Lehed

27.10.17

Erica Jong "Hirm kaduviku ees" ja Penelope Lively "Kuidas see kõik algas"


Viimasel ajal satuvad mulle näppu raamatud vanaks jäämisest. 
Nii et armumiste asemel haigused ja eksistensiaalsed mõtted. No lugege vaid neid! „Kas ta on selles kastis?” küsis ema matusel. „Ei,” vastasin ega valetanud. Ta oli juba kaugel ära. Tema laipa identifitseerides suudlesin teda põsele, jättes oma huulepulgaga armastuse märgi, kuid isa ilme polnud enam tema oma. Kui kiiresti küll hing põgeneb! „Ma armastan sind, issi,” sõnasin külmale põsele. Samahästi oleksin võinud rääkida nukuga. Ilma elu ja soojuseta, ilma liikumiseta on liha peaaegu äratundmatu. See, mis jääb, on elusolijate mälestustes: peegeldustes, jäljendatud žestides, sõnades, muusikas.” 
Erica Jong „Hirm kaduviku ees”
 
„Kõrge vanus pole vingujate jaoks. Ja murtud puusaluu pole kindlasti mitte vingujate jaoks. Muidugi olid enne puusa veel põlv ja selg, aga see oli lihtsalt degenereerumine, mitte pahatahtlik väline sekkumine. Põlv. Selg. Ja kae silmadel. Ja need pisted vasakus õlas ja veenikomud ja veenipõletik ja vajadus igal öösel vähemalt kord tõusta, et pissile minna.” „Vanas eas libised sa alalisse ebakindlusse, väljaütlemata vabanduste seisundisse. Sa kõnnid ülejäänud inimestest aeglasemalt, pead liiga tihti „Mida?” ütlema, teised peavad bussis sulle oma koha loovutama ja rongisõidul oled sa sunnitud oma absurdselt väikese ja kerge kohvriga abi paluma. Kuskil su peas on tühimik, millesse pudenevad kõige tuttavamad nimed.” „Meie minevik on ülimalt privaatne; me kuhjame selle kokku, aasta aasta järel, kümnend kümnendi järel. See peidab ennast ära koos oma jonnakalt juhusliku meenumissüsteemiga.” „Ta küsib beebi oma sülle ja naudib tunnet lapse tugevast kehast, mis on äsja münditud, valmis kasvama ja minema. Ta mõtleb enda omast, mis on nähtavaks muutunud aeg.”
Penelope Lively „Kuidas see kõik algas”

Nii et lugemisest saab lohutust, kirjanikud on väga hästi sõnastanud minugi mõtteid, elame veel!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar