasiategelaste puhul, nagu mäger ja Hakklihamaa kuningas, ei saagi täpselt aru kas tegemist on tegelaste hallutsinatsioonidega või millegi muuga, kuid ega see polegi ilmselt oluline ja arusaamiseks mõeldud. Igal juhul mõjuvad need üksjagu jaburad tegelased üllatavalt ja väga meeleolukalt. 
Raamatut on siin blogis 2017. aasta kokkuvõttes varemgi mainitud.

Kirjastus Kolm Tarka, 2017

Ljudmila Ulitskaja "Siiralt teie Šurik"

Ljudmila Ulitskaja „Siiralt teie Šurik” on üle pika aja tõlge vene keelest, mis üsna eestlasele suupäraseks tõlgitud, aitäh Ilona Martsonile.
Sisuks 10 aastat ühe sümpaatse noormehe elust: keskkooli lõpp, ülikool, töö.
Hea raamat tavalistest inimestest, aga samal ajal ka kultuursetest, nii et ei ühtegi roppu väljendit.
Hea kerge lugeda, parajalt arutlusi, tegevust, probleeme tekib ja laheneb, elu voolab.
Huvitav keskkond: koolikaaslased, ülikooli sisseastumine, teatri-, raamatukogu-, haridusmaailm. Samas ka defitsiit, hankimine, tutvused.
Venelased ja suvilad – daatšakultuur ja vene peod.
Aeg: 1970-1980-ndad, nii et palju kaasmäletajaid lugejaskonna hulgas, aga samas on ka sel ajal peal juba mõnus mälestusteloor. 
Lootusrikas lõpp, edasimõtlemisvõimalus.