Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva mai, 2017 postitused

Erni Kask "Leikude"

Inimesed, kirjutage oma mälestused üles. Ei ole vara kolmekümneselt, ei neljakümneselt, ei viiekümneselt. Sest pärast te lihtsalt enam ei mäleta. Mälust kaovad nimed, detailid, kõik muutub ühtlaseks kisselliks. Aastate pärast ei tea enam, kes täpselt mida ütles, mis sündmused kuidas toimusid. Vähemalt oma laste jaoks tasuks lapsepõlvelood kirja panna, et detailid ei ununeks. Esiteks, lapsed armastavad end vanematega võrrelda ja teiseks, aja möödudes on juba põnev lugeda, kuidas vanal ajal elu käis. Mina näiteks lugesin huviga ühe sugulase mälestusi, kuidas kartulikasvatus nende peres alguse sai, siis kui inimesed veel naerist sõid ja kartuli vastu võitlesid.
Julgemad avaldavad oma mälestused ka raamatuna ja siis saavad ka teised piiluda, kuidas sinu peres elati, mis koolis tehti, kuidas küla või linn minevikus välja nägi ja oma mälestustega võrrelda. Need on muuseas kõigil erinevad ja äratundmisrõõmu või vaidlushimu jätkub kauemaks. Erni Kask on oma raamatus kasutanud ka inimeste per…

Raamatud Marokost

Aprillikuus puhkasin Marokos. Enne reisi ja Marokos olles lugesin mitmeid raamatuid araabia kultuurist, Marokost ja Marokos elavatest inimestest.
Reisile minnes olin valmis selleks, et seal on vaid pealetükkivad kaubitsejad – jah, paljud araablased on osavad kauplejad ning eestlastele on selline kauplemisviis võõras ja tüütu. Aga seal olles mõistsin, et kui piirduda turismipiirkondade ja turgudega, võib jääda sealsetest inimestest vale mulje, sest nendes paikades ei paista välja, millised inimesed marokolased tavaelus tegelikult on. Õnneks ma liikusin rohkem ringi ja kohtasin mitmeid marokolasi, kes olid väga toredad ja sõbralikud. Lisaks oli mul ja mu reisikaaslasel rõõm tutvuda kohaliku lihtsa maroko perekonnaga. Nimelt alguses tutvusime selle pere pojaga, kes meid reisi lõpus endale külla kutsus. Need siirad ja südamlikud inimesed avasid meile oma kodu ukse ja pakkusid imehead lõunasööki.
Pärast reisi olin Maroko lummuses veel nädalaid, lugedes ikka ja jälle Marokost. Otsisin luge…

Sara Zarr „Ühe tüdruku lugu”

Denna oli kolmteist, kui isa tabas ta Tommyga parklas seksimas. Kolm aastat oli Denna Lamberti elu nii koolis kui ka kodus olnud õudusunenägu. Toeks olid ainult sõbrad: Jason ja Lee, vend Darren ja venna elukaaslane.
Denna ja Jason on sõbrad, Denna kirjeldab oma sõprust Jasoniga nii:
Jason ja mina võisime rahulikult ka vaikida. Ma arvan, et just nii saabki tegelikult teada, kas võid kedagi usaldada; kui ei pea kogu aeg rääkima, et talle ikka kindlasti meeldida, või siis selleks, et näidata, kui huvitavaid asju sul öelda on. Ma võisin veeta temaga terve päeva sõnagi lausumata. Ta on tagasihoidlik. Ta on lojaalne. Ta saab aru. Tegelikult, ainus asi, mis Jasoniga valesti on, et ta juhtus olema mu parima sõbra Lee poiss.
Denna arvates Lee erineb teistest tüdrukutest, keda huvitas ainult see, kuidas nad välja näevad, ja kes oma sõbradest halvasti rääkisid. Lee oskas hästi kuulata, ta ei sildistanud inimesi välimuse ega kuulujuttude järgi. Kõigil on mingeid värke, mida nad tahaksid muuta, …

Shari Lapena „Teisel pool seina”

Abielupaar Anne ja Marco jätavad kuuekuuse beebi Cora üksi koju, et minna naabrite juurde sünnipäevapeole. Nad käivad iga poole tunni tagant kontrollimas, kas lapsega on kõik korras, kuid öösel koju jõudes ei ole tüdrukut enda voodis. Asja hakkab uurima politsei.

Raamatu edenedes tulevad ilmsiks mitmedki asjaolud, mida kuidagi ette aimata ei oskaks. Justkui hakkab tunduma, et lahendus pole enam kaugel, siis tuleb ootamatu pööre. Ja nii korduvalt. Kõigil on saladused, igaüks varjab midagi. Lõpp on seejuures ikkagi väga ootamatu.

Minule meeldis, et erinevalt paljudest krimiromaanidest ei olnud selles raamatus peaaegu mitte ühtegi laipa (üks siiski oli, kuid see polnud raamatu põhiteemaks). Selline lähenemine on minu jaoks värskendav ja ühtlasi tähendab seda, et raamat võiks sobida ka neile, kes põnevust otsivad, aga veristest mõrvadest väga lugeda ei taha.

Mathura „Jääminek” ja Sarah Winmani „Imeliste sündmuste aasta”

Vana mehe ja vana naise elu lõpp. Mõlemad elavad mere ääres teistest inimestest eraldi- topelt üksindus: elukaaslasi-lapsi pole, tühi ümbrus võimendab üksindustunnet, järk-järgulist ihulist nõrgenemist ja vaimset vaibumist.
Olme ja söömine muutub teisejärguliseks, elujõud lahkub vaikselt.
Mõlemad panevad küünlaid-üks mahajäetud kirikusse, teine mahajäetud surnuaiale, käivad paadiga merel ja satuvad peaaegu uppumisohtu, sest jõud pole enam endine.
Mõlemad on vaikivad ja valivad sõnu, rohkem tunnetavad kui sõnastavad.
Vanade inimeste abitus, kui järsku on jõud kadunud ja tugisüsteemi pole.
„Ja järgmiselgi päeval ei jaksanud ta ennast püsti ajada, isegi mitte nii palju, et kartuleid koorida või solgiämbrit välja viia. Suure hädaga käis ta ühe korra sauna taga kemmergus, õhtupoole tegi tule ahju, aga jäi magama, enne kui jõudis siibri kinni panna ning hommikuks oli tuba jahedust ja rõskust täis. Ainult kahe paksu teki all oli tal soe... Päev möödus kiiresti, ent kõigist teistest erineval…

Katja Millay „Vaikuse meri”

Raamatu peategelased jutustavad oma lugusid, saame vihjeid nende eelnenud elude kohta.

Nastja Kašnikov on pere juurest lahkunud, ta pole juba 452 päeva ühelegi elavale hingelisele sõnagi lausunud. Ta kirjutab oma kolm ja pool lehekülge oma kaustiku ja ronib voodisse teadmisega, kui lähedal on ta võimalusele, et 453. päeva ei tulegi.

Me saame teada, et ta on olnud kunagi väga lootustandev klaveritüdruk, aga midagi on temaga juhtunud ja see ei ole midagi head, vaid hoopis midagi väga kurja…

Nastjal oli kogu aeg plaanis tõtt rääkida. Ta tahtis vaid, et talle antaks natuke aega. Võimalus leida õiged sõnad ja julgus need välja öelda. Ta ei andnud endale mingit vaikimisvannet. Ta ei jäänud ühtäkki tummaks. Nastjal polnud vajalikke sõnu. Ühel päeval ta leiab õiged sõnad.

Josh Bennetit on kaotanud oma pere. Koolis ei tule keegi tema lähedalegi. Ise ütleb ta, et teda ümbritseb „surmatsoon”. Drew ja Josh on parimad sõbrad. Kui Joshi pereliikmed surema hakkasid ja ülejäänud inimesed talle selja…

Urve Tinnuri „Kaks ööd mahajäetud majas”

Neljateistkümneaastane Hede saab ootamatult teada, et tema ema ja isa ei olegi tema bioloogilised vanemad, vaid ta on lapsendatud. Tüdruk on pettunud, et vanemad ei ole talle sellest rääkinud. 
Hede põgeneb kodunt ja kohtub Kristeriga. 
„Vaata neid kruuse!” müksas Krister Hedet küünarnukiga.  „Need oleme meie. Kaks katkist maailma, mõlemad omaette, aga siiski nii lähestikku.” - „Jah,” nõustus tüdruk mõtlikult. „Aga kuule, mis värk sinuga õieti on? Oled nagu mingi paipoisi musternäide, aga käid erikoolis. 
Hede arvas varem, et erikoolis on ju eriliselt pahad poisid, pätid, noh, kes muud ei tee kui ropendavad, joovad, kaklevad ja tõmbavad kanepit. Kuid ta arvamus muutus peale kohtumist Kristeriga. Ka erikoolis on võimalik eriline olla, heas mõttes. Eriliseks jääda on igal pool võimalik, kui vaid ise tahad. 
„Mina tahaksin unustada kogu eelneva elu,” sõnas poiss vaikselt. „Sind häirib see, et su vanemad ei rääkinud sulle tõtt, aga nad kinkisid sulle ju ilusa ja turvalise lapsepõlve. Õnn…

Ene Sepp „Vabandust, aga mis asja?!”

Raamat algab sellega, et Heleni ema helistab Helenile kooli ja ütleb, et neil isaga on Helenile üks tähtis jutt. Mida nad nii tõsiselt rääkida tahavad? 
Äkki on ühel neist uus kallim?  Äkki on ema rase!  Äkki on ema raskelt haige!  Tõde on hoopis teine. 
Miks nüüd? Miks pidi ema selle kõigega just nüüd välja tulema? Tema oli see, kes oli 13-aastane ja kelle elu on algamas ja kes peaks tegema uusi ja huvitavaid asju. Normaalsed emad saaksid sellest aru, et nad ei saa selliseid asju korraldada. Nemad on piisavalt vanad, et elada rahulikult. Aga ei, Jane ema ei võinud seda teha. Ja kui varem oli Janele meeldinud, et tema ema on kõike muud kui normaalne, ehk et temaga sai rääkida, muresid kurta ja õpetajate üle ilma karjumist kartmata viriseda, siis nüüd soovis ta igati, et ta ema oleks normaalne. 
Ema... tema ema on järsku nii võõras. Inimene, kellest ta ei tea midagi. Inimene, kes talle valetas. Inimene, kelle tõttu ta peab sõpradele valetama. 
Et sellest veel vähe oleks, hakkavad ka k…

Caleb Krisp "Ainult mitte Ivy Pocket"

Ivy Pocket on 12-aastane teenijatüdruk, kes on äärmiselt tähelepanuväärne isiksus. Ta on endast väga heal arvamusel ning see väljendub ka teiste inimestega suhtlemises. Ta on liigagi otsekohene ja käitub ilma mõtlemata, seega jooksevad kõik inimesed Ivy´st suure kaarega mööda. Igale uuele tuttavale jutustab Ivy oma päritolu kohta luiskeloo, mistõttu teavadki inimesed teda kui: kirstutegija tütar, postkontoriülema tütar, buda munk. mägismaa erak, rahusti mõju all olev lehm, arst vms.  Krahvinna Carbunkle põgeneb Ivy juurest Lõuna-Ameerikasse ning jätab ta Pariisi maha. Ivyl pole ei raha ega ka kodu, kuhu minna. Kuid siis kutsutakse Ivy Pocket Trinity hertsoginna surivoodile. 500-naelase tasu eest nõustub Ivy viima Inglismaale hertsoginna väärtuslikeima varanduse - Kellateemandi - ja panema selle Matilda Butterfieldile tema sünnipäeval kaela.  Mida Ivy aga ei tea, on see, et Kellateemandit ihkavad paljud endale saada, seega satub Ivy omapärasesse ja kohati ka hirmutavasse olukordadesse…