Valerie Perrin „Pühapäeva rüppe unustatud“

 

Kõik, kellele meeldis V. Perrini eelmine raamat „Lilledele värsket vett“, ei pea ka seekord pettuma. Tegemist on taaskord meisterlikult jutustatud lugudega, millest üks vaatab tagasi ühele omamoodi erilisele armastusloole ja teine harutab lahti traagilist perekonnalugu.

Justine ei ole, erinevalt paljudest teistest temavanustest noortest, hüljanud oma väikelinna kodu, kus ta elab koos vanavanemate ja endast paar aastat noorema nõoga, peale nende vanemate traagilist hukkumist autoavariis. Töö Hortensia-nimelises vanadekodus meeldib talle ja ületunde kasutab ta selleks, et kuulata sealsete asukate värvikaid elulugusid. Ligi saja-aastase Hélène’iga tekib aga eriline side ja lähedaste palvel hakkab ta üles kirjutama Hélène ja Lucieni lugu, mis saab alguse 30-ndatel,  võtab traagilise pöörde Saksa okupatsiooni ajal ja kulgeb omapärasel moel veel aastakümneidki hiljem. Justine ise suhtub suhetesse üsna pealiskaudselt ja kutti, kellega ta aeg-ajalt kohtub, nimetab Ma-ei-mäleta-enam, sest ta tõepoolest ei mäleta ta nime ja tal puudub ka huvi seda küsida. Samas äratab üks juhuslikult kuuldud lause Justinis küsimuse, mis siis ikkagi juhtus tol saatuslikul hommikul, palju aastaid tagasi, kui nende vanemad hukkusid. Kas see ikka oli õnnetus?

Eriti mulle meeldis raamatus see osa, kus keegi tundmatu helistas laupäeviti vanadekodusse ehk pühapäeva rüppe unustatud eakate lähedastele ning valetas nende surma kohta, paludes neil hommikul kohale tulla. Muidugi tulid pereliikmed pühapäeval kohale, kuid matuste korraldamise asemel ootas neid rõõmsalt üllatunud vanainimene, kes oli seda juba pikisilmi ja asjatult oodanud. Salapärast helistajat otsiti muidugi taga lausa politseiga ja meediaga, kuid tema isik selgub päris raamatu lõpus.

Raamatu nauditavale lugemisele aitab kaasa kindlasti Pille Kruusi meisterlik tõlge.

Tänapäeva kirjastus 2023