Lugemispäevik

Lugegem hiljutisi kunstiraamatuid! Tapalt pärit graafiku, raamatu- ja maalikunstniku Evi Tihemetsa elu ja loomingu on tüsedasse ülevaatealbumisse kogunud Vappu Thurlow. Evi Tihemets on tuttav mitme põlve kunstisõpradele alates 1960-ndaist aastaist. Kellel tollastest lastest ei oleks silme ees “Lumekuninganna” või “Metsluikede” illustratsioonid. Tema teostes on rahvuslikkust, värve ja monumentaalsust.  Põlvkond noorema maalikunstniku Miljard Kilgi teoste ülevaateraamatu on kokku pannud galerist Piia Ausman. 1970-ndate lõpul tuli ta välja hüperrealistlike heatujuliste maalidega “Lets´go!”, “Köögis” (vanaema ja pannkookidega), “Hotellid” (Rock Hotel koos Olümpia ja Viruga). Tänapäeval oleks nagu eluraskused ta kätte saanud: maalidel kobrutavad vihased elukad.                                                                                                                       Eesti klaasikunsti klassik Ivo Lill on meie seast juba kahjuks lahkunud (1953-1919). Terve tema elu ja perekond (õ

M.J.  Rose  "Varastatud unistuste juveliir" Aili luges põnevusromaani: Tõsielul põhinev lugu, mille üks peategelastest on Suzanne Belperron (1900-1983), tegelikult Pariisis elanud ja tegutsenud juveliir, kelle töid väga hinnati ja kes Teise maailmasõja ajal aitas koos sõpradega paljudel peredel põgeneda natsirežiimi eest Ameerikasse. Selle liini tegevus toimub 1940-ndate Pariisis. Teine süžeeliin toimub 1980-ndatel aastatel, kus oksjonipidaja Violine avastab kohvri koos ehetega ja hakkab uurima nende ehete päritolu. Tema tee viib Ameerikast Pariisi, kus ta järk-järgult avastab salapärase kohvri ja ehete päritolu. Javier Cercas „Terra Alta“ Lea krimkasoovitus: Terra Alta on Hispaania väikelinn, kuhu saadetakse ajutiselt tööle politseinik Melchor Marín. Asudes uurima kohaliku suurfirma omanike jõhkrat mõrva, ei oska ta aimata, millised traagilised tagajärjed on sellel tema enda perekonnale. Melchor on endine kurjategija, kelle kinnisideeks on leida oma ema mõrvar. Väikeses ja u

„Mere äärde“ on lugu väikesaarest ja selle elanikest, mida mõjutavad Põhjameri ja aastaajad. Põhjameri on ühtaegu veetlev ja ohtlik, ettearvamatu ja raevukas ning kuigi kohalikud elanikud seda teavad, on igas perekonnas mõni lugu pereliikmest, kes oma elu merele on jätnud. Väikesaare loodus, kaunis arhitektuur ja vaalapüüdjate põnevad lood toovad igal suvel saarele hordide viisi suvitajaid, kes igatsevad süüa kohalikke toite (mis tihtipeale küll juba mandril ette on valmistatud), kuulata kohalikke lugusid (mis saareelanikele juba ammu pähe on kulunud) ning rikkamad ihkavad osta ka endale saarele kinnisvara (mistõttu on kinnisvarahinnad kohalike jaoks liiga kallid). Kohalikel ei jää üle muud, kui muutunud oludega kohaneda ja leppida. Loo keskmes on perekond Sander: isa Jens on olnud pikka aega meremees, kes vanas eas veedab rohkem aega koos merelindude kui inimestega; ema Hanne on varem suvitajatele tube välja rentinud ning töötab nüüd kohalikus muuseumis; vanim poeg Ryckmer on en

  Patrick Ness “Kui koletis kutsub” Ursula luges fantaasiaraamatut: Ma ei ole väga suur fantaasialugude fänn, mistõttu jäävad minu poolt üldiselt puutumata raamatud väljamõeldud olenditest ja maailmatest. “ Kui koletis kutsub” on aga  mitmete auhindadega tunnustatud ja ka lugejate seas kiidetud raamat, nii et uudishimu sai ikkagi minu ignorantsusest võitu. Ja tõepoolest - tegelikult on see väga realistlik lugu ühest tavalisest koolipoisist ja tema raske haigusega võitlevast emast. Selliste raskustega toimetulek ei ole lihtne täiskasvanutelegi, rääkimata lapsest ja paratamatult võivad ühel hetkel hakata meie peas elama koletised. On valida, kas lasta hirmul end võita või vaadata, võibolla on see koletis tulnud meile midagi õpetama. Väga inimlik, südamlik ja lõppkokkuvõttes ka helge lugu, mida ei saa käest enne kui tagumine kaas on sulgunud. Lisaks illustratsioonid - taas aitavad need lugu väga palju ilmestada! Mari Teede “Ingmar ja meri” Anu soovitab elulist lasteraamatut: Kui Ingmari

Fiona Valpy “Casablanca jutuvestja” Leigi soovitab lugeda: Viimaste aastate jooksul on oskuslikult kahte ajaliini kasutavaid romaane ilmunud päris mitmeid nt Amy Harmoni “Mida tuul teab”, Shelley Readi “Voola kui jõgi”, Etaf Rumi “Naine pole mees” jpt. Tom ja Zoe kolivad Marokosse, Casablancasse, et uuesti alustada. Mõlemad usuvad, et elukohavahetus ja Tomi uus töökoht võiksid positiivselt mõjutada nende jahenenud suhet. Juudi päritolu Josie Duval on perega  põgenenud natside okupatsiooni eest Pariisist Casablancasse ning nad ootavad võimalust Ameerikasse pääsemiseks. Tänapäev ja II maailmasõda ühendatakse selles raamatus hetkel, kui Zoe leiab põranda alusest peidikust puidust karbi Josie päevikuga. Põgenike igapäevaelu minevikus ning ekspattide elu kaasajal tähendab kohanemist võõra kultuuriruumi, kommete ja keelega ning staatuse muutusega. On inimesi, kes saavad sellega hakkama ja inimesi, kes jäävad olnut igatsema. Igatahes on kirjanik suutnud taaselustada sõjaaegse rahvaste paabeli

Mullu loetud raamatutest on sõelale jäänud nii mõndagi huvitavat. Hea meel on harjumuspäraselt jagada muljeid loetu kohta mei blogi lugejatega. Hannes Parmo „Beeta“ Kailit üllatas positiivselt: Eesti kirjandusest oli hea üllatus Hannes Parmo „Beeta“ , mis pälvis Kirjanike Liidu romaanivõistlusel II koha. Raamatu peategelaseks on endast erakordselt heal avamusel olev Udo Estland, kes tänu heale õnnele ning erakordsele nahaalsusele suudab üle elada kõik II maailmasõja sündmused Eestis. Kord on ta kommunist, kord nats ja kord vabadusvõitleja – ikka täpselt nii, nagu sel hetkel talle endale kõige kasulikum on. Peategelane ajas mind kordamööda nii vihale kui suisa naerma, kuid eks see ongi hea kirjanduse tunnus, et see emotsioone tekitab ja mõtlema paneb. Sass Henno “Vanaema” Leigi soovitab lugeda: Sass Henno on tegutsenud aastaid selle nimel, et pöörata avalikkuse tähelepanu tõsiasjale, miks seksuaalkuritegude, juhu- ja lähisuhtevägivalla uurimine on Eestis ohvrit häbistavad ja kurjategij