Raamatut ei hinnata ju kaane järgi, aga siiski on heal kaanekujundusel täita suur roll, et nii käsi kui ka pilk just selle raamatu poole tõmbaksid. Nii vaatas ka kaelkirjaku raamat mulle uudiskirjanduse riiulist pingsalt otsa kuniks võtsin selle kätte, et pikemalt kaanepilti uurida, siis juba raamatu seest illustratsioone ja nii läks ta lõpuks ka lugemisse.
Lugu ise on pealtnäha lihtne ja südamlik. Raamatu jutustajaks on 10-aastane tüdruk Vega, kes elab kahekesi oma isaga. Tal on ka tore vanaisa, oma emaga pole ta aga kunagi kohtunud. Kuna isale on tekkinud uus kaaslane ja ka vanaisalt ei õnnestu Vegal oma ema kohta infot saada, otsustab ta koos sõbra abiga ise oma ema otsima minna.
Loo teeb aga põnevaks Vega tohutu fantaasia - lugu võiks lugeda kui muinasjuttu, kus vannitoas elavad grislikarud ja taimed vanaisa aias on justkui loomaaia elanikud. Samas täiskasvanud lugejana mõtlen kadedusega, kui palju rikkam on ühe lapse maailm kui tema fantaasia suudab tal endale nii põnevaid kaaslasi luua, keda täiskasvanud ei oska oma hallis argipäevas ettegi kujutada. Lisaks on Vegal ka üks ekstsentriline päris sõber, tänu kellele saame raamatust uusi vahvaid teadmisi loomariigi kohta. Näiteks, kas teadsite, et mesilane peab käima õie ja taru vahet ligi 4000 korda, et toota lusikatäis mett?
Hoogne ja seikluslik lugu peresuhetest, sõprusest, loodusest ja loomadest. Oma tähtis roll on ka raamatu autori õe poolt loodud väga fantasia- ja detailirohketel illustratsioonidel. Heaks lasteraamatuks vajalikud tingimused on kindlasti täidetud ning ka täiskasvanud lugeja leiab siit hoopis teisi nurki, mis võibolla lastele märkamata jäävad.
Kommentaarid
Postita kommentaar