Jeanette Winterson "Sel pikal ajal"

„Sel pikal ajal“ on avateos uuele raamatusarjale, kus tuntud kirjanikud on võtnud oma romaani aluseks mõne südamelähedase Shakespeare’i näidendi. Jeanette Winterson romaani aluseks on Shakespeare’i „Talvemuinasjutt“.

Winterson on oma teoses üle võtnud Shakespeare’i süžee ning raamatutegelaste nimedki sarnanevad algtekstiga, kuid tegevus on toodud kaasaega.

Lugejatele, kes „Talvemuinasjuttu“ lugenud ei ole (näiteks nagu mina), on raamatu alguses ka originaalteksti lühikokkuvõte.

Wintersoni uusversioon on arusaadav ja nauditav lugemine, sest tekst on niivõrd oskuslikult kirja pandud, et tihti lugesin lauseid ja lõike korduvalt üle. Näiteks järgnev lõik, mille juurde raamatus kordi tagasi pöördusin:

Ja maailma tõttab edasi, hoolimata rõõmust või meeleheitest või ühe naise saatusest või ühe mehe kaotusest. Ja me ei saa tunda teiste inimeste elu. Ja me ei saa tunda meie enda elu rohkem kui üksikasjades, mida oskame hallata. Ja asjad, mis meid igaveseks muudavad, juhtuvad, ilma et me teaksime, et need juhtuvad. Ja hetk, mis paistab olevat nagu kõik ülejäänud, on see üks, mil südameid murtakse või parandatakse. Ja aeg, mis kulgeb nii ühetasa ja kindlalt, tormab väljaspool kelli metsikult. Nõnda vähe aega on vaja terve elu muutmiseks ja selle muutuse mõistmiseks kulub terve elu.

Raamatust on kirjutatud ka blogides Bukahooliku märkmed, Rabarberibulvar ja Sõber Raamat.

Soovitab Kaili