Otse põhisisu juurde

Postitused

Ashley Audrain "Kahtlus"

Kas üks hea ema ei ole ära teeninud ühte head tütart? Öeldakse ju, et kui tahad leida hingesugulast, pead ta ise sünnitama. Kindlasti kujutab iga ema üheksa kuud ette, missugune terve, ilus, tark laps tal sünnib ning seda ülevoolavat armastuse tunnet, mida lapsele anda ja loodetavasti ka vastu saada. Aga kui millegipärast läheb kohe algusest peale kõik viltu ja armsa lapse asemel sünnib vaenlane, kes sinu tingimusteta armastuse muudab ebalevaks teadmatuseks, kes su laps on. Sündinud manipuleerijana suudab ta enda poole võita isa, et ema perest välja tõugata. Emal on ainult hirm ja kahtlused, kui surevad lapsed, kes tütrele ette jäävad. „Suguvõsa ajalugu on kirjutatud meie geenidesse,  seda antakse edasi põlvest põlve. Emalt tütrele, head ja halba. Me ei saa valida, millised omadused me pärime. Me ei saa otsustada, kes me oleme. Mõnikord saame olla inglid, teinekord oleme koletised...” Kanada kirjaniku Ashley Audraini muljetavaldav ja mõtlemapanev debüütromaan kirjastuselt Helios, 2021.

Olav Osolin „Kus lendab part“

  Krimiromaaniks tituleeritud „Kus lendab part“ on Osolini esimene ilukirjanduslik katsetus. Kuna tema varasem elulooraamat oli väga menukas ning hästi kirjutatud, sai raamat kindlalt plaani võetud.  Osolini loomulik lobisemisoskus ja hea huumorimeel ei jäänud seegi kord vaka alla ning raamat sai neelatud ühe nädalavahetusega. Sisust: Varem baaris turvameheametit pidanud Samuel Part on peale baari sulgemust sunnitud leidma uue töö. Mingil imelikul kombel saab temast politseiuurija, kelle ülemuseks ja partneriks parajalt korruptiivne ja konservatiivsetete veendumustega vaneminspektor Sapiste. Lugu hakkab hargnema, kui saabub väljakutse hotelli Lõuna-Eesti metsade vahele, kus väidetavalt on toime pandud mõrv.  Mõnus ja humoorikas lugemine, paralleelid ja äratundmised Eesti elust. Sisse on pikitud ka mitmeid nostalgiahõngulisi meenutusi minevikust.  Ega ta tõsine kirjandus vist pole, kuid ajaviidet ja head tuju suudab pakkuda küll.

Riley Sager "Lukusta kõik uksed"

Jules on värskelt kaotanud töö ja inetutel asjaoludel läinud lahku oma elukaaslasest. Ta elab ajutiselt sõbranna diivanil ja on eluga võrdlemisi pahuksis. Töökuulutus leidmaks korterihoidjat Bartholomew'sse tundub kui unistuse täitumine. Tegu on nimelt ühe Manhattani tuntuima kortermajaga, mille ümber hõljub saladuseloor. Töötingimused on küll veidi kummalised- öösel tuleb kindlasti viibida korteris, külalisi kutsuda ei tohi ja maja püsielanikke tülitada on keelatud. Samas palk on tuhat dollarit nädalas ja see aitaks Julesil jälle jalgele saada. Uurides maja ajalugu ja rääkides teiste korterihoidjatega hakkab aga Julesile tunduma, et majas on teoksil midagi väga kahtlast. Mis, miks ja kuidas toimub, see jäägu lugejale juba endale avastada. Minu jaoks oli raamat köitev ja pakkus põnevust küll. Riley Sageri eelmisest raamatust "Minu viimane vale" on kirjutanud Lea siin.    Rahva Raamat 2021

Markus Väin "Loss"

Eesti kirjandusmaailmas on esile kerkinud uus autor : Markus Väin on alles 22 aastane ja juba ilmus ta teine romaan. Üsna paks, 400 lehekülge. Sisuks noore pangatöötaja saabumine rikka pererahva arvetega tegelema, 3 nädalat elamist kohapeal ja lahkumine. Noore autori andekust näitab see, et tegu on põnevusromaaniga, kus igavaid hetki ei tekkinud, muudkui keerad lehte, et mis edasi saab. Koht on põnev – kunstigaleriiga kaasaegne villa keset sünget parki, tegelased põnevad – rikkad, kel on aega elu üle filosofeerida ning autori sõnaseadmisoskus on küps, mitte midagi ei häirinud. Põneva sündmustiku tagant paistab küsimus: kuidas ja kellega elada oma elu. Igivana dilemma: kas tasa ja targu või riskantselt ja võimalusega surra. “Madami ilme reedab hoolikalt vaoshoitud mürgist frustratsiooni, mis on minu arust iseloomulik inglise naistele, vähemalt seriaalides ja raamatutes. See hoiatab, et tulekul on hulk verbaalseid torkeid, peeneid ja täpseid, laia formaalsuskilbi tagant. Ent kuigi madam

Anti Saar ''Kümme vähem või rohkem uskumatut lugu sellest, kuidas minust ei saanud kirjanikku''

  Anti Saare uus värvikalt kirjutatud raamat on mõeldud eelteismelistele lastele. Vahvaks teeb selle see, et peategelaseks on poiss. See annab võimaluse raamatuga sarnaneda ka noortel poistel, kes mingi plika mulisemist lugeda eriti ei viitsiks. Samuti esineb Saare raamatus populaarseks saanud ''siin ja praegu'' efekt, kus inimestel toimub tihtipeale vestlus oma sisemise ''minaga''. Seda efekti võime samuti näiteks kohata raamatusarjas ''Ühe äpardi päevik''. Selle kaudu saavad lugejad samastuda erinevate tegelastega raamatust.  Jutustus algab ja kulgeb kiirelt. See on lustakas, üllatav ja pungil Saarele omapärast huumorit.   Raamatu peategelane on 11-aastane Juhan, kelle hüüdnimi on Juks. Ta armastab väga kirjutada, kuid paraku ei suuda ta oma kirjateoseid lõpule viia. Ükskõik millise žanriga ta katsetab, ei tule tal need edukalt välja. Tema edukuse teele satuvad ette erinevad tegelased: naabrimees ei luba valmivat artiklit ilmutada või p

Maggie O’Farrel „Käsi, mis hoidis mu käest”

Iiri autori romaan kahest naisest, keda aastakümnete möödudes viib kokku kunst ja armastus. Lexie põgeneb vanematekodust Londonisse, et seal oma elu rajada. Kohates seal ajakirja toimetaja Innest, armub Lexie. Töö ja elu laabub, kuni armastatu Innes ootamatult sureb. Lexie leinab. Kui ta kohtab Felixit, saab elu uue mõtte. See suhe käib üles ja alla,  kord hästi, kord halvasti. Sünnib poeg Theodore, keda ema kasvatab üksi, isa osaleb lapse elus harva. Siis upub Lexie. Laps jääb isa ja kasuema kasvatada. Ta kasvab üles, teadmata oma emast ja päritolust midagi. Teine osa jutustab Theo elust kunstnik Elinaga. Poja sünnist ja Elina sünnitusjärgsest raskustest. Theod vaevab miski, mida ta ei oska seletada. Ta imestab, miks tal puuduvad mälupildid lapsepõlvest, kuni pisikeste tähelepanekute põhjal hakkab ta kahtlustama oma päritolu. Lõpuks saab Theo teada, et tema ema oli Lexie ja paika loksuvad  mälupidikesed. Maggie O`Farrell on nüüdisaegse Iiri kirjanduse tuntumaid esindajaid. 2010. aasta

Antonio Manzini "Kevadpuhastus"

  Aseprefekt Rocco Schiavone neljanda raamatu tegevus saab alguse jube eelmises osas „Maikuu lumi“, kus röövitakse rikka ehitusettevõtja tütar ja Rocco peab tema leidmiseks lahti harutama organiseeritud kuritegevuse keerulised skeemid. Samas puudutab surm väga lähedalt uurijat ennast. „Kevadpuhastuses“ on Rocco ülesandeks uurida eelmises osas toime pandud kuritoe korraldaja mõrva vanglamüüride vahel ning samal ajal välja selgitada tema lähedase sõbranna mõrvar, kelle tegelik sihtmärk oli Rocco ise. Kuigi see osa on eelmistest märksa tõsisemas toonis, ei ole aseprefekt kaotanud oma teravmeelsust, otsekohesust ja on jäänud truuks ainult temale omastele töö- ja suhtlusmeetoditele. Kuid nüüd on ta koeraomanik, kellest tema lemmik enam kusagile maha ei jää. Suhted naistega ei taha kuidagi laabuda, mis valmistab südamevalu juba teisele linna kaunitarile. Kannatlik lugeja saab lõpuks teada ka tema naise traagilise loo. Raamatu lõpp laseb aimata järge. Toledo kirjastus, 2021