28.4.17

Svetlana Aleksijevitš „Sõda ei ole naise nägu“

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/810/547/thumbnails/big/e73f8874733bc52a5024bef67097348fc9ee4f18/s%C3%B5da-ei-ole-naise-n%C3%A4gu.jpg
Jälle sattus kätte sõjaga seotud raamat. Esimest korda raamatu pealkirja nähes teadsin kohe, et selle loen ma läbi. Raamatus on kirjeldatud paljude nõukogude naiste kogemusi II maailmasõjas (nn Suur Isamaasõda). Oli naisi, kes ei suutnud/tahtnud/julgenud oma mälestustest rääkida, kuid oli ka väga avameelseid inimesi, kes leidsid, et enam karta ei ole midagi. Selles sõjaraamatus ei ole sõda kirjeldatud üldsõnaliste faktidena ega üleliia ülistatud suurt võitu. Väga palju on räägitud valust ja emotsioonidest. See on õudne, kuidas suur viha ja kättemaksuiha inimest käituma paneb. Tihti peeti võitlemist oma kodumaa eest tähtsamaks kui oma lähedaste heaolu. Nii mõneski mälestuses ohverdati  võidu nimel oma lapsi. Päris paljud loetud seigad panid ahhetama.  Isamaa-armastus oli ülimalt suur - noored tüdrukud laulsid patriootilisi laule, lasid oma pikad patsid maha lõigata ja haarasid pikemalt mõtlemata relvad. Sõdides oli neil väga raske oma naiselikkust maha jätta, näiteks unistati kleidi kandmisest. Sõjas viibiti paratamatult palju meeste seltskonnas ja tuli ette ka armumisi. Oli neid, kes ütlesid, et sõjategevuses mehed kaitsesid ja hoidsid neid ja vähemalt ühes mälestuses julges üks naisterahvas välja öelda ka selle, et tuli ette ka naiste väärkohtlemist meeste poolt. Võimalik, et paljud jätsid sellest rääkimata, kuna tuntakse häbi ja Suurt Isamaasõda ei kaunistaks see kuidagi.  Oli neid, kes ülistasid nõukogude võimu ja oli ka neid, kes julgesid juba kriitilised olla. Võiks arvata, et pärast sõda neid hinnati ja oldi nende naiste üle uhked, aga tegelikkuses oli rindetüdruk midagi häbiväärset ja tihti neid pigem mõnitati. Tundlikumatel inimestel ei soovita ma seda raamatut enne magama minekut lugeda.
"Juhtub, et kuulen muusikat... Või laulu... Naishääl... Ja sealt leian selle, mida ma tookord tundsin. Midagi sarnast... Aga vaatan sõjafilmi – see on vale, loen raamatut – vale. No ei ole see... Midagi muud tuleb välja. Hakkan ise rääkima – ka ei ole see. Ei ole nii hirmus ja ei ole nii ilus. Teate, kui ilus võib olla sõjas hommik? Enne lahingut... Sa vaatad ja tead, et see võib olla sul viimane. Maa on nii ilus... Ja õhk... Ja päike..."

1 kommentaar:

  1. Kindlasti lugemist väärt raamat - valus, aus ja inimlik..

    VastaKustuta