8.5.17

Katja Millay „Vaikuse meri”

Raamatu peategelased jutustavad oma lugusid, saame vihjeid nende eelnenud elude kohta.

Nastja Kašnikov on pere juurest lahkunud, ta pole juba 452 päeva ühelegi elavale hingelisele sõnagi lausunud. Ta kirjutab oma kolm ja pool lehekülge oma kaustiku ja ronib voodisse teadmisega, kui lähedal on ta võimalusele, et 453. päeva ei tulegi.

Me saame teada, et ta on olnud kunagi väga lootustandev klaveritüdruk, aga midagi on temaga juhtunud ja see ei ole midagi head, vaid hoopis midagi väga kurja…

Nastjal oli kogu aeg plaanis tõtt rääkida. Ta tahtis vaid, et talle antaks natuke aega. Võimalus leida õiged sõnad ja julgus need välja öelda. Ta ei andnud endale mingit vaikimisvannet. Ta ei jäänud ühtäkki tummaks. Nastjal polnud vajalikke sõnu. Ühel päeval ta leiab õiged sõnad.

Josh Bennetit on kaotanud oma pere. Koolis ei tule keegi tema lähedalegi. Ise ütleb ta, et teda ümbritseb „surmatsoon”. Drew ja Josh on parimad sõbrad. Kui Joshi pereliikmed surema hakkasid ja ülejäänud inimesed talle selja pöörasid, siis Drew ei teinud seda. Ta tuli alati tagasi, ka siis, kui Josh üritas temast lahti saada.

See raamat räägib teise võimaluse unistusest ja võimalikkusest, oskusesest andestada ja elu helget poolt näha.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar