17.7.17

Keiti Vilms „@KEITIVILMS“

Paljudele Keiti Vilms ilmselt enam tutvustamist ei vaja, kuid kes temast veel kuulnud ei ole, siis Keitit võiks nimetada ka „säutsupääsukeseks“ või „meie aja Aavikuks“, kes Twitteris ja Facebookis oma säutsude ja kalambuuridega tuntuks on saanud.
Värske raamat „@KEITIVILMS“ sisaldab valikut Keiti parimatest säutsudest, kuid juba ette teades, et lugedes kasvab huvi, tasub pilk peale visata ka Keiti Vilmsi Facebooki ja Twitteri kontodele.
Ja lõpetuseks mõni teaser (tõlgituna sobiks ehk „huviärataja“) ka:

Maalril on värvid läbi.

Rumakartlik.

Kevadega algab ka kohustuslik aiateenistus.


11.7.17

Kate Atkinson "Lõpetamata juhtumid"

Kui te olete rõõmsameelne, elluuskuv inimene, siis lugege Kate Atkinsoni raamatut "Lõpetamata juhtumid" - see kärbib teie tiibu tuntavalt. Masenduses, inimestes pettunud lugejale võib see mõjuda aga kahtemoodi - ta muutub veelgi depressiivsemaks või hoopiski enesekindlamaks, sest valitud inimesivältiv elu on olnud õigem ja ohutum.

...pärast seda polnud ohutut aega ei valges ega pimedas...
...õnne pole olemas, ainult tühjus...
...keegi ei lahku siitilmast elavana...

Kas üldse soovitada raamatut, mis teeb su tuju halvaks, olemise närviliseks ja ärevaks, jättes paratamatuse ning võimetuse tunde? Sa kahtled näiliselt ohututes veidrikes, kes püüavad su tähelepanu, isades, kellel on imelikud tütred, emades, kes enam ei jõua ja hooligi (mahatallatud naised teel närvivapustuse ja surmani). Sa mõtled nende ohvritest ennastpiinaval moel, sest raamatus kannatavaid ja surevaid tüdruklapsi sa aidata ei saa. Kas saab eluski?  Kõike ei saa ette näha ja ära hoida ka oma last väga armastav ema-isa. Kas parem maailm on olemas või peame leppima sellega, milles elame?

"Mitte ainult parim romaan, mida sellel aastal lugesin, vaid kümnendi parim müsteerium."
Stephen King

6.7.17

Reet Made "Peidust välja"

Lugu saab alguse kõige tavalisemast prügikoti ära viskamisest. Nimelt leiab 13-aastane Maret (õige nimega Pia-Maret) prügikastist erilise käevõru, või õigemini ilusa sametkarbi. Ta küll teab et prügikastis sobrada ei tohi ja üleüldse on see rõve, aga siiski paelub karp Maretit nõnda, et ta võtab selle endale. Kes küll on nii ilusa karbi koos käevõruga minema visanud? 
Kogu lugu võtab üsna müstilise pöörde, kui Maret avastab kodus käevõru lähemalt uurides sealt nime "Pia" koos enda sünnikuupäevaga. See ei saa ju võimalik olla?!? Peale seda on Maret kindel, et käevõru kuulub just talle endale. Tundub, et käevõru mõjutab teda kuidagi. Üsna pea ilmutabki Maretile tema nii öelda alter ego ehk teine mina - Pia. 
Maret elab koos oma isaga. Lisaks isale on Maretil ka vanaema, memme ja sõbranna Meelika. Neile ei taha Maret alguses käevõru saamise loost küll rääkida, kuid lõpuks tuleb tal seda siiski teha, sest muidu tuleb tal liigse valetamisega juba pahandusi. 
Pia-Maret on küll proovinud isa ja memme käest uurida oma ema kohta, aga nad ei taha talle eriti midagi rääkida. Nimelt on Maretit juba peaaegu sünnist saadik kasvatanud ainult isa. Ema oli Maretist loobunud juba paar päeva pärast sündi. Miks? See oligi Maretile pannud pähe kinnisidee välja uurida, mis tegelikult juhtunud oli.
Käevõru leidmisest alates hakkas nagu doominoefektis üks sündmus teiseni viima ning juhtus palju kummalisi asju. 
Maret otsustas oma ema üles otsida.

Lugu on äärmiselt põnev ja paeluv, raamatut on raske käest panna. Ainuke miinus on selle raamatu puhul see, et kiri on väike ja natuke raske on lugeda, kuid loo ülesehitus on nii huvitav, et lõpuks ei pane peenikest kirja tähelegi. Lugu on küll kergete fantastikasugemetega, aga samas toimub ka päriselus vahest selliseid asju, mida ei oska seletada. 
Soovitan!

5.7.17

Haruki Murakami „Kafka mererannas”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/791/385/thumbnails/view/9d7fa14bedac0815da8660bd07abb2af58424c1d/kafka-mererannas.jpg
Haruki Murakami raamatute lugemist olen alati nautinud ning nii läks ka seekord. Lugemine läks üsna ladusalt, nii et üsna ootamatult olid kõik ligi 600 lehekülge läbi loetud. Algul oli harjumatu, et paralleelselt oli kirjeldatud erinevaid lugusid. Hiljem hakkasid otsad kokku minema ja sai selgeks, et erinevad lood on omavahel seotud. Üsna palju on müstikat ja fantaasiat. Kirjeldatud loos on ka palju sümboleid, peidetud motiive. Ütlen ausalt, et kõigest ei saanud ma aru. Arvatavasti peaks raamatut rohkem kui ühe korra lugema, et võimalikke varjatud sõnumeid taibata. Isegi kui ei saa igast seosest aru, siis sellegi poolest on meeldiv end kirjeldatud olustikku sisse elada. Huvitav oli lugeda peategelase ja tema töökaaslasest sõbra Oshima-sani omavahelisi sügavamõttelisi vestlusi. Raamatus kohtab nii lääne kui ka jaapani kultuuri ja meelsust.

30.6.17

Ilmar Tomusk "Triinu tomat"

Ilmar Tomusk on taaskord hakkama saanud ühe vahva lasteraamatuga, mille peategelaseks on viieaastane Triin. Seega on raamat mõeldud pere pisematele lastele. Samas jagub põnevat lugemist ka suurematele lastele ja täiskasvanutele. 
Viieaastasel Triinul on oma tuba. No mitte küll päris oma tuba, sest aeg-ajalt käivad seal ema ja isa ka. Triinule meeldib oma tuba väga, sest seal on rõdu, kus on peaaegu sama soe kui toas. Isa ütleb selle kohta, et Triinu rõdu on nagu kasvuhoone ja seal võiks tomateid ja kurke kasvatada. 
Triinul on kaks kõige armsamat mänguasja: mängukaru Onu Rein ja pehmest plastmassist mänguauto Tädi Maarika. Kui Triinu õhtul magama läheb, paneb ta Onu Reinu ühele poole patja ja Tädi Maarika teisele poole patja. Niimoodi on hea rahulik magama jääda. Triinul on ka sõbrad - Liisu ja Oliivia. 
Liisu emale meeldib hirmsasti lobiseda. 
Kõigepealt räägib ta õpetajale pika jutu sellest, mida Liisu süüa ei tohi: mannaputru, vorsti, pähkleid, kommi, juustu, tomateid, maasikaid, porgandeid, apelsine, mandariine, margariini, riisi, herneid, ube, muna, kala ja kartuleid. Ja pärast lisab juurde, et mitte mingil juhul ei tohi Liisu süüa saia ega juua piima, sest Liisul on allergia. 
Tegelikult pole Liisul mingit allergiat, sest kui ema on oma jutu lõpetanud ja ära läinud, sööb Liisu kõike ja tal pole häda mitte midagi.
Ühel hommikul, kui Triinu ema on tomatit hammustanud nii, et kõik on tomatiseemnetega koos, uurib Triinu ema ja isa käest, miks tomatil üldse seemneid vaja läheb. 
"Nendest seemnetest kasvavad väikesed tomatid," vastas isa. "Väikesed tomatid on nagu väikesed lapsed," lisas ema. "Alguses on nad pisikesed, aga pärast kasvavad suureks." Triinu arvates oli see väga põnev.  
Oma kuuendal sünnipäeval otsustas Triinu tomatiseemned kasvama panna. Koos isaga käisid nad poes ja ostsid sealt suure rõdukasti ja kaks kotti mulda. Selleks, et tomatiseemned saaks kavama panna oli vaja rõdukast kruvidega rõdu seina külge kinni kruvida. 
Triinu vajutas trelli lülitit. See hakkas taas kõva häälega mürisema ja plärisema. Mida kõvemini Triinu puuri vastu seinasurus, seda kõvemat plärinat see tegi. Triinu värises üle terve keha ja pidi isegi suu lahti tegema, sest kui suu kinni oli, plagisesid ülemised hambad alumiste vastu ja Triinu kartis, et hambad kukuvad suust välja. 
Ta oli kindla peale ainuke tüdruk lasteaias, kes ise seina sisse augu oli puurinud.
Tomatid hakkasid kasvama...

Mulle meeldis see raamat just seetõttu, et seal on ilusasti seletatud koostegemise rõõme kui ka muresid. Lastele saab kenasti selgeks ka see, et tomateid ei saa ainult poest ja nende kasvamine ja kasvatamine võtab aega. 

29.6.17

Andres Laan „Tehisintellekt: loomadest ja masinatest”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/853/701/thumbnails/big/87a41bd8326862e27fbbe21055b94101c70c6e21/tehisintellekt-loomadest-ja-masinatest.jpg
Viimastel kümnenditel on inimesed roboteid arendanud järjest võimsamaks ja võimekamaks, kuid inimesele võrdväärse intelligentsusega masinat pole siiani olemas – pole loodud ei „Tähesõdade” kõnelevaid roboteid ega Michael Knighti autot KITT. Miks on taolised tehisintellektid jäänud ulmefilmide ja -kirjanduse valdkonda, sellest on väga huvitavalt ja põnevalt kirjutanud Andres Laan raamatus „Tehisintellekt: loomadest ja masinatest”.

Autor selgitab tehisintellekti toimimist igapäevaeluliste seadmete abil ja toob näiteid nii ajaloost kui ka tänapäeva elust. Autor vastab raamatus paljudele küsimustele, näiteks:
  • Kas õhukonditsioneer on millegi poolest elusolendile sarnane?
  • Kuidas aitab kassi aju neuronite uurimine isejuhtivat autot nägema õpetada?
  • Kuidas saame üldse väga erinevate süsteemide intelligentsust võrrelda?
  • Kuidas mõjutab tehisintellekt ja arvutustehnoloogia inimkonna vaimset ja majanduslikku heaolu?

Ta esitab ka mõistatusi: kui varaste tänaval on üheksa varast üksteisele majanaabrid, kas viienda maja varas võib rahuliku südamega poodi minna? Vastuse leiab samuti raamatust.

Andres Laan tutvustab nelja tehisintellekti valkonna mõistet: negatiivne tagasiside, innustusõpe, treenitavad närvivõrgud ja kollektiivne intelligentsus. Neid mõisteid tutvustab ja võtab kokku järgnev tsitaat: „inimeste intelligents pole ühe protsessi tulemus, vaid koosneb mitmest komponendist. Meie kehade hapnikuvarustust ja meie lihaste positsioone hoiavad stabiilsena negatiivsele tagasisidele rajatud refleksid. Innustusõppe süsteemide abil õpime me kõndima ja jalgpalli mängima. Iseõppivad närvivõrgud aitavad meil ümbritsevas piltide ja helide maailmas selgust leida. Kollektiivina tegutsedes suudame enda piiratud maailmavaatest kõrgemale tõusta ja kultuurina ühiselt arenedes üha kiireneva tempoga edasi liikuda.” 

Siit koorub välja inimese intelligentsuse keerukus ja laiahaardelisus, aga neid valdkondi eraldi uurides ja uusi teadmisi inimeste ja ka loomade intelligentsusest masinatel rakendades, arendatakse järjest põnevamaid roboteid. Näiteks tänu innustusõppele on metsloomade imiteerimisel väga kaugele jõutud: firma Boston Dynamics robotkoerad, -kirbud, -gepardid ja -inimesed liiguvad takistusi täis maastikul ringi sama graatsiliselt nagu nende looduslikud inspiratsiooniallikad (vt YouTube'ist).

Ja lõpetuseks veidi meelelahutust. Testige juturobotit (http://www.cleverbot.com/). Talle võib ka eesti keeles kirjutada, aga pikemaid vestlusi saab temaga pidada ikka inglise keeles. Aga ärge ära ehmatage, ta võib vahel olla üsna ebaviisakas.

22.6.17

Jeanette Winterson "Sel pikal ajal"

„Sel pikal ajal“ on avateos uuele raamatusarjale, kus tuntud kirjanikud on võtnud oma romaani aluseks mõne südamelähedase Shakespeare’i näidendi. Jeanette Winterson romaani aluseks on Shakespeare’i „Talvemuinasjutt“.
Winterson on oma teoses üle võtnud Shakespeare’i süžee ning raamatutegelaste nimedki sarnanevad algtekstiga, kuid tegevus on toodud kaasaega.
Lugejatele, kes „Talvemuinasjuttu“ lugenud ei ole (näiteks nagu mina), on raamatu alguses ka originaalteksti lühikokkuvõte.
Wintersoni uusversioon on arusaadav ja nauditav lugemine, sest tekst on niivõrd oskuslikult kirja pandud, et tihti lugesin lauseid ja lõike korduvalt üle. Näiteks järgnev lõik, mille juurde raamatus kordi tagasi pöördusin:

Ja maailma tõttab edasi, hoolimata rõõmust või meeleheitest või ühe naise saatusest või ühe mehe kaotusest. Ja me ei saa tunda teiste inimeste elu. Ja me ei saa tunda meie enda elu rohkem kui üksikasjades, mida oskame hallata. Ja asjad, mis meid igaveseks muudavad, juhtuvad, ilma et me teaksime, et need juhtuvad. Ja hetk, mis paistab olevat nagu kõik ülejäänud, on see üks, mil südameid murtakse või parandatakse. Ja aeg, mis kulgeb nii ühetasa ja kindlalt, tormab väljaspool kelli metsikult. Nõnda vähe aega on vaja terve elu muutmiseks ja selle muutuse mõistmiseks kulub terve elu.

Raamatust on kirjutatud ka blogides Bukahooliku märkmed, Rabarberibulvar ja Sõber Raamat.

Soovitab Kaili

16.6.17

Liina Metsküla "Nutika reisimise ABC"

Liina Metsküla raamat sattus mulle kätte juhuslikult, peale põgusat sirvimist leidsin, et ma tahan seda kindlasti lugeda.
Raamat on ülesehituselt loogiline. Esimeses peatükis jagab autor muuhulgas soovitusi, miks üldse reisile minna, millal reisile minna, kust osta lennupileteid, mida silmas pidada reisikindlustuse tegemisel, kuidas valida majutus. Kasutan sõna "muuhulgas" seetõttu, et käsitletavaid teemasid on tõesti väga palju, siin väljatoodu on vaid väike osa. Teisest peatükist võib leida soovitused, kuhu võiks reisida. Inimeste eesmärgid, ajalised ja rahalised võimalused on ju erinevad, seega ei sobi iga sihtkoht kõigile. Välja on toodud näiteks odavad sihtkohad nii Euroopas kui väljaspool Euroopat, ägedad rannareiside sihtkohad ja palju muud. Kolmas peatükk keskendub üksi reisimisele. Autor kirjeldab üksinda reisimise plusse, miinuseid ja ohtusid. Neljandast peatükist võib saada aimu, millele pöörata tähelepanu pikalt reisides, alustades lähedastele plaanist teatamisest ja rahaga majandamisest kuni koduigatsuseni.
Meeldis, et autor ei keskendu vaid enda kogemusele, vaid vahele on pikitud ka teiste reisilugusid. Viimane peatükk keskendub erinevate inimeste välismaal elamise/töötamise kogemustele.
Algajale reisijale on raamat kindlasti heaks abimeheks, sest ise ju kõige peale ei pruugi tulla, millega reisi planeerimisel arvestama peab.
Hoiatus: lugedes võib tulla vastupandamatu soov kusagile minna, eriti kui hinges on reisihimu juba varem kummitamas.

13.6.17

Roberta Rich „Veneetsia ämmaemand”

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/835/645/thumbnails/view/1a69eef4ab85ff6b4122170c5287a3e885d6520b/veneetsia-%C3%A4mmaemand.jpg
Hanna oli noor juudi ämmaemand 16 sajandi Veneetsias. Tal oli alati olnud raske keelduda teisi abistamast, olgu abivajajaks haavatud lind või sünnitusvaludes naine. Emade ja laste päästmiseks  kombineeris Hanna kahest lusikast sünnitustangid. Need küll päästsid elusid, aga olid vastuolus usuga. Ühel pimedal õhtul tuleb Hanna juurde rikas kristlane, kes palub abi rikka proua sünnitusele.
„Räägitakse, et te suudate kõik kiuslikud beebid emade kõhust välja meelitada.” Veneetsia parim ämmaemand – nii kristlaste kui ka juutide seas.
Senini on Hanna olnud korralik juudi naine. On kuuletunud oma mehele ja rabile, aga seekord otsustab ta, et Jumalal ei saa midagi selle vastu olla, kui ta päästab ilmsüüta lapse.
Kuna juutidel on keelatud kristlastele arstiabi anda, seisab noore naise ees võimatu valik: kas rikkuda seadust ning päästa inimelu teades, et ta võib oma üleastumisega ohtu seada kõigi getoasukate elu, või jääda kuulekalt koju ja elada teadmisega, et ta on jätnud hädasolija abita. Hanna kuulab oma südant, pakib sünnitustangid, ning astub öhe. Sünnitus on raske ja pikk ja krahv lubab lapse päästmise korral Hannale heldelt tasuda. Noor ämmaemand päästab proua ja tema lapse. Raha on ka üks argumente, miks Hanna seab ohtu terve geto ja läheb rikkale prouale appi. Raamatu teine tegevusliin toimub Maltal, kus on vangis Hanna mees Iisak, kelle päästmiseks ongi raha tarvis. Hoolimata kõigist muredest ja probleemidest, mis Hannal tuleb ületada, püsib tal ikkagi siht silme ees. Pääseda Maltale suunduvale laevale ja mees sealt vabaks osta.
Selles raamatus põrkuvad juudi ja kristluse kultuurid 16. sajandi Veneetsias.
Ajalooline raamat, millest leiate armastust, usku ja ka mõrvu.

2.6.17

Emma Healey "Elizabeth on kadunud"

Maud on eakas ja tugevate mäluhäirete all kannatav inglise vanaproua, kellele ühel hetkel hakkab tunduma, et tema sõbranna Elizabeth on kadunud. Mõte ei anna talle rahu ja vanadaam alustab detektiivitööd, mis pole üldse lihtne olukorras, kus ta andes naabrite ukse taga kella, ei mäleta selle avanemisel enam, miks ta seda tegi. Küll aga toob see otsingusaaga kusagilt mälusopist esile hoopis ühe teise kadumise loo sõjajärgsest ajast, mil Maud oli alles noor tüdruk ja tema täiskasvanud õde ühel päeval enam koju ei tulnud. 
Raamatus on osavalt põimitud olevik minevikuga ja lõpuks leiavad mõlemad juhtumid ka lahenduse. Omaette kogemuse saab lugemise ajal viibides inimese nahas, kes kõik pidevalt ära unustab: ta teeb tassi teed, aga unustab seda juua, mistõttu vedeleb kõikjal majas joomata teetasse,  hakkab kuhugi minema, aga poolel teel ei mäleta ta enam kuhu ja miks ning eksib ära, lõpuks elab ta naise juures, kes „meenutab talle ta oma tütart“. Kogu Maudi maailm on üles ehitatud arvukatele sedelitele, mida leidub kõikjal ja mis tuletavad talle meelde, et ta pole Elizabethiga juba ammu ühendust saanud.

EMMA HEALEY (sünd 1985) on Briti kirjanik. „Elizabeth on kadunud“ on tema esikromaan, mis võitis 2014. aastal Costa auhinna debüütromaani eest.

Raamatu andis välja kirjastus Pegasus  2016.a 

29.5.17

Erni Kask "Leikude"

Inimesed, kirjutage oma mälestused üles. Ei ole vara kolmekümneselt, ei neljakümneselt, ei viiekümneselt. Sest pärast te lihtsalt enam ei mäleta. Mälust kaovad nimed, detailid, kõik muutub ühtlaseks kisselliks. Aastate pärast ei tea enam, kes täpselt mida ütles, mis sündmused kuidas toimusid. Vähemalt oma laste jaoks tasuks lapsepõlvelood kirja panna, et detailid ei ununeks. Esiteks, lapsed armastavad end vanematega võrrelda ja teiseks, aja möödudes on juba põnev lugeda, kuidas vanal ajal elu käis. Mina näiteks lugesin huviga ühe sugulase mälestusi, kuidas kartulikasvatus nende peres alguse sai, siis kui inimesed veel naerist sõid ja kartuli vastu võitlesid.

Julgemad avaldavad oma mälestused ka raamatuna ja siis saavad ka teised piiluda, kuidas sinu peres elati, mis koolis tehti, kuidas küla või linn minevikus välja nägi ja oma mälestustega võrrelda. Need on muuseas kõigil erinevad ja äratundmisrõõmu või vaidlushimu jätkub kauemaks.
Erni Kask on oma raamatus kasutanud ka inimeste perekonnanimesid, mis on mõnevõrra riskantne, sest nagu öeldud, on kõigi mälestused erinevad ja solvumine (või kohtuskäik) kerge tulema. Kui aga eelluure ütleb, et kõik on nõus, siis miks mitte, lausa ajalooline dokument.
Seekord siis: Kadrina-lähedase Lembit Pärna nimelise kolhoosi Leikude osakond, kes seal elasid ja mida tegid 1980-ndate aastate alguses (ja natuke isegi Rakvere õhustikku).

20.5.17

Raamatud Marokost

Aprillikuus puhkasin Marokos. Enne reisi ja Marokos olles lugesin mitmeid raamatuid araabia kultuurist, Marokost ja Marokos elavatest inimestest.

Reisile minnes olin valmis selleks, et seal on vaid pealetükkivad kaubitsejad – jah, paljud araablased on osavad kauplejad ning eestlastele on selline kauplemisviis võõras ja tüütu. Aga seal olles mõistsin, et kui piirduda turismipiirkondade ja turgudega, võib jääda sealsetest inimestest vale mulje, sest nendes paikades ei paista välja, millised inimesed marokolased tavaelus tegelikult on. Õnneks ma liikusin rohkem ringi ja kohtasin mitmeid marokolasi, kes olid väga toredad ja sõbralikud. Lisaks oli mul ja mu reisikaaslasel rõõm tutvuda kohaliku lihtsa maroko perekonnaga. Nimelt alguses tutvusime selle pere pojaga, kes meid reisi lõpus endale külla kutsus. Need siirad ja südamlikud inimesed avasid meile oma kodu ukse ja pakkusid imehead lõunasööki.

Pärast reisi olin Maroko lummuses veel nädalaid, lugedes ikka ja jälle Marokost. Otsisin lugemisvarasse raamatuid, mis tekitaksid seda meeleolu, mida seal olles tundsin, aitaksid meenutada ilu, mida seal nägin, ja tuletaksid meelde lihtsa maroko inimese headust ja hingelaadi.

Järgnevalt mõned raamatud, mida soovitan lugeda neil, kellel on soov Marokoga tutvuda.


Kätlin Hommik-Mrabte „Minu Maroko, ehk, Maailma teistpidi vaatamise õpik” 

Enne reisi lugesin Kätlin Hommik-Mrabte „Minu Marokot”. See on kerge lugemine ja põhjalikku ülevaadet marokolastest ei anna, aga midagi siiski saab teada elust, mida tänapäeval Marokos elatakse ja mis tunne on inimesel, kes on Marokosse elama asunud väljaspoolt araabia kultuuri, olles valinud islami usu.






http://www.varrak.ee/files/2/2291
Antoine de Saint-Exupéry „Inimeste maa” 

Agadiris puhates lugesin Antoine de Saint-Exupéry autobiograafilist teost „Inimeste maa”. Antoine de Saint-Exupéry oli lendur. Postilennukiga Toulouse'i ja Dakari vahet lennates jäid talle teele Maroko linnad – Casablanca, Agadir jt –, külad ja kõikvõimas kõrb.

Selles raamatus on autor väga huvitavalt kirjutanud üle öise kõrbe lendamisest, kõrbes viibimisest nii kuumal päeval kui ka külmal ööl, piinavast janust ja lootust andva miraaži nägemisest. „Taamal paistab kõige ilusam linn maa peal. [---] Tean väga hästi, et see on miraaž. Mind juba ei peta! Aga kui mulle meeldib miraaži taga ajada? Kui mulle meeldib loota? Kui mulle meeldib armastada seda hambuliste müüridega linna päikesesäras? Kui mulle meeldib minna kiirete sammudega otse edasi, sest ma ei tunne enam väsimust, sest ma olen õnnelik...”


https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/517/268/thumbnails/big/5db842fdf6f5cea6ff092d7c7134b8da0fad91ae/reisikirjad.jpg
Friedebert Tuglas „Reisikirjad” 

Pärast Maroko reisi lugesin katkendeid Friedebert Tuglase „Reisikirjadest”. Tuglase rännakust Põhja-Aafrikas lugedes meeldisid mulle väga kirjeldused Fesist ja Marrakechist.

Kõige enam aga vaimustas mind see, kuidas Tuglas kirjeldas Bahia paleed. Marrakechis olles oli mul nii kahju, et me sellest paleest lihtsalt läbi tormasime, oleksin tahtnud võtta seal olemiseks aega, jalutada rahulikult, imetleda seda uskumatut ilu. Hiljem oli mul aga suur rõõm lugeda, kuidas Tuglas on suutnud selle ilu sõnadesse seada. Ta on Bahia paleed kirjeldanud kui idamaise arhitektuuri viimset unistust, tuhande ja ühe öö fantastilist nägemust:
„Nagu enamasti ikka idamaa hiigelehitised, nii ei ärata temagi väljastpoolt mingit tähelepanu. Kuid kohe sisse astudes satutakse ta võlu võimusesse. [---] Lemmiknaise saal on maurikunsti kõrgeim näide. Uste maalid, seinte ornamendid ja värvilised aknad on teostuselt viimse võimaluseni peened ning diskreetsed. Sammudes ühest ruumist teise, võib imestleda kuldseid, siniseid, rohelisi ning punaseid ornamente, puunikerdiste peenust, kipsarabeskide ja portselanpaneelide värvirikkust ning valguse vaheldust fantastiliste akende kaudu. Kõigest kõneleb idamaa peen värvi- ja joonemeel. Kokkuvõttes mõjub see ilu rahustavalt, nagu muinasjutt, mille tõelisust ei tarvitse uskuda.”


https://www.raamatuvahetus.ee/et/img/9985660757.jpg
Leonora Peets „Maroko taeva all” 

Selleks, et saada aimu, kuidas mõtlesid ja elasid marokolased eelmise sajandi keskpaigas, millised olid nende kombed, milline oli nende hingelaad, kui suurt rolli nende elus mängis usk ja kuivõrd palju oli hirmu ja harimatuse tõttu nende ellu põimunud ebausk, tasub lugeda Leonora Peetsi raamatut „Maroko taeva all”.

Sellesse raamatusse on autor kokku kogunud erinevad lood Marrakechist 1930ndatest kuni 1970ndani. Leonora Peets nägi sel perioodil sündmusi, mis enamasti jäid eurooplaste silmade eest varjatuks, aga kuna tema abikaasa oli arst ja nad mõlemad valdasid vabalt araabia keelt, avanesid neile paljude marokolaste akendeta majade uksed, muldonnist kuni kuningalossini.

Huvitav oli lugeda, kuidas autor Marrakechis ja külades liikudes ümbritsevat ja inimesi vaatas, jälgis ja nägi. Ta imetles ruskeid ja hambulisi linnamüüre, lamedate katustega linnakärge. Ta tõdes, et araabia kodudes on eluvormid „teised ning tihti arusaamatud ja kus mõtted inimeste laupade taga tunduvad keerukad nagu joonised nende vaipadel või kipsist lõigatud arabeskid seinal.” Ta oli lagunevas lossis vastamisi lossidaamidega, kelle hinge oli „pugenud käärimine, rahulolematus endisega ja igatsus uue järele”. Ühes teises kaiidi lossis puutus Leonora kokku ühe orjatariga, kes temasse väga umbusklikult suhtus – orjatari kirjeldas autor väga kujundlikult, üks näide: „Orjatari nägu oli ilmetu nagu raudplekiga kaetud uks.”

Maroko kohta seni loetud raamatutest meeldis mulle Leonora Peetsi teos kõige enam. Olen nõus raamatu saatesõnas Rein Taagepera kirjutatud sõnadega: „Asjaliku sügavuse, etnograafilise täpsuse ja ühe võõra kultuuri seestpoolt mõistmise poolest pole [---] võrreldavat Nora Peetsi raamatule.”

1984. aastal anti Leonora Peetsile novellikogu „Maroko taeva all” eest Henrik Visnapuu kirjandusauhind.


Veel mõned raamatud, mida olen sirvinud ja katkendlikult lugenud:
  • „Maroko: Silmaringi reisijuht” 
  • Juune Holvandus „Arabesk, vesipiip ja umma” 
  • Margaret K. Nydell „Kuidas mõista araablasi: teejuht edukaks suhtlemiseks” 
  • Araabia muinasjutud „Tuhat üks ööd: valitud lugusid” (2 köidet) 
  • „Maroko muinasjutte”

18.5.17

Sara Zarr „Ühe tüdruku lugu”

Denna oli kolmteist, kui isa tabas ta Tommyga parklas seksimas. Kolm aastat oli Denna Lamberti elu nii koolis kui ka kodus olnud õudusunenägu. Toeks olid ainult sõbrad: Jason ja Lee, vend Darren ja venna elukaaslane.

Denna ja Jason on sõbrad, Denna kirjeldab oma sõprust Jasoniga nii:

Jason ja mina võisime rahulikult ka vaikida. Ma arvan, et just nii saabki tegelikult teada, kas võid kedagi usaldada; kui ei pea kogu aeg rääkima, et talle ikka kindlasti meeldida, või siis selleks, et näidata, kui huvitavaid asju sul öelda on. Ma võisin veeta temaga terve päeva sõnagi lausumata. Ta on tagasihoidlik. Ta on lojaalne. Ta saab aru. Tegelikult, ainus asi, mis Jasoniga valesti on, et ta juhtus olema mu parima sõbra Lee poiss.

Denna arvates Lee erineb teistest tüdrukutest, keda huvitas ainult see, kuidas nad välja näevad, ja kes oma sõbradest halvasti rääkisid. Lee oskas hästi kuulata, ta ei sildistanud inimesi välimuse ega kuulujuttude järgi. Kõigil on mingeid värke, mida nad tahaksid muuta, lohutas Lee Dennat.

Denna ja ta vend Darren valmistasid emale-isale pettumuse. Darren sellega, et ta nii noorelt lapse sai, rääkimata sellest, et ta kuueteistaastasena marihuaanaga vahele jäi ja pidi selle jubeda kohtu värgi läbi tegema. Denna sellega, et keegi ei taha, et tema tütar oleks üle kooli lits, mis tegelikult pole tõsi. Isa teadis, et ta võiks süüdistuse esitada, kuid algusest peale oli selge, et seda ei juhtu, sest see oleks tähendanud asjast rääkimist. Aga isa poleks iial sellest rääkinud. Isa ainult süüdistab, pere omavahel ei räägi. Isa ei taha oma lapsi mõista, ta ei oska andestada, lapse eest välja astuda.

Dennal on nii raske on end kaitsta. Pole ju võimalik minna kooliraadiosse ja hakata seda väidet ümber lükkama.

Raamatu lõpus taipab Denna, et nii palju, kui tema isa alt vedas, vedas ka isa teda alt ja isa peaks olema see, kes paremini teab, kuidas leppida, eluga edasi minna.

Mõnikord on need tõesti just imeväikesed asjad, mida saab teha selleks, et öelda: anna andeks, kõik on hästi, ma andestan sulle. Imeväikesed avaldused, mis asetuvud üksteise järel kihtidesse, kuni su jalge all moodusatub kindel pinnas. Ja siis…. Ja siis Kes teab?

Mõtlemapanev raamat ammustest vigadest ja andestamise jõust. Soovitan lugeda.

13.5.17

Shari Lapena „Teisel pool seina”

Abielupaar Anne ja Marco jätavad kuuekuuse beebi Cora üksi koju, et minna naabrite juurde sünnipäevapeole. Nad käivad iga poole tunni tagant kontrollimas, kas lapsega on kõik korras, kuid öösel koju jõudes ei ole tüdrukut enda voodis. Asja hakkab uurima politsei.

Raamatu edenedes tulevad ilmsiks mitmedki asjaolud, mida kuidagi ette aimata ei oskaks. Justkui hakkab tunduma, et lahendus pole enam kaugel, siis tuleb ootamatu pööre. Ja nii korduvalt. Kõigil on saladused, igaüks varjab midagi. Lõpp on seejuures ikkagi väga ootamatu.

Minule meeldis, et erinevalt paljudest krimiromaanidest ei olnud selles raamatus peaaegu mitte ühtegi laipa (üks siiski oli, kuid see polnud raamatu põhiteemaks). Selline lähenemine on minu jaoks värskendav ja ühtlasi tähendab seda, et raamat võiks sobida ka neile, kes põnevust otsivad, aga veristest mõrvadest väga lugeda ei taha.

11.5.17

Mathura „Jääminek” ja Sarah Winmani „Imeliste sündmuste aasta”

Vana mehe ja vana naise elu lõpp. Mõlemad elavad mere ääres teistest inimestest eraldi- topelt üksindus: elukaaslasi-lapsi pole, tühi ümbrus võimendab üksindustunnet, järk-järgulist ihulist nõrgenemist ja vaimset vaibumist.

Olme ja söömine muutub teisejärguliseks, elujõud lahkub vaikselt.

Mõlemad panevad küünlaid-üks mahajäetud kirikusse, teine mahajäetud surnuaiale, käivad paadiga merel ja satuvad peaaegu uppumisohtu, sest jõud pole enam endine.

Mõlemad on vaikivad ja valivad sõnu, rohkem tunnetavad kui sõnastavad.

Vanade inimeste abitus, kui järsku on jõud kadunud ja tugisüsteemi pole.

„Ja järgmiselgi päeval ei jaksanud ta ennast püsti ajada, isegi mitte nii palju, et kartuleid koorida või solgiämbrit välja viia. Suure hädaga käis ta ühe korra sauna taga kemmergus, õhtupoole tegi tule ahju, aga jäi magama, enne kui jõudis siibri kinni panna ning hommikuks oli tuba jahedust ja rõskust täis. Ainult kahe paksu teki all oli tal soe... Päev möödus kiiresti, ent kõigist teistest erinevalt. Manivald vaatas läbi väikese aknaruudu taevasse, nägi triivivaid pilvi ning tundis, et selleski päevas oli peidus võimalus. Pikk elu jooksis tal silme eest mööda, pikk elu oli korraga nagu üürike, peagi juba tähtsusetu viiv.”

„Marvellous jättis kõigega jumalaga. See võttis aega, sest ta tundis metsa ja jõge nagu oma taskut ega tahtnud midagi vahele jätta.. See olnuks ebaviisakas. Ta oli alustanud noortest pajudest. Marvellous tänas oma elu eest ning iga lille, puu ja põõsa eest, mis olid näinud tema noorust, keskiga, igatsust, keha, kahetsust, naeru, plaane, väsimust ja kogu tema saatust. Siin oli tema teatrilava... Naine istub veel viimast korda sildumiskivile. Tal napib hingeõhku. Aeg on otsa saamas. Lendavate kajakate roosakad sulestikud. Aeg seisab paigal. Marvellous teab, et selles hetkes on kõik koos, sest see on ta viimane eluhetk, küllusehetk- ja ta teab, et see hetk ongi armastus.”

Ilusad ja helged raamatud.