5.2.13

Elisabeth Åsbrink "Veel kohisevad Viini metsad"

Tegemist on ilukirjanduseks kirjutatud dokumentaalromaaniga.

1939. aasta külmal veebruari hommikul seisab Viini raudteejaamas kuuskümmend last. Nad viiakse äkitselt tekkinud juudikarantiinist Viinis välja, natside tagakiusamise eest Rootsi, vabadusse. Nende hulgas on kolmeteistaastane Otto Ullman, Josefi ja Elise ainuke laps. Vanemad lootsid oma plaanide kohaselt ka emigreeruda ning poisi siis taas endi juurde võtta. Vanemad püüavad natslikus Viinis ellu jääda ja otsustavad pojale iga päev kirjutada, kuni pere taas kohtub... Kuid läheb ikka nii nagu enamuse juutidega Teise maailmasõja ajal.

Raamat põhineb autentsetel kirjadel, mille Otto Ullmanni "juutidest vanemad" "ajutiselt" Rootsi saadetud pojale Teise maailmasõja ajal kirjutavad. Kuna alles on ainult vanemate kirjad Ottole, võib autor vaid aimata, mida kirjutas poeg vanematele, olles täiesti üksi võõral maal võõra rahva hulgas. Läbi erinevate kannatuste jõuab Otto sõja lõpuaastatel Ingvar Kampradi kodutallu. Noorele Ingvarile sümpatiseerisid uusnatslikud ja fašistlikud vaated. Neist said Ottoga head sõbrad ja alles 1980ndate aastate lõpus sai Otto teada oma sõbra toonasest natsisõbralikkusest. See rikkus ka nende omavahelised suhted. Ingvar Kampradi tuntakse maailmas kui ettevõtte IKEA loojat ja omanikku.

Kirjanik on ka maininud, et seoses nende kirjadega hakkas ta uurima selle teema kohta käivaid arhiividokumente ja selgus, et sattus suhteliselt valgele laigule Rootsi ajalookirjutuses. Ta märgib, et Rootsis räägitakse pigem Raoul Wallenbergist kui et meenutatakse, kui lähedal Saksamaale seisti, kuidas märgistati juutide passe tähega "j" jms – kogu selle poole tahaks Rootsi pigem unustada.

Soovitab Imbi

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar