Lehed

2.10.18

Anti Saar "Mina, Milda ja meister Michel"

Kirjanik Anti Saare ja illustraator Urmas Viigi lasteraamat ,,Mina, Milda ja meister Michel“ jutustab toreda loo sellest kuidas õde ja vend enda jaoks kuulsa Revalist pärit kunstniku avastasid.
Mattias ja Milda on kümne aastased kaksikud, kes vanemate reisi ajal elavad onu Teedu juures. Onu Teedu kodus ei ole arvutit, televiisorit ega lasteraamatuid. Lapsed ootavad unejuttu, kunstiajalugu õppival Teedul tuleb mõte rääkida lastele rahvusvaheliselt kuulsamast Eestist pärit kunstnikust Michel Sittowist (u 1469-1525).
1484. aastal lahkus 15. aastane Michel Revalist Bruggesse, linn asub praeguses Belgias. 
Raamatu teksti laiendavad mõnusalt laste küsimused. Kuidas ta Bruggesse läks? Võib olla läks ta lennukiga? Taksoga? Purjelaevaga?
Mööda maad või mööda merd, hobuste või laevaga, aga igatahes jõudis noor Michel kuulsa Brugge maalikunstniku Hans Memlingi töökotta. Memling oli tuntud ja hinnatud kunstnik, temalt oli palju õppida. Sel kaugel ajal tuli ise kivimeid jahvatada ja segada saadud pulbritest kokku erinevaid värve, pidi toonima pabereid, meisterdama pintsleid ja maalimiseks ette valmistama puutahvleid. Tol ajal enamasti maalitigi puutahvlitele. Michel polnud ametlikult arvel ei Memlingi õpipoisi, ega sellina, aga on kindlaks tehtud, et maalimises kujunes temast Memlingi peamine abimees.
1492. aastal sai Michel Kastiilia kuninganna Isabeli õukonnakunstnikuks. Ajaloolistest dokumentidest on teada, et Michel viibis järgemööda Toledos, Burgoses, Madridis, Saragossas ja nii edasi. Kuninganna Isabel oskas oma ustavat õuekunstnikku vääriliselt hinnata, määrates talle palga, mis oli suuruselt viies kogu õukonnas. Kui Michel teenis aastas viiskümmend tuhat maravediid, siis Christoph Kolumbus, kes umbes samal ajal uusi kaubateid avastama purjetas, sai kuninganna Isabelilt esimeseks reisiks üle nelja korra vähem raha.
Raamatus räägitakse ka sellest, et milliseid riideid kandsid mehed ja naised 15.-16. sajandil, kuidas reisiti, ametit valiti.
Saame teada kuidas Michel Sittow maalis Taani kuninga Christian II kihlusportree, et ta saaks abielluda Austria Isabelliga.
Raamatu lõpus on sõnastik, kus on tekstis nimetatud isikud, paigad ja mõisted. Samuti Michel Sittowi teosed lühikirjeldustega.
Urmas Viigi illustratsioonid on mitmekülgsed, kutsuvad kaasamõtlema, neile on lisatud teksti, antud lahendamiseks ülesandeid.

Igati põnev raamat!

28.9.18

Karl Adami "Metsasosinad"

Raamatu autor on loodushuviline noor mees, kes on maast madalast küll üksi ja küll koos oma vanaisaga uidanud mööda metsi. Ta on kuulanud ja nautinud kõike, mida meie rikkalikul loodusel pakkuda on nii hääles kui ka pildis. Vaatamata oma noorusele on ta juba üles astunud keskkonnasaates “Osoon” ning tema fotosid on avaldatud ajakirjas “National Geographic”.
Raamatus rändab autor läbi nelja aastaaja ja kirjeldab looduse muutumist üleminekul ühest aastaajast teise. Kirjeldab eluslooduse- lindude, loomade ja putukate tegemisi oma loomulikus elukeskkonnas. Tähtsa osa kirjeldustes hõlmavad metsa hääled ehk autori väljenduse kohaselt metsasosinad. Alati ei ole häälte allikaks elusolendid vaid ümbritsev floora- küll külma käes ägavad või praksuvad puud ning ka tuul ja vihm annavad helidesse oma osa. Kirjeldades lindude poolt tekitatud helisid on autor juurde lisanud ka hääletekitajate fotod. Selline fotode ja maaliliste-mõtlike kirjelduste sümbioos on väga meeldivalt kokku seotud ja paneb tööle endagi kujutlusvõime.
Üllatav on nii noore autori hea keelekasutus ja jutustamisoskus. See tekitab lootust, et Fred Jüssi ja Hendrik Relve järel on tulemas asjalik noor loodusvaatleja, kes kõike ümbritsevat ka nauditavalt edasi oskab anda.

“Soojust pole, rõskust aga küllaga. Pime, nii eemalehoidev vana metsatukk elab oma elu. Seal ei toimu erilist liiklemist ei suurel külluseajal ega ka kevadtuulte aegu, veel vähem hämaras. Ta on omapäi, täis nõiduslikkust. Eakate habesamblike joad käivad mööda veel eakamate okste radu. Nad näitavad end puhtas õhus. Nii puhas, kuigi tühi, on see õhk. Alati ei peagi kõike olema ja siis näedki seda vähest."

21.9.18

Tuomas Kyrö „Kõike head, toriseja!“

Raamatu peategelaseks on eakas soome mees, kes on eluaeg rasket tööd teinud, koos abikaasaga poja
üles kasvatanud ning nüüd, mil abikaasa juba hooldekodus elab, asjalikult endagi jäädavaks lahkumiseks valmistub. Lihtne ja väga praktilise meelega mees on iseendale järelehüüde kirjutanud, kirstu meisterdanud ning ülikonnagi valmis hankinud. Elus aga ei lähe asjad sugugi alati nii, nagu mõeldud või plaanitud ning nii satub Torisejagi ootamatutesse olukordadesse ja väga erineva maailmavaatega inimestega suhtlema. Kõige selle taustal on tal aga võimalus ka enda elule tagasi vaadata ning tal tuleb nentida, et kuigi vanasti oli taevas sinisem ja rohi rohelisem, on tänapäevalgi üht-teist põnevat pakkuda.
Suure osa raamatust moodustavadki vana mehe raudsest talupojaloogikast lähtuvad mõtisklused – muhedad ja mõtlemapanevad.
Paar näidet ka:
„Küll ajab hinge täis, kui oma poeg ei oska sugugi mõelda nii, nagu mõtlen mina. Kui palju lihtsam oleks maailm, kui kõik mõtleksid täpselt nii nagu mina. Kuigi, eks sellest need probleemid sünnivadki, et me arvame, nagu oleksid kõik teised samasugused nagu meie ise ja siis saame kurjaks, kui nad polegi.“

„Mingil ajal on iga laps raske juhtum, aga õhtuks, kui nad voodites nohisevad, on kõik jälle hästi. Või siis, kui nad on juba täisealisena külas käinud ja auto tagatuled paistavad ja neile võib veel natuke aega trepilt lehvitada, kuigi tead, et ega nad enam ei näe.“

„Kolehmaise perenaise rahvas elas oma rasked ajad üle nii, nagu elasime meiegi siin omal ajal. Kui kogu aeg on tööd ja mõtet, ei jää aega tühja mõtelda ja targutada. Aga seal võib juhtuda sama, mis meil. Elatustase tõuseb, hädatarvilikke töid jääb vähemaks, rahakott kasvab, niisama loba tuleb aga järjest juurde. Siis hakatakse käed rüpes aknast välja või peeglisse vahtima. Minnakse teiste ehitatud kohtadesse. Süüakse teiste valmistatud sööki. Ostetakse massinanid, selle asemel, et ise teistele meisterdada või kududa. Ja siis tulevad ka kõik need haigused, mis pole loodusele inimese poolt ette nähtud.
Ülekaal, upsakus, tepressioon ja laenud.“

14.9.18

Julie Hagen-Schwarz. Eesti esimene naiskunstnik = the first Estonian female artist : die erste Künstlerin Estlands

Tartu Kunstimuuseumi poolt välja antud nii kunsti-, eluloo- ja ajalooraamat üheskoos äratas mu tähelepanu mitte ainult huvitava pealkirja (teemaga), vaid ka kauni köite tõttu.
 
Kas te teadsite, kes oli Eesti esimene naiskunstnik? Kui ei, siis nüüd on võimalus temast lugeda ja tutvuda raamatu vahendusel tema loodud kunstiga.
 
Julie Hagen-Schwarz on meie kunstiajaloos ainukordne naiskunstnik. Kuna 19. sajandil Eestis tegutsenud naiste vastu on ikka huvi üles näidatud ja neist rohkem teada tahetud, siis Julie Hagen-Schwarzi käekäik pakub huvi mitte ainult kunstiajalooliselt, vaid ka ajaloolises mõttes laiemalt.
 
Raamatust saame aimu, millised võimalused olid 19. sajandil hariduse omandamisel sakslastest vähemuse hulka kuulunud naistel. Kuidas suhtuti naiste kunstiõpingutesse ja mida eeldati tolle aja tütarlastelt arvestades nende positsiooni.
 
Julie Hagen-Schwarzi loo muudabki erakordseks see, kuidas ta sai jagu ühiskondlikest, kultuurilistest ja poliitilistest takistustest oma kunstnikuteel. 19. sajandi alguses polnud naiste professionaliseerumine alanudki. Üleüldse oli kõrgete kunstidega tegelemine välistatud. Naiste lootust saada iseseisvaks kunstnikuks nähti luuluna.

Et natukenegi olusid mõista, annab raamat meile teada, et enne 1850. aastaid puudusid tüdrukutele ja naistele mõeldud professionaalsed joonistuskoolid. Joonistamist tuli õppida eraõpetajate käe all, kuid ainult mõned üksikud neist nõustusid naisi õpetama. 19. saj keskel toimus küll tüdrukute hariduses edasiminek, kuid siiki jäi koolisüsteemis kõrgeimaks võimaluseks guvernandi eksam, mida peeti ametlikult tunnustatud alternatiiviks abielule.
 
Julie Hagen-Schwarz oli niisiis naine, kelle anne otsis väljundit mitu põlvkonda varem, kui lubati naisi Kunstide Akadeemiasse, et saada professionaalseteks kunstnikeks. Siiski sai Julie Hagen-Schwarzist esimene Balti provintsidest pärit naine ja üleüldse teine naine Vene keisririigis, kes valiti Peterburi Kunstide Akadeemia liikmeks.
 
Tahaksin veel raamatut tutvustades öelda, et Julie Hagen-Schwarz maalis väga palju portreesid Tartu Ülikooli teadlastest. Mitmete tartlaste välimus on meile tuttav just tema loomingule. Üks nendest, kelle me tänu tema maalidele visuaalselt kõik ära tunneme, on Karl Ernst von Baer.
 
Hagen-Schwarzi loomingust on hästi teada Tartu Ülikooli kirikusse maalitud altarimaal “Kristus ristil”(1894).
 
Raamat pakub huvi kõigile, kes on huvitatud Eesti kultuuriloost. Raamatus on tekstid ka saksa ja inglise keeles.

Tartu 2018

13.9.18

Gertrud Talvik „Minu Lõuna-Aafrika vabariik. Katse-eksitusmeetod”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/001/018/537/thumbnails/big/756f5a3c722b93e61b8d7b39c47cf3f3e4cf6110/minu-l%C3%B5una-aafrika-vabariik-katse-eksitusmeetod.jpg
Olen küll reisinud ja elanud mõnda aega välisriikides, kuid põhiliselt ikkagi Euroopas ja seda Minu- sarja raamatut lugedes tekkis aeg-ajalt kahetsus, miks ma küll ei läinud kuhugi kaugemale eksootilisemasse kohta, kus oleks eredamaid mälestusi koguda saanud. Minu meelest on raamatu autor väga julge naisterahvas. Eriti arvestades seda, et üsna pikaks ajaks Lõuna-Aafrika Vabariiki elama ja õppima suundudes oli ta veel küllaltki noor (20-aastane). Samas tõsiasi on, et nooremad ongi tihtilugu julgemad ja ei mõtle veel palju erinevate võimalike ohtude peale või ei lase neist end liigselt segada. Väga huvitav oli lugeda autori kaasahaaravalt kirjeldatud kogemusi selles kauges riigis ning meeldis, et ta analüüsis ka palju LAV-s praegu asetleidvaid sündmusi ja nende seost riigi ajalooga. Näiteks on puudutatud teemasid nagu suur lõhe rikaste ja vaeste vahel, rassism, kaootilisus, vägivald, kuid samas on leitud ka palju positiivset LAV-s nagu loodus, inimeste sõbralikkus, paindlikkus. Igatahes raamatu autor Gertrud sai elukogemuse, mis teda palju muutis ja nüüd on ta valmis elu järgmisteks väljakutseteks.
Elanud peaaegu kuus aastat keset kõige mitmekülgsemat inimeste, kultuuride ja arvamuste kompotti, võin kindlalt öelda, et inimesi eristab kultuur ja haritus, mitte rass. Kahjuks oskab inimene hinnata vaid seda, mida näeb. Ja musta on liiga lihtne eristada valgest.

12.9.18

Mary Ann Shaffers ja Annie Barrows „Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts”


https://www.rahvaraamat.ee/images/products/001/036/583/thumbnails/big/8dcc57f2a92b18349889359bfd255907e4463730/guernsey-kirjandus-ja-kartulikoorepiruka-selts.jpgPean mainima, et enne raamatu lugemist ma lihtsalt vaatasin ja imetlesin raamatu kaane kujundust, eelkõige värvide kombinatsiooni ning hiljuti kuulsin, et see on silma jäänud ka teistele. Alguses tekitas raamatu lugemine kerget segadust, kuna see koosneb ainult kirjadest ning veidi võttis aega, et aru saada kes on kes. Väga kiiresti muutus kirjade lugemine hoopis nauditavaks. Kirja teel inimesed väljendavad end veidi teisiti ja tundub, et nad lähevad rohkem sügavuti ja isiklikumaks. Vajaka ei jää ka vaimukusest. Peategelaseks on kirjanik teise maailmasõja aegsest ja järgsest Londonist, kes on otsimas teemat oma järgmise raamatu jaoks. Tegevus hakkab hargnema kui ta satub juhuslikult kirjavahetusse Inglismaa Guernsey saarel elava mehega ja edasi juba sealsete teiste elanikega, kes kuuluvad Guernsey Kirjandus- Ja Kartulikoorepiruka Seltsi. Lõpuks tekib suur kogum erinevaid põnevaid karaktereid, kes edastavad oma kogemusi sõjaaegsest Guernsey saarest, mis oli natside poolt okupeeritud. Peale nauditava lugemiskogemuse sai üht-teist teada ka Suurbritannias asuva saare Guernsey ajaloo kohta. 

31.8.18

Sandra Heidov „Ema, kes armastas kaua magada”

Raamatu minategelane on õpetajana töötav Erika, kes soovib koolivaheajal aja maha võtta ja end lõpuks ometi korralikult välja magada. Reaalsus on see, et kõik siin elus ei lähe alati päris nii nagu soovid. Loo tegevus toimub nädala jooksul ja keskendub kahe lapse, ema ja isaga pere tegemistele. Pereringis tehakse ettevalmistusi tütre sünnipäevaks. Kõrvalepõikena on kirjeldatud õpetajatest kolleegide külaskäiku Erika juurde ja koolimajas toimuvat pisut veidra loomuga koolitust. Raamatu alguses leiab aset äpardus, mille tõttu saab tütre sünnipäevale kutse lasteaiakaaslane, kes sinna sugugi oodatud pole. Kohati häiris see, et soovimatu lapse sünnipäevale saabumise teemat on nii pikalt käsitletud. Ootasin, et pea terve loo vältel jutuks olnud sündmuse kulminatsiooniks peol tõepoolest midagi üllatavat juhtub, aga selles osas pidin pettuma. Tegelikult ei juhtunud. Kõlama jäi mõte, et hirmul on suured silmad ja lahendused tegelikkuses lihtsamad kui arvata oskame. Veidi imestama pani, et õpetajaametit pidav inimene pisut omamoodi poisis nii suurt probleemi nägi.

Mis mulle raamatu juures enim meeldis? Kindlasti ilus sõnakasutus, ladusalt kulgev tekst ja Sandra mõnusad ütlemised, mida ma uuesti ülegi lugesin.

„Lapsepõlveaastad olid justkui hunnik pusletükke, igaühelt vaatas vast tuttav muster, aga ma ei suutnud ega tahtnudki neist pilti kokku panna. Mõnus oli selles suures ja soojas kuhjas sobrada, võtta killuke ja lasta sel tagasi pudeneda, mõelda ajale, mil tahe ja tegu olid eraldamatud, mil üks läks teiseks üle, ja nii lõputult. Kuni ükskord saabus märkamatu lõpp. Nüüd käisid tahe ja tegu eraldi nagu kellaosutid ja kohtusid harva, palju harvemini kui kord tunnis.” 

Teadsin Sandrat juba väikese tüdrukuna ja olin meeldivalt üllatunud, et temalt raamat ilmus. Varasemalt olin tuttav Sandra kirjutatud toredate lastejuttudega. Kujutlesin raamatut lugedes Sandrat ennast emana, pere keskel ringi askeldamas. Küllap see jutt päriselu ei kopeeri, aga usutavasti on midagi elust enesest raamatu kaante vahele jõudnud.

Minu arvates on selle raamatu sihtgrupiks noored emmed, kes Sandra poolt kirjutatuga mõneti samastuksid. Ei meenu, et läbinisti pereteemalisi raamatuid nii väga ilmunud oleks. Sandrale soovin jõudu ja ainet kirjutamiseks. Salamisi loodan, et järgmisena saan lugeda tema kirjutatud lasteraamatut.

15.8.18

Elina Hirvonen "Kui aeg saab otsa"

Raamat algab stseeniga, kuidas Helsingi kesklinnas, ühelt maja katuselt, tulistab noor mees valimatult inimesi. Ta tahab, et maailm pööraks tähelepanu keskkonnaprobleemidele. Tema nimi on Aslak.
Romaani siduvaks teemaks on keskonnaalane globaalne vastutus, mille teadvustamise nimel tegutseb ülikoolis töötav keskkonnaaktivistist Laura ning  ka tema mees- arhitektina töötav Eerik. Laura sünnitab kaheldes, üksnes vastu tulles oma mehe soovile, kuid tegelikult pelgab emadust tänu enda lapsepõlves kogetule. Autor kirjeldab peamiselt ema ja tütre silmade läbi, kuidas üks perekond teineteisest kaugeneb ning lapsed saavad küll tähelepanu, kuid vähe tuge probleemide tekkimisel. Õrnahingeline Aslak, kes on juba väikelapsena teistmoodi ning aktiivne, elurõõmus ja hiljem mässumeelne Aava, poeg ja tütar. Aslak saab teisemeeas depressiooni diagnoosi, kuid sobivat abi mitte, elab eraklikult ning suhteid loob vaid virtuaalselt, oma pere ta ignoreerib. Aava lahkub esimesel võimalusel kodust ning õpib arstiks, et seejärel arengumaades teisi aidates üle saada kõrvalejäetu tundest, samas tundes süümepiinu, et on oma venna hüljanud.
Eeriku ja Laura tunded on laste täiskasvanuikka jõudes jahenenud, kuid siiski piisavad, et  kokku jääda. Tundub, et nüüd on aega, aega, teineteisele, aega selleks kõigeks, mis laste kasvatamise ja pere kõrvalt tegemata jäi, kuid vaid üheainsa päeva jooksul muutub nende kõigi tulevik.

8.8.18

Kersti Kivirüüt "Mäng mõisa peale"

Pean ütlema, et raamatut „Mäng mõisa peale“ kätte võttes oli Kersti Kivirüüt minu jaoks tundmatu nimi.  Vikipeediast võib lugeda tema kui kirjaniku kohta järgmist: Kirjanikuna esindab Kersti Kivirüüt etnohorrori žanri. Tema teostes toimuvad sündmused peamiselt tänapäeval. Moodsasse olmereaalsusesse põimuvad müstilised olendid ja paranormaalsed nähtused. Lävepiir selle ja tolle ilma vahel on Kersti Kivirüüdi teostes hägustunud. Loomingulist ainest ammutab Kersti Kivirüüt eesti rahvaluulest ja kohapärimusest.
Kõnealune teos oli siiski midagi muud ja paranormaalsed nähtused ning  etnohorror jäävad tema teistesse teostesse („Okultismiklubi“, „Kakukabel ja teisi tondijutte“, „Värav“). „Mäng mõisa peale“ viib meid hoopis 19.sajandi Tartusse, kus veedab „jõudeelu nautiva aadliku väsitavat logelemist täis argipävi“ ennast krahvina esitlev iirlane Sean O`Donnell. Endisel Corki tänavate varaste krahvil on usalduslikud suhted nii kohaliku põlisaadli kui mittesakslaste esindajatega ning suust suhu leviv delikaatsete probleemide lahendaja kuulsus. Ägli mõisa paruni von Blaubergi juhtumi lahendamine ongi selle raamatu sisu. Loos kohtab mitmeid ajaloos tuntud nimesid, kuigi päris ajalooliste tegelastega neil tõenäoliselt mingit pistmist pole. Üheks värvikaks tegelaseks nende hulgas on estofiilist Chritian von Neff, kes isehakanud detektiivi Liivimaa rännakutele humoorikat vürtsi lisab. Lugu on ladusalt kirja pandud, kergesti loetav ja üsna lõbus lugemine. Natuke põnev ka.  Miks mitte vaadata Eestit ja ajalugu ka sellises võtmes!

Raamatu andis välja kirjastus Tänapäev  2017.aastal.


30.7.18

Nora Ikstena „Emapiim“


https://www.rahvaraamat.ee/images/products/001/029/802/thumbnails/big/08eab349a3d0dbc78c71846530d115a060416deb/emapiim.jpg
Lugesin raamatu järjest ühe päevaga läbi, kuna see lihtsalt haaras end endasse. Tihti loen ma paralleelselt erinevaid raamatuid, aga selle loo lugemise ajal ei tekkinud kiusatust vahepeal teise raamatu järele kätt ulatada. Autor on lätlane ja tegevus toimub Nõukogude Lätis. Lugemise ajal leidsin end mõttelt, et kui seda raamatut loeks inimene, kellel ei ole kogemusi või teadmisi Nõukogude Liidust, siis arvatavasti jääkisid tal mõned asja selgusetuks ja võibolla tekitaksid isegi huvi ajaloolist tausta uurida. Ühiskonnas toimuvaid sündmusi ei seletata otseselt lahti, näiteks vihjatakse Balti ketile, aga samas selle tagamaid ei avata ja nii on paljude erinevate nõukogude süsteemile iseloomulike tententsidega nagu pealekaebamine, jõulude keelamine, Nõukogude Liidu ülistamine, propaganda koolides jne. Eestlasena ei tekitanud taustast aru saamine ja süsteemile vastuhakk mingeid küsimusi.
Romaan kulgeb kahe paralleelse jutustusena – ema ja tütre lugudena, kus suurt rolli mängis ka kolmas põlvkond ehk vanaema ja ema kasuisa. Väga põnev oli jälgida ja kaasa elada tütre ja günekoloogist ema elule läbi mõlema perspektiivi ning näha, kuidas nende rollid vahetuvad – tütrest saab emale ema. Kui vahepeal tekkiski küsimus, miks ema oma äsjasündinud lapsele teadlikult rinnapiima ei anna ja üldse tütre eest hoolt ei kanna, siis raamatut edasi lugedes ajapikku hukkamõist vähenes. Kõike mõista ei ole võibolla võimalik, kui ei ole ise kunagi tundnud täielikku elujanu puudumist, pidevat depressiooni, vabaduse puudumist jm. Raamatus kirjeldatud lugu on inimlik ja paneb paratamatult mõtlema emaarmastuse olulisusele.

17.7.18

Pille Marmor "Valge kuuking"

Valget Kuukinga peetakse lilleriigi üheks jumalannaks, kes kannab endaga kaasas armastuse ja puhtuse energiat aga ta võib olla ka salakaval jääkuninganna. Seega võib ainuüksi pealkirja järgi arvata, et tegemist ehk armastusromaaniga.
Hotelli sviidis saavad kokku kaks võhivõõrast inimest, kes on juhtumisi mõlemad broneerinud sellesama numbritoa ja plaanivad siin veeta 5 nädalat. Sara on seotud abielulahutuse kokkuleppega, mis sunnib teda terve kuu elama just nimelt selles toas ja ühtlasi peab ta ka hoiduma igasugusest intiimsemat laadi suhtlusest. Vastasel juhul kaotab ta nelikümmend üheksa miljonit naela. Matthew on valinud selle toa rõdu pärast ja ei taha samuti loobuda. Kuna sviidis on kaks magamistuba, siis otsustavad nad selle kuu siiski mõlemad samas veeta. Tasapisi hargneb Sara ja tema eksabikaasa Georgi lugu, ka abivalmi ja toetava Matthew elu pole alati olnud südamevalust vaba. Kas ja kuidas probleemid lahenevad selgub nagu ikka raamatu lõpulehekülgedel.
"Armsad lugejad, ma soovin väga, et Valge kuuking"suudaks teie sisse punuda maailma, mis loob meloodia, süütab usu ja lootuse, et need sõnad pole pelgalt klišee, vaid hoiavad endas elu tõelist olemust ja ilu." Pille Marmor
„Valge kuuking” saavutas Pilgrimi kirjanduskonkursil Bestseller 2017. a II koha.
Pilgrim, 2018

3.7.18

Martin Kukk „Röövitud pioneeri juhtum. Krolli teine juurdlus“

„Röövitud pioneeri juhtum” on järg raamatule „Reeturlik metsavend”. Ka peategelane, riikliku julgeoleku uurija Endel Kroll, on mõlemas raamatus sama. Tegu on küll kahe täiesti erineva looga, ega eelda eelmise osa lugemist. 

Tegevus toimub 1959. alguse Eestis. Uurija Krolli ülesanne on selgitada välja natsionalistliku grupeeringu liikmed, kes maalivad tänavatele Eesti Vabariigi sümboleid ja levitavad nõukogudevastaseid lendlehti. Selleks saadetakse ta Kose-Lükati pioneerilaagrisse vanempioneerijuhiks. Nagu tollele ajale omane, pidi kogu aeg kartma ja kahtlustama, kas keegi on just see, kellena ta end esitleb. Kokku saab sellest üks ajaloolise taustaga krimilugu, mille puhul on raske otsustada, mis on olulisim – krimiloole omane põnevus, nõukogude ajale omase olustiku ja õhustiku suurepärane edasiandmine või hoopis lugu eestimeelsuse alalhoidmisest sellel keerulisel ajal. 

Peab tunnistama, et kuigi lugu ise oli huvitav, ei olnud raamat minu jaoks sama ladus ja hästi loetav kui eelmine. Laused tundusid keeruliselt konstrueeritud, täis arvukaid liitsõnu, lauselaiendeid jne. Ühesõnaga sugugi mitte suupärased. Eks need tolleaegsed nimetused olidki väga pikad ja ebasuupärased (nt. Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu Ehitusmaterjalide Tööstuse Valitsus) ning kasutati ohtralt lühendeid (NKVD, VTK, ÜLKNÜ, ENSV, KGB, NLKP jne jne). 

Kohati tundusid ka dialoogid natuke ebarealistlikud ja liiga seletavad. Ilmselt on seda tarvis noorema lugeja jaoks, et tausta ja tolle aja arusaamu paremini selgitada. Nagu seda, kes on kangelaspioneerid, mismoodi tegutses KGB jne. Kõik see saast, mis nõukogude ajal elanutele on maast madalast pealuu sisse tambitud.

14.6.18

Annika Lõhmus „Passist reispassini: käsiraamat”

Suvi on teadagi reisimise ja rändamise kõrgaeg. Eks ole meist mõnedki vaevanud enne reisile minekut pead, et mis, kus ja kuidas. Eesti Filharmoonia Kammerkooris üle 15 aasta laulnud Annika Lõhmus on kaante vahele pannud hulgaliselt reisinippe ja näpunäiteid tavareisijale. Lahedas stiilis kirjutatud raamat annab juhiseid alates puhkuse planeerimisest, käsitleb asjaajamist, reisidokumente, reisiks ettevalmistusi (näiteks kohvri pakkimine), lendamist, majutust jne. Ära ei ole unustatud ka kojujääjaid, kellele tuleb enda äraolekuks juhtnööre jagada. Lisaks asjalikule infole on autor peatükkide vahele pikkinud absurdseid ja naljakaid lugusid elust enesest... . „Toanaabri norskamise korral on soovitatud proovida kuuldavale tuua veidraid hääli (keelega või huultega naksutamine näiteks), see pidavat mõjuma nii, et inimene lõpetab norskamise. Paraku ei pruugi see alati soovitud tulemust anda. Kahel Fila kammerkoori meeslauljal juhtunud ükskord nii, et mees, kes alati norskas, ärkas öösel millegi peale, avas silmad ning nägi, kuidas naaber istub tikksirgelt oma voodis, vahib teda vihase näoga ning muudkui naksutab huultega. Mõnda aega neid pingutusi jälginud, naksutas ärganud kaaslane talle vastu, keeras teisele küljele ja norskas edasi.”

Väikeseks vahepalaks on raamatusse lisatud fotod autori reisidest.

Lugesin seda nö käsiraamatut just vahetult enne reisile minekut ja kuigi olen ennegi reisinud, sain sealt ometi nii mõnegi hea näpunäite. Mõnusalt väikeses formaadis raamatuke on igale reisihuvilisele inimesele sobilik meelelahutaja ja nõuandja.

6.6.18

Vahur Sepp „Karu. Eesti looduslood”


https://www.rahvaraamat.ee/images/products/001/033/079/thumbnails/big/b8e43bfde14483b1bdb6c5a19d7dd1ff602322e3/karu-eesti-looduslood.jpg
Väga tore raamat nii noorematele kui ka vanematele. Raamatu autor on Eesti loodusega väga hästi kursis. Meeldib, et ei ole kirjeldatud ainult fakte, vaid välja on toodud ka erinevaid tõestisündinud juhtumisi, kus karud ja inimesed on kokku saanud ja nii mõnigi seik pani muigama. Lisaks on raamatus rohkesti vahvaid fotosid karudest.
Eestis on üsna palju karusid (umbes 650 karu) ja nad on kindlasti väärt seda, et me neist rohkem teaksime. Raamatust saab teada karude pulmadest, poegimisest, talvitumisest, toidust, omavahelisest konkureerimisest ja muidugi ka nende suhetest inimestega. Karude ainsad vaenlased on inimesed. „Hull aeg kõigile metsaasukatele on uusaasta öö. Aastavahetuse paugutamise ja tulemöllu peale antakse jalgadele valu. Oled sa nirk või põder, aga kujutletava katastroofi eest tuleb põgeneda. Paljud karudki hülgavad magamisaseme. 1. jaanuaril võib metsateedel näha hulgaliselt põgenevate metsloomade jälgi. Ei taha uskuda, et meie, inimesed, kunagi nii targaks saame, et lõpetame mõttetu paanika külvamise teiste Maad asustavate liikide hulgas.”
Kui peaks tekkima au karuga kohtuda, siis usun, et kardaksin teda vähem kui enne selle raamatu läbi lugemist ja arvatavasti meenuks, mida sellisel puhul ette võtta.

31.5.18

Andra Teede "Pikad mehed, pikad elud"

Andra Teede on eesti luuletaja, dramaturg, ajakirjanik, kriitik. Hetkel kirjutab Teede lisaks muudele töödele stsenaariumit ka teleseriaalile “Õnne 13”.

Veidi aega enne luuleraamatu “Pikad mehed, pikad elud” ilmumist olin sattunud kuulama taskuhäälingut, kus Andra Teede osales. Ma ei olnud tema luuletusi varem lugenud, kuid kui raamat raamatukogusse jõudis, siis loomulikult vaatasin sisse. Kuigi raamatukoguhoidjal vaevalt sobib nii öelda, siis ma ei ole väga suur luulelugeja, kuid seda raamatut sirvides midagi köitis. Ilmselt oli tegu sellega, et autor on minuga üsna üheealine, seega oli huvitav piiluda teistsuguse eluga naisterahva mõtetesse… Ei saa just öelda, et oleksin end kõigega samastanud, kuid nii mõnigi mõte tekitas siiski äratundmise. Igatahes mina sain “julgust” juurde teinekordki käsi mõne luuleraamatu järgi sirutada.


Luuleraamat ilmus sarjas “Jumalikud ilmutused”