Kellel veel silma/kõrvu pole jäänud, siis hea meel on teada anda, et Andrus Kivirähkilt uus raamat – seekord jutukogu – ilmunud on. Küsivad ju lugejad raamatukogutöötajatelt ikka lugemissoovitusi ning tihtipeale millegipärast peljatakse eesti kirjandust – selleks aga põhjust pole, sest tegu on ladusa ning igati väärt lugemisega.
Raamatu avalugu jutustab sel aastal saja aastaseks saanud Oskar Lutsu „Kevade“ tegelastest, õigemini on tähelepanu keskmes üks poistest – Kärd. Ah et Kärdi nimi ei meenugi? Meelde tulevad hoopis Toots ja Kiir, Arno ja Teele? Just seetõttu kannatab ka Kärd, sest teised mitte ainult ei märka teda, nad ka ei tunne teda ära ning see viib Kärdi lausa enesetapumõteteni..
Päris mitme loo aluseks on tuntud muinasjutt, näiteks kohtab raamatus Lumekuningannat, Buratinot ja kolme põrsakest. Siiski pole need muinasjuttude ümberjutustused, pigem on tegu tuntud tegelaste edasiste tegemistega: kas olete mõelnud, mis sai siis, kui hunt kolme põrsakese loos patta kukkunud oli või kuidas elas edasi Pöial-Liisi?
Muinasjuttude edasiarenduste kõrval on raamatus ka päris mitu tänapäeva (Eesti) ühiskonda kirjeldavat lugu, milles juttu nii kodututest, noorte inimeste Eestist lahkumisest, eestlaslikust kadedusest ja paljustki muust.
Väärt lugemine – kahju vaid, et raamat nii kiiresti läbi sai.
Soovitab Kaili
Kommentaarid
Postita kommentaar