Lugemispäevik

Järjekordne muhekrimi rootsi autorilt Christoffer Holstilt. Kirjaniku esimesed raamatud on raamatukogus väga populaarseks osutunud ja ka minule on need meeldinud. “Hinnaline saak” on esimene osa uuest sarjast, kus peategelasteks õed Lina ja Louise. Nad on üksteise olemaolust teadlikuks saanud alles täiskasvanutena ja neil on päris suur vanusevahe. Sellele vaatamata on nad lähedased. Vadstena linnas kaob ootamatult teismeline tüdruk Frida ja mõne aja möödudes haihtub õhku ka tema eakaaslane Romina. Linal ja Louisel on parasjagu elus keerulised ajad, vanem õde Louise on ajakirjanikutöölt pensionile jäänud ning delikatessipoodi pidav Lina on pahuksis oma abikaasa Callega. Töiste ja eraeluliste asjaolude tõttu satuvad Vadstenasse ka stocholmlannadest õed ning loomulikult on neil tarvis välja nuputada, mis tüdrukutega juhtuda võis.   Lõpplahendust lugedes tekkis mõte küll, et kas juhuslikke asjaolude kokkulangemisi veidi liiga palju ei ole, aga ega raamat ei peagi ju täiesti tõepärane olema

Ajalooliste kriminaalromaanide sõpradel on põhjust rõõmustamiseks, sest Lille Roometsa raamat „Härjasoo hingevaras" viib lugeja 1905.aasta Lõuna-Eestisse, kus Ado Luuk töötab urjadniku ehk politseiametnikuna Abja vallas ning talle määratakse abiliseks Max Rawell.  Luuk, kes hea meelega pikki päevi jaoskonnas veedab, sest kodune käratsev lastekari käib talle närvidele, on uuest abilisest üsna häiritud, pidades abilist nolgiks, keda Luugi järgi nuhkima on saadetud. Lisaks on Rawell kaasa toonud koerakutsika, kellest jäljekoera koolitada plaanib. Tõsi küll, esialgu tekitab koer rohkem pahandust, kui temast kasu on. Tandemil tuleb kohe aga kuritegu lahendama hakata, sest keegi on ära varastanud mõisavalitseja tite. Peagi selgub, et see pole aga ainuke kadunud laps, sest naabervallast on kadunud ka kehvikute pere pesamuna. Ja kes on Härjasoo hingevaras? Seda saab teada raamatut lugedes.

  Lugu saab alguse Vasa linna suurest tulekahjust 1852.aastal, kus koos majadega kadus ka teenijatüdrukute töö. See sunnib soomerootsi tütarlast Bitti koos mõne kaaslasega ette võtma pikka, kurnavat ja ohtlikku teekonda Helsingisse. Kõik ei jõuagi pärale, kuid Bitt jõuab ja tunneb, et teda on seal juba oodatud. Valentinil tuli läbi käia sama kurnav teekond Krimmi sõtta ja tagasi, enne kui saab oma nooriku koju viia ja pere luua. Kooliharidust peeti seal peres au sees ja tuleviku pandiks. Vanem tütar Olgagi kannab edasi isa väärtusi. Tema suhe ja abielu Robertiga on ideaalne just vaimsel tasandil ja lööb õitsele ajal, mil nad koos esimest rahvaülikooli rajavad. Tegelikult ongi see suuresti just Olga lugu – isa eeskuju ja tema ootamatu valus kaotus, vastuoluline ja lühikeseks jäänud suhe abikaasa Roberiga, püüe oma tütart Karinit hariduse usku ja õigele teele pöörata. Pettumused, katsumused, õnnestumised läbi sajandivahetuse poliitiliste tõmbetuulte Soome iseseisvuse saavutamiseni. Kui

Väga südamlik ja armas raamat. Sentarõ töötab pagaritöökojas, kus ta valmistab jaapani armastatud maiust dorayakit. Dorayaki koosneb kahest pannkoogist, mille vahel on punastest ubadest keedetud kaste. Siit ka raamatu pealkiri – oamoos. See on nimelt väga tähtis, kui hea moos täidiseks pannakse. Sentarõle pakub oma abi moondunud sõrmedega eakas naine Tokue, kes teeb imehead oamoosi. Sentarõ algsest vastuseisust hoolimata asub naine tööle ja  kahe väga erineva inimese vahel sugeneb sõprus, mis pannakse proovile, kui naise minevikust paljastub sünge saladus. Durian Sukegawa on jaapani kirjanik, luuletaja ja laulja. Ta on üsna viljakas autor ja pälvinud oma teoste eest mitmeid auhindu. Eesti keeles seni ainsana ilmunud "Oamoos".  Raamat ilmunud Postimehe kirjastuses, 2024

Hiljuti oli mul võimalus käia Austrias matkareisil. Minu ootused olid kõrged, kuna lootsin viibida kaunitel alpiaasadel ja jalutada külakestes mäenõlvadel. Reisi elamuseks pidid saama gondliga mäkketõusud koos hingematvate vaadetega. Ootasin väga. Need, kes on Austrias või mujal Alpi riikides käinud teavad, millest ma räägin, kuid mis seos on sellel kirjeldusel mu raamatututvustusega? Ma nimelt otsisin enne reisi mõnda raamatut, mille oleks kirjutanud Austria kirjanik. Pisuke andmebaasis tuhnimine tõi minuni raamatu “Kogu elu”. Etteruttavalt võin öelda, et see raamat oli nagu kirss tordil ja täiendas meeldivalt minu tutvust Austria Alpidega. Mul oli tunne, nagu tunneksin ma juba selle asukoha iseloomu ja saladusi. Võib kahtlemata öelda, et raamatul on kaks peategelast: Andreas Egger ja Alpid. Egger sündis paar aastat enne 20. sajandi saabumist. Tema lapsepõlv ühes üksildases mägikülas oli raske. Noorukina keeras ta selja oma julmale kasuperele. Siiski oli raske talutöö kujundanud nooru

  Selline raamat! On see nüüd lasteraamat või naljalugu?  "Siili igatsus" on Toon Tellegeni inimlik ja mõtisklema panev lugu üksindusest ja sõpruse otsingutest. Seltsitu siil otsustab kutsuda külla kõik oma sõbrad, kuid kardab, et kohtumine võib muutuda kaoseks. Siil seisab dilemma ees: kas jääda üksi või riskida ootamatustega. Toon Tellegen on tunnustatud Hollandi kirjanik, kelle loomingut iseloomustab absurdimaiguline huumor ja sügavad eksistentsiaalsed küsimused. Tema teosed on võitnud mitmeid auhindu ja leidnud lugejaid üle kogu maailma. Tellegeni loomalood, mis said alguse tema lastele jutustatud unejuttudest, on armastatud nii täiskasvanute kui laste seas. “Siili igatsus” pakub liigutavat lugemist ning äratab mõtlema. Kõik, kes on kunagi oma mõtetes üksinda olnud, leiavad sellest raamatust tuttavaid olukordi. Augustikuu õhtud on mõnusalt sumedad, justkui loodud selle raamatu lugemiseks. Kirjastus Varrak, 2024

Käitumisteadlase ja Colorado Boulderi ülikooli ärikooli professori Peter McGraw raamatu puhul köitis juba pealkiri ning tekkis huvi, mida tähendab tähepanuväärne elu ning milliseid soovitusi selle loomiseks antakse. Esmapilgul tundus, et tegemist on järjekordse eneseabi õpikuga üksikutele ja vallalisetele, kuid lugedes selgus, et päris nii see siiski ei ole. Kui enamus vallalistele mõeldud raamatud keskenduvad partneri leidmise või olukorraga leppimise meetoditele, siis siin toob autor esile vallalise elu positiivsed aspektid. McGraw ütleb, et üksindus ei tähenda ainult üksiolemisega hakkama saamist, vaid sellega kaasnevat uskumatut vabadust ja lõpututuid võimalusi ning elu on alati rikkam kui oled ise selle kangelane. Raamat algab intrigeerivalt, autor kirjeldab oma poissmeesteõhtut, mille ta 34- aastaselt endale korraldas. Kõik oli nagu sel puhul kombeks: kutsutud olid sõbrad, kõlistati klaase, peeti kõnesid, kuid samas nendib autor, et tal ei olnud plaaniski mingit abielu sõlmida ni