Lugemispäevik

Leedu kirjanik Saulius Tomas Kondrotas sündis 1953.aastal, emigreerus 1986.aastal Saksamaale ja Tšehhi Vabariiki ning hiljem USA-sse. Hariduselt on ta ajaloolane. Tema esimene novellikogu ilmus 1977. aastal ning romaan “Mao pilk” 1981.a. Eesti keeles on varem ilmunud jutukogumik “Kentaurivapi suguvõsa”. Kirjanikku paeluvad mütoloogia ning Freudi ja Jungi teemad. Kondrotast peetakse raskeks kirjanikuks ja lugedes veendusin, et nii ongi. Ei teagi, mis need tema novellid on- muinasjutud, seiklusjutud või  draamad- kaasahaaravad ja omanäolised igatahes. “Päikeseloojangute kollektsionääri” novellide sündmused toimuvad erinevatel aegadel, nii minevikus kui tänapäeval, nii olemasolevates kui väljamõeldud paikades ning kõigist novellidest kumab läbi peategelase üksildus. Kummaline on, kuidas autor kõige lihtsamadki tegevused novellides erakordselt hea sõnaosavusega põnevaks kirjutab, lisades sekka kuhjaga maagiat. Loogika neis lugudes ei kehti ning iga novell üllatab lõpus millegi ootamatuga.

Ma kahtlustan, et enamus meist vaatab mõnikord tuju tõstmiseks kassivideoid. Tõsiselt, ma olen mitmeid muidu asjalikke inimesi niisuguselt tegevuselt tabanud. Ja mis siis sellest, need väikesed karvapallid mõjuvadki väga positiivselt. Aga tasub lugeda ka raamatuid. “Frankie” on lihtne ja soe lugu depressioonis enesetapumõtetega mehe ja kodutu kassi sõprusest. Kõik inimese probleemid on esitatud kassi vaatenurgast ning neljajalgse sõbra mõtted lisavad loole hulgaliselt huumorit ning toovad peategelase elule tagasi. Kahe ajakirjaniku poolt kirja pandud ning rohkelt auhindu noppinud kerge ning südantsoojendav lugemine, milleks tasub jupike aega varuda küll. “Igal pool kohtad teisi loomi, kes räägivad teist keelt, ja mitte kõiki ei saa ära süüa või keskelt pooleks hammustada või surnuks mängida. Siis tuleb rääkida. Nii juba kord on.” “Aga mõistagi tuleb ka teada, et rebased valetavad palju. Noh, nad pingutavad lihtsalt pidevalt üle. See on nende loomuses. Ma ei pea seda halvaks, sest reb

Karjäärinõustaja Monika Larini raamat pakub tuge tööelus muutuste tegemiseks. Autori sõnul on erinevatel eluperioodidel erinevad nii meie ootused tööle kui ka see, mis meil endal pakkuda on. Uut tööd otsides kiputakse pigem nägema oma puudusi ja unustatkse ära tugevused. Samas ei alustata enamasti nullist. Elukogemus, teadmised ja oskused tasub enda kasuks tööle panna. Varasem tööperiood annab alati juurde tarkust, osavust ja suhteid, mida uuel alal kasutada. Muutused ja tundmatud olukorrad kipuvad põhjustama hirmu ja ebakindlust, samas võivad olla ka vajalikud, arendavad ja huvitavad. Ärevust tööintervjuul saab leevendada mõeldes endast samuti kui valijast. Nii nagu tööandja vaeb kandidaadi sobivust, kaalub ka kandideerija organisatsiooni sobivust enda jaoks. Tasub jälgida vastaspoolel istujate käitumist, omavahelist suhtlemist ja üldist õhustikku, samuti ka reaktsioone oma küsimustele. Ei olda ju eksamil, ega pea keskenduma ainult oma vastustele. Raamat pakub erinevaid karjäärilugusi

 Nagu ütles keegi: ma ei vaata Soomaad enam kunagi endise pilguga seal olles ja matkates. Põnevust ja õudust, sekka armastust ja ajalugu. Peategelane kasvab ja areneb tegevuse käigus, leides lõpuks õnne ja armastuse ja loob perekonna. Kuigi jah, perekond on ebatavaline ja järeltulijatest võib üllatusi oodata. Meeldis, et tegevus toimub Eestis, üksildases ja salapöärases kohas. Nuhka-nähkade päritolu ja arengu põhjus täiesti loogiline. Igati põnev ja kaasahaarav vähe gooti stiilis eestimaine õudusfantaasiapõnevik. Kirjanik on loonud põneva omapärase reaalse fantaasiamaailma. Raamat on Anton Hansen Tammsaare nimelise Järva valla kirjanduspreemia 46. laureaat.

Mis seostub Mulgimaaga? Mulgi kuub, mulgi puder, mulgi uhkus, mulgi kangus, mulgi kapsad, mulgi korp, mulgi keel ... Mulkidest räägitaks e kui uhketest, upsakatest ja kangetest, nad on anekdootides ja lauludes. Mida kujutab endast Mulgimaa, mis on tema ajalooline taust, millised  tema piirid, traditsioonid, mis asju aetakse praegu Mulgimaal. Seda see  raamat teada annabki, ühe pühendunud mulgimaal a se vaatevinklist  põigetega ajalukku ja selgitades traditsioone. Aga ka uusi sõnu peab  mulgi keeles välja mõtlema, et haakuda tänapäevaga: jutisilt, mooturvikat ja  purjumiiter  näiteks. Kas mulgi identiteet saab selgemaks, saab igaüks ise otsustada. Mulgimaalt pärit inimesena oli mul põnev teada saada, kuidas raamat Mulgimaad tutvustab,  mida autor peab oluliseks välja tuua. Sain teada üsna palju uut, sest olin ise teadlik vaid ühe  Mulgimaa kandi tegemistest ja sealgi oli nii uut teavet kui ka mõnusat äratundmisrõõmu.  Raamatu autor on tuntavalt Mulgimaa võludes kinni ja seda

Norra proosa- ja näitekirjanik Jon Fosse on kirjutanud novelle, lühijutte, luulet, lasteraamatuid, esseesid ja näidendeid. Fosse draamaloomingus on 40 näidendit ja neid on mängitud maailmas üle 900 korra. Tema teoseid on tõlgitud enam kui neljakümnesse keelde. Pean tunnistama, et mina ei olnud Jon Fosse loominguga tuttav, aga kui ta äsja Nobeli kirjanduspreemia laureaadiks kuulutati, haarasin kätte tema “Triloogia”, mis on ilmunud eesti keeles 2017. aastal. See teos koosneb kolmest üksteisel põhinevast lühiromaanist. Esimest osa lugedes ei saanud ma algul mõhkugi aru. Lugu kulges omas veidras uinutavas rütmis ning lõpuks leidsin end mingist kummalisest seisundist, millelaadsesse olin sattunud kunagi ammu Arnold Rüütli kõnet kuulates. Lugu keris aga aina edasi, nagu üks ühtlane lõputu mõttevool ning autor kui tubli külakiigutaja vedas mu selle vooluga kaasa. Fosse stiil on väga eriline, sõna- ja lausekordused muudavad selle poeetiliseks ja unenäoliseks. Seega sain alles esimese lühiroma

Islandi põnevik, mille tegevus kulgeb paralleelselt tänapäevas ja minevikus.  Peale maavärinat kahaneb Kleifarvatni järve veetase drastiliselt ning nähtavale ilmub mehe luustik. Auk koljus ning laiba uputamiseks kasutatud aparaat annavad kindlat tõestust mõrvast.  Paraku pole selge, kellega on tegemist. Mitmed leiud, näiteks laiba külge seotus venekeelsete kirjadega raadiosaatja, lisavad loole salapära. Uurimine viib tagasi minevikku, külma sõja aega, kui kommunistlikke vaadetega islandi üliõpilased suunati õppima Ida-Saksamaale, et kommunistlikus paradiisis ideoloogiliselt veelgi enam areneda. Nii mõnelgi idealistlikul noorel tuli süsteemis pettuda - kogeda ideaalide purunemist, reetmist ja süsteemi julmust. Teisitimõtlemine polnud lubatud ning tõi kaasa traagilisi tagajärgi paljudele. Lisaks põnevale krimiloole annab raamat hea ettekujutuse tolle aja sündmustest ja olustikust kommunistlikus maailmas, kus kedagi ei saanud usaldada ning lubatud oli vaid üks mõtteviis.