22.2.12

Emma Donoghue "Tuba"

Lugedes raamatu tagakaanelt sisututvustust, loobusin esialgu raamatu lugemisest, sest lukkude taha suletud maailmas elava ema ja lapse lugu tundus liiga sünge teemana. Kolleeg Iivi soovitusel võtsin raamatu siiski ette ning ei kahetse, sest vastupidiselt oma eelarvamustele ei olnud tegu sugugi mitte masendava, vaid hoopis väga erilise looga.

Autor jutustab raamatus loo emast ja tema 5-aastasest pojast. Ema röövis aastaid tagasi Vana Pagan, kelle poeg ka väike Jack on. Kogu oma vangistuse on nad elanud Toas – aiamajakesest vangikongiks ringi ehitatud kambrikeses, millel ei ole ühtegi akent, kogu side välismaailmaga ongi seesama Vana Pagan, kes neile kogu eluks vajaliku toob. Tuba on väikese Jacki jaoks kogu maailm – tema ju Väljaspool käinud ei olegi, ta on seal sündinud ja kasvanud ning Emme on talle selgeks teinud, et see ongi maailm, kõik Väljaspool on väljamõeldis.

Raamatust umbes poole moodustab kirjeldus elust Toas – Jacki ja Emme igapäevaelust ja tegevustest, mängudest ja õppimistest. On liigutav, kuivõrd läbimõeldult ja inimlikult Emme Jacki eest hoolitseb, alates võimalikult korralikust toitumisest ja hügieenist kuni läbimõeldud õpetamise ning käepärastest vahenditest mänguasjade tegemiseni välja.

Seejärel toimub Põgenemine ning teine pool raamatust hõlmab elu väljaspool Tuba. Emme on olnud Jackile väga tubli õpetaja, seega Jack teab, mis üks või teine asi on, kuid raskusi valmistavad hoopis ootamatud asjad – kohanemine ereda päikesevalgusega, treppidest käima õppimine, harjumine kasvõi sellega, et toitu võib süüa just niipalju, kui on soovi, mitte ei pea näiteks üle lugema hommikukrõbinaid. Maailm on täis toredat avastamist, kuid Jackil tekib ka igatsus kodu järele, Toa järele. Seevastu Emme, kelle jaoks on see pääsemine röövija käest vabadusse, ei soovi oma vangikongiks olnud Toast aga ühtki asja, veel vähem sinna tagasi pöörduda. Nii peavadki Jack ja Emme kohati iseseisvalt, kohati üheskoos oma uue eluga kohanema.

See on südamlik lugu, millest ei jäänud minu jaoks kõlama mitte traagika (mida selline röövimine, vägistamine ja vangistamine kindlasti on), vaid see, kuivõrd palju on võimeline üks ema oma lapse jaoks andma ning kui palju annab emale vastu see, et tal on keegi, kelle eest hoolitseda.

Tegu on minu jaoks kindlasti ühe suurima lugemiselamusega viimase aasta jooksul.

Raamatust on muuhulgas kirjutanud ka Kätlin Kaldmaa Eesti Ekspressis ja Kaja Kleimann Tartu Linnaraamatukogu lugemissoovituste blogis ning vaadata tasub ka raamatu treilerit Youtube'is.

2 kommentaari:

  1. Kommentaar ei puuduta küll seda raamatut, kuid ei oska mujal oma küsimust esitada. Telliks hea meelega blogi feedi, aga üleval paremal asuv RSS-link ei tööta. Äkki saaks selle blogi seadetest aktiivseks muuta?

    VastaKustuta
  2. Nüüd peaks töötama. Google Chrome brauseri puhul aitas laienduse laadimine https://chrome.google.com/webstore/detail/nlbjncdgjeocebhnmkbbbdekmmmcbfjd

    VastaKustuta