22.1.18

Tuula Karjalainen „Tove Jansson. Tee tööd ja armasta“

Raamatu pealkiri „Tove Jansson. Tee tööd ja armasta“ põhineb Tove Janssoni eksliibrise tekstil. Töö ja armastus olid Tovele terve elu kõige tähtsamad just selles järjekorras. Tove elu ja kunst on omavahel tihedalt põimunud – ta kirjutas ja maalis omaenese elu ning leidis materjali lähiümbrusest: sõpradest, reisidest, ka isiklikest kogemustest. Kuigi Tove Jansson seostub enamasti just muumidega, oli tema looming hoopis suurem: ta maalis, joonistas karikatuure, illustreeris, kirjutas. Muumid aga tõid talle rahvusvahelise kuulsuse.






Visuaalselt sündisid muumid 1930ndatel, sealjuures olid muumidega sarnased olendid algselt mustad, punaste silmadega, kõhnad ja sarvilised. Muumimaailma idee sündis Tovel aga Talvesõja ängistavatel aegadel – Tovele pakkus Muumiorust kirjutamine teistsuguse pääsetee karmist maailmast. Kirjastusse jõudis raamat Jätkusõja ajal ning ilmus kohe pärast rahu saabumist.


Esimene muumide pildiraamat „Mis juhtus siis?“ ilmus 1952.aastal ning äratas suurt tähelepanu ja imetlust, raamatut võib pidada muumimaailma rahvusvaheliseks läbimurdeks. 1953.aastal pälvis Tove Rootsis Nils Holgerssoni kirjandusauhinna – see oli esimene mitmete lastekirjandusauhindade seas.

1952.aastal tellis Briti meediakontsern Accociated Newspapers muumiteemalise koomiksite sarja. Kuigi leping lahendas Tove rahalised probleemid, osutus pidev koomiksite joonistamine väga kurnavaks – seitsme aasta järel võttis koomiksite joonistamise töö üle vend Lars, kes tegi seda viisteist aastat.

Muumimaa tegelaste sisse on kirjutatud ja joonistatud mitmed Tovele lähedased inimesed: ema Signe Muumimammana, Tove koos sõbranna Vivicaga Tutsiku ja Lipsikuna, pikaajaline elukaaslane ja Tove elu armastus Tuulikki Tuu-tikina.

Muumisõpradele soovitan kindlasti vaadata ja lugeda eelmisel aastal ilmunud raamatut
„Muumitrollid. Muumioru maailm“, milles on põhjalikult juttu nii Muumiorust kui selle tegelastest.

Tove Janssonilt on lisaks muumiraamatutele eesti keelde tõlgitud ka novellikogud „Reise kerge pagasiga“ ja „Sõnumid“, romaan „Aus pettur“, mälestusteraamat „Kujuri tütar“.

Tuula Karjalainen on raamatut koostades teinud ära väga suure töö: raamat on põhjalik, ladusa tekstiga ja rohkete illustratsioonidega. 
Lugemissoovitus kõigile, kes muumimaailma saamisloo kõrval kunsti- ja kirjandusajaloo vastu huvi tunnevad.

17.1.18

Katrina Kalda "Maa, kus puudel pole varju"

Katrina Kalda on maalinud väga sünge pildi maailma allakäiguteest. Altruism kaob, inimesed muutuvad ning hakkavad käituma teisiti, kuna nende peamiseks eesmärgiks on vaid ennast elus hoida. Pool romaanist oli väga huvitav, kuid siis hakkas kõik kuidagi korduma. Lõpp valmistas pettumuse, ootasin mingit eepilist düstoopiale väärilist lahendust, mida aga kirjanik ei pakkunud. 
Kolme erineva põlvkonna naise jutustatud  lugu tulevikust, nimeta maal, linna äärealadel. Tasandik, ääremaa, toksiline tsoon. Tagasiteed Linna ei ole. Tasandikule pagendatakse eksimuste eest või kuna sa lihtsalt ei ole enam Linnale vajalik. Elu Tasandikul on trööstitu, inimesed elavad reostatud keskkonnas, epideemiate küüsis, pidevas puuduses, külmas ja näljas. Inimeste tööks on ümbertöödelda Linna jäätmeid. Toitu ja muud saab talongide eest, vaba aeg kulub materiaalsetele muredele, järjekordades seismisele ning, vahetuskaubandusele. Sabine, Astrid ja Marie (vanaema, tütar ja tütretütar) elavad Tasandiku vanas rajoonis. Sabine ja Astrid elasid varem Linnas. Pagendatu eluga on üksnes kohanenud Sabine, kes korjab ja kasvatab taimi vanas mahajäetud toiduainetetehases. Astrid kõnnib ringi justkui unes, olles oma mõtetega kinni minevikus ja mälestustes. Ta tahab oma tütre Mariega pääseda tagasi Linna Marie isa juurde. Marie pole küll kunagi Linna näinud, kuid väikeste infokildude ja fotode abil, mis tal sorteerimisliinil töötades on õnnestunud näpata, on tal Linnast  tekkinud idealiseeritud ettekujutus ning ta arvab, et kuulub  just sinna. 

Katrina Kaldalt on varem ilmunud: "Eesti romaan" 2011 ja "Jumalate aritmeetika" 2014.

5.1.18

Gregg Hurwitz "Orb X" ja "Mees Eikuskilt"


Mõlemad raamatud, nii „Orb X“ kui selle järg „Mees eikuskilt“ olid nii põnevad ning peategelasest palgamõrvar nii sümpaatne, et raske oli nende lugemist mõne muu tegevuse vastu vahetada.
Evan Smoak valiti poisikesena lastekodust ja kasvatati  üles „orbude programmis“. Temast sai külmavereline ja professionaalne palgamõrvar Orb X, kes algselt vabastas maailma „pahadest“ riigi tellimusel, hiljem aga, et mitte lasta oma oskustel kaotsi minna, hakkas osutama nö teenust neile, kes seda tõesti vajasid. Iga abisaaja pidi lihtsalt tema telefoninumbri järgmisele abivajajale edasi andma.  Kogu tema tegevus oli üksikasjalikult ülima täpsusega läbi mõeldud ning turvatud ja kuigi mitte kõik ei läinud alati nii, nagu ta oleks soovinud, tuli ta eluga (kuigi mitte alati tervisega) välja ka kõige uskumatumatest olukordadest. Ometi oli temalgi igatsus lihtsate inimlike väärtuse järele nagu perekond, keda ta oma olemasoluga ohtu ei peaks seadma. Kuid sellest karussellilt maha hüppamine ei ole mõeldav, kui maailmas on nii palju inimesi, kes ihkavad kättemaksu, tema raha ja temast vabanemist soovivaid teisi „orbusid“, aga ka kurjust ja hädasolijaid, keda ootavad päästmist, kaasaarvatud inimene, kes teda kasvatas. See viimane tõik, millega lõppes teine osa, tõotab veel kolmandatki.  
Raamatud ilmusid Ajakirjade Kirjastuse väljaannetena 2016. ja 2017. aastal. 


15.12.17

Loone Ots "Kuulsad ja naljakad eestlased"

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul on ilmunud mitmeid koguteoseid ja ajalugusid, isikute elulugusid, näiteks TEA entsüklopeedia „Eesti Vabariik 100”, Mart Laari suur ajaloo mälumäng „Eesti Vabariik 100”, Allan Espenbergi „Esimene Eestis 1918-2017” või Jaak Juske „100 põnevat lugu Eesti vabariigist”.
Mina lugesin Loone Otsa kogumikku „Kuulsad ja naljakad eestlased: 250 tõestisündinud lugu”.
Autor on 250 eesti kultuuritegelase elust leidnud naljakaid-puändikaid juhtumisi, alates 16. saj. algul elanud Simon Wanradtist, esimese säilinud eestikeelse raamatu autorist kuni Gerli Padari tegemisteni Lotte-muusikalis.
Leonid Lentsman valib laulu: „Eesti NSV kommunistliku partei ideoloogiasekretär, pärast ka keskkomitee sekretär, oli krimmieestlane Leonid Lentsman. Kord 1970. aastail osalenud Lentsman järjekordsel labrakal, kus joodi palju viina ja hinged avanesid. Sel puhul selgus ikka, et sisimas on kõik kommunistid kanged eestlased, aga kaine peaga unustasid nad selle jälle ära. Sel korral läinud asi samamoodi ja veel kaugemalegi. Pärast patriootlikke avaldusi tulnud punaparuneil nimelt kange isu isamaalisi laule laulda. Küsimus oli ainult – mida? „Nu mjehed!” ajanud Lentsman end püsti. „Meie laulame see, et „Ern jeepik – kus ljaks?” Kui rahvas kohe ei mõiganud, ütles Lentsman veel suurema rõhuga, lausa nõudlikult: „Jeepik, nu! Jeepik, kuhu tema ljaks?” Alles siis saanud üks kainem ja terasem mees aru, et ideoloog mõtleb ilusat laulu, mis algab sõnadega „Õrn ööbik, kuhu tõttad sa...””
Theodor Lutsu suur pauk: „Aastal 1927 hakkas noor filmimees, Oskar Lutsu vend Theodor Luts väntama eepilist Vabadussõja-filmi „Noored kotkad”. Muuhulgas oli seal ette nähtud suur lahingustseen. Appi võeti Tartu malevkonna kaitseliitlased, Värska sõjaväelaagris manöövritel olijad ja nii palju vabatahtlikke, kui kohapealt oli võimalik saada. Esimese duubli filmimine õnnestus suurepäraselt. Paraku selgus läbivaatusel, et stseen tuleb uuesti üles võtta. Nimelt olid kõik osalejad kinotegemisest vaimustuses ega mallanud seda kaamera ees varjata, vaid jäid keset kõige ägedamat sõjamöllu seisma ja naeratasid laialt kaadrisse. Pommide tagant paistsid nende süütajad. Võis isegi näha, kuidas äsja surma saanud laip kaamera lähenedes end rõõmsalt üles ajas ja lehvitas.
Luts luges meestele sõnad peale ja käsutas „Võte!” Ühise eesmärgi nimel andsid nüüd kõik oma parima, elasid rollidesse sisse ja unustasid isikliku edevuse. Filmi pärast Poola ja Saksamaale müües imetlesid ostjad just esialgu äpardunud sõjastseeni. Isegi praegu, 90 aastat hiljem tundub uskumatu, et üks mees üheainsa kaameraga nii võimsa ja usutava lahingu kaadrisse on püüdnud.”
Kahesaja viiekümne juhtumuse seast võib leida nii unustatud vanu kui täiesti ennekuulmatuid, tuletada meelde erinevaid tegelasi ajaloost, tekitada huvi midagi juurde lugeda ja naerda saab ka kindlasti.

1.12.17

Malin Persson Giolito "Vesiliiv"

Stockholmi rikaste linnaosa Djursholmi koolis  toimub tulistamine. 18-aastane Maja Norberg on  väidetavalt maha lasknud lisaks mitmetele klassikaaslastele, oma õpetaja, parima sõbra Amanda ning poissõber Sebastiani. Ta on peamine kahtlusalune ning on veetnud vanglas juba 9 kuud oodates kohtuprotsessi algust.  Rootsi meedia ning avalikkuse silmis on ta juba ette süüdi mõistetud. Raamatus on kaks paralleelselt jooksvat loo liini, üks on eeluurimise aeg ja kohtuprotsess ning teine osa on Maja suhted perekonna, Sebastiani ja Amandaga ehk kõik koolitulistamisele eelnev. Kohtuprotsessi kirjeldused  vahelduvad Maja tagasivaatavate mõtisklustega oma fasaadperekonna, pealiskaudsete sõprussuhete ja ellusuhtumise ning liiga keeruliseks muutunud armastuse-kaassõltuvuse üle. Süüdistaja-kaitsja "pingpongimäng" hoiab kõigi pinget üleval viimase minutini, kuigi Maja teab, et kuidagi pole võimalik muuta fakti, et ta tõesti tappis oma parima sõbra ning Sebastiani.
Romaani järelsõnas kirjutab autor: "Olen olnud jurist kaks korda kauem kui kirjanik. Jurist tahab, et kõik oleks õige. Aga kirjanikud, nemad teevad nii, nagu heaks arvavad. " 
Ka Malin Persson Giolito isa Leif G. Persson on Rootsis tuntud kirjanik ning kriminalist. Käbi ei kuku kännust kaugele, nagu öeldakse.

22.11.17

Tiit Pruuli "Minu maailm"

Kirjastuse Petrone Print „Minu” sarja 100. raamat telliti reisi(äri)mehelt Tiit Pruulilt. Pealkirjaks sai suurejooneline „Minu maailm”. Isiklike muljete huvilisena mõtlesin, et vaatan sisse, mida ta tervest maailmast suutis nii pisikesse raamatusse mahutada. Hakkasin sissejuhatusest peale ja tundus, et liiga suurustlev, lugesin edasi ja edasi ja kaks tundi ja ei suutnudki enne lõpetada, kui raamat läbi sai.
Mis selle paeluvuse siis tingis? Ma arvan, et kohalike inimestega kohtumiste ja vestluste esitamine. Palju otsest kõnet tekitas tunde, nagu loeks ilukirjandust. Näiteks: „”Millal sa Kasahstani elama tulid?” alustasin pärast esimest valgusfoori. 
„Mis mõttes tulin, ma olen kogu aeg siin elanud. Seitse põlve, nagu öeldakse. Kogu see Lõuna-Kasahstan on usbekke täis. Meid on sel maal üle poole miljoni.”
„Kasahhi keelt räägid?”
„Mui-du-gii,” teatas Rustam käsi laiutades.
Rustamil oli omapärane sõidustiil – ta roolis autot oma suure kõhuga. Kätega ta kas vehkis, et oma sõnadele suuremat kaalu anda, või võttis väikesest kilekotist sihvkasid ja pani suhu. Tühjad kestad sülitas autoaknast välja. Kui kott tühi, lendas seegi aknast välja ja Rustam sikutas istme alt välja uue kotitäie seemneid.”
Peale mitmekesise inimtüüpide galerii on raamatu läbivaks jooneks eestlaste jälgede ajamine.
Tiit Pruuli otsis Austria presidendi Van der Belleni eesti juuri, kohtus Malisse abiellunud eestlanna Eva Dialloga, käis Myanmaris eesti budiste Karl Tõnissoni ja Friedrich Lustigit tundnud inimestel külas ja tõi kodumaale Lustigi tuha.
Mida siit eeskujuks võtta? Enne reisi tee ära suur eeltöö: loe reisimuljeid, tutvu põhjalikult sihtkoha ajaloo, looduse ja kultuuriga, kohapeal suhtle ja küsi ja sinu teadmisi nähes võetakse sind omaks ja saad veel rohkem teada. Lõpuks „oled õppinud anonüümsest kaugusest leidma isiklikult lähedasi detaile.” Reisimiseni!

16.11.17

Jenny Lawson „Hullult õnnelik“


https://www.rahvaraamat.ee/p/hullult-%C3%B5nnelik/783422/et?isbn=9789949279555#

Sa pead aru saama, kuidas depressiooniga ellu jääda, mis pole tõesti kerge, kuna depressioonis olles oled rohkem kurnatud kui terve elu jooksul kokku ja su aju valetab sulle ja sa tunned, et ei väärigi aega ja energiat (mida sul sageli isegi pole), mis on vajalikud abi saamiseks.

Tõeliselt hirmutav on see, et mõnikord ajab täiuslikkus asjad hullemaks. Sa peaksid kurb olema, kui asjad on halvasti, aga kui oled kurb siis, kui sul on olemas kõik, mida sa peaksid väidetavalt soovima? See on täiesti halvav hirm.

Raamat räägib küll vaimuhaigusest, depressioonist ja ärevusest, aga seda kohati naljakalt. Aeg-ajalt tekkis küll segadus, et miks ma naeran, siin on ju tegelikult tõsised asjad kirjas. Huvitav, kas humoorikamad inimesed ongi tihti suures ärevuses või isegi depressioonis ning kannatavad palju või on kunagi pidanud palju üle elama. Kas huumor on mask, vahend ellujäämiseks? Ma igaks juhuks liiga palju ei mõtle sellele, sest muidu hakkan iga nalja viskavat inimest intensiivselt silmitsema ja lahkama. See raamat kõnetab ja aitab inimesi, kes on mingil perioodil kas pikemat või lühemat aega tundnud tõelist ärevust või olnud depressioonis. Kindlasti see pakub neile lohutust ja tunnet, et nad ei ole üksi.  Üks asi, mis mind selle raamatu juures pidevalt eriti hämmastama pani, oli peategelase (raamatu autori) abikaasa. Kas tõesti leidub mehi, kes on niivõrd kannatlikud, mõistvad, vaimukad, hoolivad ja toetavad. Igatahes müts m
aha tema ees. Depressioonis vaevleva ja enesele viga tegeva lähedase kõrval ei ole kindlasti lihtne olla. Sellest ei olnud küll raamatus juttu, kuid tõenäoliselt elab ta abikaasa pideva hirmu all.

Üks mõte, mille ma lugedes leidsin – „Teeskle, et sa oskad seda.“ Plaanin seda olukorras, kus ma milleski ebakindel olen või ebapädevana tunnen, kasutada. Raamatu autoril see toimis. 

Soovitus: Kui keegi ei mõista, miks mõnedel inimestel on vaja antidepressante süüa või veel hullem – kritiseerivad neid, siis soovitage tal lugeda raamatu „Hullult õnnelik“ lehekülgesid 71-73.

2.11.17

Ilmar Tomuski "Isamoodi unejutud"

Läheneva isadepäevaga seoses on hea Teile tutvustada Ilmar Tomuski uut vahvat lasteraamatut "Isamoodi unejutud". Raamatu tegelasteks on viieaastane Marta koos ema-isaga. Marta käib lasteaias ja ema-isa tööl. Isa on autolukksepp ja mehaanik, ta teeb oma tööd väga hästi ja on muidu ka väga tore isa, kuid tal on üks viga - ta ei oska unejuttu rääkida. 
Marta on tüdinenud tuntud unejuttudest ja palub isal midagi uut välja nuputada. Isa on algul üsna hädas, kuid mida aeg edasi, seda ladusamalt hakkavad isal erinevad unejutud pähe tulema. Näiteks leiab isa muinasjuttudest järgmised lood: Punamütsike, Taukar ja kolm lendavat põrsast; Vapper Rüütel ja vangistatud salat; Kuidas rumal arbuus Kuu peal lõhki läks; Kuidas siga, konn ja prussakas jaanipäeval jõule pidasid; Miks ema kunagi habet ei aja ja palju teisi lustakaid jutte. 
Isa unejutud meeldivad Martale nii väga, et ta hakkab neid samu jutte lasteaiakaaslastele rääkima. Ka lasteaiakasvatajale meeldivad sellised unejutud, et ta otsustab Marta isa lasteaeda muinasjuttu vestma kutsuda. Kuidas Marta isal lasteaias läheb ja milliseid põnevaid lugusid ta veel Martale jutustanud on, saate lugeda juba raamatust. 

27.10.17

Erica Jong "Hirm kaduviku ees" ja Penelope Lively "Kuidas see kõik algas"


Viimasel ajal satuvad mulle näppu raamatud vanaks jäämisest. 
Nii et armumiste asemel haigused ja eksistensiaalsed mõtted. No lugege vaid neid! „Kas ta on selles kastis?” küsis ema matusel. „Ei,” vastasin ega valetanud. Ta oli juba kaugel ära. Tema laipa identifitseerides suudlesin teda põsele, jättes oma huulepulgaga armastuse märgi, kuid isa ilme polnud enam tema oma. Kui kiiresti küll hing põgeneb! „Ma armastan sind, issi,” sõnasin külmale põsele. Samahästi oleksin võinud rääkida nukuga. Ilma elu ja soojuseta, ilma liikumiseta on liha peaaegu äratundmatu. See, mis jääb, on elusolijate mälestustes: peegeldustes, jäljendatud žestides, sõnades, muusikas.” 
Erica Jong „Hirm kaduviku ees”
 
„Kõrge vanus pole vingujate jaoks. Ja murtud puusaluu pole kindlasti mitte vingujate jaoks. Muidugi olid enne puusa veel põlv ja selg, aga see oli lihtsalt degenereerumine, mitte pahatahtlik väline sekkumine. Põlv. Selg. Ja kae silmadel. Ja need pisted vasakus õlas ja veenikomud ja veenipõletik ja vajadus igal öösel vähemalt kord tõusta, et pissile minna.” „Vanas eas libised sa alalisse ebakindlusse, väljaütlemata vabanduste seisundisse. Sa kõnnid ülejäänud inimestest aeglasemalt, pead liiga tihti „Mida?” ütlema, teised peavad bussis sulle oma koha loovutama ja rongisõidul oled sa sunnitud oma absurdselt väikese ja kerge kohvriga abi paluma. Kuskil su peas on tühimik, millesse pudenevad kõige tuttavamad nimed.” „Meie minevik on ülimalt privaatne; me kuhjame selle kokku, aasta aasta järel, kümnend kümnendi järel. See peidab ennast ära koos oma jonnakalt juhusliku meenumissüsteemiga.” „Ta küsib beebi oma sülle ja naudib tunnet lapse tugevast kehast, mis on äsja münditud, valmis kasvama ja minema. Ta mõtleb enda omast, mis on nähtavaks muutunud aeg.”
Penelope Lively „Kuidas see kõik algas”

Nii et lugemisest saab lohutust, kirjanikud on väga hästi sõnastanud minugi mõtteid, elame veel!

21.9.17

Indrek Koff „Saja rahva lood”

https://www.rahvaraamat.ee/p/saja-rahva-lood/833995/et?isbn=9789949986118#
„Saja rahva lood” kõlab nagu see võiks sisaldada erinevaid lugusid. Eks ta mõnes mõttes sisaldabki, aga mitte sel moel  nagu  arvata võiks. Selles on erinevaid muinasjutte, aga see ei ole muinasjuturaamat. Muinasjutte sisaldav raamat, mis ei ole aga muinasjuturaamat meeldis mulle nii väga, et ma pidin selle endale ostma, et saaksin seda aeg-ajalt uuesti lugeda.  Imelikul kombel pakub see lohutust, võib lausa mõtlema panna, pakub äratundmisrõõmu ja paneb aeg-ajalt muigama.  

Lugulaul ööpäev läbi robotina töötavast ja küülikuna paljuneda ihkavast inimesest, kes rikkus looduse tasakaalu ja sai endale mobiiltelefoni. Läbi vabrikutossu aimub jalgupidi reostatud vees seisev teisitimõtleja, kes nõuab: tooge varblased tagasi!

Muinasjutt, mida sa eelistaksid mitte kuulda, sest ta räägib sulle sinu enda kohta asju, mida sa tegelikult tead, aga ei ole valmis tunnistama.

Muinasjutt eesmärkidest ja nende saavutamisest, tahtejõust, võitjatest ja kaotajatest. Kuula, luuser, seda muinasjuttu!

Ave Alavainu "50:50 [elueklektika]"

https://www.rahvaraamat.ee/p/50-50-elueklektika/808674/et?isbn=9789949392209#
„Üks asi on seda elu elada. Teine asi sellele tagasi mõelda. Sootuks kolmas on sellest kirjutada. Aga-siis veel...lugeda ?!?„
Soovitan lugeda, mõnus ja positiivne lugemine.
See ei ole tavaline elulooraamat.
Raamat Ave Alavainu tegemistest ja suhetest paljudest tuntud kultuuriinimestest ja nende arusaamadest elule, kunstile, kirjandusele (Betti Alver, Kaarin Raid, Ott Arder, Mai Murdmaa).
Ave Alavainu on inimene, kelle südames on suur koht oma paljude ja paljude sõprade jaoks.
Miks on pealkirjaks 50:50 ? Autor on üritanud kirjutada pool endast ja teise poole raamatust teistest inimestest. Ta on kasutanud ka varem kirjutatud lugusid, kas tuli välja täpselt pool ja pool, võib otsustada lugeja.
50:50 , seda võib ka vaadata autori siin ja seal pool merd elatud elu. Alavainu on elanud hiidlasena 40 aastat. Ja peale kõige muu, on ka päris mitu luuletust raamatusse mahtunud. Raamatust saame teada sedagi, et Kärdla kohvikutepäeva mõte tekkis tal juba aastal 2000. Kuna hiidlased olevat pika vinnaga, siis läks neil seitse aastat aega selle teostamiseni.
Juttu on autori okkalisest kirjanikuteest. Näiteks tema esimene luulekogu, mille pealkiri oli „Minekulaulud“. Toimetajale ei meeldinud, sest ajastu nõudis, et kõik peab aina tulema.  Minekulaulud ei sobinud. 
Või siis näide, kuidas on 1980ndate lõpp ja kirjanike kongress Toompeal. Paul Kuusberg tuleb Debora Vaarandi juurde, kes istub koos Ave, Helvi Jürissoni ja Lehte Hainsaluga ja küsib: „Noh, ja mida sina, Debora, siin siis niisuguste kirjandusse juhuslikult sattunud inimestega istud …“ Aga aeg oli selline. Kogu aeg on mingi aeg ja kogu aeg peab kummardama selle aja ees.



7.9.17

Raimond Kaugver „Viimse meheni“

Ei juhtu just sageli, et kirjaniku looming ilmub esmakordselt aastaid peale autori surma, kuid selle romaaniga nii just on – raamatuna on lugu lugejate ees 25 aastat peale autori surma ning 77 aastat pärast romaani aluseks oleva päeviku esimese sissekande tegemist.
Loo aluseks on tõestisündinud lugu, mis leiab aset 1940.-1941.aastal ühes Eesti väikelinnas (mis vägagi sarnaneb Rakverega) ning loo keskmes on kambast koolipoistest koosnev salajane rühmitus – „Viimse meheni“. Hulljulged ja isamaalised poisid võtavad eesmärgiks võimalikult palju võõrale punavõimule kaikaid kodaratesse loopida – seda alates seinalehe väljaandmisest kuni mälestussamba õhkulaskmiseni.
Kindlasti meeldib raamat neile, kes varemgi Kaugveri raamatuid lugenud on, kuid julgen romaani soovitada ka kõigile eesti kirjandusest ja Rakvere ajaloost huvitujatele.  Kuna mina lugesin raamatut võidupüha ajal, mil traditsiooniline võidupüha paraad toimus Rakveres, romaanis kirjeldatud mälestussamba ja koolimaja vahetus ümbruses, oli emotsioon loetust seda tugevam.

Kes soovib Rakvere Vabadussõja mälestussambast rohkem teada saada, leiab lisainfot siit.

30.8.17

Beate Grimsrud "A Fool, Free"

Raamatu pealkiri oleks eesti keelde mugandatult "Vabakäigu hull". See raamat muudab arusaamu skisofreeniast ning igapäevaelust vaimuhaigusega. Tundub täiesti uskumatuna, kuidas peategelane, selle kõigega hakkama saab ja elada suudab. Kuigi teost ei reklaamita kui autobiograafiat, leiab raamatust palju kattuvusi autori enda elulooga (raamatute ja filmistsenaariumite pealkirjad, võidetud auhinnad, Norrast Rootsi kolimine jms). Kirjanik alustab klassikaliselt lapsepõlvest ning jõuab keskikka välja. Raamatus ta ei ilusta vaimuhaigust, kuid ka ei demoniseeri. Kriitikat saavad nii ravimeetodid kui raviasutused. Teose peatükid on väga erineva pikkusega, alates poolest leheküljest kuni nelja täispika leheküljeni, kuid katkendlikkus ei ole häiriv, vaid sobib hästi sellise jutustamisstiiliga. 
Eli on 39-aastane naine, kes on saanud 20 aastat psühhiaatrilist ravi. Sama kaua on ta kirjutanud raamatuid, näidendeid ja filmistsenaariume- kirjutamine ei ole tema jaoks töö, vaid elustiil. Juba lapsepõlvest saati on ta jaganud oma elu Espeni, Eriku, Prints Eugeni ja Emiliga, õigemine koos häältega peas. Poisid on vahel lohutavad ja sõbralikud ent ka häirivad, pahatahtlikud, kurjad ning enesehävitajalikkusele õhutavad. Mis juhtub kui ta häältele ei allu?

22.8.17

Alessandro Baricco "Noor mõrsja"

A.Baricco romaan on tõeline maiuspala kõigile neile, kes tahavad nautida teksti ilu. Mitte, et sündmustik sellepärast kuidagi teisejärguline oleks. Loo tegevus viib meid läinud sajandi alguse Põhja-Itaaliasse, tekstiilitöösturi perekonda, kus osatakse elu nautida. Hommikusöögid, mis kestsid päeval kella kolmeni, olid rikkalikud ja seal võeti vastu ka kõiki päevakülalisi. Šampanjat pakuti heldelt ja sellest piisas, et motiveerida paljude kohalolu ja keegi ei teinud numbrit sellest, et Perekond võttis neid vastu pidžaamas. Ühel säärasel hommikul saabub Argentiinast noor Mõrsja. Kuna Poeg viibib hoopis Saarel (Inglismaal), saab nüüd esmatähtsaks ta sealt tagasi koju tuua. Poja asemel hakkavad koju jõudma erinevad esemed (mille hulka kuuluvad nii pianoola kui šoti lambad), mis justkui ennustavad Poja peatset jõudmist. Samal ajal teeb noor Mõrsja aga omapärasel moel tutvust Isa, Ema, Tütre ja Onuga – iseäraliku Perekonnaga, kes kõik omal kombel tõrjuvad hirmu öö ees, sest juba sada kolmteist aastat olevat kõik peres surnud öösel. 
A.Bariccot peetakse üheks tõlgitumaks ja loetumaks itaalia kirjanikuks. Käesolev raamat, Mailis Põllu tõlkes, laseb seda uskuda küll.

Kirjastus Varrak, 2016

17.8.17

Kate Eberlen "Igatsen sind"

 "Täna on sinu ülejäänud elu esimene päev". 1997.aasta augustikuus põrkavad Tess ja Gus vilksamisi kokku Itaalias Firenzes "idüllilisel" puhkusereisil olles. Mõlemad peaksid sügisel alustama ülikooliõpinguid. On see siis saatus, ettemääratus või lihtsalt juhus ent tulevik võib muutuda hetkega. Ootamatult sureb Tessi ema vähki ning tal tuleb enda unistused kõrvale jätta ning hakata hoolitsema oma väikese veidra õe Hope'i eest. Gus alustab õpinguid arstiteaduskonnas, kuid teda saadab tumeda varjuna mälestus edukast ja ideaalsest vennast, kes hukkus suusaõnnetuses. Tema ema ja isa lausa jumaldasid Rossi ning pidasid Gusi kaudselt venna surmas süüdlaseks. 
Mõlemad romaani peategelased elavad läbi leina, kogevad armastust ja reetmist ning tööalaaseid raskuseid. Kuigi Tessi ja Gusi teed ristuvad raamatus teineteise teadmata korduvalt, kohtuvad nad uuesti alles 16 aastat hiljem.  Romaan ei ole siiski üksnes romantiline teineteiseleidmise lugu, palju on kirjutatud raskustest aspergeri sündroomiga lapse kasvatamisel ning pidevas rinnavähki haigestumise hirmus elamisest. 
Veidi sarnast lugemist: David Nicholls "Üks päev".