Otse põhisisu juurde

Postitused

Jaak Urmet "Andres, Pearu, Vargamäe"

Jaak Urmeti “Andres, Pearu, Vargamäe” koondab ühiste kaante vahele “Tõe ja õiguse” ilmumise aegsed ajaleheartiklid ja katkendeid nõukogudeaegseist kirjandusteaduslikest uurimustest pluss väljavõtted kirikuraamatutest ja fotosid. “Romaani pealkirja leidmisel on kirjanik püüdnud ära kasutada isa elujuhtumeid, kes on ikka kõnelnud õigusest ja selle vajadusest elus. Ühes selle õigusemõistega on aga kirjanikus tekkinud ka küsimus, kas kõik see, mis isa õigeks peab, on ka tõde. Nii arvatavasti saigi romaanile pealkirjaks “Tõde ja õigus”. Juba teose algus on tõsielulise ja ajaloolise vastavusega, mis kujutab kirjaniku isa Peeter Hanseni (Andrese) kolimist uude elukohta. Kirjaniku isa oli tol ajal 30a mees ja oli just abiellunud noore, 19a neiuga. Kaasavaraks oli ta saanud märahobuse. Vargamäe talu on kirjaniku isatalu – Tammsaare-Põhja. Peeter Hansen on olnud väga tõsine mees ja tööinimene. Naine olnud tal hellaloomuline ja ilusa häälega (sellep. Oli ta ka Pearugi arvates ilusa jealega ja v…

Maaret Kallio "Nõudlikult leebe"

Soome psühhoterapeudi Maaret Kallio raamat „Nõudlikult leebe” on põhjamaiselt rahulik sissevaade inimeseks olemisse. Esmalt uurib autor täiusliku elu anatoomiat. Täiuslikkuse poole pürgides loodetakse vabaneda ebakindlusest, häbist, süütundest ja probleemidest. Aga siis tuleb alati midagi vahele. Täiuslikkus püsib liikumatult paigal. See ei nõustu muutuma ega valitsevate olude ja piirangutega kohanema. Täiuslik elu on elamata elu. Autori sõnul tuleb pigem õppida targasti leppima sellega, mida muuta ei saa – mitte kulutada jõudu vastasseisule, vaid oma asja ajada. Inimlikkuse ilus ja valus oleme kõik samas paadis. Autor arvab, et ei ole eneseabiõpikut, mis viiks õnne juurde. Elu tuleb julgeda lihtsalt elada. Uuringud on näidanud, et õnne ei leia otsides ega saa seda sundida. See on pigem tähendusrikka ja väärtustest juhitud elu kõrvalprodukt, mitte põhieesmärk. Tasakaalukal inimesel ei ole vaja ennast upitada, ega teisi alla suruda. Inimene kellel läheb hästi, soovib head. Me ise olem…

Frederick Backman "Britt-Marie oli siin"

Esimest korda kohtusin Britt-Mariega Fredrik Backmani raamatus „Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust”. Britt-Marie oli üks Elsa ja vanaema naabritest, keda vanaema tavatses kutsuda vinguviiuliks. Need kaks raamatut täiendavad teineteist, kuid on täiesti eraldi loetavad. Seekord siis raamat Britt-Mariest. Britt-Marie on kuuekümne kolme aastane naine, kes on äsja 40 aastat kestnud abielu selja taha jätnud ja teda petnud abikaasa juurest lahkunud. Nüüd leiab ta ennast tööbüroost, sest Britt-Marie ei talu mõtet, et naabrid võivad ta surnuna leida ja veel haisu järgi, sest inimesega, kes tööl ei käi võib ju nõndaviisi juhtuda. Mida küll inimesed siis temast arvaksid? Kogu eelneva elu on naine olnud koduperenaine ja tema päevad on keerelnud abikaasa Kenti ümber. Ta on pühendunud puhtusele ja korrale ning ei või silmaotsaski sallida mustust ja korralagedust. Ta lihtsalt hoolitseb asjade eest ja puhastab kogu aeg midagi. Britt-Marie meelest söövad korralikud inimesed õhtust kell…

Umberto Eco "Praha kalmistu"

Umberto Eco “Praha kalmistu” peategelane Simonini seikleb ajaloos. Eco on võtnud 19.-20. sajandi vahetuse tõsielu sündmused Itaalias ja Prantsusmaal, põigetega Saksamaale ja Venemaale ning torganud sinna vahele sekeldama mehikese, keda tegelikult olemas ei olnud. Ta tegutseb dokumendivõltsija ja libauudiste tootjana ja küll mitte nii suurekaliibrilisena võivad ju poliitikas sellised inimesed olemas olla küll. Mine tea mis kõrvaline sõnavõtt või pahatahtlik sosin võis ajendada suuri sündmusi, kangelaste põrmustumist ja uute esilekerkimist. Raamat on täis tihedat tegevust, mõnusat täpsust ja peeni nüansse tollasest olustikust. Eneseirooniline Simonini tuleb nagu seebitatult igast olukorrast võitjana välja olles salateenistuste kasuks intriigitsemisega endale vanaduspõlveks kena äraelamise võimaldanud. Saab nalja, vanaaja olustikku heas kirjelduses ja mõtisklusalust inimeste kergeusklikkusest. Eco täidab ajaloo lüngad omamoodi.

Harri Liivrand jt. "Toolilugu: näitus sajandi jooksul Eestis loodud toolidest"

"Kes istub, see valitseb. Tool on tähtis. Istumine oli väga kaua priviligeeritud isikute ja kõrgemate seisuste, aga ka patriarhaalses peremudelis perekonnapea otsene eesõigus."  Sattusin sirvima Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti Sisearhitektide Liidu välja antud kvaliteetse pildimaterjaliga näitusekataloogi "Toolilugu". Raamat pakkus toredat avastamisrõõmu mitmete vanavanemate, sõprade ning  avalikest interjööridest tuttavate toolide näol. Lutheri vabrik, Tallinna vineeri- ja mööblikombinaat, Standard, Kooperaator, Tarmeko, Softrend ja paljud teised on meile tuntud mööblitööstuste nimed nii minevikust kui tänapäevast, kes tegelikult, aga konkreetsete toolikavandite autoriks on, selgubki iga tooli juures lahti kirjutatud loo abil- kes disainis, missuguseid materjale kasutati, idee päritolu või insipratsiooniallikas jne.  Ajalooline ülevaade sisekujunduse ja toolidisaini kohta on esitatud kümnendite kaupa ning tervikpildi loomiseks on paralleelselt välja toodud mujal maa…

Jaanus Vaiksoo "Loode-Eesti Regionaalhaigla elulood"

Tegu on humoorika luuleraamatuga mida ilmestavad Jüri Mildebergi joonistatud portreed. Absurdivõtmes luuletused on „lood elust enesest“, nagu ütleb autor. Luuletustesse on pandud inimesed, kes olid pealkirjas nimetatud haigla taastusravi patsiendid ajavahemikul septembrist 2017 jaanuarini 2018. Tulemuseks üks tõeliselt lustakas raamat koos vägevate illustratsioonidega.
Üks näide ka: 
Pootsmani Väints
Pootsmani Väints pääses haljale oksale, vedas, et õigele nupule vajutas. Viimase bussiga jõudis veel Loksale, väsinud kere siis voodisse majutas.
Und nägi õudselt ja pilt oli hirmus: Väints istus oksal ja saagis ja saagis... Teki all naine veel kahtlaselt hirnus, Väints oma rasva sees praadis ja praadis.

PARIMAD RAAMATUD 2018: LASTE- JA NOORTEKIRJANDUS

LASTE-  JA NOORTEKIRJANDUS 


Andrus Kivirähk "Tilda ja tolmuingel"
Lugu sellest kuidas nähtamatu tolmuingel tuletab inimestele meelde häid mälestusi. Kui keegi nähtamatut tolmuinglit ei näe siis peategelane Tilda näeb. Kui ühel päeval tolmuingel Tilda aknast sisse lendas, sai alguse nende põnev teekond. Tolmuingel aitab järk-järgult nii Tildal kui ka Tilda sõpradel häid mälestusi meenutada. Sisult on raamat kohati natuke kurb aga väga südamlik. Kindlasti võiksid seda lasteraamatut lugeda ka kõik täiskasvanud.



Pille Arnek ,,Elli kirjad“
Raamatus kirjutavad kaks last üksteisele kirju. Elli elab aastas 2018, Henn aga aastas 1918. Tasapisi saavad lapsed üksteise elust rohkem teada. Elli saab palju teada Eesti Vabadussõjast, elust Narvas. Hennu huvitab teadus ja selle kohta pärib ta palju Ellilt. Tähelepanu väärivad tolleaegse Narva ümbruskonna kirjeldused ja ajaloos toimunud sündmuste põimimine tänapäeva ajalise täpsusega. Asukohas aitab orjenteeruda 1918. aasta Narva kaart. Raamat…