Otse põhisisu juurde

Postitused

Amy Harmon "Kus uitavad kadunud"

  Varasemalt loetud  Amy Harmoni romaan "Mida tuul teab", meeldis mulle ajas rändamise teema omapärase käsitlemise tõttu väga, seega oli tema järgmine eesti keeles ilmunud raamat kohe ka minu "ootelistis".  Esikaane kujundus andis aimu, et tegevus toimub Ameerikas ning raamatut kätte võttes, kerkis mälusoppidest  esile katkeid nii mõnestki  vesternifilmist, kus taoliste hoburakenditega mööda olematuid teid ringi logistati.  Raamat annab elavalt edasi, missuguseid raskuseid asunikel tuli ületada, et jõuda Ameerika sisemaad pidi kulgenud Oregoni rada mööda Portlandi. Selleks tuli läbida umbkaudu 2000 miili väga keerulisel maastikul, ületada mitmeid kordi jõgesid, läbida vaenulike indiaanlaste alasid, liguneda vihma käes ja kõrbeda põrgupalavas päikeses, hakkama saada vähese toidu ja veega, võidelda haiguste ja kohutava väsimusega. Ometigi võtsid paljud perekonnad selle ränkraske teekonna ette, viljakamate põllumaade ja parema elu lootuses, nende paljude hulgas raamatu

Jan Weiler "Kühnil on tegemist"

Nordic noir on viimastel aastatel olnud lugejate hinnatuim lugemisvara. Sellised nimed nagu Henning Mankell, Stieg Larsson, Camilla Läckberg, Jussi Adler-Olsen ei vaja tutvustamist. Kuigi Skandinaavia maade sünged müsteeriumid ja mõrvalood naudivad teenitud populaarsust, on palju teisigi krimikirjanikke, kelle raamatuid tasub lugeda. Kuuba, Šveitsi, Soome, Saksa, Itaalia – nende riikide kirjanikud võivad heas mõttes üllatada ja teie poolehoiu võita.  Saksa krimikirjanikest on meie lugejatele tuttavamad Nele Neuhaus oma Bodensteini ja Kirchhoffi lugude sarjaga ning Ingrid Noll, kelle neli romaani on ilmunud “Mirabilia” sarjas. Nüüd on Eve Sooneste võtnud tõlkida vaimuka ja hea huumorisoonega saksa kirjaniku Jan Weileri politseiinspektor Martin Kühni sarja. Kolmest raamatust kaks on eesti keelde juba tõlgitud, neist esimene, “Kühnil on tegemist”, raamatukogus olemas ja teine, “Kühnil on pahandus”, kohe saabumas.   Martin Kühn on 44-aastane, 1.96 pikk, väga sümpaatne politseikomissar ja m

Pat Conroy „Tõusude ja mõõnade prints“

 Mõnes tõlkes ka kui „Loodete prints“ ilmus esmakordselt 1986. aastal ja Eestis 1998. aastal. Selle põhjal tehti 1991.a ka film „Elu tõusuvetel“, mille peaosades Nick Nolte ja Barbra Streisand. Nüüd, rohkem kui kolmkümmend aastat hiljem, võiks seda suurepärast romaani jälle meelde tuletada, seda enam, et peale on kasvanud uus põlvkond lugejaid. Kuna lugesin vahetult enne seda „Kus laulavad langustid“, siis paratamatult sai tõmmata paralleele (sõjajärgne aeg Lõuna-Carolinas, kasvamine vägivaldse isaga peres hoovuste ja luhtade keskel, sügav kiindumus oma kodupaiga vastu, kaunid looduskirjeldused, luuletajast õde jms), ainult et Conroy oli minu jaoks kordades parem. „Suurepärane romaan ameerika perekonnast. Autor vaatleb, kuidas minevik, läbielatu ja vanemate loodud perekondlik atmosfäär laste elu mõjutab. Romaanist käivad läbi meie sajandi teemad II maailmasõjast ja Vietnami sõjast kuni tänapäevaste boheemlaste jiuya lesbide eluni.“ (SL, 1999) Lugu saab alguse sellest, et endine t

Annie Ward "Valetajate klubi"

  Natalie töötab ametnikuna ühes erakoolis, kus jõukatest ja kuulsatest peredest pärit lapsed peavad ellu viima oma vanemate ambitsioone. Üheks „tööriistaks“ täiuslikkuse suunas on kooli seksikas jalgpallitreener Nick, kelle töö kõrgete sportlikke tulemuste saavutamise nimel on hinnatud nii tüdrukute kui nende emade silmis. Kohalik koogiimpeeriumi valitseja Brook on ise Nickist sisse võetud ja püüab oma õnnetut abielu sellega kuidagi kompenseerida. Kinnisvaramaakler Asha tütar on koos Brooki tütrega väikeset peale koos jalgpalli mänginud ja jõudnud nüüd tasemele, mis võimaldaks tal kandideerida mainekasse kooli, kuhu pürgib ka Brooki tütar. Meelehärmi valmistab ka Nicki huvi noorukese Natalie vastu, kelle jaoks on mehe tähelepanu lausa kõikide unistuste täitumine. Ometi hakkab tüdrukutega midagi väga valesti minema ja ka Natalie avastab, et mees polegi nii prints valgel hobusel, nagu algul tundus. Ja ühel hetkel leiab ta ennast kooli võimla juurest, riided verised ja käes Nicki lip

Aidi Vallik "Tädi Klaara maja"

Aidi Valliku “Tädi Klaara maja” on minu jaoks oma jaburuses üks köitvamaid luuleraamatuid, mida võiks nautida ühtviisi nii suured kui väikesed jaburduste sõbrad. Aidi Vallik ise on oma blogis öelnud: “Ohh. Selle asemel on saabunud taas mingi totruste nautimise ajajärk. Et kirjutaks “Tädi Klaara maja” jutte, mida kunagi ei julgeks trükki lasta, sest need on juba tõepoolest ning ilmselgelt absoluutselt jaburad. “ Õnneks on Tädi Klaara siiski kaante vahele jõudnud ning meil kõigil on võimalus näha kuidas ühe õige nõia päevaplaan kulgeb ning mida teeb Tädi Klaara siis, kui kaob tema kübar. On ju teada tõde, et ilma kübarata ei saa üks õige nõid oma tööd teha. Kui kohtad tädi Klaarat Kui sa metsas käies satud nägema üht tädi, kel on kõrge kübar peas, mil kaunistuseks käbi, kel on süli rohtu täis või oksi või siis lilli, korvis kuhi võõraid seeni, puhub pajupilli, ära sa siis ehmata ja kohe plehku pane! Ega sa ju ole mingi mudilane, kes v

Heelia Sillamaa "AMMUU"

Kui ausalt üles tunnistada, võtsin raamatu ette väikese eelarvamusega: kas tõesti on võimalik huvitavalt  kirjutada sellest, kuidas lühikest aega koos olnud paar saab ootamatult teada, et neile on sündimas ühine laps? Aga raamat oli tõesti ladus lugemine – Heelia Sillamaal on osanud raamatu kirjutada ühtaegu humoorikalt ja enesekriitiliselt. Ja käsitletavad teemadki on paljudele lugejatele tuttavad: oma elu ja tuleviku planeerimine, mis ei taha sugugi minna nii, nagu meie oleme seda ette kujutanud; lapse saamise võlud ja valud; oma kodu loomise edusammud ja altminekud; edukultus ja vaimne tasakaal. Ja tegelikult müts maha Heelia ja Peebu ees – palju asju võib värskes suhtes lapsevanema rolli astudes viltu minna ning vähesed suudavad oma suhte nimel pingutada nii, et lõpuks kõik hästi läheb. Ma olen viimased kuud pea igal hommikul ärganud mõttega, kas see kõik siin on ikka päris, mul on raske leppida faktiga, et minu detailideni paika pandud elust on saanud üks kentsakas eksperime

Heikki Aalto-Alanen "Armastan sinus inimest: Aino ja Alvar Aalto lugu"

 Alvar Aalto nimi on tuntud paljudele eestlastele – ta oli silmapaistev Soome arhitekt, kelle panus modernismi oli märkimisväärne. Aalto disainitud mööbel (näiteks kolme jalaga Aalto taburet ja Paimio tool, mis on ka pildil) ning tema klaasikunst (näiteks Savoy vaas) on kuulsad üle maailma. Teenimatult vähem tuntud on aga Alvar Aalto abikaasa, Aino Marsio-Aalto. Teda küll mainitakse Alvar Aaltot puudutavates raamatutes ja artiklites, kuid tihti pole piisavalt tähtsustatud tema rolli Alvar Aalto loomingus. Aino Aalto oli ka ise arhitekt, kes kavandas eelkõige klaasesemeid, mööblit, valgusteid ja tekstiile. 1932. aastal kavandatud klaasisari Bölgeblick (pildil) võitis 1936. aasta Milano triennaalil kuldmedali. Raamatus „Armastan sinus inimest“ räägib Heikki  Aalto-Alanen perearhiivist pärit materjalide põhjal oma vanavanemate loo ning toob väärikalt esile ka Aino panuse ja rolli. Aino ja Alvar Aalto loos põimusid armastus, loovus ja töö. Antud raamat jutustabki suuresti läbi abikaasade