Raamatu kaanel on tekst: „Julmalt aus käsiraamat, kuidas ellu jääda.”
Täitsa tõsi, täpselt seda see raamat on - lausa detailideni aus, rääkides asjadest nii, nagu nad on või võivad olla. Käsiraamat on see teos ka kindlasti, sest pakub lahendusi kõikvõimalikele erinevatele probleemidele, mis noorel emal ette võivad tulla. Autor kirjutab lapsevanemaks saamise kogemusest kohati nii humoorikas võtmes, et vahepeal isegi ununeb, et tegemist ei ole ilukirjandusega.
Enda emakssaamisele tagasi mõeldes võin küll öelda, et just see raamat oleks päästnud minul nii mõnegi päeva, sest nõuanded ja julgustus, mis mul tollal saamata jäid, on nende kaante vahel kenasti kirjas. Enne beebi sündi võiks iga tulevane lapsevanem selle raamatu läbi lugeda või endale hankida, sest nii suures mahus erinevaid praktilisi näpunäiteid ei ole ma varem kusagil kohanud.
„Ma vastasin kõigile väljakirjutamise kriteeriumidele ja arst kinnitas mu lahkumise. See oli hetk, mil mu ärevus eskaleerus tasemelt „oh ei, ma pean koju mineme ja oma vastsündinud beebi eest vastutama!” tasemele „OH EI, MA PEAN KOJU MINEMA JA OMA VASTSÜNDINUD BEEBI EEST VASTUTAMA!”. Ma eeldasin, et mu abikaasa on minuga samal arvamusel ja nõustub, et sel päeval haiglast lahkumine on hullumeelne. Ta oleks pidanud seda arstile selgitama või kindlustusfirmale helistama, et saada nõusolek veel üheks päevaks jääda. Selle asemel ta haigutas ja nõustus siis arstiga, et hea oleks koju minna. Kas ta oli hulluks läinud?”
„Pärast haigutamisintsidenti panin lapsele selga lambatalle teemalised sipupüksid ja kõrvakestega kapuutsiga kampsuni, mille olin tema kojutoomiseks välja valinud. Kuigi see komplekt mulle nädal tagasi meeldis, märkasin nüüd, et mu poeg nägi selles välja nagu väike vana nõid, kes on end lihavõttepühadeks üles löönud. Teisi riideid mul talle kaasas polnud, nii et mul polnud muud valikut, kui anda oma nõidlambabeebi emale, samal ajal kui mees meie asju kokku pakkis. Mu isa oli juba meie juures kodus ja pani kokku hälli, mis oli loomulikult hilinenud ja saabunud alles pärast lapse sündi.”
„Kui mul on emana näiteks halb päev, siis juhtub sageli, et kaotan pojaga kannatuse, ja mõnikord nutan või lähen vara magama. Minu kodu näeb ilmselt välja, nagu oleks seal toimunud nädalane gorillade rühmalaager, ja õhtuks serveerin hommikusöögihelbeid, misjärel teatan, et uneaeg on tund aega varem kui tavaliselt. Pärast seda, kui mul on õnnestunud Archie magama saada, pöördun sotsiaalmeedia poole, saamaks kinnitust, et ma pole üksi.”
Raamatu on tõlkinud Eia Uus ja raamatu lõppu on lisatud nii tõlkija kui ämmaemanda kommentaarid ning Eesti oludele sobilikud soovitused.
Kommentaarid
Postita kommentaar