Lugu saab alguse kõige tavalisemast prügikoti ära viskamisest. Nimelt leiab 13-aastane Maret (õige nimega Pia-Maret) prügikastist erilise käevõru, või õigemini ilusa sametkarbi. Ta küll teab et prügikastis sobrada ei tohi ja üleüldse on see rõve, aga siiski paelub karp Maretit nõnda, et ta võtab selle endale. Kes küll on nii ilusa karbi koos käevõruga minema visanud?
Kogu lugu võtab üsna müstilise pöörde, kui Maret avastab kodus käevõru lähemalt uurides sealt nime "Pia" koos enda sünnikuupäevaga. See ei saa ju võimalik olla?!? Peale seda on Maret kindel, et käevõru kuulub just talle endale. Tundub, et käevõru mõjutab teda kuidagi. Üsna pea ilmutabki Maretile tema nii öelda alter ego ehk teine mina - Pia.
Maret elab koos oma isaga. Lisaks isale on Maretil ka vanaema, memme ja sõbranna Meelika. Neile ei taha Maret alguses käevõru saamise loost küll rääkida, kuid lõpuks tuleb tal seda siiski teha, sest muidu tuleb tal liigse valetamisega juba pahandusi.
Pia-Maret on küll proovinud isa ja memme käest uurida oma ema kohta, aga nad ei taha talle eriti midagi rääkida. Nimelt on Maretit juba peaaegu sünnist saadik kasvatanud ainult isa. Ema oli Maretist loobunud juba paar päeva pärast sündi. Miks? See oligi Maretile pannud pähe kinnisidee välja uurida, mis tegelikult juhtunud oli.
Käevõru leidmisest alates hakkas nagu doominoefektis üks sündmus teiseni viima ning juhtus palju kummalisi asju.
Maret otsustas oma ema üles otsida.
Lugu on äärmiselt põnev ja paeluv, raamatut on raske käest panna. Ainuke miinus on selle raamatu puhul see, et kiri on väike ja natuke raske on lugeda, kuid loo ülesehitus on nii huvitav, et lõpuks ei pane peenikest kirja tähelegi. Lugu on küll kergete fantastikasugemetega, aga samas toimub ka päriselus vahest selliseid asju, mida ei oska seletada.
Soovitan!
Kommentaarid
Postita kommentaar