9.10.12

Laine Tangsoo, Jaan Tangsoo "Tagasi koju"

Raamatu tegevus antakse edasi inimese ja koera pilgu läbi. Teos räägib koerast, kelle pärijad pärast omaniku surma liivakarjääri maha jätsid ja kes kodu otsides kirjanikepaari suvemajja sattus. Kas hülgamine ongi uus trend soovimatutest loomadest lahtisaamiseks? Loo aluseks on tõeliselt aset leidnud sündmused.

Koera mõtted: "Ma jäin sinna vanasse ja mahajäetud kruusakarjääri pikaks ajaks. Ma ei osanud kusagile minna ja nii olingi ma seal nii selle päeva, mil mind sinna viidi, kui ka järgneva öö. Ning peaaegu ka kogu järgmise päeva hommikupooliku. Ma ei julgenud sealt ära minna, sest minus oli väike lootus, et ehk mõtlevad inimesed ümber ja tulevad siiski tagasi. Selleks et mind auto peale võtta ja tagasi koju viia. Sinna, kus ma olin elanud terve oma elu."

Järgnev sündmustik antakse edasi inimese pilgu läbi:
Võõras koer hulkus talu ümber ja ei tahtnud ära minna. Oli näha, et koer oli näljas. Enne kui pererahvas otsustas koera omale jätta, proovis ta omanikke otsida interneti ja raadio kaudu. Nad käisid ümbruskonna veterinaarravilad koerapildiga läbi. Tulemusteta. Nad uurisid, kas saab abi loomade varjupaigast ja siis oma vallavalistsusest.
"Vallavalitsuse spetsialist? Tere! selline asi, et meile tuli koer."
"Kus te elate? Ahah, tean küll. Aga te oodake veel, äkki ta läheb ära."
"Mis mõttes ära? Kuhu? Ja kaua ma peaks ootama?"
"No vaat seda, et teie talu on päris valla servas... Et ehk läheb ta teise valda. Loodan, et te pole koerale süüa andnud?"

Teoses näeme valla suhtumist hulkuvatesse koertesse. Kui loom on silma alt ära, siis sellist probleemi ei olegi.

Vallast lubati ise tagasi helistada aga seda võis ootama jäädagi. Nii jäigi tulnukkoer peresse ja sai nimeks Murka. Peres oli varem juba koer olemas - Põlispeni.

"Põlispeni oli päritolult varjupaigast võetud kutsikas. Pesakond emaseid kutsikaid oli mitu aastat tagasi esimeste novembrikülmade saabudes umbes kuuvanustena jäetud sõidutee äärde külmunud maa peale, kust keegi uudishimulik ja hea südamega möödasõitja nad üles korjas ja varjupaika viis."

Raamatus on elutruult edasi antud tänapäeva tarbimisühiskonnas toimuv. Siin näeme inimeste suhtumist oma hoolealustesse, loomadesse, kes kõik on sõltuvad oma peremehest. Peremehed, kes on kunagi võtnud nad oma koju ja peaksid neisse samuti suhtuma kui oma pere täisväärtuslikesse liikmetesse. Imestama paneb, miks on aga paljude inimeste teadlikkus nii väike, et lasevad ilma sündida soovimatutel loomalastel ja siis jätavad need inimese sõbraks loodud pisikesed saatuse hooleks?

Pere Kiisu oli samuti olnud kodutu.

"Ei pea vist täpsustama, et ilmus Kiisu meile suve lõpul. Eelmise suve lõpul. Tüüpiline ju - väike kevadine kassipoeg, nii armas lastel temaga suvel suvilas mängida. Aga suvi lõpeb ja suvitajad sõidavad tagasi suurlinna tuledesärasse ning seal ei ole enam kohta vahepeal suureks kasvanud kassile. Lapsed, need kasvavdki niimoodi üles arusaamisega, et kutsud ja kiisud ongi ühe suve mänguasjad, et need ongi ühekordseks kasutamiseks ja tuleb suve lõppedes ära visata...Ja kuulekad lapsed pärandavad korraliku inimese mentaliteedid ja põhimõtted oma lastele. Kui need lapsed suureks saavad, kas saab neile siis pahaks panna, et nad oma raugaikka jõudnud vanemad hooldekodusse sokutavad, isegi siis kui selleks karjuvat vajadust pole? Meie korteris ei tohi ometi vanainimese lõhna olla, vuih."

Edasi lugege juba raamatust!

Mõtlemapanev raamat on kirjutatud suure südamesoojuse ja armastusega sõbrast ja sõbra mälestuseks.

Soovitab Evi

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar