„Evelyn Hugo seitse abikaasat” on lugu väljamõeldud filmistaari glamuursest ja skandaaliderohkest elust aastatel 1950- 1980 Hollywoodis. Evelyn palkab oma elu lõpus noore ajakirjaniku Monique, et see tema eluloo objektiivselt ja ilustamata kirja paneks. Rullub lahti julmalt aus lugu Evelynist kogu tema ebatäiuslikkuses, tehtud tegudest ja vigadest, saavutustest ja nendeni jõudmisest, aga eelkõige armastusest selle erinevates vormides. Mulle meeldis juba sama autori romaan „Daisy Jones & The Six”, aga see raamat on parem. Tavaliselt ei ole armastusromaanid päris minu „tassike teed”, kuid see teos ei ole kindlasti mingi läila „naistekas”. Usun, et lugejal on elamus garanteeritud, eriti veel seetõttu, et saladus, miks palkas Evelyn noore ja tundmatu ajakirjaniku oma elulugu kirja panema ja avaldama, selgub alles raamatu lõpus, nagu parimates kriminullides.
„Inimesed arvavad, et intiimsus käib kaasas seksiga. Aga intiimsus käib tegelikult kaasas tõega. Kui taipad, et võid kellelegi oma tõde rääkida, kui võid end neile näidata, kui seisad nende ees alasti ja nende vastus on „Minu juures oled kindlas kohas”- vaat see on intiimsus.”
„Kui teie süda on praegu murtud, tunnen teile südamest kaasa,” ütleb Evelyn. „Selle ees on mul ääretu austus. Selline asi või inimesed kaheks rebida. Aga minu süda ei olnud murtud, kui Don mind maha jättis. Ma tundsin lihtsalt, et mu abielu on läbi kukkunud. Ja need kaks on täiesti erinevad asjad.”
”Te olete enda vastu minu meelest veidi karm,” ütlesin. „Celia polnud täiuslik. Ta võis olla ka julm.” Evelyn kehitab kergelt õlgu. „Ta vaatas alati, et palju head kaaluks halva üle. Ma ...noh, mina talle samaga ei vastanud. Minu puhul olid halb ja hea pooleks. Ja see on üks julmemaid asju, mida saab teha kellelegi, keda armastad - anda neile täpselt nii palju head, et nad kannataksid ära suure hulga halba. Ma taipasin seda muidugi alles siis, kui ta oli ära läinud. Ja üritasin kõike heastada. Aga selleks oli liiga hilja. Nagu ta ütles, ei suutnud ta enam niimoodi edasi minna. Sest minul läks liiga kaua aega, et aru saada, millest ma päriselt hoolin. Mitte oma seksuaalsuse pärast. Ma usun, et te kujutate seda õigesti.” „Jah,” ütlesin. „Ma luban.”
„Keegi ei ole üdini hea või halb. Muidugi ma tean seda. Ma pidin seda noorelt õppima. Aga vahel on kerge unustada, kui tõene see väide tegelikult on. See käib kõigi kohta. Kuni istud naise ees, kes tõstis su isa surnukeha auto juhiistmele, et päästa oma parima sõbra maine – ja taipad, et ta on peaaegu kolm aastakümmet hoidnud alles kirju, sest tahtis, et sa teaksid, kui väga sind armastati.”
„Aga muidugi nägid nemad midagi muud. Neid polnud iial huvitanud tõde. Meedia lihtsalt räägib loo, mida tema tahab rääkida. Nad on seda alati teinud. Jäävad alati tegema.”
Kommentaarid
Postita kommentaar