Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2012 postitused

Charles Frazier "Pime mets"

Romaani tegevus toimub Põhja-Carolinas möödunud sajandi kuuekümnendatel aastatel. Noor naine Luce asub elama lagunevasse mägihotelli kaasas rängad läbielamised oma lapsepõlvest ja noorusest. Ta hakkab hoolitsema kahe väikese lapse - oma tapetud õe laste eest. Esialgu tundub, et võimatu on nendega hakkama saada, sest lapsed ei suhtle üldse ja muudkui mängivad tulega ja põletavad maju. Õe tapja ei saanud karistada, kuna tunnistajaid ei olnud ja tema süüd ei suudetudki tõestada. Tõsi küll - tunnistajateks olid väikesed lapsed, kes olid aga kaotanud kõnevõime ja keda oli tapja ilmselt ka ahistanud. Saatuse tahtel ristuvad nende teed jälle. Õe tapja Bud leiab Luce, kes elab nüüd alalises hirmus. Ootamatult ilmub aga ta ellu ka midagi positiivset - mees, kes on valmis talle turvatunnet pakkuma. Luce on algul tõrjuv, kuid sulab tasapisi ja hakkab meest usaldama. Need on romaani kõige lüürilisemad ja positiivsemad leheküljed. Ümbruskonnas sõidab ringi narkomaanist politseinik Lit,

Andrus Kivirähk "Lood"

Kellel veel silma/kõrvu pole jäänud, siis hea meel on teada anda, et Andrus Kivirähkilt uus raamat – seekord jutukogu – ilmunud on. Küsivad ju lugejad raamatukogutöötajatelt ikka lugemissoovitusi ning tihtipeale millegipärast peljatakse eesti kirjandust – selleks aga põhjust pole, sest tegu on ladusa ning igati väärt lugemisega. Raamatu avalugu jutustab sel aastal saja aastaseks saanud Oskar Lutsu „Kevade“ tegelastest, õigemini on tähelepanu keskmes üks poistest – Kärd. Ah et Kärdi nimi ei meenugi? Meelde tulevad hoopis Toots ja Kiir, Arno ja Teele? Just seetõttu kannatab ka Kärd, sest teised mitte ainult ei märka teda, nad ka ei tunne teda ära ning see viib Kärdi lausa enesetapumõteteni.. Päris mitme loo aluseks on tuntud muinasjutt, näiteks kohtab raamatus Lumekuningannat, Buratinot ja kolme põrsakest. Siiski pole need muinasjuttude ümberjutustused, pigem on tegu tuntud tegelaste edasiste tegemistega: kas olete mõelnud, mis sai siis, kui hunt kolme põrsakese loos patta kukkun

Willem Elsschot "Juust"

Willem Elsschot ühe tuntuima hollandi-flaami keeleruumi kirjaniku Alfons Josef De Ridderi (1882-1960) kirjanikunimi. Esmakordselt 1933. aastal ilmunud humoorikas lühiromaan "Juust" on lugu sellest, kuidas keskealine ametnik Frans Laarmans saab võimaluse hakata tegelema juustumüügiga. Ta saab kakskümmend tonni Edam juustu, et seda siis Belgias ja Luksemburgis edasi müüma hakata. Esile kerkivad erinevad probleemid ja olukorrad, mida ta lahendama peab hakkama, samal ajal, kui juust seisab laos hoiul. On vaja sisustada kontor ja leida müügiagendid. Samas tuleb juustuäriga tegeleda varjatult, kuna asutuses, kus Laarmans tegelikult tööl on, arvatakse, et ta on haige ja ei saa seetõttu tööl käia. Paraku ei lähe aga kõik nii libedalt, nagu ta planeerinud ja lootnud oli. Kuigi "Juust" on esmakordselt ilmunud pea 80 aasta tagasi, on seda ka tänapäeval huvitav lugeda ning see on flaami kirjanduse üks populaarsemaid teoseid tänini. Soovitab Kaie

Serge Brussolo "Talvehirmud"

Serge Brussolo "Talvehirmud" on ilmunud Eesti Raamatu Mirabilia sarjas. Siiski pole tegemist päris tüüpilise laip- juurdlus kriminulliga. Mis aga ei tähenda, et pinged poleks üleval ja seda pea kogu tegevuse jooksul. Peategelaseks on 12-aastane Julien, kes peale viite pansionis veedetud aastat naaseb tagasi oma koju koos emaga, keda ta pole kõik need aastad näinud. Vahepeal alanud II maailmasõda on kõigi elud aga segi paisanud ja endine uhke häärber, kust poiss koos emaga enne sõda lahkus, pole kaugeltki enam sama koht. Läheduses varitsev oht miinivälja ja häärberi pööningul uinunud pommi näol muutub üha tähtsusetumaks küsimuste kõrval nagu: miks lahkus tema ema omal ajal kodust, mida ta kõik need aastad tegi, mis osa oli selles kõiges vahepeal väidetavalt enesetapu sooritanud vanaisal, salapärastel asjaoludel õnnetult hukka saanud isal. Naabripoisi kahemõttelised vihjed ja metsas elava ühekäelise skulptori mälestused ainult suurendavad kahtlusi ja mõistatuste sasipund

Olev Remsu "München. Hitler ja Dostojevski : fragmentaarium. Hüplevad mõtted"

Eesti reisikirjade elav klassik Olev Remsu sõidab jalgrattaga mööda Müncheni tänavaid, pedaalib läbi ajaloo ja kohtub paljude värvikate tegelastega,, teise hulfas Hitleri ja Dostojevskiga.  Isari jõe orus asuv München on suuruselt Saksamaa kolmas linn. Ta on natsionaalsotsialismi sünnilinn ja Hitleri lemmiklinn. Paradoks, et läbikukkunud kunstnik Hitler ristis Müncheni ka Saksa kunstipealinnaks. Remsul on Münchenis kaasas Rainer Sarneti film Dostojevski "Idioot", mida ta vaatab ja arvustust kirjutab. Dostojevski alustas "Idioodi" kirjutamist Saksamaal ja lõpetas Itaalias.  Dostojevski oskas saksa keelt, ta õppis seda ohvitseride koolis ja hiljem tõlkis vene keelde maailmakirjanduse tähtteoseid.Hitler ei osanud ühtegi keelt peale saksa keele. Nooruses tegeles ta kunstiga, laiskles ja kulutas parasiidina ema ja tädide raha. Kuigi Hitler ja Dostojevski (1821-1881) elasid erineval ajal, leiab Remsu paralleele ja ühiseid jooni Hitleril ja tema kaasaegsetel nin

Paula McLain "Pariisi abikaasa"

Ernest Hemingway nime ilmselt kellelegi tutvustama ei pea: ka Nobeli kirjanduspreemia pälvinud väga värvika elulooga kirjanik ja tema looming on paljudele tuttav. Meeldib ju eestlastelegi väita, justkui oleks Hemingway kirjutanud, et igas maailma sadamas võib kohata vähemalt üht eestlast (mida kirjanik tegelikult kirjutanud on, saab lugeda aga siit ). Hadley Richardson ja Ernest Hemingway "Pariisi abikaasa" peategelane on Hadley Richardson, kes kohtub kahekümne kaheksa aastaselt Chicagos endast kaheks aastat noorema Ernest Hemingwayga ning armub, sest teda võluvad mehe energia ja kirglik tahe kirjanikuks saada. Nad abielluvad ja lähevad elama Pariisi, kus tol ajal elab väga palju silmapaistvaid kunsti- ja kirjandustegelasi. Pariis on just selline, nagu seda on Hemingway kirjeldanud raamatus "Pidu sinus eneses", ainult et nüüd vaadeldakse seda tema naise silmadega. Õhtud kirjanike ja kunstnikega, säravad vestlused, purjutamine ja üldine õhkkond polnud kindla

Alfonso Signorini "Maria Callas: liiga uhke, liiga õrn"

Maria Callas sündis 1923. aastal Ameerikas. Tema ema Litsa ei armastanud teda, kuna ta oli lapsena paks ja inetu. Maria armastus isa vastu oli aga piiritu ja ka isa hellitas teda. 6-aastaselt, seistes lahtise akna all, laulab ta oma armast laulukest "Una paloma blabca".Seda kuulevad ta ema ja õde. "Tema vastas olid vaid kaks puurivat silmapaari - ema ahned ja teenimisvõimalust märganud silmad ning õe Jackie kadedust ja kibestumist tulvil pilk.Alates sellest päevast, just sellest hetkest, muutus Maria elu igaveseks. Iial enam ei olnud midagi ta elus endine." Maria pidi hakkama muusikat õppima. Raha oli aga vähe et lauluõpetajale maksta. Ühel päeval tõi ema turult puuri kolme kanaarilinnuga - nendest said Maria lauluõpetajad. Kui Maria oli 14-aastane kolis ta koos ema ja õega tagasi Kreekasse. Maha jäi Maria kallis isa, kes kinkis talle pitsist taskurätiku, millest Maria kuni elu lõpuni ei lahkunud. Kreeka elu oli raske. Maria pidi hakkama laulmisega pereko

Laine Tangsoo, Jaan Tangsoo "Tagasi koju"

Raamatu tegevus antakse edasi inimese ja koera pilgu läbi. Teos räägib koerast, kelle pärijad pärast omaniku surma liivakarjääri maha jätsid ja kes kodu otsides kirjanikepaari suvemajja sattus. Kas hülgamine ongi uus trend soovimatutest loomadest lahtisaamiseks? Loo aluseks on tõeliselt aset leidnud sündmused. Koera mõtted: "Ma jäin sinna vanasse ja mahajäetud kruusakarjääri pikaks ajaks. Ma ei osanud kusagile minna ja nii olingi ma seal nii selle päeva, mil mind sinna viidi, kui ka järgneva öö. Ning peaaegu ka kogu järgmise päeva hommikupooliku. Ma ei julgenud sealt ära minna, sest minus oli väike lootus, et ehk mõtlevad inimesed ümber ja tulevad siiski tagasi. Selleks et mind auto peale võtta ja tagasi koju viia. Sinna, kus ma olin elanud terve oma elu." Järgnev sündmustik antakse edasi inimese pilgu läbi: Võõras koer hulkus talu ümber ja ei tahtnud ära minna. Oli näha, et koer oli näljas. Enne kui pererahvas otsustas koera omale jätta, proovis ta omanikke otsida

Guillaume Musso "Ingli kutse"

Romaan, mis algselt tundub romantilise komöödiana kuid millest peagi saab täismõõduline triller. Mees, naine ja kaks mobiiltelefoni - sellest saab alguse põnev ja ootamatute käänakutega lugu. Raamat algab mõtisklusega, millist rolli mängivad mobiiltelefonid meie elus ja kui palju nad meie elu määravad. Eriti veel siis, kui sinna sisse on salvestatud palju isiklikku ja vahest ka saatuslikku informatsiooni ning kui see satub võõrastesse kätesse. Kõik algab New Yorgi Kennedy lennuvälja söögikohas, mille ootesaalis põrkavad kokku mees ja naine. Laialipillatud isiklikud asjad, veidi karjumist üksteise peale, ja siis läheb kumbki oma suunas. Nad pole kunagi varem kohtunud ja poleks ka pidanud kunagi uuesti kohtuma. Korjates kokku oma põrandale pillatud asju, läksid nende mobiiltelefonid vahetusse. Seda viga märgates olid nad teineteisest juba 10 000 kilomeetri kaugusel: Madelaine on Pariisis lilleseadja ja Jonathan peab San Franciscos restorani. Ei lähe kaua aega kui nad annavad järele k

Mait Vaik "Kõigil on alati õigus"

Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head... Neid ridu lugedes meenub paljudele kindlasti midagi. Nagu ka neid:   Ammu tahaks magada. Öö ei lase magada. Pimeduse kardinad küll tõmmatud on ette... Või neid: Isa tuli koju – isa käed on külmad. Isa tuli koju – isa ja ta hing. Isa tuli koju – ja ta kurvad silmad. Isa tuli koju – ja ta suitsuving... Üks, mis kindlasti nende sõnade taustal peas helisema hakkab, on üks tuttav viisijupike. Ja kõigil neil on sama autor – Mait Vaik. "Kõigil on alati õigus" on Mait Vaigu esmakogu, mis sisaldab luuletusi aastaist 1988-2012. "Vennaskonna, Sõpruse Puiestee ja teiste klassikute austajad ei tohi Vaigu raamatust mööda vaadata. Raamatus avaldatud tekste on bändidest kasutanud Metro Luminal, Vennaskond, Kosmikud, The Tuberkuloited, Unenäopüüdjad ja Sõpruse Puiestee. Kuidas eristada lauluteksti ja luuletust, ei tasu siinkohal lahkama hakata. Igatahes on Vaik juba ammu enne oma raamatu ilmumist olnud autor, kel

Irène Némirovsky "Prantsuse süit"

Juudi päritolu prantsuse kirjandusklassiku Irène Némirovsky "Prantsuse süit" on üks esimesi ilukirjanduslikke teoseid Teisest maailmasõjast. Tähelepanuväärne ei ole aga mitte ainult raamat, vaid ka autori elukäik ning traagiline saatus. 11. veebruaril 1903 Kiievis pankuri perre sündinud Irène Némirovsky oli lapsepõlves õnnetu laps, otsides pelgupaika kirjandusest. Ta hakkas kirjutama juba neljateistkümneaastaselt, leides kirjutamisest lohutust üksindusele. Pärast kolimist Kiievist Petrogradi ning seejärel Moskvasse, saabus tema perekond 1919. aastal Pariisi, kus ta ka abiellub ning saab kaks last. Hoolimata oma tuntusest (1929. aastal ilmunud "David Golder" toob talle kiiresti kuulsuse) ning usuvahetusest ei õnnestu Irène Némirovskyl saada Prantsuse kodakondsust ning vahetult enne Teise maailmasõja puhkemist 1939. aasta 1. septembril põgenes ta koos abikaasa ning tütardega Pariisist külasse nimega Issy-l’Évêque. Issy-l’Évêques kirjutas Némirovsky "Pran

Hanna Miller "100 põhjust minna Belgiasse. Mitte ainult šokolaadist"

"Ärge imestage, see on Belgia!" - Sellist lauset kuulis raamatu autor kohe mitmel korral pärast Belgiasse saabumist, pealegi kohalikke endi käest. Belglast kui rahvust pole üldse olemas - on Belgia kodanikud, keda nimetatakse belglasteks ja kodumaaarmastus, mis väljendub kleebistes autodel "Ära puutu minu maad!". See riik suudab ka üle aasta ilma valitsuseta rahulikult toimida. Siin räägitakse kõikmõeldavaid keeli ja kogu selles keelte virvarris peab teadma, et igal kohal, ka tänavatel, on kaks, kui mitte kolm eri versiooni. Ei saa mainimata jätta ka üht autorit eriti jahmatanud nähtust - meeste pissuaarid keset kõnniteed ja lageda taeva all. Brugges on selline otse kiriku sissepääsu kõrval. Need on mõned paljudest veidrustest. On uskumatu, kui palju maailmakuulsusi ja leiutisi on pärit sellelt väikeselt maalt. Näiteks rulluiskude leiutamist seostatakse belglase Merlini nimega. Ja kes meist ei teaks Georges Simenoni loodud detektiivi Maigret, kes on ju

Ketil Bjornstad "Muusikale"

Minategelane on 16-aastane Aksel, kes elab koos ema, isa ja temast 2 aastat vanema õe Cathrinega. Romaan algab Akseli ema traagilise uppumisega. Toimub väljasõit mere äärde, ema läheb ujuma ja vool kisub ta kosest alla. Aksel oli emaga väga lähedane. "Ja veel praegu, nii palju aastaid hiljem, kui ma kõike seda kirjutan, seisaksin nagu selsamal kohal silla all kõrkjate vahel ja näen, et ema viipab, et ta viipab mulle igavesti." Elu aga läheb edasi. Aksel on andekas klaverimängija. Ta harjutab kodus palju ja keskendub noorte pianistide konkursile, hakkab koolist poppi tegema ja lõpuks jätab kooli hoopis pooleli. Konkursi võidab aga Anja Skoog - tüdruk, kes elab läheduses ja kellesse Aksel on armunud. See on kaunis ja müstiline armastus kahe noore ja andeka kunstniku vahel. Aksel suubub klaverimängu, kuna mõistab, et see ongi ta saatus. "Kõige tähtsam on mitte kunagi ükskõikne olla. Isegi kui sa harjutad, pead sa mängima nii, nagu oleks iga stroof, iga klahvilöök

Jennifer S. Holland "Ebatavaline sõprus: 47 erakordset lugu loomariigist"

AS Ajakirjade Kirjastus 2012 Jennifer S. Holland on teadus- ja looduskirjanik, kes töötab praegu ajakirja National Geographic vanemtoimetajana. Raamatus "Ebatavaline sõprus" on kirja pandud arvukalt lugusid erinevatest liikidest loomadest-lindudest, kes on loonud omavahel sõprussideme. Raamat sisaldab rohkelt fotosid. Jennifer S. Holland on kirjutanud raamatu järelsõnas: "Siiski on see raamat loodedavasti veennud mõnda skeptikut, et emotsioonid ja empaatia ning rõõm ja pettumus ei kuulu ainult inimkogemuste valdkonda. Nende lugude kogumine avas mu silmad sellele, kui sageli võivad loomad meid üllatada oma hoolivusega. Kui hakkas levima kuuldus, et kogun lugusid liikidevahelistest suhetest, saabus mulle iga päev uusi pilte ja jutustusi - palju rohkem, kui mul oli võimalik kasutada..." Jenniferile saadeti kirju üle maailma: Lõuna-Aafrikast, Saksamaalt, Ameerikast, Inglismalt, Indiast (leopardi ja lehma sõprus), Hiinast (makaak ja tuvi), Antarktikas

Semen Altov "Sõnamäng"

Tuntud vene humoristi Semen Altovi kogumiku "Sõnamäng" ("Игра слов") on eesti keelde tõlkinud humorist Priit Aimla. Semen Altov sündis 1945. aastal ja elab praegu Peterburis. Humoreske on ta kirjutanud üle kolmekümne aasta ning Venemaal on ta väga tuntud ja armastatud estraadikunstnik ning literaat. Priit Aimla on kirjutanud humoreske, näidendeid, libretosid, laulusõnu; samuti töötas ta palju aastaid tõlkijana huumoriajakirjas "Pikker". "Sõnamäng" on kakskeele: humoreskid on nii venekeelsed kui eestikeelsed, seega saab raamatut hea huumori nautimise kõrval kasutada ka keeleõppeks. Kahjuks segavad hea huumori nautimist ohtrad kirjavead eestikeelses osas (lugesin vaid eestikeelset osa, sest vene keel ei ole mul kuigi tugev), kuigi raamatul on tiitellehe pöördel kenasti korrektor ära mainitud. Soovitab Kaili

Gayle Forman "If I Stay"

Ingliskeelne romaan, mille peategelaseks on 17-aastane Mia. Ühel talvisel päeval otsustab Mia pere minna väljasõidule ja juhtub autoõnnetus. Ema, isa ning vend hukkuvad ja Mia langeb koomasse. Oma kehast väljas viibides peab ta otsustama, kas jääda ellu või surra. Milline oleks tema elu ilma vanemateta? Samas kuidas ta saab jätta oma vanavanemad, poiss-sõbra ja sõbrad? Ta näeb kõrvalt oma lähedasi, kes peavad toime tulema tema vanemate ja venna surmaga ning samas üritavad toeks olla raskes seisukorras Miale. Olulist rolli mängib raamatus ka muusika - Mia isa on endine muusik, Mia mängib tšellot ja plaanib minna õppima Juilliardi kunstiülikooli ning poiss-sõber Adam on tegev rokkbändis. "If I Stay" on emotsionaalne ja haarav raamat, mis paneb lugeja mõtlema. Tegu on küll noorsooromaaniga, aga arvan, et sobib lugemiseks igas eas inimestele. Soovitab Kaie

Maike Vogt-Lüerssen "Lucrezia Borgia: paavsti tütre elu renessansiajal"

Raamatut lugema ajendas mind teles jooksev seriaal "Borgiad". Ajaloo huvilisena tekib mul selliseid filme vaadates ikka küsimus, kui palju on seal ajaloolist tõde? Mis paavsti kaunist tütrest edasi sai? Neile küsimustele saab üsna ammendavad vastused seesamusest raamatust. Ainuüksi Lucrezia päritolu - paavsti tütar - oli mõneti skandaalne ja pakub siiamaani biograafidele suurepärast ainet. Lisaks veel kuulumine kurikuulsate Borgiate hulka, tegi temast renessansiaja ühe olulisema naise. Paraku ka mänguasja meest poliitilises maailmas ja andis ainest lõpututeks kuulujuttudeks ja laimuks. Käesolev biograafia käib tõelise Lucrezia jälgedes, sest on palju kaasaegseid, kes olid tihedalt seotud nii tema, kui ka tema isa ja vendadega ning kelle märkmed ja kirjad on märksa usaldusväärsemad, kui nende vaenlaste omad. Muuhulgas on kasutatud paavsti tseremooniameistri Johann Burchardi päevikut, kus tema kaine ja asjalik kirjeldus paavsti õukonnas aset leidnud sündmustest lükkab üm

Alaa al-Aswani "Jakubijani maja"

Kirjastuselt Varrak sarjas "Moodne aeg" ilmunud egiptuse kirjaniku ja ühiskonnategelase Alaa al-Aswani romaan "Jakubijani maja" on viimaste aastakümnete kõige populaarsem ja tõlgitum Egiptuse romaan. Raamatu põhjal valmis Egiptuse filmiajaloo kalleim linateos ning 2005. aastal jõudis see nii Berliini kui Cannes’i festivalidele ja New Yorgi esilinastuseni. Raamatu keskseks tegevuspaigaks on Kairo kesklinnas asuv Jakubijani maja, kus elas kunagi Egiptuse koorekiht. Raamatu tegevuse ajaks on hoone paremad ajad möödas ning seda asustav kirju seltskond kujutab endast erinevate sotsiaalsete klasside läbilõiget. Raamatu üheks tähtsaimaks tegelaseks on vana mees Zaki bei – Sulaiman Paša tänava üks vanimaid elanikke, kelle eluloo ja mälestuste kaudu antakse laiem ajalooline pilt Egiptuse lähiajaloost - näiteks perioodist, mida Zaki bei ja läänelikud egiptlased nimetavad kuld­ajaks, 50ndatest 70ndateni, mil Inglise võim oli lahkunud, riik ise aga jäi euroopalikult libe

Peter Englund "Sõja ilu ja valu"

"Sõja valu ja ilu" pole mitte tavaline ajalooraamat, mis kirjeldaks sõja põhjusi, kulgu või tagajärgi, vaid pigem kirjeldab seda, milline see oli: seda läbi 22 sõtta kistud ning sõjas ühel või teisel moel osalenud inimese kogemuste. Need inimesed on väga erineva taustaga: on erinevatel pooltel sõdinuid kui ka tsiviilelanikke, nii lihtsõdureid kui sanitare, nii mehi kui naisi, kuid valdavalt on nad noored, vaid umbes 20-aastased. Neist 22-st mitte kõik ei tule sõjast eluga tagasi, mõned saavad kangelasteks, mõned langevad vangi. Erinevast saatusest, rollist, soost ja rahvusest hoolimata ühendab neid kõiki siiski fakt, et sõda röövib neilt midagi: nooruse, illusioonid, lootuse, inimlikkuse – elu. Raamat tugineb neist inimestest järele jäänud materjalil: kirjadel, päevikutel, memuaaridel. Igas lühipeatükis kirjeldatakse, mida need konkreetsed inimesed alates 1914. aasta augustist kuni 1918. aasta novembrini mõtlesid või tegid. Minu jaoks oli üllatav, kui paljud neist in

"Kaalul on ülekilod: nõuanded ja edulood neile, kel aastaid 40+"

"Sada kilo naise ilu" ei olnud ainult käibetõde, vaid selles on märgata õitsvat elujärge. Peale 40-ndat eluaastat hakkavad kehal tekkima erinevad vajadused. Naise kehakuju muutub ümaramaks, hakkab kasvama kehakaal ja ega haigusedki kuhugi ei jää. Samad probleemid ei jää võõraks ka meestele. Vööümbermõõt naistel üle 88 cm ning meestel üle 102 cm suurendab oluliselt südame-veresoonkonna haiguste tekkeriski, räägib raamatus dr Mai Maser. Mida teha, et toime tulla ahvatlustega, mida pakuvad lookas riiulitega kaubanduskeskused? Tuleb olla iseenda peremees, vaadata, millal ja mida suhu pista. Juba väikeste muutustega võib saavutada edu. Keda meist siis ei huvita tuntud inimeste söömised ja tegemised köögis. See raamat tutvustab erinevate inimeste (Gerda Kordemets, Ivi Eenmaa, Sven Sester jt) kogemusi normaalse kehakaalu ja hea enesetunde saavutamiseks. Vaheldumisi tuntud inimeste kogemustega annab nõuandeid spetsialist toitumisharjumuste tervislikumaks muutmiseks. Valm

Tarjei Vesaas "Seeme"

Romaani tegevus toimub ühe ööpäeva jooksul. Tegevuspaigaks on idülliline saar - Norra võrdkuju. Inimesed toimetavad oma igapäevaseid toimetusi. Kirjeldatakse lauta, kus emised toidavad oma vastsündinud põrsaid ja kult kõnnib rahutult kõrvalsulus. Õhus on tunda ärevust. Saarele on tulnud võõras mees, "kes otsib meeleheitlikult paika, mis ta terveks teeks". Ta jäi haigeks pärast seda, kui vabrik õhku lendas ja ta eluga pääses. Ta otsib vaikust ja rahu ja on nüüd jõudnud siia haljendavale saarele. Saatuse tahtel kohtub ta metsas kauni tütarlapse Ingaga ja tapab ta. Inga armastatu Rolvi eestvedamisel hakatakse meest jahtima, püütakse ta lõksu ja tapetakse. Kogu kauni saare elanikkond on nagu hullunud jõuk jahil. Kui tegu on tehtud, tuleb selginemise hetk - mees oli nõrgamõistuslik ja ei teadnud, mida ta teeb. Algul püütakse leida patuoinast, kes massipsühhoosi vallandas. Kuid ikkagi jääb igaüks oma südametunnistusega üksi. "Nad seisid ja ägasid koorma all. Uue koorma al

Stig Claesson "Kes armastab Yngve Frejd"

Rootsi kirjaniku Stig Claessoni 1980. a ilmunud raamat on jutustus väärtustest, vananemisest ja elust maal, õigemini sellest, kuidas elu maalt kadunud on. Ühe metsa sees elavad kolm seitsekümnendates aastates vanameest ja üks vanaproua. Nad on "vabad mehed", nad on "oma töö teinud" ja nüüd on neil "vaba aja probleem". Ütlevad nad seda küll naljaga pooleks, kuid tegelikult on asi tõsine. Väljavaade elada 102-aastaseks, nagu Yngve Frej, ehk veel 30 aastat, lausa hirmutab neid. Autor maalib ildüllilise pildi suvisest Rootsimaast ühes mahajäetud maakohast metsade sees, kuhu isegi buss enam käi. Tihti mainitakse sõna "vaikus". Kuid ühel päeval, paneb kingsepp Gustafsson, kes oli oma töö teinud, tee äärde viida, mis peaks juhatama nende talukohani. Suutmata otsustada, kas kirjutada sinna talu ametlik nimi või see, mille järgi seda tegelikult teatakse, kirjutab ta sinna hoopis "muistis", sest just muististena nad ennast seal tunnevad. Ja

Oscarid ja raamatud

Tänavusel Ameerika Filmiakadeemia aastaauhindade Oscarite jagamisel oli nii nominentide kui võitjate seas ka päris mitu raamatu alusel vändatud filmi. Parima filmi nominent oli  ning parima mugandatud stsenaariumi Oscari võitis film "Järeltulijad" ("The Descendants"). Samanimelise raamatu autoriks on Kaui Hart Hemmings ning raamat ilmus selle aasta alguses ka eestikeelsena. Film ja raamat jutustavad Havail aset leidva loo töösse uppunud abikaasast ja kahe tütre isast, kes peale tema naisega juhtunud ränka paadiõnnetust on sunnitud tegelema nii oma tütardega, kelle kasvatamises ta suurt osalenud ei ole, kui ka teadmisega, et ta haiglas tkoomas viibiv naine on teda petnud. Samal ajal ootab terve suguvõsa tema otsust seoses tohutu äritehinguga, kus mehest sõltub, kas müüakse maha imekaunis maatükk, mille kauged esivanemad tema suguvõsale pärandasid. Naiskõrvalosa Oscari pälvis Octavia Spencer suurepärase rolli eest filmis "Koduabiline" ("Th

Suzanne Collins "Näljamängude" triloogia

Viimasel ajal tundub mulle, et üha enam ilmub selliseid raamatuid, mida ei oskagi rangelt ei noorte- ega täiskasvanuteraamatute hulka liigitada – sobivad nad niivõrd laiale lugejaskonnale. Nii on ka Suzanne Collinsi "Näljamängude" triloogiaga (on see hea või halb, jääb igaühe otsustada, kuid tegu on taaskord triloogiaga), mille esimese osa tutvustus ütleb: "Kunagise Põhja-Ameerika varemetel asub särav Kapitoolium, mille elanike oodatuimaks meelelahutuseks on iga-aastased Näljamängud, mille võitmine tähendab kuulsust ja rikkust, kaotus aga kindlat surma. 16-aastasest Katniss Everdeenist saab mängudel osaleja ilma, et ta seda tegelikult tahaks. Kui ta soovib võita, peab ta hakkama valima ellujäämise ja inimlikkuse, elu ja armastuse vahel." Seega ühest küljest kui selge noorteraamat: noored tegelased, ohtlikud seiklused ja suured tunded. Teisalt aga kooruvad triloogia kolmest osast välja märksa tõsisemad ning ka praegu aktuaalsed teemad: tõsieluseriaalide võid

Soome nüüdisproosa

Raamatukogu 1. korrusel on üleval Soome Instituudi poolt koostatud näitus "Kirgas, kerge ja karge nagu vesi. Soome nüüdisproosa", kuhu on välja valitud viisteist soome autorit, kes kõik on soome kirjandusmaastikul leidnud oma niši. Esindatud on nii meile hästi tuntud tegijaid (sh Sofi Oksanen, keda oma eesti juurde tõttu peetakse pooleldi eesti kirjanikuks) ning veidi vähemtuntuid, kuid kelle loominguga tutvust teha tasub. Ka meie blogis on soome kirjanike teostest päris mitu korda juttu olnud: Maaja tutvustus Riikka Pulkkineni raamatule "Piir", Anne soovitus Kjell Westö raamatule "Kus kõndisime kunagi" ning ka Mare tutvustus Sinikka Nopola ja Tiina Nopola lasteraamatule "Risto Räppar ja viimane hoiatus". Head soome kirjanduse avastamist!

Knut Hamsun "Aga elu kestab"

Knut Hamsun kujundas oma teosed sageli tsüklitena. Käesolevas romaanis on pea-tegelaseks August, kes on ka romaanide "Hulkurid" I ja II ning "August" keskseks kujuks. Nendes romaanides oli August noor ja uljas, reisis ning seikles mööda maailma maid ja meresid. "Jah, sa oled üksjagu ilma näha saanud," ütles doktor. "Kuidas Lätis elu oli?" "Eestit, Lätit, Liivimaad, kõiki neid Läänemeremaid olen näinud - ja Läänemerd ennast ka muuseas..." Prillid oli ta ostnud "Revali turult ühel maal, mille nimi oli Eesti". Nüüd on August vana mees ja on jõudnud tagasi kodumaale Segelfossi linna. Tal on kuldsed käed, tal on palju elukogemusi ja teda kutsutakse Tuhatkunstnikuks. Linnarahvas pöördub ta poole igasuguste probleemidega ja August oskab igale inimesele nõu anda. "... ta oli seikleja, ulgumerel ringiseikleja, hing ja ihu räbalates, kõhklusteta, südametunnistuseta, kuid kiire taibu ja osavate kätega. Aeg tegi te

Jennifer Niven "Ada Blackjack: tõestisündinud lugu Arktikas ellujäämisest"

Tammerraamat 2012 Kui 21-aastane eskimo Ada Blackjack nõustus minema õmblejana kaasa Arktika ekspeditsioonile, oli tal vaid üks lihtne eesmärk: teenida palju raha, et oma väikese poja eest hoolt kanda. Ta suundus nelja mehega 1921. aasta septembris kaugele põhja. Järgmise talve saabudes tabasid ekspeditsiooni raskused, nälg ja tragöödia. Kui Ada kaks aastat hiljem tagasi tsivilisatsiooni jõudis, oli ta ekspeditsiooni ainus ellujäänu. On tõsi, et raamat räägib ellujäämisest, täpsemalt ühe inimese ellujäämisest viiest, kuid raamatul on veel teine pool, mis jätkab ekspeditsiooni järelkajastamist ja ekspeditsiooniliikmete perekondade tundeid ning otsinguid seoses nurjunud ettevõtmisega. Ja Adast, kes ainsa tunnistajana osutus ajakirjandusele lootustandvaks tuluallikaks. Adast, kes jäi piiramisrõngasse erinevate huvidega inimeste keskel, kes omakasupüüdlikel eesmärkidel ei kohkunud tagasi ka tema laimamisest. Psüühiliselt niigi räsitud naine oma lihtsuses sai tunda ängi ja ülekohut.

"Siberi karm kool: küüditatute koolilood"

Eesti Memento Liit kutsus 2010. aasta kevadel koolinoori küüditatute koolimälestusi koguma. Sellest raamatust leiategi 1941. ja 1949. aastal Siberisse saadetud laste koolimälestusi, mida tänased kooliõpilased kirja panid. Paljud küüditatud meenutasid, kuidas neid ja vanemaid tuldi ära viima. Öeldi, et on passikontroll ja siis kui sisse tuldi, teatati, et pangu ennast ja lapsed riidesse, asjad kokku ja on minek. Erinevatest meenutustest saame teada, et asju ja toitu võis inimese kohta kaasa võtta 50-500 kg. Paljudest meenutustest jäi meelde, et kui Siberisse jõuti ja rongilt maha lasti, siis toimus nagu orjakauplemine, kus kolhoosiesimehed valisid omale tööjõudu. Kõigepealt valiti 14-15 aastased poisid ja lastega pered jäeti viimaseks. Lapsed said Siberis päris hästi hakkama, sest nad harjusid kiiremini uute oludega. Nooremad lapsed, kes koos vanematega Siberisse saadeti, meenutavad kõik kooliajast, et nad ei osanud vene keelt ja alguses oli koolis raske aga läbisaamine õpetaja

Emma Donoghue "Tuba"

Lugedes raamatu tagakaanelt sisututvustust, loobusin esialgu raamatu lugemisest, sest lukkude taha suletud maailmas elava ema ja lapse lugu tundus liiga sünge teemana. Kolleeg Iivi soovitusel võtsin raamatu siiski ette ning ei kahetse, sest vastupidiselt oma eelarvamustele ei olnud tegu sugugi mitte masendava, vaid hoopis väga erilise looga. Autor jutustab raamatus loo emast ja tema 5-aastasest pojast. Ema röövis aastaid tagasi Vana Pagan, kelle poeg ka väike Jack on. Kogu oma vangistuse on nad elanud Toas – aiamajakesest vangikongiks ringi ehitatud kambrikeses, millel ei ole ühtegi akent, kogu side välismaailmaga ongi seesama Vana Pagan, kes neile kogu eluks vajaliku toob. Tuba on väikese Jacki jaoks kogu maailm – tema ju Väljaspool käinud ei olegi, ta on seal sündinud ja kasvanud ning Emme on talle selgeks teinud, et see ongi maailm, kõik Väljaspool on väljamõeldis. Raamatust umbes poole moodustab kirjeldus elust Toas – Jacki ja Emme igapäevaelust ja tegevustest, mängudest ja

Bill Bryson "Ringkäik kodumajas. Eraelu lühilugu"

Raamatukogutöötajana ma väga palju raamatuid koju ei osta – töölt saab ju kõige parema valiku pidevalt koju laenutada ja ostma lähen vaid neid raamatuid, mille olen läbi lugenud ja veendunud, et loeksin neid ka edaspidi ja/või on need väga jääva väärtusega. Üks selliseid raamatuid on kindlasti ka "Ringkäik kodumajas". Esmamuljena mittemidagiütleva pealkirjaga raamatus on peidus meie kodudega seotu ajalugu ning arenemislugu: arhitektuurist elektrini, toidu säilitamisest epideemiateni, vürtsikaubandusest Eiffeli tornini, krinoliinidest tualettideni, samuti säravate, loovate ja tihti ekstsentriliste inimesteni selle kõige taustal. Autor on raamatut kirjutades teinud ringkäigu ka omaenda kodus, Norfolki vanas pastorimajas, astudes toast tuppa ja arutledes, kuidas argiasjad on kujunenud. Tulemuseks on kaanest kaaneni huvitav ja kaasahaarav, suurepäraselt ja ladusalt kirja pandud raamat, mille kord läbi lugedes võib selle igal ajal taas suvalisest kohast lahti teha ning edas

"Tõlkes kaduma läinud: eesti kirjanduse tõlkijate lood"

Viimasel ajal suure tähelepanu all olnud ja poleemikat tekitanud eesti kirjanduse raamatukogudes kättesaadavuse ja lugemise teema tekitas ka mõtte sellest, kuidas on olukord eesti kirjanduse tõlkimisega. Vastuseks sobib ilmunud raamat. Oluline osa eesti kirjanduse tutvustamisel on olnud Eesti Kirjanduse Teabekeskusel, kelle väljaanne antud raamat on ja mis tutvustab tõlkijaid, inimesi, kes on "eri kultuuride ja kirjanduste saadikud, sild ühest keele- ja kultuuriruumist teise", nagu ütleb raamatu saatesõnas raamatu koostaja Ilvi Liive. Veel saatesõnast: "Eesti kirjandus ei jõua kusagile iseeneset, olgu ta nii hea kui tahes. Kui ei oleks pühendunud tõlkijaid, kes armastusega eesti kirjanduse asja ajavad, igaüks omal maal ka omas keeleruumis, siis tõlkeid ei ilmuks ja ei oleks palju kasu ka Eesti Kirjanduse Teabekeskusest. See raamat ongi sündinud soovist jäädvustada nende inimeste teid ja töid, kes on ühe väikese rahva keelt ja kirjandust oluliseks pidanud, et on ots

Umberto Eco "Noore romaanikirjaniku pihtimused"

Käesolevas raamatus vaatab Eco tagasi oma romaanikirjaniku teele. Ta räägib kuidas temast sai romaanikirjanik. "Alustasin romaanide kirjutamisega lapsepõlves. Esimesena tuli mulle pähe pealkiri. Joonistasin kohe valmis kõik illustratsioonid, seejärel alustasin esimest peatükki... Väsisin pärast paari lehekülge ja andsin alla." Eco oli juba 58-aastane kui ta jõudis oma esimese suurepärase romaanini "Roosi nimi". Ta kirjeldab, kui palju ta tegi eeltööd selle ja ka teiste romaanide kirjutamiseks. Ta kaitses doktoriväitekirja esteetikast ja üks ta oponent ütles, et ta räägib oma uurimistööst nagu oleks see detektiivromaan. Eco saigi sealt idee, et kõik uurimistöö tulemused peavad olema niimoodi jutustatud, olema mõne Püha Graali otsingu ülevaade. Raamatus on väga huvitavaid arutlusi romaanide kirjutamisest ja sellest, kuidas lugejad võivad tõlgendada kirjutatut. Ta arutleb reaalsuse ja väljamõeldise vaheliste piiride üle. Miks läheb väljamõeldis sageli rohkem kor

Nora Roberts "Tulejälitajad"

Ersen, 2012 "Rowan kaevas, lõikas, peksis, hakkis ja higistas. Tunnid lendasid mööda. Ta lõikas maha puuronte, ikka veel seisvaid surnud puid, mida tuli saaks kütuseks kasutada. Kui ta tundis energia kadumist, peatus ta nii kauaks, et suu oma varustusekotist maapähklivõiga kuivikuid täis toppida ja see alla uhta oma ainsa kokakoolaga – nüüd peaaegu kuum – , mille ta kaasa oli võtnud. Tema riided pritsiti täis roosat löga repellendi teisel mahakallamisel ning selle all põlesid ta selg, jalad ja õlad kuumusest ja halastamatu jõupingutuse tundidest. Ent ta tundis seda minutit, kui asi hakkas nende tahtmist mööda minema. Massiivne suitsupilv hõrenes – ainult veidi – ja ta nägi läbi selle Põhjatähe valguse ainsat lootusrikast pilgutust. Päev oli põlenud öösse, kuni nad lahingut olid pidanud.Ta ajas end sirgu ja painutas selga tahapoole, et pinget leevendada, vaatas tagasi sellesse musta mahapõlenud metsalaama, mille tuli oli õginud – söestunud palgid, tüükad, kummituslikud ogad,