Lehed

15.8.18

Elina Hirvonen "Kui aeg saab otsa"

Raamat algab stseeniga, kuidas Helsingi kesklinnas, ühelt maja katuselt, tulistab noor mees valimatult inimesi. Ta tahab, et maailm pööraks tähelepanu keskkonnaprobleemidele. Tema nimi on Aslak.
Romaani siduvaks teemaks on keskonnaalane globaalne vastutus, mille teadvustamise nimel tegutseb ülikoolis töötav keskkonnaaktivistist Laura ning  ka tema mees- arhitektina töötav Eerik. Laura sünnitab kaheldes, üksnes vastu tulles oma mehe soovile, kuid tegelikult pelgab emadust tänu enda lapsepõlves kogetule. Autor kirjeldab peamiselt ema ja tütre silmade läbi, kuidas üks perekond teineteisest kaugeneb ning lapsed saavad küll tähelepanu, kuid vähe tuge probleemide tekkimisel. Õrnahingeline Aslak, kes on juba väikelapsena teistmoodi ning aktiivne, elurõõmus ja hiljem mässumeelne Aava, poeg ja tütar. Aslak saab teisemeeas depressiooni diagnoosi, kuid sobivat abi mitte, elab eraklikult ning suhteid loob vaid virtuaalselt, oma pere ta ignoreerib. Aava lahkub esimesel võimalusel kodust ning õpib arstiks, et seejärel arengumaades teisi aidates üle saada kõrvalejäetu tundest, samas tundes süümepiinu, et on oma venna hüljanud.
Eeriku ja Laura tunded on laste täiskasvanuikka jõudes jahenenud, kuid siiski piisavad, et  kokku jääda. Tundub, et nüüd on aega, aega, teineteisele, aega selleks kõigeks, mis laste kasvatamise ja pere kõrvalt tegemata jäi, kuid vaid üheainsa päeva jooksul muutub nende kõigi tulevik.

8.8.18

Kersti Kivirüüt "Mäng mõisa peale"

Pean ütlema, et raamatut „Mäng mõisa peale“ kätte võttes oli Kersti Kivirüüt minu jaoks tundmatu nimi.  Vikipeediast võib lugeda tema kui kirjaniku kohta järgmist: Kirjanikuna esindab Kersti Kivirüüt etnohorrori žanri. Tema teostes toimuvad sündmused peamiselt tänapäeval. Moodsasse olmereaalsusesse põimuvad müstilised olendid ja paranormaalsed nähtused. Lävepiir selle ja tolle ilma vahel on Kersti Kivirüüdi teostes hägustunud. Loomingulist ainest ammutab Kersti Kivirüüt eesti rahvaluulest ja kohapärimusest.
Kõnealune teos oli siiski midagi muud ja paranormaalsed nähtused ning  etnohorror jäävad tema teistesse teostesse („Okultismiklubi“, „Kakukabel ja teisi tondijutte“, „Värav“). „Mäng mõisa peale“ viib meid hoopis 19.sajandi Tartusse, kus veedab „jõudeelu nautiva aadliku väsitavat logelemist täis argipävi“ ennast krahvina esitlev iirlane Sean O`Donnell. Endisel Corki tänavate varaste krahvil on usalduslikud suhted nii kohaliku põlisaadli kui mittesakslaste esindajatega ning suust suhu leviv delikaatsete probleemide lahendaja kuulsus. Ägli mõisa paruni von Blaubergi juhtumi lahendamine ongi selle raamatu sisu. Loos kohtab mitmeid ajaloos tuntud nimesid, kuigi päris ajalooliste tegelastega neil tõenäoliselt mingit pistmist pole. Üheks värvikaks tegelaseks nende hulgas on estofiilist Chritian von Neff, kes isehakanud detektiivi Liivimaa rännakutele humoorikat vürtsi lisab. Lugu on ladusalt kirja pandud, kergesti loetav ja üsna lõbus lugemine. Natuke põnev ka.  Miks mitte vaadata Eestit ja ajalugu ka sellises võtmes!

Raamatu andis välja kirjastus Tänapäev  2017.aastal.


30.7.18

Nora Ikstena „Emapiim“


https://www.rahvaraamat.ee/images/products/001/029/802/thumbnails/big/08eab349a3d0dbc78c71846530d115a060416deb/emapiim.jpg
Lugesin raamatu järjest ühe päevaga läbi, kuna see lihtsalt haaras end endasse. Tihti loen ma paralleelselt erinevaid raamatuid, aga selle loo lugemise ajal ei tekkinud kiusatust vahepeal teise raamatu järele kätt ulatada. Autor on lätlane ja tegevus toimub Nõukogude Lätis. Lugemise ajal leidsin end mõttelt, et kui seda raamatut loeks inimene, kellel ei ole kogemusi või teadmisi Nõukogude Liidust, siis arvatavasti jääkisid tal mõned asja selgusetuks ja võibolla tekitaksid isegi huvi ajaloolist tausta uurida. Ühiskonnas toimuvaid sündmusi ei seletata otseselt lahti, näiteks vihjatakse Balti ketile, aga samas selle tagamaid ei avata ja nii on paljude erinevate nõukogude süsteemile iseloomulike tententsidega nagu pealekaebamine, jõulude keelamine, Nõukogude Liidu ülistamine, propaganda koolides jne. Eestlasena ei tekitanud taustast aru saamine ja süsteemile vastuhakk mingeid küsimusi.
Romaan kulgeb kahe paralleelse jutustusena – ema ja tütre lugudena, kus suurt rolli mängis ka kolmas põlvkond ehk vanaema ja ema kasuisa. Väga põnev oli jälgida ja kaasa elada tütre ja günekoloogist ema elule läbi mõlema perspektiivi ning näha, kuidas nende rollid vahetuvad – tütrest saab emale ema. Kui vahepeal tekkiski küsimus, miks ema oma äsjasündinud lapsele teadlikult rinnapiima ei anna ja üldse tütre eest hoolt ei kanna, siis raamatut edasi lugedes ajapikku hukkamõist vähenes. Kõike mõista ei ole võibolla võimalik, kui ei ole ise kunagi tundnud täielikku elujanu puudumist, pidevat depressiooni, vabaduse puudumist jm. Raamatus kirjeldatud lugu on inimlik ja paneb paratamatult mõtlema emaarmastuse olulisusele.

17.7.18

Pille Marmor "Valge kuuking"

Valget Kuukinga peetakse lilleriigi üheks jumalannaks, kes kannab endaga kaasas armastuse ja puhtuse energiat aga ta võib olla ka salakaval jääkuninganna. Seega võib ainuüksi pealkirja järgi arvata, et tegemist ehk armastusromaaniga.
Hotelli sviidis saavad kokku kaks võhivõõrast inimest, kes on juhtumisi mõlemad broneerinud sellesama numbritoa ja plaanivad siin veeta 5 nädalat. Sara on seotud abielulahutuse kokkuleppega, mis sunnib teda terve kuu elama just nimelt selles toas ja ühtlasi peab ta ka hoiduma igasugusest intiimsemat laadi suhtlusest. Vastasel juhul kaotab ta nelikümmend üheksa miljonit naela. Matthew on valinud selle toa rõdu pärast ja ei taha samuti loobuda. Kuna sviidis on kaks magamistuba, siis otsustavad nad selle kuu siiski mõlemad samas veeta. Tasapisi hargneb Sara ja tema eksabikaasa Georgi lugu, ka abivalmi ja toetava Matthew elu pole alati olnud südamevalust vaba. Kas ja kuidas probleemid lahenevad selgub nagu ikka raamatu lõpulehekülgedel.
"Armsad lugejad, ma soovin väga, et Valge kuuking"suudaks teie sisse punuda maailma, mis loob meloodia, süütab usu ja lootuse, et need sõnad pole pelgalt klišee, vaid hoiavad endas elu tõelist olemust ja ilu." Pille Marmor
„Valge kuuking” saavutas Pilgrimi kirjanduskonkursil Bestseller 2017. a II koha.
Pilgrim, 2018

3.7.18

Martin Kukk „Röövitud pioneeri juhtum. Krolli teine juurdlus“

„Röövitud pioneeri juhtum” on järg raamatule „Reeturlik metsavend”. Ka peategelane, riikliku julgeoleku uurija Endel Kroll, on mõlemas raamatus sama. Tegu on küll kahe täiesti erineva looga, ega eelda eelmise osa lugemist. 

Tegevus toimub 1959. alguse Eestis. Uurija Krolli ülesanne on selgitada välja natsionalistliku grupeeringu liikmed, kes maalivad tänavatele Eesti Vabariigi sümboleid ja levitavad nõukogudevastaseid lendlehti. Selleks saadetakse ta Kose-Lükati pioneerilaagrisse vanempioneerijuhiks. Nagu tollele ajale omane, pidi kogu aeg kartma ja kahtlustama, kas keegi on just see, kellena ta end esitleb. Kokku saab sellest üks ajaloolise taustaga krimilugu, mille puhul on raske otsustada, mis on olulisim – krimiloole omane põnevus, nõukogude ajale omase olustiku ja õhustiku suurepärane edasiandmine või hoopis lugu eestimeelsuse alalhoidmisest sellel keerulisel ajal. 

Peab tunnistama, et kuigi lugu ise oli huvitav, ei olnud raamat minu jaoks sama ladus ja hästi loetav kui eelmine. Laused tundusid keeruliselt konstrueeritud, täis arvukaid liitsõnu, lauselaiendeid jne. Ühesõnaga sugugi mitte suupärased. Eks need tolleaegsed nimetused olidki väga pikad ja ebasuupärased (nt. Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu Ehitusmaterjalide Tööstuse Valitsus) ning kasutati ohtralt lühendeid (NKVD, VTK, ÜLKNÜ, ENSV, KGB, NLKP jne jne). 

Kohati tundusid ka dialoogid natuke ebarealistlikud ja liiga seletavad. Ilmselt on seda tarvis noorema lugeja jaoks, et tausta ja tolle aja arusaamu paremini selgitada. Nagu seda, kes on kangelaspioneerid, mismoodi tegutses KGB jne. Kõik see saast, mis nõukogude ajal elanutele on maast madalast pealuu sisse tambitud.

14.6.18

Annika Lõhmus „Passist reispassini: käsiraamat”

Suvi on teadagi reisimise ja rändamise kõrgaeg. Eks ole meist mõnedki vaevanud enne reisile minekut pead, et mis, kus ja kuidas. Eesti Filharmoonia Kammerkooris üle 15 aasta laulnud Annika Lõhmus on kaante vahele pannud hulgaliselt reisinippe ja näpunäiteid tavareisijale. Lahedas stiilis kirjutatud raamat annab juhiseid alates puhkuse planeerimisest, käsitleb asjaajamist, reisidokumente, reisiks ettevalmistusi (näiteks kohvri pakkimine), lendamist, majutust jne. Ära ei ole unustatud ka kojujääjaid, kellele tuleb enda äraolekuks juhtnööre jagada. Lisaks asjalikule infole on autor peatükkide vahele pikkinud absurdseid ja naljakaid lugusid elust enesest... . „Toanaabri norskamise korral on soovitatud proovida kuuldavale tuua veidraid hääli (keelega või huultega naksutamine näiteks), see pidavat mõjuma nii, et inimene lõpetab norskamise. Paraku ei pruugi see alati soovitud tulemust anda. Kahel Fila kammerkoori meeslauljal juhtunud ükskord nii, et mees, kes alati norskas, ärkas öösel millegi peale, avas silmad ning nägi, kuidas naaber istub tikksirgelt oma voodis, vahib teda vihase näoga ning muudkui naksutab huultega. Mõnda aega neid pingutusi jälginud, naksutas ärganud kaaslane talle vastu, keeras teisele küljele ja norskas edasi.”

Väikeseks vahepalaks on raamatusse lisatud fotod autori reisidest.

Lugesin seda nö käsiraamatut just vahetult enne reisile minekut ja kuigi olen ennegi reisinud, sain sealt ometi nii mõnegi hea näpunäite. Mõnusalt väikeses formaadis raamatuke on igale reisihuvilisele inimesele sobilik meelelahutaja ja nõuandja.

6.6.18

Vahur Sepp „Karu. Eesti looduslood”


https://www.rahvaraamat.ee/images/products/001/033/079/thumbnails/big/b8e43bfde14483b1bdb6c5a19d7dd1ff602322e3/karu-eesti-looduslood.jpg
Väga tore raamat nii noorematele kui ka vanematele. Raamatu autor on Eesti loodusega väga hästi kursis. Meeldib, et ei ole kirjeldatud ainult fakte, vaid välja on toodud ka erinevaid tõestisündinud juhtumisi, kus karud ja inimesed on kokku saanud ja nii mõnigi seik pani muigama. Lisaks on raamatus rohkesti vahvaid fotosid karudest.
Eestis on üsna palju karusid (umbes 650 karu) ja nad on kindlasti väärt seda, et me neist rohkem teaksime. Raamatust saab teada karude pulmadest, poegimisest, talvitumisest, toidust, omavahelisest konkureerimisest ja muidugi ka nende suhetest inimestega. Karude ainsad vaenlased on inimesed. „Hull aeg kõigile metsaasukatele on uusaasta öö. Aastavahetuse paugutamise ja tulemöllu peale antakse jalgadele valu. Oled sa nirk või põder, aga kujutletava katastroofi eest tuleb põgeneda. Paljud karudki hülgavad magamisaseme. 1. jaanuaril võib metsateedel näha hulgaliselt põgenevate metsloomade jälgi. Ei taha uskuda, et meie, inimesed, kunagi nii targaks saame, et lõpetame mõttetu paanika külvamise teiste Maad asustavate liikide hulgas.”
Kui peaks tekkima au karuga kohtuda, siis usun, et kardaksin teda vähem kui enne selle raamatu läbi lugemist ja arvatavasti meenuks, mida sellisel puhul ette võtta.

31.5.18

Andra Teede "Pikad mehed, pikad elud"

Andra Teede on eesti luuletaja, dramaturg, ajakirjanik, kriitik. Hetkel kirjutab Teede lisaks muudele töödele stsenaariumit ka teleseriaalile “Õnne 13”.

Veidi aega enne luuleraamatu “Pikad mehed, pikad elud” ilmumist olin sattunud kuulama taskuhäälingut, kus Andra Teede osales. Ma ei olnud tema luuletusi varem lugenud, kuid kui raamat raamatukogusse jõudis, siis loomulikult vaatasin sisse. Kuigi raamatukoguhoidjal vaevalt sobib nii öelda, siis ma ei ole väga suur luulelugeja, kuid seda raamatut sirvides midagi köitis. Ilmselt oli tegu sellega, et autor on minuga üsna üheealine, seega oli huvitav piiluda teistsuguse eluga naisterahva mõtetesse… Ei saa just öelda, et oleksin end kõigega samastanud, kuid nii mõnigi mõte tekitas siiski äratundmise. Igatahes mina sain “julgust” juurde teinekordki käsi mõne luuleraamatu järgi sirutada.


Luuleraamat ilmus sarjas “Jumalikud ilmutused”

24.5.18

Jaak Urmet. Diskursus

Jaak Urmet (s. 1979) portreteerib vanemate põlvkondade kirjanikke – Ralf Parve, Enn Vetemaa, Andres Ehin, Sass Suuman, Johnny B. Isotamm jt – ning keskseid kujusid eakaaslaste hulgast – Jürgen Rooste, Contra. Eraldi püüab ta sõnadesse tabada õppejõu, luuletaja ja kirjandusteadlase Toomas Liivi isiksust. Tallinna noorte kirjanike ja Peda eesti filoloogia üliõpilaste tegemistest aastatel 1998–1999 annab aimu autori tollal peetud päevaraamat, millest on ära toodud mahukas valik katkendeid.

See pole kuiv ülevaade kirjanike eluloost, vaid isiklike kokkupuudete najal kirja pandud mälestused.

Ilmub sarjas „Kirjanikud omavahel“. See on raamatusari, milles kümme eesti kirjanikku kirjeldavad olnud ja olevat kirjanduselu loojate omavaheliste suhete kaudu. See on sari andekatest ja omanäolistest Eesti inimestest. Huvitavad isiksused, kes on aegade jooksul omavahel põrkunud, armastanud, vihanud ja leppinud. Erakud ja suhtlejad, riigimehed ja katlakütjad, loojad ja nende muusad, kostitajad ja külalised, aga kõik ka kirjanikud, kelle sõna kõlab luules ja proosas.

18.5.18

David Foenkinos "Henri Picki müsteerium"

Henri Pick oli pitsameister ja nüüdseks juba surnud, kuid ühel päeval selgub, et ta on kirjutanud raamatu, kuigi keegi, kaasaarvatud pereliikmed, polnud kunagi näinud Henrit üldse midagi kirjutamas, isegi mitte lugemas. Aga käsikirjal seisab tema nimi ja raamatust saab menuk, ning inimeste elud hakkavad muutuma…
 „Henri Picki müsteerium“ peaks südame soojaks tegema kõikidel raamatukoguhoidjatel, sest raamatus on selle elukutse esindajat kujutatud kui väga pühendunud ja suure südamega inimest. Henri Picki käsikiri leitaksegi ühest raamatukogust, kuhu on kokku kogutud käsikirjad, mida pole kunagi avaldatud.  
Kas pitsameister tegelikult selle raamatu kirjutas, selgub lõpus ka, kuid sellel teekonnal on mitu tegelast jõudnud selgusele kas oma minevikus või olevikus ja nii mõnelegi terendab hoopis uus algus.


Raamatu on välja andnud kirjastus Tänapäev 2017.a

11.5.18

Heili Reinart "Õrnad ja tugevad. Unustatud ja unustamatud naised Eesti ajaloost"

Raamat tutvustab 35 lühemat elulugu Eestiga seotud naistest, kes siin sündinud, kasvanud, elanud või surnud. Kogumikus on ajaloolisi naisi erinevalt elualadelt, erinevatest rahvustest ja ajastutest,  on draamat, traagilisi, uskumatuid ja imetlusväärseid lugusid ning lugusid, mis põimitud rahvapärimusega. Need naised on olnud ambitsioonikad või hoopis tagasihoidlikud, ajastu ohvrid või ühiskonnaelus aktiivsed kaasarääkijad, õnnetutes-õnnelikes armusuhetes, kõrgetasemelised näitlejad, lauljad, lendurid, õpetajad, emad, abikaasad, armukesed ning sõbrad. Nii mõnedki elulood on laiemale üldsusele juba tuntud, nagu Maria Laidoneri, Miliza Korjuse, Siima Škopi, Käbi Laretei jt, kuid on hulganisti nö avastamata pärleid.
Raamatusse on valitud ka üks Rakverest pärit ajalooliline isik: Erika Viirsalu (sünd Erika Eugenie Veidenbaum 28.jaan 1909 Rakveres), kes oli Eesti Ringhäälingu esimene naisdiktor raadios.
Sobib hästi lugemist armastavale emale või vanaemale emadepäeva kingituseks!

8.5.18

Ruth Hogan "Kaotatud asjade hoidja" ja Sofia Lundberg "Punane aadressiraamat"

Eesti Raamat alustas uue sarjaga „Tõlkes leitud”. Mõlemad seni ilmunud raamatud olid huvitavad, tundub, et on algus ühele toredale sarjale. 

Anthony Peardew on Kaotatud Asjade Hoidja. Mees kaotas nelikümmend aastat tagasi mälestuseseme, mille oli tema hoolde usaldanud ta armastatud mõrsja. Naine suri ootamatult samal päeval. Leinav Anthony hakkas lohutust otsima kaotsi läinud – inimeste poolt käest pillatud, kogemata valesse kohta pandud või maha unustatud – asju päästes ja nende kohta lugusid kirjutades. Nüüd, olles oma elus lõpusirgele jõudnud, hakkab Anthony muretsema, et pole suutnud oma ülesannet täita ja asju nende omanikega uuesti kokku viia. Ta pärandab oma koos kõigi selles peituvate aaretega, rahutu kummitus kaasa arvatud, oma mitte midagi aimavale assistendile Laurale, tehes naisele ülesandeks oma pooleli jäänud töö jätkamise.
Traumeerivast lahutusest toibuv Laura on samuti mingil moel üks Anthony kaotatud asjadest. Kui üksildane naine suurde majja kolib, leiab ta ootamatult uue sõbra naabrite atsakas tütres, kelle nimi on Sunshine ja huviobjekti maja robustses Freddy nimelises aednikus. Tumedad pilved hakkavad ta ümber hajuma ja Laura asub koos oma uute kaaslastega täitma Anthony viimast soovi: kaotatud asju nende omanikega taas kokku viima. Kunagi ammu leidis Eunice Londoni tänavalt ehteasja ja on seda sellest ajast saadik alles hoidnud. Nüüd, mil tema enda aeg hakkab otsa saama, kaotas naine omakorda endale kalli eseme – ja on sunnitud tänu sellele saatuse traagilisele keerdkäigule murdma kunagi kallile inimesele antud lubadust.
Laura, kellest on saanud Kaotatud Asjade Hoidja, hoiab enda käes nii Anthony kui Eunice’i lunastuse võtit. Aga kas ta suudab minevikusaladused lahendada ja luua seosed, mis aitavad kummitustel viimaks rahu leida?
Nõiduslik, nutikas ja liigutav lugu lõpututest võimalustest ja rõõmuküllastest avastustest räägib enda kaotamisest ja leidmisest, antud ja täitmata jäänud lubadustest, olulistest asjadest ja lubadustest meie elus ja ootamatutest sidemetest, mis meid kõiki omavahel seovad. See on raamat armastusest, kaotusest, sõprusest ja lojaalsusest.


Inimese ellu mahub nii palju armastust, õnne ja kurbust. Kui me ainult võtaksime endale aega, et kuulata.

Dorisel on 1928. aastast saadik olnud üks ja seesama aadressiraamat. Seal on kirjas kõik inimesed, kellega ta oma elus on kohtunud. Nüüd elab ta üksinda Stockholmis ühes Bastugatani korteris. Aadressiraamatus on enamik nimesid maha kriipsutatud, surnud, ning Dorise elus on ainsaks vahelduseks hooldustöötaja külaskäigud ja vestlused teisel pool Atlandi ookeani elava õetütre tütre Jennyga.
Ühel päeval hakkab Doris aadressiraamatus olevatest sõpradest kirjutama. Et Jenny, kes ainsana teda mäletama jääb, päriks ka tema jutustused.
„Punane aadressiraamat” on haarav lugu, mis kirjeldab suure kaasaelamisega elukogemust, mida üks vanem inimene endas kannab. See hõlmab ühte tervet elu ning viib lugeja kaasa reisile möödunud aegade Pariisi, New Yorki ja Stockholmi.
Sofia Lundberg (1974) on kirjanik ja toimetaja, ta elab Stockholmis oma pojaga. „Punane aadressiraamat” on tema debüütromaan, raamatu tõlkeõigused on müüdud 27 riigile kõikjal maailmas.

24.4.18

Jaan Aru „Ajust ja arust”

Raamatu autor on Tartu Ülikooli ajuteadlane ja psühholoog. Mulle jättis raamat hea mulje ning sain üht teist uut aju kohta teada. Meeldis, et pakutud on erinevaid teooriaid ja autor ei ütle, et see on lõplik tõde, vaid vastupidi, on avatud võimalusele, et aja möödudes võidakse kõik variandid ümber lükata ja tuleb välja midagi hoopis uut. Aju on väga keeruline mehhanism oma saja miljoni närvirakuga ja omavaheliste ülipisikeste ühendustega ning aju jäädakse veel pikaks ajaks uurima.

Raamatus on käsitletud teadvuse teemat ja lahatakse küsimust, kas teadvus (meie vaimne olemus) on seotud ajuga või on midagi täiesti eraldiseisvat. Hetkel usub teadus pigem esimest varianti. Hetkel on veel puudu ka ühine definitsioon teadvusele, millega kõik teadlased nõus oleksid.
Põnev oli lugeda ka aju arengut ja laste mõttemaailma. Tuleb arvestada, et lapsed ei mõtle samamoodi nagu meie. Mulle tundub, et paraku paljud täiskasvanud ei ole sellest teadlikud.
Autor edastab ka tehisintellekti arenguid. „Tehismõistuse ja inimese võrdluses selgub natuke üllataval kombel, et meie, inimeste intelligents ei peitu kõrgetes intellektuaalse sisuga toimingutes nagu malemäng, vaid hoopis näiliselt lihtsates ja igapäevastes toimingutes nagu nägemine või kaaslastega vestlemine. Need on tegevused, mis toimuvad peaaegu automaatselt, kuid nende aluseks on tohutult palju õppimist.
Raamatu teises pooles oli ka mõningaid praktilisi nõuandeid, kuidas piiratud aju ressurssi efektiivselt kasutada ja seda mitte mõttetult kulutada. Tänapäeval on väga palju rööprähklemist ja fakt on see, et ajule on see suur pinge ja väsitab ta ruttu ära. Lisaks on meil on väga palju kiusatusi sotsiaalmeedia külastamise ja uudiste lugemise näol. Sellest jääb kiiresti sõltuvusse, kuna ajule meeldib uudsus ja see tekitab mõnutunnet. „Nutiseadmest või veebilehitsejast pärit pidev ja vahetu uudsus programmeerib aju otsima seda kõikjalt samamoodi, nagu narkomaani aju on programmeeritud meelemürgi leidmisele.”
Väga põnev oli ka magamise ja unenägude osa. Kindel on see, et uni on ülioluline ning autor annab tervisliku une harrastamiseks ka näpunäiteid, mida vajadusel järgida.

Raamatut oli nauditav lugeda. Ajust võib väga teaduslikult kirjutada, kuid see raamat ei ole väga akadeemiline. Kirjutatud on see vaimukas stiilis ning lisatud on erinevaid näiteid ja ma ei saa märkimata jätta, et illustratsioonid on väga toredad ja püüdsid pilku.   

23.4.18

Kersti Kivirüüt "Tuulte linn"

Noor ajakirjandustudeng Anneliis on Euroopa Noorte programmi kaudu vabatahtlikuks Aserbaidžaanis Bakuus. Ta aitab ühes kohalikus haiglas sisse seada laste mängutuba. Vaba aega veedab Anneliis sageli kohaliku noormehe Rufati seltsis, kellega ta tutvus Saksamaal noortevahetuses. Ühel päeval tuuakse haiglasse raskes seisus põletushaavadega poisike Orhan, kelle peal on läbi viidud, mingi imelik riitus, ning kes ei ole võimeline sõnagi rääkima. Laps on millegipärast väga oluline naftafirma Kvasiroili juhtkonnale. Nad üritavad igal moel Orhani haiglast kätte saada. Kohalikus politseis töötav Rufati sugulane Tale palub  Anneliisil ja Rufatil toimetada poisike turvalisse kohta, kuna politsei ei suuda tema julgeolekut enam tagada.  Nende esmane plaan, aga kukub läbi ning kannatada saab seetõttu ka Anneliisi töökaaslane Fazilya. Ent õnneks leiavad nad endale ootamatu liitlase, kelle toel loodavad noored Orhani kaugele Khinaligi viia. Romaani on huvitavalt põimitud nii ajalugu, tänapäev kui iidne skandinaavia müüt Odinist. 
Autorilt on ilmunud mitmed raamatud noortele: "Kaku kabel ja teisi tondijutte", "Okultismiklubi", "Okultimismiklubi 2. Inglitel puudub huumorimeel" ning täiskasvanutele veel ka ajalooline  romaan "Mäng mõisa peale".

17.4.18

Toomas Valter Huik "Katkenud lapsepõlv"

Toomas-Valter Huik kolis Rakverre üheaastasena, 1932.aastal, kui tema isa, kirurg Valter Huik, sai Vene tänaval asunud vastvalminud linnahaigla juhataja koha. Käbi ei kuku kännust kaugele- juba viiesena ajalehti lugeva ja igale poole kaasa võtmise tõttu kiirelt areneva poisikese mälestusi saame nüüd lausa raamatust lugeda.
Võsul suvitamas käies satuti peale, kui piirivalve mootorpaat salapiiritusevedajate oma taga ajas.
Rakvere Saksa Gümnaasiumi heategevuslikul koolipeol tehti 1939.aastal Hitleri propagandat, koolipoisid laulsid ja igal võimalikul juhul kargasid heil-tervitusega püsti. Ka Rakveres tõstis pead esialgu illegaalne Eestimaa Kommunistlik Partei ja propaganda tulemusel pääses viimastel vabadel Riigikogu valimistel Rakvere ringkonnast 1940.aastal volikokku tundmatu Tallinna laevalossija Voldemar Jaanus. Välja jäi näiteks linnapea Aviksoo. „Mina mäletan Heinrich Aviksood kui reibast rõõmsameelset vanahärrat. Kevadeti ja sügiseti nägin teda mõnikord linna vahel jalgratast sõtkumas, kaabu peas, tume ülikond seljas, parem püksisäär alt klambriga kinni ja vihmamantlikomps igaks juhuks pakiraamil. Just tema eestvõttel, nagu Virumaa Teatajas kirjutati, oli Rakvere tähtsamate tänavate munakivise sõidutee kummassegi serva rajatud kitsas asfaltriba ratturite tarbeks.”
16.juunil 1940 oli Nõukogude valitsus esitanud Eesti valitsusele nõudmisi, mille täitmiseks ületasid juba 17.juuni hommikul Punaarmee üksused eesti piiri. 18.juuni hommikul liikus läbi Rakvere soomusmasinate lõputu kolonn, võeti üle Kaitseliidu Viru maleva hoone Pikk tänav 15 ja hotell Du Nord Pikk tänav 2, linnas rõkkas rivikorras marssivate punaväelaste laul. Rahvaaias korraldati valitsusevastane miiting ja kohalikud punased proovisid punalippu heisata.
Uus riigivõim käskis koolis käia elukohale lähemal ja nii pidi Toomas Tartu tänava 2.algkoolist kolmandasse klassi minema Tööstuse tänava 1.algkooli. Huvitav on ülevaade õpilaste ja õpetajate kohanemisest nõukogude korraga. Küüditamine, pommivarjendites istumine, langenud vedelemas lahingupaikades, hirm, mis lapsed lapsepõlvest ilma jättis.
Kohtumised Konstantin Pätsiga Tallinnas, Otto Strandmaniga Rakveres, vene kirjaniku Vsevolod Višnevskiga Kloodi mõisas sõjapaos olles, Saksa ohvitseridega 1944.aastal Laatre lennuväebaasis, kui poisikesed salaja end sõjaväkke pakkumas käisid. Kui Rakverest sakslaste taganemislahingutes jälle pommitamislaine üle käis, sai tabamuse ka Toomase kodu Posti tänav 4a ja perekond jätkas oma elu juba Tallinnas.
Kokkuvõttes üks ladus raamat: ninatarga poisi seiklused ja tähelepanekud on leebe mõistvusega vormistatud hiljem tõlgina töötanud autori poolt ajastu kroonikaks.