13.3.12

Jennifer Niven "Ada Blackjack: tõestisündinud lugu Arktikas ellujäämisest"

Tammerraamat 2012

Kui 21-aastane eskimo Ada Blackjack nõustus minema õmblejana kaasa Arktika ekspeditsioonile, oli tal vaid üks lihtne eesmärk: teenida palju raha, et oma väikese poja eest hoolt kanda. Ta suundus nelja mehega 1921. aasta septembris kaugele põhja. Järgmise talve saabudes tabasid ekspeditsiooni raskused, nälg ja tragöödia. Kui Ada kaks aastat hiljem tagasi tsivilisatsiooni jõudis, oli ta ekspeditsiooni ainus ellujäänu.

On tõsi, et raamat räägib ellujäämisest, täpsemalt ühe inimese ellujäämisest viiest, kuid raamatul on veel teine pool, mis jätkab ekspeditsiooni järelkajastamist ja ekspeditsiooniliikmete perekondade tundeid ning otsinguid seoses nurjunud ettevõtmisega. Ja Adast, kes ainsa tunnistajana osutus ajakirjandusele lootustandvaks tuluallikaks. Adast, kes jäi piiramisrõngasse erinevate huvidega inimeste keskel, kes omakasupüüdlikel eesmärkidel ei kohkunud tagasi ka tema laimamisest. Psüühiliselt niigi räsitud naine oma lihtsuses sai tunda ängi ja ülekohut.

Raamat tugineb Ada varem avaldamata päevikule ja mitte ainult Ada päevikule: autori kasutuses on ka teiste ekspeditsiooniliikmete päevikud, nende vanemate kirjavahetus ja ametlikud dokumendid. Õigupoolest on raamat üks suur uurimistöö, mis on ladusalt kirja pandud inimlikult emotsionaalses võtmes.

Ada oli puhastverd eskimo, kes oli misjonäride juures õppinud kolmanda klassi tasemel inglise keeles lugema ja kirjutama. Ühtlasi omandas ta "valgete inimeste" juures õmblemise, koristamise ja söögitegemise oskused. Ta ei olnud pidanud oma elus ehitama onne, seadma püüniseid ega teadnud suurt midagi hõimuelust. Küll aga saatsid teda lapsepõlves kuuldud jutud, mis mõjutasid tema siirast ja lihtsakoelist maailmavaadet.

Raamat kirjeldab ekstreemseid olusid, millega tuli viiel noorel inimesel toime tulla. Mil moel aga tuli elusana sellest katsumusest välja väike, umbes 150 cm pikkune, habras naine? Ekspeditsioonil sattus Ada tahtmatult koos elama ainsa naisena meeste hulgas. Siira ja naiivse inimesena oli tal esialgu raske juhtida oma emotsioone. Tõenäoliselt elas ta läbi sügava depressiooni, millest ta ajapikku oludega kohanedes paranes. Ta teadis, et jääkarusid tuleb karta rohkem kui surma, sest jääkaru nanook oli tark, võimas ja õudu tekitavate inimlike omadustega loom. Saatuse irooniana olid jääkarud sel saarel tavalisteks kaaselanikeks. Ada päästjateks olid tema enda langetatud otsused. Ta otsustas esialgu olla toeks surevale kaaslasele ning hiljem hoidis teda elus kohustus jõuda tagasi oma haige poja ja ema juurde. Ta teadis, et tal on kasutada ekspeditsioonil tema arvele kogunenud raha, mida ta poeg vajab. Selle kohustuse ajel püsis elu.

Autor kajastab Ada elu kuni surmani, niipalju kui see on võimalik väheste säilinud dokumentide ja noorema poja ütluste põhjal. Tema poeg ei väsinud püüdlemast ema tunnustamiseni riiklikul tasemel. Tema ema, keda oli põhjuseta laimatud ning keda kasutati ära ekspeditsiooni organiseerija poolt, elas tagasihoidlikku elu, saatjaks pidevad läbielatud košmaarid.

1983. aastal tunnustas Alaska seadusandlik kogu Adat kui tõelist ja vaprat kangelast. Tema haual Anchorage'i Memorial Parki kalmistul seisab kiri "Wrangeli saare ekspeditsiooni kangelane".

Soovitab Marju Saluste

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar