Ajakirjanik Simon Shuster on võtnud kätte ja kirjutanud raamatu Volodõmõr Zelenskõist. Fookuses on ajaperiood veebruarist 2022 kuni novembrini 2022, kui vabastati Hersoni linn.
Väljend “võtnud kätte ja kirjutanud” kõlab muidugi ülekohtuselt lihtsustatuna. Shuster on kajastanud sündmusi Venemaal ja Ukrainas läbi 17 aasta. Ta oli esimene välisajakirjanik, kes jõudis Krimmi, kui Vene väed 2014. aastal selle vallutasid. Sõja täiemahulisest sissetungist alates viibis Shuster Kiievi presidendi hoones, et mitte öelda, viibis koos presidendiga punkris. Olles näinud Zelenskõid kriitilistes sündmustes niivõrd lähedalt ja omades varasemaid teadmisi Ukraina poliitilisest, sõjalisest ja majanduslikust olukorrast, oskab ajakirjanik objektiivselt kirjeldada sündmuste kulgu ja presidendi raskeid dilemmasid (või isegi trilemmasid).
Raamatu teeb loetavaks see, et ajakirjanik on kirjutades jäänud lihtsale ja inimlikule tasandile. Tegu ei ole sõjateoreetilise või ajalookriitilise teosega. Kirjanik jälgib Ukraina presidenti, kes olude sunnil peab toime tulema oma veendumuste kaitsjana, oma rahva eest seisjana ja lõpuks ka Euroopa väärtuste väravavahina.
Raamat algab Zelenskõi tegevuse kirjeldamisega, kui ta veel meelelahutusäris tegutses, tema populaarsusest ja võimalustest, mida ta sai teostada Venemaa televisiooni ja meelelahutus- organisatsioonide kaasabil. Isegi pärast 2014. aasta sissetungi, kui Zelenskõi oma trupiga rindel esines, ei soovinud ta ennast veel lahutada meelelahutusärist, kuid mõned aastad hiljem, ikka veel rindejoonel käies, hakkas tema sisevaade olukorrale muutuma. Zelenskõi tegi oma presidendiks kandideerimise kavatsuse rahvale teatavaks 2019. aasta märtsis, samal ajal, kui lasti ekraanile menuka telesarja “Rahva teener” kolmas hooaeg.
Sõja kulgedes muutusid presidendi vaated ja tõekspidamised, õppida tuli vigadest, katastroofidest, naiivsetest ootustest, aga ka rõõmudest ja saavutatust. Presidendi isiklik elu on pandud proovile, abielu kannatab lahusoleku pärast ja Zelenskõil on hingeliselt valus näha Ukraina laste kannatusi mõeldes oma lastele. Sellised asjad lihtsalt muudavad inimesi.
Raamatus on ära toodud uudistest juba teadaolnud sõjasündmused. Seega pole raamatus iseenesest mingeid uusi rindeuudiseid neile, kes jälgivad ajakirjandust. Uudised aga on enamasti kuivad ja konstanteerivad, nendesse ei lisata emotsioone ega sisesündmuste ahelaid. Selle osa täidavadki ära Shusteri kirjeldused.
Mina raamatut käest ära panna ei saanud. Sõna “põnev”, tundub selle raamatu kohta kohatu, sest kuidas sa ikka saad öelda, et sõda ja kannatused on põnevad. Aga köitev on raamat kohe kindlasti. Just inimlik kaasaelamine ja empaatiatunne nii Zelenskõi kui Ukraina rahva vastu teeb raamatu lugemise haaravaks.
Kommentaarid
Postita kommentaar