17.3.17

Oliver Hilmes „Berliin 1936“

Kuigi pealkirja järgi võiks arvata, et tegu on spordiraamatuga, siis pigem on see ajalooraamat, sest sport on vaid üks teemadest, mida kuueteistkümne augustipäeva ajal luubi alla võetakse.
Berliinis toimuvate XI suveolümpiamängude ajaks on kogu maailma pilgud Saksamaa pealinnal ja natsionaalsotsialistlik partei soovib näidata, et tegemist on tõelise kosmopoliitilise metropoliga ning Saksamaa on tegelikult rahumeelne riik. Kõik, mis vähegi väliselt ilusat pilti rikkuda võiks, on peidetud:  näiteks mustlased on linnast välja kolitud, ajakirjandusele on antud selged käsud, kuidas teemasid käsitleda jne.
Raamatus põimuvad väga erinevate inimestele lood, olgu nad siis tavainimesed või kuulsused, sportlased, poliitikud või kunstiinimesed, kurjategijad või ohvrid.  Kirjelduste ja meenutuste (näiteks päevikukatkete) vahele on pikitud ka riikliku ilmateenistuse ilmaennustused, valitsuse pressikonverentsil antud igapäevased juhised, Berliini riikliku politseijaoskonna päevateated. Kõik kokku moodustab tõeliselt mõnusa ja ladusa lugemise. Soovitan!

16.3.17

Tiia Toomet.Vanaduse võlud

Tiia Toomet kirjutas oma 70. sünnipäevaks raamatu „Vanaduse võlud”. Ehk suure numbri maagiast ülesaamiseks, teatud kokkuvõtete tegemiseks elatust.
Imelik, mis võlusid saab vanadusel olla. Keskealisena tööst väsinuna võib ju unistada : päevad läbi kodus, uued hobid, reisid, lugemine. Aga tegelikult? Kehvem nägemine, halvem mälu, aeglasem olek, tervisemured, üksindus. Sellest saan ma aru küll: vananedes jääb järjest vähemaks inimesi, kellega oma mälestusi jagada – kes mäletaks sind imikuna, koolilapsena, noorena jne.
Raamat on võrdlemisi õhuke ja hõre ja koosneb elu jooksul settinust: 1. elu kulgeb vananedes järjest kiiremini, 2. noored ei salli penskareid, kes võivad lihtsalt lulli lüüa, 3. kõik on juba nähtud, 4. kuhu panna kõik see kogutud kraam, 5. mälestused ei huvita noori, 6. lugemine ja raamatud ei huvita noori, 7. laste kaudu jõuame tulevikku, 8. mis juhtub peale surma.
Küll oleks hea, kui vananedes me liiga ei blaseeruks, vaid säilitaks oma uudishimu. „Kuni mõtted veel peas liiguvad, silmad löövad aeg-ajalt särama ja nali ajab naerma, on täiesti võimalik elatud aastate arvu vähemalt ajutiselt ignoreerida.”
Igatahes – tore mõtisklus elust ja elamisest üldse, kirjutaks kohe isegi midagi sellist.

2.3.17

Programmeerimise käsiraamatud lastele ja algajatele programmeerimishuvilistele

Programmeerimisega tasub tutvuda juba lapseeas, et hiljem oleks suurem valik erialasid, mille vahel sobivat ülikooli otsides valida. Programmeerimine arendab tehnilisi oskusi, loogilist mõtlemist ja loomingulisust.

Selleks, et koodi kirjutamata programmeerimise loogikat tundma õppida, on välja mõeldud programm Scratch, aga ka näiteks Construct 2 ning Stencyl. Nendes kõigis saab mängude ja animatsioonide tegemiseks kasutada visuaalseid elemente. Kui selliste programmeerimiskeeltega on tutvust tehtud, on juba palju lihtsam õppida koodi kirjutama keerulisemates programmeerimiskeeltes, nagu Python, Java, C++, Ruby või mõni teine.

Mul on hea meel, et programmeerimise käsiraamatuid lastele ja algajatele on hakatud välja andma eesti keelde tõlgituna.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/776/023/thumbnails/big/868b1dddcf2308ecb1dd7f95c10755f766267c11/avasta-arvutid-ja-programmeerimine.jpg
Alustan raamatust, mis on mõeldud kõige noorematele arvutihuvilistele. Rosie Dickinsi raamatut „Avasta arvutid ja programmeerimine” (2016) võiks lapsevanem juba eelkooliealisele lapsele ette lugeda. Raamatus on võimalik piltlikult öeldes piiluda arvuti sisse ja uurida, kuidas riistvara komponendid töötavad. Samuti saab koos lapsega tutvuda arvuti loomise ajalooga.

Üldiselt aga eeldab programmeerimine ikkagi lugemis- ja kirjutamisoskust. Seda kohta, kus selles raamatus põgusalt Scratchi tutvustatakse, tasub vaadata alles siis, kui lapsel on lugemisoskus omandamisel või juba selge. Et laps saaks Scratchis programmeerimist katsetada, peaks ta suutma vähemalt veerida, mida on skriptide plokkidele kirjutatud. Aga kindel on see, et kui laps lugema õppides hakkab ka Scratchis toimetama ja kui on keegi vanem, kes teda juhendab ja suunab, hõlbustab Scratch ka lugemis- ja kirjutamisoskuse omandamist.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/825/928/thumbnails/big/2675505bb2c9ef73722f2c6c3a2e907347f6d395/noor-progeja-%C3%BCksikasjalik-programmeerimis%C3%B5pik.jpg
Max Wainewrighti raamatus „Noor progeja: üksikasjalik programmeerimisõpik” (2016) räägitakse väga arusaadavalt ja lihtsalt erinevatest programmeerimiskeeltest nagu Scratch, Logo ja Python, HTML ja JavaScript. Raamatus on mitmeid ülesandeid uute teadmiste kinnistamiseks. Neid lahendades saab kontrollida, kas ülesanne on õigesti tehtud.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/660/941/thumbnails/big/80b1b539dd3c2f5d2ce8992fc8f9bc0962dc7457/%C3%B5pime-%C3%BCheskoos-programmeerima.jpg
Carol Vordermani „Õpime üheskoos programmeerima: visuaalne teejuht algajale kahendkoodist kuni mängude koostamiseni” (2015) on minu meelest siinsetest raamatutest kõige põhjalikum ja asjalikum käsiraamat Scratchi ja Pythoni õppimiseks.

Seda raamatut julgen soovitada nii lastele kui ka täiskasvanutele, kes otsustavad programmeerimisega algust teha. Samuti tudengitele, kes on võib-olla ülikoolis Java keeles programmeerimisega hädas ja tunnevad, et vaid ingliskeelsele õpikule toetudes jääb midagi vajaka. Tõenäoliselt on programmeerimise baasteadmised puudu ja siis tasubki see raamat kätte võtta. Olen kindel, et siis muutub programmeerimise loogika arusaadavamaks.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/636/567/thumbnails/big/4f2bb647d2272f1fc8cb9add1c472743e95d0bc6/%C3%B5pi-ise-programmeerima.jpg
Pythoni keele kohta on ilmunud ka Carol Vordermanilt „Õpi ise programmeerima!: esimesed sammud programmeerimise põnevas maailmas” (2015). Selles on mitmeid harjutusi, mida on soovitav Pythonit õppides läbi teha.









Nende raamatutega tutvudes võib jõuda arusaamiseni, et programmeerimine on tõesti lihtne ja seda võib õppida igaüks.

28.2.17

Oscarid 2017

Ka sel aastal oli Oscarite jagamisel nominentide hulgas mitmeid filme, mis põhinevad romaanil, jutustusel või näidendil. Paraku aga enamikku neist kirjandusteostest pole eesti keelde tõlgitud. Õnneks kolm teost, millest nüüd juttu tuleb, on eesti keeles olemas ja soovitan neid lugeda.


https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/649/025/thumbnails/big/750750d4dec39b9ac6cc75e76b1380a3a4f4a926/d%C5%BEungliraamat.jpg
Mul on hea meel, et Rudyard Kipling „Džungliraamat” inspireerib ikka jätkuvalt filmitegijaid. „Džungliraamat” on Rudyard Kiplingi klassikaks saanud loomajuttude kogumik, millest ühe osa moodustavad lood Mowglist, inimlapsest, kes kasvab üles huntide seas, on musta pantri Bagheera järelvalve all ja kellele jagab õpetusi karu nimega Baloo.

Isiklikult pole ma veel 3D filmide austajaks saanud, kuid ikkagi mind rõõmustab, et Jon Favreau lavastatud film „The Jungle Book” (2016) võitis Oscari parimate eriefektide eest. Lood Mowglist püsivad meeles, kui ikka ja jälle temast filme, animafilme ja -sarju tehakse. Samuti tänu sellele ei vaju unustusse ka Nobeli kirjandusauhinna võitnud Rudyard Kipling.

Filmis lauldakse uuesti laule, mis kõlasid 1967. aasta Walt Disney animatsioonis. Lauluga „The Bare Necessities” kandideeris see animatsioon 1968. aastal ka Oscarile.


Filmid „Mees nimega Ove” (2016) ja „Vaikus” (2016) olid Oscari nominentide seas, kuid kumbki neist Oscarit ei võitnud.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/766/455/thumbnails/big/662745c2cc49cacd6fb3e2f6a093a9323d5dc9d2/mees-nimega-ove.jpg
„Mees nimega Ove” oli Oscari nominent kahes kategoorias: parim võõrkeelne film ja parim jumestus. Film põhineb Fredrik Backmani samanimelisel romaanil.  

„Mees nimega Ove” on lugu 59-aastasest mehest, kellel on vankumatud põhimõtted, kindel rutiin ja lühike närv. Mõne aasta eest suri ta abikaasa, keda ta taga igatseb ja kelle kõrval ta tahaks puhata. Kuid iga päev on midagi, mis hoiab teda ikka elus: vaja kontrollida, et kodutänaval oleks kõik korras, et naabrid ei rikuks korda jne.

Ühel päeval kolib tema kõrvalmajja noor paar kahe tütrega, kolmas laps tulekul. Nad on väga sõbralikud, heatahtlikud ja jutukad inimesed, kes soovivad Ovet paremini tundma õppida. Ootamatu sõprus uute naabritega hakkab tooma Ove ellu rõõmu ja naeru, mis avavad pealtnäha kibestunud ja tigeda vanamehe suure südame ja kurva eluloo.

Ma asusin raamatut lugema pärast filmi. Aga enne filmi olin eelarvamusel, et ju see on taoline lugu nagu „Toriseja” (2014. aasta soome film „Mielensäpahoittaja”), aga selgus, et see on rohkem elulisem. („Torisejat” soovitan samuti vaadata, hoolimata sellest, et filmis on kohti, mis on liiga üle võlli ja võivad häirima jääda, peegeldab see film siiski ka meie igapäeva elu.) Rootsi filmis „Mees nimega Ove” ei jäänud mind mitte miski häirima. See lugu üllatas siiralt ja läks väga hinge. Film on minu jaoks pigem kurb, aga raamat ajab nii naerma kui ka nutma, sest see on lihtsalt võrratult hästi kirjutatud.

Leelo on ka kirjutanud sellest romaanist, tema postitus on siin


https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/843/039/thumbnails/big/34bb9a1d2e2d0b0061958a740299461e88e124a4/vaikus.JPG
Martin Scorsese lavastatud film „Vaikus” oli parima kaameratöö Oscari nominent. Film põhineb Shūsaku Endō romaanil.

„Vaikuse” peategelaseks on Portugali jesuiidipreester Rodrigues. Isa Rodrigues läheb 1640ndatel salaja Jaapanisse kavatusega aidata tagakiusatud jaapani kristlasi. Aga tema missioon ei kesta kaua, sest ta võetakse kinni. Vangistuses on ta sunnitud pealt vaatama, kuidas jaapani kristlasi piinatakse ja tapetakse. Preestril kästakse valida, kas loobub oma elust või oma Jumalast, aga selle valikuga mõjutab ta ka oma kaaslaste elusid. Inimesed kannatavad ja surevad, aga Jumal vaikib, ning isa Rodrigues on kaotamas usku endasse ja Jumalasse.

Selle raamatu teema ei pruugi olla eriti intrigeeriv uskmatutele ja ateistidele, kuid arvan, et eelarvamustesse ei tasu kinni jääda ja selle raamatu lugemine ei ole kindlasti ajaraiskamine, sest pakub mõtteainet küllaga.


Lisaks on meie raamatukogus lastele kaks animatsiooni järgi tehtud raamatut „Trollid” ja „Vaiana”.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/821/359/thumbnails/big/65ac243344530c89095b8a1e82c5c9b3cc279d4e/trollid-filmiraamat.jpg
Animatsioon „Trollid” kandideeris parima laulu Oscarile Justin Timberlakeʼi lauluga „Canʼt Stop the Feeling”.

„Trollid” räägib ülevoolavalt optimistlikest trollidest ja koomiliselt pessimistlikest bergenitest. Trollid laulavad ja pidutsevad palju, bergenid aga on kogu aeg õnnetud, neid teeb rõõmsaks vaid see, kui saavad mõne trolli ära süüa.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/830/699/thumbnails/big/6dd2343c7bd4b44afd5787cc38c2717bb034fecb/vaiana-filmiraamat.jpg
Parim joonisfilmi ja parima laulu nominent „Vaiana” („Moana”) on lugu noorest tütarlapsest Vaianast ja pooljumalast Mauist, kes on sunnitud koos teele asuma, et muuta Vaikne ookean meresõitjatele taas turvaliseks. Vaiana on kartmatu ja vapper, aga Maui on väga isekas, ta on üks paras kelm, kes trikitab pidevalt. See sobimatu paar suudab ühel hetkel siiski koostööd teha, seejuures Vaiana leiab iseenda ja Maui õpib märkama ka teisi enda ümber.







Kirjandusteosed, mida pole eesti keeles ilmunud (ja hetkel pole ka ingliskeelseid meie raamatukogus):

Jutustus: Ted Chiang „Story Of Your Life”
Film „Arrival”
7 Oscari nominent: parim film, parim lavastaja, parim mugandatud stsenaarium, parim kaameratöö, parim filmitöötlus, parim heli, parim kunstnikutöö
1 Oscari võitja: parim helitöötlus

Näidend: August Wilson „Fences”
Film: „Fences”
3 Oscari nominent: parim film, parim meespeaosatäitja, parim mugandatud stsenaarium
1 Oscari võitja: parim naiskõrvalosatäitja

Memuaar: Saroo Brierley „A Long Way Home”
Film: „Lion”
6 Oscari nominent: parim film, parim meeskõrvalosatäitja, parim naiskõrvalosatäitja, parim mugandatud stsenaarium, parim kaameratöö, parim muusika

Romaan: Margot Lee Shetterly „Hidden Figures”
Film: „Hidden Figures”
3 Oscari nominent: parim film, parim naiskõrvalosatäitja, parim mugandatud stsenaarium

Romaan: Austin Wright „Tony and Susan”
Film: „Nocturnal Animals”
1 Oscari nominent: parim meeskõrvalosatäitja

15.2.17

Thomas Glavinic "Öötöö", Joyce Graham "Vaikiv maa" ja Armin Kõomägi "Lui Vutoon"

Kõik, kes on lapsena lugenud „Palle üksi maailmas” ja tundnud igatsust midagi sellist ometi ka ise kogeda - mõtle: võid igale poole minna, kõike proovida, keegi ei näe ega keela, saavad nüüd täiskasvanuna seda taas läbi elada. 2006. aastal (eesti keeles 2011) ilmus saksa kirjaniku Thomas Glavinici „Öötöö”. Peategelane ärkab, astub õue - ja kedagi ei ole, ka loomi, linde ega putukaid.

2010 (eesti keeles 2016) näeb ilmavalgust inglise kirjaniku Graham Joyce`i „Vaikiv maa”: paar jääb suusakuurordis laviini alla ja pääsedes leiavad end lõksus tühjas mägikülas. Eestlasele Armin Kõomägile on see olukord vist samuti fantaseerimismõnu pakkunud, sest tema romaani „Lui Vutoon” (2015) sündmustik algab täpselt samal päeval - 4. juulil, kui Glavinicil, kuid temal on loomariigi esindajad Maa peale alles jäänud, nii et peategelane ei pea päris hääletuses elama.

Tuba on soe, parimad toidud, sissepääs kauplustesse: tee, mida tahad. Võid käia võõrastes korterites, majades ja lossides, keelatud kohti ei eksisteeri.
„Vaikivas maas” : „Restoranid ja supermarketid olid sööki ja jooki tuubil täis. Nad võisid poodidest võtta vabalt ükskõik mida, ükskõik millise kvaliteediga. Veelgi enam, nad ei pidanud isegi tööd tegema, et seda rikkuse peadpööritavat taset hoida.” Muidugi, ajapikku jääb toit vanaks, elekter lõpeb, talvel on külm. Kui selline olukord kestab, läheb jälle vaja vanaaja inimese ellujäämisoskusi.

Probleeme veel: „Küsimus, mida ajaga peale hakata, surus peale.” „Ma pidin midagi tegema. Mida teeb üks noor mees, kes avastab end ühel suvepäeval tühjast linnast? Ta läheb otsima teisi. Ükskõik, kas omasuguseid või täiesti teistsuguseid. Inimene ei saa olla päris üksi.” „Öötöö” tegelane otsib paaniliselt elu märke, kihutab autoga mööda Euroopat. Lui Vutoon leiab asenduseks kumminaise, mängib sellega kodu ja paistab, et on eluga rahul. Eestlane on ikka eraklik tüüp, milleks meile kaaslasi, kellega võib äkki tülli pöörata. Kokkuvõttes on „Lui Vutoon” neist kolmest kõige humoorikam, fantaseeriks kohe või isegi.

30.1.17

Peter Stjernström „Liblikapoiss“

Raamatu kaanele kirjutatu „üks õudne lugu“ on veidi eksitav. Õudusromaanist on asi siiski kaugel, minu meelest on tegemist ulmesugemetega põnevikuga. Sünge lugu sõprusest, teadusest, ja võimust, mis viib inimesed julmuse, teiste ärakasutamise ja allkäigu teele. Lugu on läbipõimitud nii tänapäevast kui minevikust. 
Metsast leitakse veritsev tätoveeringuga imik. Ta elu suudetakse päästa. Jonas saab endale armastavad kasuvanemad, kuid ta tunneb, et on teistsugune kui tavalised lapsed. Täiskasvanuna hakkab ta üha enam huvi tundma enda päritolu vastu. Miks tema päris vanemad ta sellisel võikal moel hülgasid? Mis tal viga on? Kas ta peaks oma tugevat intuitsiooni järgima või hoopis varjama? Töötanud aastaid Rootsi maksuametis värvatakse ta salapärasesse firmasse Apisec, mille omanikud näivat teadvat Jonase kohta rohkem kui ta ise. Eriti ajab Jonast segadusse veider lähedusetunne ühe Apiseci juhi Nelly Josefssoniga. Koos oma hea sõbra Björnega hakkavad nad jälgi ajama ning pusletükid asetuvad ükshaaval oma kohale.


20.1.17

Enne film, pärast raamat, siis mõlemad väga head

Üks mu lemmikhobisid on filmide vaatamine. Kui mõni raamatul põhinev film mind köidab, siis enamasti lisan raamatu endale lugemisplaani. Ja mulle selline järjekord sobib, siis saan nii hea filmi- kui ka raamatuelamuse.

Allpool mõned näited väga headest lugudest, mida tasub esmalt vaadata ja siis lugeda.

Veiko Õunpuu „Sügisball” (2007) ja Mati Unt „Sügisball” (2009)

Veiko Õunpuu „Sügisball” on minu meelest üks parimaid eesti filme. Käisin seda kinos vaatamas. Enne kinoskäiku olin osaliselt raamatu sisuga tuttav, kuid ma polnud raamatut lugenud. Pärast filmi tekkis aga minus uudishimu, mida Õunpuu raamatust välja noppis, mida ta on 1970ndate Mustamäe inimestest ja tegemistest toonud Lasnamäele, kuidas ta raamatust inspiratsiooni ammutas. Aga siiski lükkus raamatu lugemine edasi ja alles 2016. aastal lugesin seda.

Mulle väga meeldis raamatust otsida neid kohti, mis tõenäoliselt olid Õunpuule inspiratsiooniallikateks. Mati Undi loodud üksildaste inimeste tardunud elutants sügistuultes võiks inspireerida igaüht, kes armastab sõnamängu. Raamatu kaudu on võimalik ka saada aimu Mati Undi mõttemaailmast ja elust, eriti kui lugeda ka Udo Uibo järelsõna.

https://d.gr-assets.com/books/1347249291l/523928.jpg
Rob Marshall „Memoirs of a Geisha” (2005) ja Arthur Golden „Memoirs of a Geisha” (2001) / “Geiša memuaarid” (1998)

Film „Memoirs of a Geisha” (2005) tekitab huvi Arthur Goldeni raamatu vastu ja kutsub lugema. Minu meelest raamat ja film täiendavad üksteist. Samas ei tasu raamatut kohe pärast filmi lõputiitreid kätte võtta, parem lasta filmi emotsioonidel settida ja mõne kuu või aasta pärast raamatu juurde asuda. Selle raamatu puhul olen täiesti kindel, et kui oleksin raamatut enne lugenud, siis oleksin väga heast filmielamusest ilma jäänud, sest raamatus kulgeb lugu väga sügavuti ja kõike seda pole võimalik ühte mängufilmi ära mahutada.

Pikemalt kirjutasin “Geiša memuaaridest” selles postituses.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/416/833/thumbnails/big/fd0fc831fcd7798710704f421ab3e298561050b5/lepitus.jpg
Joe Wright „Atonement” (2007) ja Ian McEwan „Lepitus” (2003)

Filmi vaatasin kinos ja raamatut lugesin umbes aasta hiljem. See on üks kurb ja lootusetu lugu, aga meeldejääva moraaliga: üks hetk ja ühe lapse eksimus/valetõlgendus võib paljude inimeste elusid muuta. Film annab seda lugu piltide, valguse, helide keeles väga hästi edasi ja raamatus kannavad seda lugu ideaalselt voolavad laused.

Nii filmis kui ka raamatus on mul üks ja sama lemmikkoht (mis koht see on, seda ma täpsustada ei soovi, siis igaüks ehk leiab endale oma lemmikkoha): mäletan, et raamatut lugedes ootasin seda kohta põnevusega, tahtsin teada, kuidas McEwan seda kirjeldab, ja ma ei pettunud, olin vaimustuses.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/031/541/thumbnails/big/2b1aacce4061a322b038486124c68f22f81a5c8e/koduabiline.jpg
Tate Taylor „The Help” (2011) ja Kathryn Stockett „Koduabiline” (2010)

Lugu mustanahaliste koduabiliste suhetest valgete naiste ja nende lastega. Film haaras kaasa ja läks hinge, sama teeb raamat. Eriti läheb hinge ja teeb kurvaks see, kuidas lapsed jäävad ilma oma ema hellusest ja hoolitsusest ning tunnevad suuremat lähedust oma hoidjaga.

Loo põhitegevus toimub 1960ndate alguses Mississipi osariigis, kus väga jõuliselt piirati afroameeriklaste õigusi. Aga vabadust ei saanud tunda ka valgenahaline naine, sest ka neile oli seatud reeglid, kuidas nad peavad elama ja teistega suhtlema. Niisiis see on lugu naistest, kes on surutud teatud piiridesse, millega nad on sunnitud leppima. Aga kui piirid muutuvad väljakannatamatuks, ühendavad kolm naist oma jõud ja hakkavad oma õiguste eest seisma.

Raamat on võrratult hästi üles ehitatud ning seda on põnev lugeda. Lugu jutustavad kolm minategelast. Lugedes minategelaste mõtteid on võimalik tunnetada nende hingeelu, sest nad kõnelevad oma juhtumustest, muljetest, kujutlustest varjamatult, tegelikkust ilustamata oma enese värvika sõnavaraga ja dialektiga, mida on osavasti ka tõlkes edasi antud.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/515/633/thumbnails/big/03548dcea63ede55cee4ad260f18425fdd7d57c7/ristiisa.jpg
Francis Ford Coppola „The Godfather” filmitriloogia (1972, 1974, 1990) ja Mario Puzo „Ristiisa” (2005)

Filmid, mida lihtsalt peab nägema, ja raamat, mida tuleb lugeda. Ja need kohustused ei osutu tüütuks ega igavaks, vaid väga põnevateks elamusteks. Lugu maffiast, võimust, võitudest, kaotustest ja kättemaksust. Olgugi, et Mario Puzo on öelnud, et raamat on puhas fiktsioon, võib siiski kindel olla, et taolisel kujul on organiseeritud kuritegevus ja korruptsioon 20. sajandi Ameerikas ja Sitsiilias aset leidnud. „Ristiisa” filmide stsenaariumid on samuti kirjutanud raamatu autor Mario Puzo. Kuna kolmas film ei lange enam üldse raamatuga kokku, vaid räägib ristiisast aastaid hiljem, saab raamatu lugemise võtta vahepalaks pärast teist filmi.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/045/441/thumbnails/big/5fdd23da4328f640a7ba29fdc9da9f2261abee8d/isemoodi-aastaajad.jpg
Frank Darabont „The Shawshank Redemption” (1994) ja Stephen King „Rita Hayworth ja Shawshanki lunastus kogumikus „Isemoodi aastaajad” (2013)

Olen seda filmi vast paar-kolm korda näinud, aga aastaid tagasi, seega lugema hakates lugu väga täpselt ei mäletanud. Ja alguses oli kohti, kus mõtlesin: „Kõikidest vangla elu puudutavatest õudustest ei taha tegelt lugeda.” Aga õnneks see jutt ei kestnud kaua.

Poole lugemise pealt tuli loomulikult meelde: „Ahjaa, nii ta selle teoks teebki.” Aga põnevus jäi siiski õhku, sest detaile on selles loos nii palju ja see, kuidas Stephen King jutustuse sõnadesse on seadnud, on lihtsalt geniaalne. Mu lemmiktsitaat: „maakohas on ringiliduv hallis pidžaamas mees märgatav nagu tarakan pulmakoogil.”


https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/590/043/thumbnails/big/d7f96586380720c04de180223f700c02991ba840/kadunud.jpg
David Fincher „Gone Girl” (2014) ja Gillian Flynn „Kadunud” (2014)

Põnevuslugudega on sageli nii, et kui emba-kumba enne teha, kas filmi vaadata või raamatut lugeda, siis teises vormis sama lugu uuesti jälgida enam pole nii põnev. Aga mulle tundub, et ikkagi tasub alustada filmist, sest siis saab võimsa intensiivse pildilise ja helilise põnevuse kätte ning pärast võib võtta endale aega, et sukelduda kirjandusse ja üksipulgi kaaluda iga sõna, analüüsida iga võtet ja vormi, millega on raamatus lugu üles ehitatud. Kui põnevusega raamat sisse ahmida, jääb palju märkamata.

“Kadunud” kuulub eelkirjeldatud põnevuslugude hulka. Mul vedas, et alustasin filmist, sain väga hea kino- ja raamatuelamuse. Mulle väga meeldis, kuidas David Fincher loo kinolinal pildikeeles esitas ja kuidas näitlejad oma rollidesse kehastusid. Raamatus oli aga huvitav jälgida, kuidas peategelaste mõttekäigud muutuvad ja kuidas nad oma käitumist põhjendavad.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/625/907/thumbnails/view/b04f6184058a18b4075b0b108f8da3f6fc81482e/metsik.jpg
Jean-Marc Vallée „Wild” (2014) ja Cheryl Strayed „Metsik: kaotatud ja leitud Pacific Crest Trailil” (2014)

Väga hea lugemiselamus, hoolimata sellest, et olin filmi paar kuud varem näinud. Lugedes elasin autori matkale kogu hingega kaasa.

Filmis on palju kauneid vaateid ja meeleolukas muusika. Mulle meeldis, et peaosa mängis Reese Witherspoon. Film ja raamat on sisult veidi erinevad, raamat on tõsielulisem.

Sellest lugemiselamusest kirjutasin siin.
https://www.antikvariaat.eu/images/print/intervjuu-vampiiriga-7195.jpg
Neil Jordan „Interview with the Vampire: The Vampire Chronicles” (1994) ja Anne Rice „Intervjuu vampiiriga” (1995/2008)

Üks mu lemmikraamatuid on „Intervjuu vampiiriga”, mida lugesin 2010. aastal. Kuna filmi olin varem juba mitu korda näinud, siis raamatut lugedes olid tegelased ikka sama nägu, Pitt mängis Louis’d, Cruise Lestat’d, Dunst Claudiat. Selles aga polnud midagi halba, sest filmis on nad väga hästi neid rolle esitanud. Armandi puhul aga hoidis raamatus Banderase näoga vampiir end rohkem vaos, filmis on ta liiga temperamentne.

Kõige enam meeldisid mulle selles raamatus kirjeldused. Meeldis see, kuidas autor on kirjeldanud kirge kõigest teada saada; looduse, asjade ja inimeste ilu; vihma lõhna; tähti, mis justkui tahavad puudutada laineid; kurbust, mis polnud valus ega ka kirglik, vaid midagi külluslikku ja magusat. Raamatut lugedes on kindlasti parem mõista tegelaste igatsust, valu, viha ja nälga.

Filmis on rõhuasetused muudel asjadel. Põhiline on põnevuse tekitamine ja selleks on – pildid, efektid, näitlejate grimm, muusika – kõik igati paigas. Raamat lõpeb teisiti kui film ja raamatu lõpp meeldib mulle rohkem. Aga üldiselt, nende võimaluste piires, kus on raamat ja kus on film, on nad mõlemad väga head.

17.1.17

Anne-Marie O'Connor "Daam kullas"

Gustav Klimti meistriteose, Adele Bloch-Baueri portree erakordne lugu.

Raamat algab Gustav Klimti sünnist ja lõpeb Klimti kuulsama maali müümisega 2006. aastal. Raamatus on põnevalt edasi antud Gustav Klimti ja Adele Bloch-Baueri elulood sünnist surmani.
Juutidest intelligentsi saatus II Maailmasõja päevil ja pärast seda, natside kunstiröövid, Hitleri kujunemine kunstifanaatikuks. Raamatu autoril on põnev vaatenurk: raamat kunstist ja holokaustist.
Kuuskümmend aastat pärast natside kunstirööve põhjustas Adele Bloch-Baueri portree kümneaastase kohtuvaidluse Austria valitsuse ja Bloch-Bauerite pärijate vahel. Vähe on räägitud juutide olukorrast pärast II maailmasõda. Ehmatas see, et Ausria riik ei tagastatud neile sõjas konfiskeeritud varasid sugugi kergelt. Asjaajamine tekitas palju kohtuvaidlusi ja pikki aastaid ootamist.

Kes oleks võinud arvata, et Viini ajalugu hakkavad jutustama Klimti maalid?

Igal röövitud maalil oli oma lugu ja iga lugu tekitas tungivaid kõlbelisi küsimusi. Tagastamised andsid neile maalidele võimsa sõnastamatu psühholoogilise mõõtme.
Kunstiteoste päriolu ei tähendanud enam lihtsalt Viini kunstiaarete ehtsuse uurimist – see oli mineviku taasavastamine.

Parimad lugemiselamused 2016: parimad raamatud

Taas soovitame raamatuid, mis aasta jooksul meie raamatukogu töötajaid kõige enam köitsid. Lisaks jagame muusikasoovitusi.

Muutsime veidi meie iga-aastast parimate raamatute väljaselgitamise traditsiooni. Eelmisel viiel aastal koostasime edetabeli parimatest uutest raamatutest. Kuid kuna uued raamatud alati kohe meie lugemisvarasse ei jõua, soovitame sel aastal ka raamatuid, mis on ilmunud varem, aga mida lugesime 2016. aastal.

Meie raamatukogu töötajad valivad lugemiseks raamatuid väga erinevatest žanritest, seega jagame lugemiselamusi igale maitsele. Samas kuna meie eelistused on nii erinevad, ei ole meil ette näidata põnevat parimate uute raamatute edetabelit.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/833/705/thumbnails/big/c63691ac520754250c288768e3139fc5ea673f67/klaaslaps.JPG
Siiski on üks 2016. aasta lõpus ilmunud raamat, mis tõusis kolme häälega esile. See on Maarja Kangro autobiograafiline romaan „Klaaslaps”.

„Nii hästi kirjutatud raamat, et valutad kogu hingega kaasa. Ja kui juba loost lahti lasta ja avaramalt mõelda suudad, siis suudad ehk ka maailma teritatud tunnetega tajuda.”

„See, et üks Eesti kirjanik on oma teoses julgenud olla niivõrd aus ilma midagi tsenseerimata, on suurt tunnustust väärt.”

„Ükskõikseks see lugu kindlasti kedagi ei jäta.”

Pikemalt on jagatud raamatu „Klaaslaps” lugemiselamusi selles mälestusi ja elulugusid käsitlevas postituses. Ühtlasi on Leigi tutvustanud seda teost siin.

Oli veel mõni raamat, millele anti kaks häält. 2016. aasta raamatutest kiideti Mihkel Raua autobiograafiat „Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda” ja Ilmar Taska romaani „Pobeda 1946”. Põnevat elamust pakkusid kriminaalromaanid Katrin Pauts „Politseiniku tütar”, Jussi Adler-Olsen „Patsiendikaart nr 64” ja Michel Bussi „Leidlaps lumetormist” ja Clare Mackintoshi psühholoogiline põnevusromaan „Ma lasen sul minna”. Varem ilmunud raamatutest sai kaks häält Marian Suitso noorteromaan „Hobusehullud” (2013).

Kõikidest 2016. aasta lugemiselamustest saab lugeda järgmistest postitustest:

Viie eelneva aasta parimad raamatud: 2015, 2014, 2013, 2012 ja 2011.

Muusikasoovitusi jagas sel aastal peamiselt meie muusikatoa raamatukoguhoidja Rita. CD-de nimekiri on siin.

Meenutuseks ka 2015. a kirjutatud postitus „Meie lemmikmuusika”. Seal soovitasime oma lemmik-CD-sid, mida saab meie raamatukogu muusikatoast laenutada.

Parimad lugemiselamused 2016: mälestused ja elulood

Mälestused

2016. aasta parim uus raamat on meie raamatukogu töötajate meelest Maarja Kangro autobiograafiline romaan viljatusest ja lastetusest.

https://2.bp.blogspot.com/-P2b_Yji3nSI/WEFNRH4Pe7I/AAAAAAAAAI0/ULHvPAFiL3cO1hkx-nUPqjWtWsloIAQ2QCEw/s1600/klaaslaps.JPG
Maarja Kangro „Klaaslaps” (2016)

„See on minu arvates tähelepanuväärseim romaan viimase aja eesti kirjanduses. Harvaesinevalt ehe enesesse vaatamine, lõikavalt valus isikliku traagika kujutamine, lootused ja lootusetus saatuse kaalukausil, arutlused surmast. Palju verd – nii Maidanil kui palatis. Isiklik tragöödia saab avarama mõõte. Vahet pole, mis on valu allikas. Valu on valu. Peaaegu ema valu on ikka ema valu. Kui need vanemad, kelle lastel on olnud õnn sündida, oskaksid oma maimukesi sellise sügavuse ja süvenemisega kirjeldada, nagu seda väikese klaasneiu (kes midagi ei aimanud ja ema etteheitva näoga ei vaadanud) ema seda suudab. Sisimas emaks saanu mõttevestlused oma sündimata jäänud lapsega kraabivad lugeja tõsiselt marraskile. Asetleidnuga leppimatus ja saatusele alistumine pääsevad võidule vaheldumisi, heitlike-meeleheitlike tundepursete ja kaine arutluse-vaatluse vahel haigutab kuristik.
Nii hästi kirjutatud raamat, et valutad kogu hingega kaasa. Ja kui juba loost lahti lasta ja avaramalt mõelda suudad, siis suudad ehk ka maailma teritatud tunnetega tajuda.”

„Ükskõikseks see lugu kindlasti kedagi ei jäta. Ise ma oma kurbust selliselt maailmale ei kuulutaks, aga kui peategelane sellest oma murele leevendust saab, siis miks mitte.”

„See, et üks Eesti kirjanik on oma teoses julgenud olla niivõrd aus ilma midagi tsenseerimata, on suurt tunnustust väärt. Väga dramaatilisi, isiklikke läbielamisi edasi andev raamat.  Sobib neile, kes ei karda detailset lähenemist nii öelda tabuteemadele, nagu viljatus, kehaväline viljastamine, väärarengud ning abort.”

Leigi on sellest raamatust kirjutanud siin.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/745/526/thumbnails/big/9c42dfcac9786944bd4ef9010803a2b46c6b859a/kuidas-minust-sai-hapkomah.jpg
HAPKOMAH „Kuidas minust sai HAPKOMAH ja lisaks kõik lood nihilist.fm'ist” (2016)
„HAPKOMAH-i teos šokeeris mind tõeliselt. Raamatut ei soovitaks lugeda inimestel, kes tahavad elada edasi illusioonis, et Eestis ei ole narkomaaniaga probleeme, mis sest, et 10 000 süstivat fentanüülisõltlast meie hulgas elavad. HAPKOMAH-i kirjutamisoskus toob tema igapäevase agoonia ja „süstla otsas olemise” sulle nii lähedale, et sa hakkad iseenda tavalist elu tunduvalt rohkem hindama.”

Sellest raamatust juttu ka Iivi postituses.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/768/524/thumbnails/big/78c239337379f92da69bea34481413d77ed0f40a/seitsme-nimega-t%C3%BCdruk-p%C3%B5hja-korea-%C3%BClejooksiku-lugu.jpg
Hyeonseo Lee „Seitsme nimega tüdruk” (2016)
„Tõsielul põhinev lugu Põhja-Koreas üles kasvanud tüdrukust, kes otsustab põgeneda vabasse maailma. Tema teekonna ohtlikkusest, elamisest erinevate nimede ja pideva hirmu all, kus kedagi ei võinud usaldada, muretsemisest koju jäänud ema ja venna pärast, tema teekonnast tagasi nende päästmiseks.
Hyeonseo Lee jutustab oma elust lapsepõlves, oma kujunemisest, oma perekonnast. Raamat annab aimu Põhja-Koreas valitsevast isikukultusest, režiimi kontrolli ja hirmu all elamisest. Meenub seik, kus isa päästis põlevast majast ainsana riigijuhi portree, kuna selle rikkumine võis kaasa tuua karistuse.”

Tiina S. on kirjutanud samast raamatust selle postituse.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/607/584/thumbnails/big/8844dc782d53bdaa4a3e05b581d7f5ed01173a56/l%C3%B5ika-mind-vabaks.jpg
Leah Vincent „Lõika mind vabaks” (2014)
„Juudi ema hülgab oma tütre, kui tütar üritab end lahti rebida usu kammitsatest, perekonna tõekspidamistest. Masendav ja mõtlemapanev raamat.”

Siin postituses on võrreldud seda raamatut Jennifer Clementi romaaniga „Palved röövitud tüdrukute eest”.






https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/755/148/thumbnails/big/9b770c8a1a905a11ce56935d85fc504f42b7b0ff/madame-picasso.jpg
Anne Girard „Madame Picasso” (2016) ja Marina Picasso „Vanaisa: Pablo Picasso: 1881-1973” (2004)
„Need raamatud moodustavad minu meelest omavahel mõttelise paari. Kaks nii erinevat raamatut ühest suurest geeniusest. 
Anne Girardi tõsielul põhinevas romaanis „Madame Picasso” on ilus armastuslugu noor naise ja suure kunstniku vahel. Picasso on pühendunud noorele muusale. Helge ja soe raamat. 
Aga Marina Picasso on raamatuks kirjutanud oma lapselapse mälestused vanaisast, mis tekitasid lapsele trauma (armastuse puudumine) pikaks ajaks. Hoolimatu ja despootlik suhtumine lastesse ja lastelastesse, kõik lapse pilgu läbi.”

http://www.apollo.ee/media/catalog/product/cache/1/image/530x751/17f82f742ffe127f42dca9de82fb58b1/9/7/9789949984435.jpg
Ülle Ulla „Ma armastasin Estoniat” (2016)
„Armastatud tantsija ja näitleja mälestused kaasteelistest Estonia teatris. Südamlik ja ilus raamat.”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/783/209/thumbnails/big/b8b7043850e82abd0de2cdd75319da600daaff63/maltale-elu-suurel-kivil.png
Neile, kes soovib vahelduseks reisikirju lugeda, soovitab Lada raamatukogust laenutada Mariliis Reis Rosina „Maltale: elu Suurel Kivil” (2016):
„Saare eluolu, loodust, vaatamisväärsusi ning juhtumusi kirjeldab autor niivõrd värvikalt, et tundub nagu viibiksid ise selles keskkonnas.” 

Pikemalt on Lada kirjutanud oma lugemiselamusest siin.



https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/833/659/thumbnails/big/b49158d5acc7f9edf9da1e34205059aa1adbe85f/kilbaverest-siberisse.jpg
Ajaloost ja nõukogude režiimist soovitame lugeda Helgi Vihma raamatut „Kilbaverest Siberisse” (2016)
„Eestlaste 1941. küüditamine Tomski oblastisse. Ma imetlen selle aja inimesi, nende vaprust. Need on südantliigutavad lood vapratest naistest, kes vaatamata raskustele leiavad endas ikka jõudu uskuda ja loota paremale tulevikule.”


Autobiograafiad


https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/830/776/thumbnails/big/bb739a2d1520e40ed2cde492c1f78467e3166f20/kus-ma-olen-ja-kuidas-sina-v%C3%B5id-palju-kaugemale-j%C3%B5uda.jpg
Mihkel Raud „Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda” (2016)
„M. Raud tituleerib raamatut kui eluloolist eneseabiraamatut, kus ta tutvustab nippe, mida kasutas, nagu raamatu pealkirigi ütleb, selleks, et jõuda sinna, kus ta praegu on.
Minu jaoks oli raamat humoorikas ja ladus lugemine – Raud on (enese)kriitiline, vahetu, aus ja otsekohene ning oskab kirjutada nii, et nõustud sa temaga mingis küsimuses või mitte, raamatut käest ära ikka ei pane :)
Lisaväärtusena leidsin raamatust mitmeid viiteid järgmisele raamatutele, mille lugemisnimekirja panin.”

„Ei ole küll ilmselt eriti originaalne valik, aga minule see raamat tõesti meeldis. Raamatule on viidatud kui eluloolisele eneseabiraamatule, sealt võib leida nii mõtteid väga erinevatel teemadel kui ka näiteid ja seiku autori elust. Soovitaksin lugeda neil, kellele Mihkel Raud inimesena sümpatiseerib.”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/729/439/thumbnails/big/46e3a5cd15cab16d9f174cd69481084217f99749/minu-kennedy.jpg
Stig Rästa „Minu Kennedy” (2015)
„Lõpuks on kirjutatud tõeliselt hea ja huvitav elulooraamat ka nooremale generatsioonile. Kuigi autor ise raamatut elulooromaaniks ei pea, samas seda ka kusagile teise kategooriasse ei anna samuti paigutada. Mulle meeldis raamatus ka põhjalik Lasnamäe-elu kirjeldus, kuna olen ka ise Lasnamäel üles kasvanud, siis oli tuttavaid hetki ja kohti päris palju.”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/788/819/thumbnails/big/951e6678782253e1eed418daccee6f53bc12b8d3/ma-armastasin-eestlast.jpg
Cornelius Hasselblatt „Ma armastasin eestlast” (2016)
„Mind ajendas raamatut lugema huvi selle vastu, miks üks mitte-eestlane (Hasselblatt sündis Saksamaal) tunneb huvi eesti kirjanduse ja laiemalt kogu kultuuri vastu, millest see on alguse saanud. Ja miks see huvi on nii suur, et ta on eesti kirjandust tutvustanud nii Hollandis kui Saksamaal, pidanud ülikoolides loenguid, välja andnud ajakirja Estonia ja kirjutanud saksakeelse  „Eesti kirjanduse ajaloo”, mis ilmus juba 2006. a, sel aastal ka eesti keeles?
Raamat räägibki selle huvi tekkimisest, süvenemisest, on täis meenutusi kohtumistest erinevate eesti kultuuritegelastega ja kõik see on väga huvitavalt kirja pandud.”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/590/182/thumbnails/big/f52daf215dc9cdd0ff8dc85e873a550b2a00855d/t%C3%A4hed-%C3%B5unad-ja-kumer-klaas-minu-elu-autismiga.jpg
Susanne Schäfer „Tähed, õunad ja kumer klaas: minu elu autismiga” (2014)
„Raamatu on kirjutanud autismispektri häirega naisterahvas. Siiras nägemus maailmast tema silme läbi ning hakkama saamine igapäevase eluga. Asjad ja emotsioonidest arusaamine, mis meie jaoks on lihtsalt ja iseenesest mõistetavad, pakuvad talle tihti väljakutset.” 

Tiina S. jagas oma lugemiselamust siin

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/840/396/thumbnails/big/ab8e3a09fc7b48842e2a4310e4e4aa128bcaa47e/oran%C5%BE-on-uus-must-minu-aasta-naistevanglas.jpg
Piper Kerma „Oranž on uus must: minu aasta naistevanglas” (2016)
„Oleme harjunud lugema, et vangla on julm koht, kus ellujäämine on igapäevane võitlus, siis see raamat on palju helgem. Tegemist on naistevanglaga ja siin puudub otsene vägivald, režiimgi tundub leebem olevat. Kindlasti on vangil kergem karistust kanda, kui on palju heasoovlikke sõpru ning armastav kihlatu.”

Parimad lugemiselamused 2016: erialakirjandus

Loodus

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/754/681/thumbnails/big/1f08265628fdc18aa7a139e3a5f5edacd7b996fb/putukafriigi-p%C3%A4evaraamat.jpg
Viio Aitsam „Putukafriigi päevaraamat” (2016)
„Erilisena mõjus mulle Viio Aitsami „Putukafriigi päevaraamat”. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas on võimalik huvi tunda mõne ussikese eluringi vastu ja teda lausa luubiga aasta otsa jälgida ja siis veel osata ta elukommete kohta järeldusi teha ja talle aias mõnusaid elutingimusi luua. On ikka olemas omapäraseid inimesi. Mina olen ainult liblikaid püüdnud, ära kuivatanud, määranud ja karpi talletanud.” 

Leelo postitus.



Toit

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/844/343/thumbnails/big/078bde59491591b3eed7e5c357ee4fcf017886fa/101-eesti-toitu-ja-toiduainet.jpg
„101 eesti toitu ja toiduainet” (2016)
„Raamat on väga ülevaatlik ning hõlmab eri ajastuid. Huvitav oli teada saada, et lisaks kartulile ja teraviljatoitudele, söödi Eestis piirkondlikult väga erinevalt. Tutvustamist leiab, kuidas eestlaste talupoeglik kasin toidukultuur sai eelkõige mõjutusi baltisakslastelt, mida tõi kaasa nõukogude aeg ning kuidas on toidu ja selle tarbimisega kaasajal.  Hariv ajaviitelugemine nii kokanduse- kui ka ajaloohuvilisele.”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/836/558/thumbnails/big/08a16f4fba647e919697702581af9ce02e36c553/hullult-head-valge-suhkruta-magustoidud-retseptid-loomingulisele-inimesele.png
Pamela Mara „Hullult head valge suhkruta magustoidud” (2016)
„Magustoite armastame me ju kõik ja kui leidub mõni hea retsept, kus pole suhkruga patustatud, siis mis saab selle vastu olla.”










Tervis

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/828/092/thumbnails/big/8274a3ab3978fe3247efbd8729f004bd40b12f62/maailm-paksude-ma-tta-otsast.jpg
Kairi Kuur ja Fausto Gobbi „Maailm paksude mätta otsast” (2016)
„Humoorikalt kirjutatud ja samas väga mõtlema panev. Oleme ümbritsetud ajakirjandusest ja meediast, mis näitavad meile vahet pidamata, millised me välja nägema peaksime ja mida kõike me sööma peaksime ja mida kindlasti mitte, et saledad olla. Vaid saledad on edukad. Saledusest on saanud paljudele kinnisidee. Ja kahjuks saledatele vastandeid peetakse vähemväärtuslikeks, kellele võib öelda, mida hing ihaldab. Raamatut võiksid lugeda peenikesed, lühikesed, paksud, pikad, noored ja vanad,  kandilised, lillelised jne.”




Koristamine

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/697/408/thumbnails/big/1b459f7e6d9d7268d4e430a7259dc65c462bf1fb/jaapani-korrastuskunst-korrastamise-elumuutev-v%C3%A4gi.jpg
Marie Kondo „Jaapani korrastuskunst” (2015)
„Mõjus väga innustavalt. Oleks vabu päevi, loobuks ma kohe paljudest asjadest. Ja just tema meetod – kõik igalt poolt kokku koguda ja siis otsustada, mis tundega sa seda asja vaatad, kas visata minema või mittesee mulle väga meeldis. Fotode ja raamatute äraviskamisest keeldun ma aga resoluutselt, need pole asjad, vaid juured.”







Töörahulolu

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/837/903/thumbnails/big/0b5a90cb9333f5b9f6162a9d483c65421cfb9608/t%C3%B6%C3%B6ga-%C3%B5nnelikuks.jpg
Tiina Saar-Veelmaa „Tööga õnnelikuks” (2016)
„Möödunud aasta lõpus ilmunud Tiina Saar-Veelmaa raamat „Tööga õnnelikuks” avab tööõnne ja eneseteostuse teemad. Autor jagab oma kogemusi, vahendab kohtumisi ja intervjuusid ning pakub välja ka nn eneses kaevamise harjutused. Need lubavad unistada, mõelda oma soovide ja huvide üle täpsemalt. Soovitatakse meenutada lapsepõlveaega – mänge ja tegevusi, mis siis meeldisid. See võib aidata ka täiskasvanuna ideid leida ja valikuid teha. Otsingud, vigade tegemine ja õppimine kuuluvad tööõnneni jõudmise juurde. Autor julgustab ühendust võtma, kui midagi jääb hinge kriipima või tekitab küsimusi. Ta on ühe e-kirja või telefonikõne kaugusel.”


Astroloogia

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/791/565/thumbnails/big/c150da203d9567e4da5a2dc8cb9275d45015d73f/pauksoni-astroloogiline-abimees-2017.jpg
Edda Paukson „Pauksoni astroloogiline abimees 2017”
„Aasta positiivsuse Oscari saab minu poolt Edda Paukson oma 2017. aasta astroloogilise abimehe eest. No on ikka hea lugeda, et aasta on täis erinevaid positiivseid sündmuseid (tähemärgile), et kõik läheb hästi jne.”








Väärkohtlemine

http://www.telegram.ee/wp-content/uploads/2016/10/poiss_keda_kasvatati_nagu_koera_150x210_A.png
Bruce D. Perry ja Maia Szalavitz „Poiss, keda kasvatati nagu koera” (2016)
„Ideaalses maailmas selliseid juhtumeid aset ei leiaks, aga tegemist on meie reaalsusega. Väga rängad ja emotsionaalselt raskesti mõistetavad teod, mis on alles arenevate inimestega ehk lastega toime pandud või mille tunnistajateks nad on pidanud olema ning mis mõju neil lastele on olnud. Üks raamatu autoritest on lastepsühhiaater, kes teeb oma tööd hingega.”





Fotod

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/825/309/thumbnails/big/cb76a4e3c827ca49cadacef379fc974fb55d9331/abandonia-eestimaa-mahaj%C3%A4etud-paigad.jpg
Rein Muuluka „Abandonia: Eestimaa mahajäetud paigad” (2016)
„Fotod Eesti eri ajastute õitsvatest kohtadest, mis nüüd varemetes. Kurb oli vaadata kohti, kus ka minu jalad kunagi astunud. Kui ruttu võib kõik muutuda...”








Nõukogude okupatsioon

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/592/444/thumbnails/big/49a5a94f77f904593006a5d1ad5cb81da51f9c4b/punatsensuur-m%C3%A4lestustes-tegelikkuses-reeglites.jpg

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/518/250/thumbnails/big/b602cf50ca67fdf36122d7610bc62084332d6034/n%C3%B5ukogude-unelaadne-elu.jpg
„Punatsensuur: mälestustes, tegelikkuses, reeglites” (2014) ja Kaljo-Olev Veskimägi „Nõukogude unelaadne elu: tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed” (1996)
„Mul oli sügisel erakordselt hea võimalus teha näitus raamatutest, mis on olnud Eestis erinevate võimude ajal keelatud. Uurides ja otsides keelatud raamatute nimekirju lugesin väga huvitavaid teoseid. „Punatsensuuri” on kokku kogutud dokumente ja nimekirju keelatud raamatutest ja neid on Enno Tammer täiendanud oma irooniliste ja teravate märkustega. „Nõukogude unelaadne elu” on väga ladusalt kirjutatud ja nii mõnedki absurdsed, jaburad, veidrad toimingud, kuidas raamatuid keelati, on selles teoses lahti kirjutatud, ära kirjeldatud.”


Võõrkeelte õppimine

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/764/263/thumbnails/big/5967e2780fc56b198f6bd9909987e7ea6c4bc9ed/kuidas-ma-keeli-%C3%B5pin-ehk-kuutteist-keelt-oskava-t%C3%B5lgi-m%C3%A4rkmed.jpg
Kató Lomb „Kuidas ma keeli õpin, ehk, Kuutteist keelt oskava tõlgi märkmed” (2016)
„Põnev lugemiselamus keelehuvilistele. Laenutasin raamatu ja koju kõndides asusin seda lugema, sest juba esimesed lehed haarasid kaasa – pole just sage vaatepilt, kuidas linnatänaval kõndija on nina raamatus. Ungarlanna Kató Lomb oli üks maailma esimesi sünkroontõlke. Selles teoses jagab ta oma huvitavaid kogemusi keeleõppija, -õpetaja ja tõlgina. Ta kirjutas selle raamatu tegelikult 1970. aastal ja alles nüüd avaldati see eesti keeles.”




Maalikunst

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/791/383/thumbnails/big/3fa496fa624cfd4319fbb9d620584758b55ff7fd/daam-kullas.jpg
Anne-Marie OʼConnor „Daam kullas: Gustav Klimti meistriteose, Adele Bloch-Baueri portree erakordne lugu” (2016)
„Kes oleks võinud arvata, et Viini ajalugu hakkavad jutustama Klimti maalid?
Igal röövitud maalil oli oma lugu ja iga lugu tekitas tungivaid kõlbelisi küsimusi. Tagastamised andsid neile maalidele võimsa sõnastamatu psühholoogilise mõõtme.
Kunstiteoste päriolu ei tähendanud enam lihtsalt Viini  kunstiaarete ehtsuse uurimist – see oli mineviku taasavastamine.”




Filmikunst

http://www.apollo.ee/media/catalog/product/cache/1/image/530x751/17f82f742ffe127f42dca9de82fb58b1/9/7/9789985319383.jpg
Jarmo Valkola „Filmi audiovisuaalne keel” (2015) ja Juri Lotman „Filmisemiootika” (2004)
„Filmikunstist lugesin eelmisel aastal palju. Meeldis J. Aumont, A. Bergala, M. Marie ja M. Vernet „Filmiesteetika”, soovitan lugeda. Aga tõeliselt head raamatud on Jarmo Valkola „Filmi audiovisuaalne keel” ja Juri Lotmani „Filmisemiootika”. Neid tasub lugeda kõigil, kelle hobiks on filmide vaatamine ja kellele meeldib nähtud filme analüüsida. Pikemalt kirjutan selles postituses.”






Mälestused ja elulood on eraldi postituses