16.11.17

Jenny Lawson „Hullult õnnelik“


https://www.rahvaraamat.ee/p/hullult-%C3%B5nnelik/783422/et?isbn=9789949279555#

Sa pead aru saama, kuidas depressiooniga ellu jääda, mis pole tõesti kerge, kuna depressioonis olles oled rohkem kurnatud kui terve elu jooksul kokku ja su aju valetab sulle ja sa tunned, et ei väärigi aega ja energiat (mida sul sageli isegi pole), mis on vajalikud abi saamiseks.

Tõeliselt hirmutav on see, et mõnikord ajab täiuslikkus asjad hullemaks. Sa peaksid kurb olema, kui asjad on halvasti, aga kui oled kurb siis, kui sul on olemas kõik, mida sa peaksid väidetavalt soovima? See on täiesti halvav hirm.

Raamat räägib küll vaimuhaigusest, depressioonist ja ärevusest, aga seda kohati naljakalt. Aeg-ajalt tekkis küll segadus, et miks ma naeran, siin on ju tegelikult tõsised asjad kirjas. Huvitav, kas humoorikamad inimesed ongi tihti suures ärevuses või isegi depressioonis ning kannatavad palju või on kunagi pidanud palju üle elama. Kas huumor on mask, vahend ellujäämiseks? Ma igaks juhuks liiga palju ei mõtle sellele, sest muidu hakkan iga nalja viskavat inimest intensiivselt silmitsema ja lahkama. See raamat kõnetab ja aitab inimesi, kes on mingil perioodil kas pikemat või lühemat aega tundnud tõelist ärevust või olnud depressioonis. Kindlasti see pakub neile lohutust ja tunnet, et nad ei ole üksi.  Üks asi, mis mind selle raamatu juures pidevalt eriti hämmastama pani, oli peategelase (raamatu autori) abikaasa. Kas tõesti leidub mehi, kes on niivõrd kannatlikud, mõistvad, vaimukad, hoolivad ja toetavad. Igatahes müts m
aha tema ees. Depressioonis vaevleva ja enesele viga tegeva lähedase kõrval ei ole kindlasti lihtne olla. Sellest ei olnud küll raamatus juttu, kuid tõenäoliselt elab ta abikaasa pideva hirmu all.

Üks mõte, mille ma lugedes leidsin – „Teeskle, et sa oskad seda.“ Plaanin seda olukorras, kus ma milleski ebakindel olen või ebapädevana tunnen, kasutada. Raamatu autoril see toimis. 

Soovitus: Kui keegi ei mõista, miks mõnedel inimestel on vaja antidepressante süüa või veel hullem – kritiseerivad neid, siis soovitage tal lugeda raamatu „Hullult õnnelik“ lehekülgesid 71-73.

2.11.17

Ilmar Tomuski "Isamoodi unejutud"

Läheneva isadepäevaga seoses on hea Teile tutvustada Ilmar Tomuski uut vahvat lasteraamatut "Isamoodi unejutud". Raamatu tegelasteks on viieaastane Marta koos ema-isaga. Marta käib lasteaias ja ema-isa tööl. Isa on autolukksepp ja mehaanik, ta teeb oma tööd väga hästi ja on muidu ka väga tore isa, kuid tal on üks viga - ta ei oska unejuttu rääkida. 
Marta on tüdinenud tuntud unejuttudest ja palub isal midagi uut välja nuputada. Isa on algul üsna hädas, kuid mida aeg edasi, seda ladusamalt hakkavad isal erinevad unejutud pähe tulema. Näiteks leiab isa muinasjuttudest järgmised lood: Punamütsike, Taukar ja kolm lendavat põrsast; Vapper Rüütel ja vangistatud salat; Kuidas rumal arbuus Kuu peal lõhki läks; Kuidas siga, konn ja prussakas jaanipäeval jõule pidasid; Miks ema kunagi habet ei aja ja palju teisi lustakaid jutte. 
Isa unejutud meeldivad Martale nii väga, et ta hakkab neid samu jutte lasteaiakaaslastele rääkima. Ka lasteaiakasvatajale meeldivad sellised unejutud, et ta otsustab Marta isa lasteaeda muinasjuttu vestma kutsuda. Kuidas Marta isal lasteaias läheb ja milliseid põnevaid lugusid ta veel Martale jutustanud on, saate lugeda juba raamatust. 

27.10.17

Erica Jong "Hirm kaduviku ees" ja Penelope Lively "Kuidas see kõik algas"


Viimasel ajal satuvad mulle näppu raamatud vanaks jäämisest. 
Nii et armumiste asemel haigused ja eksistensiaalsed mõtted. No lugege vaid neid! „Kas ta on selles kastis?” küsis ema matusel. „Ei,” vastasin ega valetanud. Ta oli juba kaugel ära. Tema laipa identifitseerides suudlesin teda põsele, jättes oma huulepulgaga armastuse märgi, kuid isa ilme polnud enam tema oma. Kui kiiresti küll hing põgeneb! „Ma armastan sind, issi,” sõnasin külmale põsele. Samahästi oleksin võinud rääkida nukuga. Ilma elu ja soojuseta, ilma liikumiseta on liha peaaegu äratundmatu. See, mis jääb, on elusolijate mälestustes: peegeldustes, jäljendatud žestides, sõnades, muusikas.” 
Erica Jong „Hirm kaduviku ees”
 
„Kõrge vanus pole vingujate jaoks. Ja murtud puusaluu pole kindlasti mitte vingujate jaoks. Muidugi olid enne puusa veel põlv ja selg, aga see oli lihtsalt degenereerumine, mitte pahatahtlik väline sekkumine. Põlv. Selg. Ja kae silmadel. Ja need pisted vasakus õlas ja veenikomud ja veenipõletik ja vajadus igal öösel vähemalt kord tõusta, et pissile minna.” „Vanas eas libised sa alalisse ebakindlusse, väljaütlemata vabanduste seisundisse. Sa kõnnid ülejäänud inimestest aeglasemalt, pead liiga tihti „Mida?” ütlema, teised peavad bussis sulle oma koha loovutama ja rongisõidul oled sa sunnitud oma absurdselt väikese ja kerge kohvriga abi paluma. Kuskil su peas on tühimik, millesse pudenevad kõige tuttavamad nimed.” „Meie minevik on ülimalt privaatne; me kuhjame selle kokku, aasta aasta järel, kümnend kümnendi järel. See peidab ennast ära koos oma jonnakalt juhusliku meenumissüsteemiga.” „Ta küsib beebi oma sülle ja naudib tunnet lapse tugevast kehast, mis on äsja münditud, valmis kasvama ja minema. Ta mõtleb enda omast, mis on nähtavaks muutunud aeg.”
Penelope Lively „Kuidas see kõik algas”

Nii et lugemisest saab lohutust, kirjanikud on väga hästi sõnastanud minugi mõtteid, elame veel!

21.9.17

Indrek Koff „Saja rahva lood”

https://www.rahvaraamat.ee/p/saja-rahva-lood/833995/et?isbn=9789949986118#
„Saja rahva lood” kõlab nagu see võiks sisaldada erinevaid lugusid. Eks ta mõnes mõttes sisaldabki, aga mitte sel moel  nagu  arvata võiks. Selles on erinevaid muinasjutte, aga see ei ole muinasjuturaamat. Muinasjutte sisaldav raamat, mis ei ole aga muinasjuturaamat meeldis mulle nii väga, et ma pidin selle endale ostma, et saaksin seda aeg-ajalt uuesti lugeda.  Imelikul kombel pakub see lohutust, võib lausa mõtlema panna, pakub äratundmisrõõmu ja paneb aeg-ajalt muigama.  

Lugulaul ööpäev läbi robotina töötavast ja küülikuna paljuneda ihkavast inimesest, kes rikkus looduse tasakaalu ja sai endale mobiiltelefoni. Läbi vabrikutossu aimub jalgupidi reostatud vees seisev teisitimõtleja, kes nõuab: tooge varblased tagasi!

Muinasjutt, mida sa eelistaksid mitte kuulda, sest ta räägib sulle sinu enda kohta asju, mida sa tegelikult tead, aga ei ole valmis tunnistama.

Muinasjutt eesmärkidest ja nende saavutamisest, tahtejõust, võitjatest ja kaotajatest. Kuula, luuser, seda muinasjuttu!

Ave Alavainu "50:50 [elueklektika]"

https://www.rahvaraamat.ee/p/50-50-elueklektika/808674/et?isbn=9789949392209#
„Üks asi on seda elu elada. Teine asi sellele tagasi mõelda. Sootuks kolmas on sellest kirjutada. Aga-siis veel...lugeda ?!?„
Soovitan lugeda, mõnus ja positiivne lugemine.
See ei ole tavaline elulooraamat.
Raamat Ave Alavainu tegemistest ja suhetest paljudest tuntud kultuuriinimestest ja nende arusaamadest elule, kunstile, kirjandusele (Betti Alver, Kaarin Raid, Ott Arder, Mai Murdmaa).
Ave Alavainu on inimene, kelle südames on suur koht oma paljude ja paljude sõprade jaoks.
Miks on pealkirjaks 50:50 ? Autor on üritanud kirjutada pool endast ja teise poole raamatust teistest inimestest. Ta on kasutanud ka varem kirjutatud lugusid, kas tuli välja täpselt pool ja pool, võib otsustada lugeja.
50:50 , seda võib ka vaadata autori siin ja seal pool merd elatud elu. Alavainu on elanud hiidlasena 40 aastat. Ja peale kõige muu, on ka päris mitu luuletust raamatusse mahtunud. Raamatust saame teada sedagi, et Kärdla kohvikutepäeva mõte tekkis tal juba aastal 2000. Kuna hiidlased olevat pika vinnaga, siis läks neil seitse aastat aega selle teostamiseni.
Juttu on autori okkalisest kirjanikuteest. Näiteks tema esimene luulekogu, mille pealkiri oli „Minekulaulud“. Toimetajale ei meeldinud, sest ajastu nõudis, et kõik peab aina tulema.  Minekulaulud ei sobinud. 
Või siis näide, kuidas on 1980ndate lõpp ja kirjanike kongress Toompeal. Paul Kuusberg tuleb Debora Vaarandi juurde, kes istub koos Ave, Helvi Jürissoni ja Lehte Hainsaluga ja küsib: „Noh, ja mida sina, Debora, siin siis niisuguste kirjandusse juhuslikult sattunud inimestega istud …“ Aga aeg oli selline. Kogu aeg on mingi aeg ja kogu aeg peab kummardama selle aja ees.



7.9.17

Raimond Kaugver „Viimse meheni“

Ei juhtu just sageli, et kirjaniku looming ilmub esmakordselt aastaid peale autori surma, kuid selle romaaniga nii just on – raamatuna on lugu lugejate ees 25 aastat peale autori surma ning 77 aastat pärast romaani aluseks oleva päeviku esimese sissekande tegemist.
Loo aluseks on tõestisündinud lugu, mis leiab aset 1940.-1941.aastal ühes Eesti väikelinnas (mis vägagi sarnaneb Rakverega) ning loo keskmes on kambast koolipoistest koosnev salajane rühmitus – „Viimse meheni“. Hulljulged ja isamaalised poisid võtavad eesmärgiks võimalikult palju võõrale punavõimule kaikaid kodaratesse loopida – seda alates seinalehe väljaandmisest kuni mälestussamba õhkulaskmiseni.
Kindlasti meeldib raamat neile, kes varemgi Kaugveri raamatuid lugenud on, kuid julgen romaani soovitada ka kõigile eesti kirjandusest ja Rakvere ajaloost huvitujatele.  Kuna mina lugesin raamatut võidupüha ajal, mil traditsiooniline võidupüha paraad toimus Rakveres, romaanis kirjeldatud mälestussamba ja koolimaja vahetus ümbruses, oli emotsioon loetust seda tugevam.

Kes soovib Rakvere Vabadussõja mälestussambast rohkem teada saada, leiab lisainfot siit.

30.8.17

Beate Grimsrud "A Fool, Free"

Raamatu pealkiri oleks eesti keelde mugandatult "Vabakäigu hull". See raamat muudab arusaamu skisofreeniast ning igapäevaelust vaimuhaigusega. Tundub täiesti uskumatuna, kuidas peategelane, selle kõigega hakkama saab ja elada suudab. Kuigi teost ei reklaamita kui autobiograafiat, leiab raamatust palju kattuvusi autori enda elulooga (raamatute ja filmistsenaariumite pealkirjad, võidetud auhinnad, Norrast Rootsi kolimine jms). Kirjanik alustab klassikaliselt lapsepõlvest ning jõuab keskikka välja. Raamatus ta ei ilusta vaimuhaigust, kuid ka ei demoniseeri. Kriitikat saavad nii ravimeetodid kui raviasutused. Teose peatükid on väga erineva pikkusega, alates poolest leheküljest kuni nelja täispika leheküljeni, kuid katkendlikkus ei ole häiriv, vaid sobib hästi sellise jutustamisstiiliga. 
Eli on 39-aastane naine, kes on saanud 20 aastat psühhiaatrilist ravi. Sama kaua on ta kirjutanud raamatuid, näidendeid ja filmistsenaariume- kirjutamine ei ole tema jaoks töö, vaid elustiil. Juba lapsepõlvest saati on ta jaganud oma elu Espeni, Eriku, Prints Eugeni ja Emiliga, õigemine koos häältega peas. Poisid on vahel lohutavad ja sõbralikud ent ka häirivad, pahatahtlikud, kurjad ning enesehävitajalikkusele õhutavad. Mis juhtub kui ta häältele ei allu?

22.8.17

Alessandro Baricco "Noor mõrsja"

A.Baricco romaan on tõeline maiuspala kõigile neile, kes tahavad nautida teksti ilu. Mitte, et sündmustik sellepärast kuidagi teisejärguline oleks. Loo tegevus viib meid läinud sajandi alguse Põhja-Itaaliasse, tekstiilitöösturi perekonda, kus osatakse elu nautida. Hommikusöögid, mis kestsid päeval kella kolmeni, olid rikkalikud ja seal võeti vastu ka kõiki päevakülalisi. Šampanjat pakuti heldelt ja sellest piisas, et motiveerida paljude kohalolu ja keegi ei teinud numbrit sellest, et Perekond võttis neid vastu pidžaamas. Ühel säärasel hommikul saabub Argentiinast noor Mõrsja. Kuna Poeg viibib hoopis Saarel (Inglismaal), saab nüüd esmatähtsaks ta sealt tagasi koju tuua. Poja asemel hakkavad koju jõudma erinevad esemed (mille hulka kuuluvad nii pianoola kui šoti lambad), mis justkui ennustavad Poja peatset jõudmist. Samal ajal teeb noor Mõrsja aga omapärasel moel tutvust Isa, Ema, Tütre ja Onuga – iseäraliku Perekonnaga, kes kõik omal kombel tõrjuvad hirmu öö ees, sest juba sada kolmteist aastat olevat kõik peres surnud öösel. 
A.Bariccot peetakse üheks tõlgitumaks ja loetumaks itaalia kirjanikuks. Käesolev raamat, Mailis Põllu tõlkes, laseb seda uskuda küll.

Kirjastus Varrak, 2016

17.8.17

Kate Eberlen "Igatsen sind"

 "Täna on sinu ülejäänud elu esimene päev". 1997.aasta augustikuus põrkavad Tess ja Gus vilksamisi kokku Itaalias Firenzes "idüllilisel" puhkusereisil olles. Mõlemad peaksid sügisel alustama ülikooliõpinguid. On see siis saatus, ettemääratus või lihtsalt juhus ent tulevik võib muutuda hetkega. Ootamatult sureb Tessi ema vähki ning tal tuleb enda unistused kõrvale jätta ning hakata hoolitsema oma väikese veidra õe Hope'i eest. Gus alustab õpinguid arstiteaduskonnas, kuid teda saadab tumeda varjuna mälestus edukast ja ideaalsest vennast, kes hukkus suusaõnnetuses. Tema ema ja isa lausa jumaldasid Rossi ning pidasid Gusi kaudselt venna surmas süüdlaseks. 
Mõlemad romaani peategelased elavad läbi leina, kogevad armastust ja reetmist ning tööalaaseid raskuseid. Kuigi Tessi ja Gusi teed ristuvad raamatus teineteise teadmata korduvalt, kohtuvad nad uuesti alles 16 aastat hiljem.  Romaan ei ole siiski üksnes romantiline teineteiseleidmise lugu, palju on kirjutatud raskustest aspergeri sündroomiga lapse kasvatamisel ning pidevas rinnavähki haigestumise hirmus elamisest. 
Veidi sarnast lugemist: David Nicholls "Üks päev".

17.7.17

Keiti Vilms „@KEITIVILMS“

Paljudele Keiti Vilms ilmselt enam tutvustamist ei vaja, kuid kes temast veel kuulnud ei ole, siis Keitit võiks nimetada ka „säutsupääsukeseks“ või „meie aja Aavikuks“, kes Twitteris ja Facebookis oma säutsude ja kalambuuridega tuntuks on saanud.
Värske raamat „@KEITIVILMS“ sisaldab valikut Keiti parimatest säutsudest, kuid juba ette teades, et lugedes kasvab huvi, tasub pilk peale visata ka Keiti Vilmsi Facebooki ja Twitteri kontodele.
Ja lõpetuseks mõni teaser (tõlgituna sobiks ehk „huviärataja“) ka:

Maalril on värvid läbi.

Rumakartlik.

Kevadega algab ka kohustuslik aiateenistus.


11.7.17

Kate Atkinson "Lõpetamata juhtumid"

Kui te olete rõõmsameelne, elluuskuv inimene, siis lugege Kate Atkinsoni raamatut "Lõpetamata juhtumid" - see kärbib teie tiibu tuntavalt. Masenduses, inimestes pettunud lugejale võib see mõjuda aga kahtemoodi - ta muutub veelgi depressiivsemaks või hoopiski enesekindlamaks, sest valitud inimesivältiv elu on olnud õigem ja ohutum.

...pärast seda polnud ohutut aega ei valges ega pimedas...
...õnne pole olemas, ainult tühjus...
...keegi ei lahku siitilmast elavana...

Kas üldse soovitada raamatut, mis teeb su tuju halvaks, olemise närviliseks ja ärevaks, jättes paratamatuse ning võimetuse tunde? Sa kahtled näiliselt ohututes veidrikes, kes püüavad su tähelepanu, isades, kellel on imelikud tütred, emades, kes enam ei jõua ja hooligi (mahatallatud naised teel närvivapustuse ja surmani). Sa mõtled nende ohvritest ennastpiinaval moel, sest raamatus kannatavaid ja surevaid tüdruklapsi sa aidata ei saa. Kas saab eluski?  Kõike ei saa ette näha ja ära hoida ka oma last väga armastav ema-isa. Kas parem maailm on olemas või peame leppima sellega, milles elame?

"Mitte ainult parim romaan, mida sellel aastal lugesin, vaid kümnendi parim müsteerium."
Stephen King

6.7.17

Reet Made "Peidust välja"

Lugu saab alguse kõige tavalisemast prügikoti ära viskamisest. Nimelt leiab 13-aastane Maret (õige nimega Pia-Maret) prügikastist erilise käevõru, või õigemini ilusa sametkarbi. Ta küll teab et prügikastis sobrada ei tohi ja üleüldse on see rõve, aga siiski paelub karp Maretit nõnda, et ta võtab selle endale. Kes küll on nii ilusa karbi koos käevõruga minema visanud? 
Kogu lugu võtab üsna müstilise pöörde, kui Maret avastab kodus käevõru lähemalt uurides sealt nime "Pia" koos enda sünnikuupäevaga. See ei saa ju võimalik olla?!? Peale seda on Maret kindel, et käevõru kuulub just talle endale. Tundub, et käevõru mõjutab teda kuidagi. Üsna pea ilmutabki Maretile tema nii öelda alter ego ehk teine mina - Pia. 
Maret elab koos oma isaga. Lisaks isale on Maretil ka vanaema, memme ja sõbranna Meelika. Neile ei taha Maret alguses käevõru saamise loost küll rääkida, kuid lõpuks tuleb tal seda siiski teha, sest muidu tuleb tal liigse valetamisega juba pahandusi. 
Pia-Maret on küll proovinud isa ja memme käest uurida oma ema kohta, aga nad ei taha talle eriti midagi rääkida. Nimelt on Maretit juba peaaegu sünnist saadik kasvatanud ainult isa. Ema oli Maretist loobunud juba paar päeva pärast sündi. Miks? See oligi Maretile pannud pähe kinnisidee välja uurida, mis tegelikult juhtunud oli.
Käevõru leidmisest alates hakkas nagu doominoefektis üks sündmus teiseni viima ning juhtus palju kummalisi asju. 
Maret otsustas oma ema üles otsida.

Lugu on äärmiselt põnev ja paeluv, raamatut on raske käest panna. Ainuke miinus on selle raamatu puhul see, et kiri on väike ja natuke raske on lugeda, kuid loo ülesehitus on nii huvitav, et lõpuks ei pane peenikest kirja tähelegi. Lugu on küll kergete fantastikasugemetega, aga samas toimub ka päriselus vahest selliseid asju, mida ei oska seletada. 
Soovitan!

5.7.17

Haruki Murakami „Kafka mererannas”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/791/385/thumbnails/view/9d7fa14bedac0815da8660bd07abb2af58424c1d/kafka-mererannas.jpg
Haruki Murakami raamatute lugemist olen alati nautinud ning nii läks ka seekord. Lugemine läks üsna ladusalt, nii et üsna ootamatult olid kõik ligi 600 lehekülge läbi loetud. Algul oli harjumatu, et paralleelselt oli kirjeldatud erinevaid lugusid. Hiljem hakkasid otsad kokku minema ja sai selgeks, et erinevad lood on omavahel seotud. Üsna palju on müstikat ja fantaasiat. Kirjeldatud loos on ka palju sümboleid, peidetud motiive. Ütlen ausalt, et kõigest ei saanud ma aru. Arvatavasti peaks raamatut rohkem kui ühe korra lugema, et võimalikke varjatud sõnumeid taibata. Isegi kui ei saa igast seosest aru, siis sellegi poolest on meeldiv end kirjeldatud olustikku sisse elada. Huvitav oli lugeda peategelase ja tema töökaaslasest sõbra Oshima-sani omavahelisi sügavamõttelisi vestlusi. Raamatus kohtab nii lääne kui ka jaapani kultuuri ja meelsust.

30.6.17

Ilmar Tomusk "Triinu tomat"

Ilmar Tomusk on taaskord hakkama saanud ühe vahva lasteraamatuga, mille peategelaseks on viieaastane Triin. Seega on raamat mõeldud pere pisematele lastele. Samas jagub põnevat lugemist ka suurematele lastele ja täiskasvanutele. 
Viieaastasel Triinul on oma tuba. No mitte küll päris oma tuba, sest aeg-ajalt käivad seal ema ja isa ka. Triinule meeldib oma tuba väga, sest seal on rõdu, kus on peaaegu sama soe kui toas. Isa ütleb selle kohta, et Triinu rõdu on nagu kasvuhoone ja seal võiks tomateid ja kurke kasvatada. 
Triinul on kaks kõige armsamat mänguasja: mängukaru Onu Rein ja pehmest plastmassist mänguauto Tädi Maarika. Kui Triinu õhtul magama läheb, paneb ta Onu Reinu ühele poole patja ja Tädi Maarika teisele poole patja. Niimoodi on hea rahulik magama jääda. Triinul on ka sõbrad - Liisu ja Oliivia. 
Liisu emale meeldib hirmsasti lobiseda. 
Kõigepealt räägib ta õpetajale pika jutu sellest, mida Liisu süüa ei tohi: mannaputru, vorsti, pähkleid, kommi, juustu, tomateid, maasikaid, porgandeid, apelsine, mandariine, margariini, riisi, herneid, ube, muna, kala ja kartuleid. Ja pärast lisab juurde, et mitte mingil juhul ei tohi Liisu süüa saia ega juua piima, sest Liisul on allergia. 
Tegelikult pole Liisul mingit allergiat, sest kui ema on oma jutu lõpetanud ja ära läinud, sööb Liisu kõike ja tal pole häda mitte midagi.
Ühel hommikul, kui Triinu ema on tomatit hammustanud nii, et kõik on tomatiseemnetega koos, uurib Triinu ema ja isa käest, miks tomatil üldse seemneid vaja läheb. 
"Nendest seemnetest kasvavad väikesed tomatid," vastas isa. "Väikesed tomatid on nagu väikesed lapsed," lisas ema. "Alguses on nad pisikesed, aga pärast kasvavad suureks." Triinu arvates oli see väga põnev.  
Oma kuuendal sünnipäeval otsustas Triinu tomatiseemned kasvama panna. Koos isaga käisid nad poes ja ostsid sealt suure rõdukasti ja kaks kotti mulda. Selleks, et tomatiseemned saaks kavama panna oli vaja rõdukast kruvidega rõdu seina külge kinni kruvida. 
Triinu vajutas trelli lülitit. See hakkas taas kõva häälega mürisema ja plärisema. Mida kõvemini Triinu puuri vastu seinasurus, seda kõvemat plärinat see tegi. Triinu värises üle terve keha ja pidi isegi suu lahti tegema, sest kui suu kinni oli, plagisesid ülemised hambad alumiste vastu ja Triinu kartis, et hambad kukuvad suust välja. 
Ta oli kindla peale ainuke tüdruk lasteaias, kes ise seina sisse augu oli puurinud.
Tomatid hakkasid kasvama...

Mulle meeldis see raamat just seetõttu, et seal on ilusasti seletatud koostegemise rõõme kui ka muresid. Lastele saab kenasti selgeks ka see, et tomateid ei saa ainult poest ja nende kasvamine ja kasvatamine võtab aega. 

29.6.17

Andres Laan „Tehisintellekt: loomadest ja masinatest”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/853/701/thumbnails/big/87a41bd8326862e27fbbe21055b94101c70c6e21/tehisintellekt-loomadest-ja-masinatest.jpg
Viimastel kümnenditel on inimesed roboteid arendanud järjest võimsamaks ja võimekamaks, kuid inimesele võrdväärse intelligentsusega masinat pole siiani olemas – pole loodud ei „Tähesõdade” kõnelevaid roboteid ega Michael Knighti autot KITT. Miks on taolised tehisintellektid jäänud ulmefilmide ja -kirjanduse valdkonda, sellest on väga huvitavalt ja põnevalt kirjutanud Andres Laan raamatus „Tehisintellekt: loomadest ja masinatest”.

Autor selgitab tehisintellekti toimimist igapäevaeluliste seadmete abil ja toob näiteid nii ajaloost kui ka tänapäeva elust. Autor vastab raamatus paljudele küsimustele, näiteks:
  • Kas õhukonditsioneer on millegi poolest elusolendile sarnane?
  • Kuidas aitab kassi aju neuronite uurimine isejuhtivat autot nägema õpetada?
  • Kuidas saame üldse väga erinevate süsteemide intelligentsust võrrelda?
  • Kuidas mõjutab tehisintellekt ja arvutustehnoloogia inimkonna vaimset ja majanduslikku heaolu?

Ta esitab ka mõistatusi: kui varaste tänaval on üheksa varast üksteisele majanaabrid, kas viienda maja varas võib rahuliku südamega poodi minna? Vastuse leiab samuti raamatust.

Andres Laan tutvustab nelja tehisintellekti valkonna mõistet: negatiivne tagasiside, innustusõpe, treenitavad närvivõrgud ja kollektiivne intelligentsus. Neid mõisteid tutvustab ja võtab kokku järgnev tsitaat: „inimeste intelligents pole ühe protsessi tulemus, vaid koosneb mitmest komponendist. Meie kehade hapnikuvarustust ja meie lihaste positsioone hoiavad stabiilsena negatiivsele tagasisidele rajatud refleksid. Innustusõppe süsteemide abil õpime me kõndima ja jalgpalli mängima. Iseõppivad närvivõrgud aitavad meil ümbritsevas piltide ja helide maailmas selgust leida. Kollektiivina tegutsedes suudame enda piiratud maailmavaatest kõrgemale tõusta ja kultuurina ühiselt arenedes üha kiireneva tempoga edasi liikuda.” 

Siit koorub välja inimese intelligentsuse keerukus ja laiahaardelisus, aga neid valdkondi eraldi uurides ja uusi teadmisi inimeste ja ka loomade intelligentsusest masinatel rakendades, arendatakse järjest põnevamaid roboteid. Näiteks tänu innustusõppele on metsloomade imiteerimisel väga kaugele jõutud: firma Boston Dynamics robotkoerad, -kirbud, -gepardid ja -inimesed liiguvad takistusi täis maastikul ringi sama graatsiliselt nagu nende looduslikud inspiratsiooniallikad (vt YouTube'ist).

Ja lõpetuseks veidi meelelahutust. Testige juturobotit (http://www.cleverbot.com/). Talle võib ka eesti keeles kirjutada, aga pikemaid vestlusi saab temaga pidada ikka inglise keeles. Aga ärge ära ehmatage, ta võib vahel olla üsna ebaviisakas.