Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva veebruar, 2013 postitused

Sulev Oll "Päevad käivad päripäeva"

Sulev Olli luuleraamat käib läbi meie rahvakalendri tähtpäevad, ehk nagu autor ise ütleb: "Võtsin rahvakalendrist mõned tähtpäevad ja kirjutasin neist luuletused. Need said otsekui päevakohvri sangad, millest hea kinni haarata, et kandam koju viia" . Raamatus on nii lõbusat mõtte- kui sõnamängu: Mina ei tea tuhkapäevast Üldse mitte tuhkagi. Kaduda ta oleks võinud Nagu tina tuhkagi Vanarahvale omast tarkust: Kui sa omaenda vagu Kündnud oled omajagu, Tulevad ka teised jaole… Hingeminevalt ilusaid võrdlusi ja kujundeid:   Hüüan sind aastalind, Lenda ja loo Meie ööd kõik päevade sillaks! Lisaks mõnusale lugemisele leiab sealt kindla peale mõne sobiva luuletuse tähtpäevaks sõbrale, kolleegile, muidu tublile inimesele ja muidugi ka oluliseks päevaks meie rahvakalendri aastaringis :) Kiigun läbi suveõhtu, Kiigun läbi päeva. Kõrgele kes kiiguvad, Need kaugele sealt näevad. Urmas Viigi poolt kaunilt kujundatud raamatu andis välja Tea kirjastus. Soovitab Lea

Marko Matvere "Meri ja kuked"

Meri ja kuked: S/Y Nordea ilmareis 2. oktoober 2010 - 17. juuni 2012 "Go reisiraamatute" sarjas nägi ilmavalgust Marko Matvere reisipäevik "Meri ja kuked", mis on humoorikas ja otsekohene jutustus katamaraan Nordea ümbermaailmareisist. Raamat koosneb reisil kogunenud muljetest ning fotodest, kuid raamatust leiab ka Marko enda joonistusi. Miks meri ja miks kuked? Seda saab teada reisipäevikut lugedes. Ümbermaailmapurjetaja Tiit Pruuli kirjutab raamatu saamisloost tagakaanel: "Küsisin Markolt, kui ta seda raamatut kokku panema hakkas, et kas ta tahab kirjutada asjadest nii, nagu need merel päriselt olid, või tahab kunsti teha. Marko ajas silmad punni, ütles "Mine põrgu!" ja naeris siis kõva häälega. Ja selline see Nordea reisi kokkuvõte nüüd ongi – aus, otsekohene ja lõbus! Kes merel käinud, neile ujub siit vastu palju tuttavat. Need, kes lihtsalt armastavad kaugeid maid ja ookeane, saavad tuttavaks paljude põnevate paikade ja inimestega."

Elisabeth Åsbrink "Veel kohisevad Viini metsad"

Tegemist on ilukirjanduseks kirjutatud dokumentaalromaaniga. 1939. aasta külmal veebruari hommikul seisab Viini raudteejaamas kuuskümmend last. Nad viiakse äkitselt tekkinud juudikarantiinist Viinis välja, natside tagakiusamise eest Rootsi, vabadusse. Nende hulgas on kolmeteistaastane Otto Ullman, Josefi ja Elise ainuke laps. Vanemad lootsid oma plaanide kohaselt ka emigreeruda ning poisi siis taas endi juurde võtta. Vanemad püüavad natslikus Viinis ellu jääda ja otsustavad pojale iga päev kirjutada, kuni pere taas kohtub... Kuid läheb ikka nii nagu enamuse juutidega Teise maailmasõja ajal. Raamat põhineb autentsetel kirjadel, mille Otto Ullmanni "juutidest vanemad" "ajutiselt" Rootsi saadetud pojale Teise maailmasõja ajal kirjutavad. Kuna alles on ainult vanemate kirjad Ottole, võib autor vaid aimata, mida kirjutas poeg vanematele, olles täiesti üksi võõral maal võõra rahva hulgas. Läbi erinevate kannatuste jõuab Otto sõja lõpuaastatel Ingvar Kampradi ko