Lugemispäevik

Raamatut ei hinnata ju kaane järgi, aga siiski on heal kaanekujundusel täita suur roll, et nii käsi kui ka pilk just selle raamatu poole tõmbaksid. Nii vaatas ka kaelkirjaku raamat mulle uudiskirjanduse riiulist pingsalt otsa kuniks võtsin selle kätte, et pikemalt kaanepilti uurida, siis juba raamatu seest illustratsioone ja nii läks ta lõpuks ka lugemisse.  Lugu ise on pealtnäha lihtne ja südamlik. Raamatu jutustajaks on 10-aastane tüdruk Vega, kes elab kahekesi oma isaga. Tal on ka tore vanaisa, oma emaga pole ta aga kunagi kohtunud. Kuna isale on tekkinud uus kaaslane ja ka vanaisalt ei õnnestu Vegal oma ema kohta infot saada, otsustab ta koos sõbra abiga ise oma ema otsima minna. Loo teeb aga põnevaks Vega tohutu fantaasia - lugu võiks lugeda kui muinasjuttu, kus vannitoas elavad grislikarud ja taimed vanaisa aias on justkui loomaaia elanikud. Samas täiskasvanud lugejana mõtlen kadedusega, kui palju rikkam on ühe lapse maailm kui tema fantaasia suudab tal endale nii põnevaid kaasla

Kahes raamatukoguringis erivajadustega inimestele võtsin teemaks 2023. aasta looma - lendorava. Ausalt öeldes ma ei olnud neile oravasarnastele loomadele varem väga palju mõelnud ega nende kurba saatusesse süvenenud. Materjali otsides avastasin suureks rõõmuks, et samal aastal on Keskkonnaameti poolt välja antud "Lendoravaraamat", mille koostajaks on Jaanus Vaiksoo. Uurisin muuhulgas raamatus olevaid fotosid ja unustasin hetkeks end vaatama lendorava suurtesse võluvatesse silmadesse, mis on paljusid temasse armuma pannud. Seda armast looma on metsas väga vähestel olnud au kohata. Lendoravad on salapärased loomad, kes küll inimesi ei karda, kuid oma vähese arvukuse ja öise eluviisi tõttu inimeste vaatevälja üldjuhul ei satu. Nende kehaehitus võimaldab neil lennelda puult puule, kuid muudab maismaal liikumise kohmakaks.  Lendorav on Eestis I kategooria kaitsealune liik. Tal on looduslikud vaenlased ja lisaks nagu ikka - tema suurimaks hävitajaks on inimtegevus. Bioloogiliselt m

“Lõpmatus papüürusroos” on kahe doktorikraadiga noore hispaanlanna ajalooline teos kirjasõna ajaloost aegade algusest tänapäevani. Olen lugenud päris palju kuivi ja faktipõhiseid ajalooraamatuid, kuid see on teistsugune. Kirja on ta pandud hoogsas kaasaegses stiilis ning mõjudes kuidagi väga ärksana, loed seda nagu põnevikku. Muidugi põhineb teos faktidel ning sellele on eelnenud ülipõhjalik uurimistöö, kuid sekka on lisatud ka hulgaliselt müüte ning väljakaevamistel põhinevaid uusimaid hüpoteese. Väga vahva, et samapalju, kui raamatutest, on juttu ka raamatukogudest. See on üks parimaid raamatuid, mida sel aastal lugenud olen ning loodetavasti leiab ta peagi koha ka minu koduses raamaturiiulis. Soovitan soojalt! “Raamatukogu viis ellu parima osa Aleksandri unistusest: universaalsuse,teadmisjanu, ebatavalise soovi kõike kokku sulatada. Aleksandria riiulitel olid piirid kustutatud, seal elasid viimaks ometi rahumeelselt koos kreeklaste, juutide, egiptlaste, pärslaste ja indialaste sõn

  Kõik, kellele meeldis V. Perrini eelmine raamat „Lilledele värsket vett“, ei pea ka seekord pettuma. Tegemist on taaskord meisterlikult jutustatud lugudega, millest üks vaatab tagasi ühele omamoodi erilisele armastusloole ja teine harutab lahti traagilist perekonnalugu. Justine ei ole, erinevalt paljudest teistest temavanustest noortest, hüljanud oma väikelinna kodu, kus ta elab koos vanavanemate ja endast paar aastat noorema nõoga, peale nende vanemate traagilist hukkumist autoavariis. Töö Hortensia-nimelises vanadekodus meeldib talle ja ületunde kasutab ta selleks, et kuulata sealsete asukate värvikaid elulugusid. Ligi saja-aastase Hélène’iga tekib aga eriline side ja lähedaste palvel hakkab ta üles kirjutama Hélène ja Lucieni lugu, mis saab alguse 30-ndatel,   võtab traagilise pöörde Saksa okupatsiooni ajal ja kulgeb omapärasel moel veel aastakümneidki hiljem. Justine ise suhtub suhetesse üsna pealiskaudselt ja kutti, kellega ta aeg-ajalt kohtub, nimetab Ma-ei-mäleta-enam, sest

Leedu kirjanik Saulius Tomas Kondrotas sündis 1953.aastal, emigreerus 1986.aastal Saksamaale ja Tšehhi Vabariiki ning hiljem USA-sse. Hariduselt on ta ajaloolane. Tema esimene novellikogu ilmus 1977. aastal ning romaan “Mao pilk” 1981.a. Eesti keeles on varem ilmunud jutukogumik “Kentaurivapi suguvõsa”. Kirjanikku paeluvad mütoloogia ning Freudi ja Jungi teemad. Kondrotast peetakse raskeks kirjanikuks ja lugedes veendusin, et nii ongi. Ei teagi, mis need tema novellid on- muinasjutud, seiklusjutud või  draamad- kaasahaaravad ja omanäolised igatahes. “Päikeseloojangute kollektsionääri” novellide sündmused toimuvad erinevatel aegadel, nii minevikus kui tänapäeval, nii olemasolevates kui väljamõeldud paikades ning kõigist novellidest kumab läbi peategelase üksildus. Kummaline on, kuidas autor kõige lihtsamadki tegevused novellides erakordselt hea sõnaosavusega põnevaks kirjutab, lisades sekka kuhjaga maagiat. Loogika neis lugudes ei kehti ning iga novell üllatab lõpus millegi ootamatuga.