Lugemispäevik

Ema ja poja põgenemise lugu, kuid mitte otseselt sõja jalust, vaid Mehhiko narkokartelli eest. Tegemist ei ole eluloolise raamatuga ent autor tegi enne raamatu kirjutamist süvitisi tausta puudutavat uurimistööd, ometigi heidetakse talle, kui valgele naisele ette julgust kirjutada latiinodest olemata ise üks nende seast, kuigi ta mingilgi moel ei pisenda latiinode kogukonna kannatusi ega üleelamisi teel Ameerikasse.  Lydia ja Sebastian elavad tavalist keskklassi pereelu koos oma 8-aastase pojaga Mehhikos Acapulcos. Lydia peab väikest raamatupoekest ning tema abikaasa on ajakirjanik. Suguvõsa on tulnud kokku, et tähistada  Lydia õetütre 15-aastaseks saamist. Kohalik narkokartell mõrvab kogu nende perekonna, täpsemalt 16 inimest- ainsana jäävad ellu Lydia ja tema poeg Luca. See tapatöö on karistuseks selle eest, et Sebastian avaldas ajalehes kartellist ja selle bossist Javierist kriitilise arvamusloo.  Ainus võimalus ellu jääda on põgeneda Ameerikasse. Ohtlik teekond Lõuna- ja Kesk Ameeri

,,Poiss, kes nägi pimeduses” on jutustatud poja ja ema silmade kaudu. See on lugu nägijast lapsest, kes sünnib nägemispuudega vanemate perre. Raamat on läbilõige Jēkabsi elust kuuendast kuni viieteistkümnenda eluaastani. Raamatu alguses on poiss rõõmsameelne, pere elab pimedate ühiselamus, et ta on ainus nägija on tema kohus täiskasvanuid abistada. Ta aitab emal ja isal minna sinna kuhu vaja, teeb koduseid töid. Tädi Daina peol on tema ülesandeks külalistele kohvi pakkumine, kui tädil klaassilm ära kukub paneb ta klaassilma silmakoopasse tagasi, olles ise vaid kuue aastane. Ta ei tohi kunagi eksida, kuna see valmistaks vanematele, eriti emale, suure pettumuse. Jēkabs on tema ema elutöö – pimeda naise üles kasvatatud laps. See laps peab olema ideaalne tõestamaks, et ka pimedad vanemad suudavad olla vanemad. Poisil ei ole tõelisi sõpu, ta mõtleb välja Mattiase, vahel usub ta tõeliselt, et Mattias on lihast ja luust inimene. Jēkabs näitab omakirjutatud vale-Mattiase valekirju klassikaasla

  Karulinna elanike jaoks ei ole jäähoki lihtsalt sport – see on midagi palju enamat. Keset suuri metsi asuvale linnakesele, mille elanike arv väheneb ning tööpuudus kasvab, oleks hädasti vaja midagi, mis linnale uue hingamise annaks ning juunioride meistritiitel jäähokis oleks just sobilik. Meistritiitel tähendaks palju ka treeneritele, klubijuhile, sponsoritele ning muidugi hokipoistele endale – igaüks näeb võidus omi võimalusi. Nii panevadki need suured ootused, lootused ja tulevikuunistused poisid suure surve alla, kuigi tegelikult on nad alles lapsed. Mis saab siis, kui staarmängija ning spordijuhi tütre vahel juhtub midagi, mis pöörab kogu elu pea peale? Kas probleemi saab olematuks muuta sellest mitte rääkides? Kes on ohver? Kui palju julgust tuleb endas leida, et rääkida ja tunnistada tõtt? „Karulinn“ on lugu, mis kätkeb endas nii paljude inimeste lugusid: lapsevanemate saavutamata unistused ja elus pettumised; noorte soovid leida sõpru ja tunnustust, peita enda ebakindlu

Maarja Undusk on kirjutanud 600-leheküljelise raamatu oma emast Ellen Niidust. Ma vaatasin algul seda teost teatud aukartusega, et kindlasti palju rasket luuleanalüüsi, aga lugema hakates ei saanudki enne pidama kui lisad ka läbi loetud. Tütrel on ju oma pere liikmetest ja suhetest sugulaste-sõpradega sisevaade, milleni kunagi ei küüni võõras elulookirjutaja. Nii saabki siit ülevaate perekonnaelust: kes mida teeb-kes mida sööb ja loomingulise perekonna suhestumisest kitsarinnalise nõukogude riigiga. Meeldimise üheks eelduseks on ka Ellen Niidu kõigile juba lapsepõlves naha vahele pugenud luuletused. “Ema ei väsinud mind õpetamast, et naisele ei anta mitte kunagi elus eraldi aega loometööks, vaid tuleb kohe algusest peale arvestada, et kõik vaimne, loominguline ja väärtuslik, mida sa teha tahad, tuleb teha jooksvalt praktilise argielu ja kohustuste kõrvalt. Et ei ole nii, et kõigepealt teostad oma loomingulised püüdlused ja siis saad lapsed, või vastupidi, kõigepealt kasvatad lapsed suu

Kuigi tegemist on kriminaalromaaniga, kus inimesed tegelikult ka surevad, on see ikkagi üks lõbus lugemine. Endine Saksamaa liidukantsler on kolinud pensionipõlve veetma väikesesse maalilisse Klein-Ferudenstadti linnakesse koos oma armsa abikaasa Achimiga, keda ta kutsub Puffeliks, ihukaitsja Mikega ja mops Putiniga. Viimane ei paista silma just erilise intelligentsi poolest, kuid selles loos on tal siiski oma oluline roll. Angela veedab oma päevi kooke küpsetades ja unistades sõbrannast, kellega koos seda teha. Seetõttu on ta väga huvitatud kohalikku kogukonda sulandumisest ja haarab kinni kõikidest tutvustest ja sündmustest, mis elu ta teele seal veeretab. See valmistab muidugi meelehärmi tema ihukaitsjale Mike`le, kes oma kahemeetrise kasvu juures on küll väga kohusetundlik, kuid üsna pehme loomuga ning ei suuda ära öelda ka kolmandast ega neljandast koogitükist, mida tema tööandja teda ühtelugu sööma meelitab. Kuigi Angela on unistanud sellisest elust, on tal tegelikult igav ja kui

14 aastat sotsiaaltöötajana töötanud 36-aastane vallaline naine lahkub töölt ja otsustab otsida teistsuguse töö, kus ei peaks liiga sisse elama ja muretsema. Tööbüroost sai ta tervelt viis lihtsat tööd, aga loobub neist kõigist mõne kuu möödudes, sest jälle tekivad probleemid. Miks? Tööbüroo töötaja hoiatab, et ei tohi tööd liiga isiklikult võtta, teha 110%, aga meie kangelanna läheb ka lihtsa töö peale põlema, proovib peale nõutu veel midagi ekstra teha ja satub seetõttu kahtlastesse olukordadesse. Vist ikka oli esimene, koolis õpitud amet kõige armsam? Kes ei oleks mänginud mõttega teha vahelduseks midagi hästi lihtsat. Proovitud töökohad kõlavad küll huvitavalt : salakaameratest inimeste jälgimine, busside jaoks audioreklaamide tootmine, kreekeriümbristele reklaamtekstide mõtlemine, reklaamplakatite kleepimine ja lõpuks, kui eelmistes oli töötaja innukuse tõttu pahandusi tekkinud, tõeliselt ahvatlev: “lihtne töö suures metsas väikeses majakeses”. Jaapanlased käituvad üsna eestlaste