Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2016 postitused

Reeli Reinaus "Kuidas mu isa endale uue naise sai"

Reeli Reinaus on valmis kirjutanud uue raamatu "Kuidas mu isa endale uue naise sai". Ühtlasi on tegemist ka Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ning Tänapäeva korraldatud lastejutuvõistluse "Minu esimene raamat" võidutööga.  Raamat räägib loo 12-aastasest Kaisast, kes elab oma isa Steni ja retriiver Frediga. Tüdruku ema suri, kui Kaisa oli veel väike. Ühel päeval teatab isa, et ta kavatseb uuesti abielluda. Selgub, et naist, kellega isa abielluda kavatseb veel pole ning sellele järgneb rida soovitusi ja koomilisi vahejuhtumeid õige naisekandidaadi otsimisel.  Kõigepealt tuleba Kaisa isal koostada nimekiri, milline üks õige naine tema jaoks peaks olema. Nii Kaisa kui ka ta isa jõuavad järeldusele, et naine peaks olema sama ilus kui Galadriel - Haldjakuninganna "Kääbikust" ja "Sõrmuste isandast" või siis nagu Mirtel Pohla.  Kaisa isa teeb endale tutvumisportaali konto, kuid peagi selgub, et tutvumisportaalides kasutatakse en

Maarja Kangro "Klaaslaps"

"Sügavas pasas ujuma peab igaüks ise. See oli minu kogemus. Ma ei eitanud üldse, et kedagi teist sai selles aidata. Et päris paljusid sai. Aga mina pidin oma elupasaga kohtumise ise lahendama. See oli ainus võimalus." Nüüd on üks eesti naiskirjanik, laiemale üldsusele peamiselt tuntud luuletajana, kirjutanud teose, mis peaks üles raputama kõik kirjanduskriitikud. Raamat keerleb järglaste saamise ümber, viljatus, lastetus, emakaväline rasedus, emakaväline viljastamine ja abort on teemad, mis jäävad tavaliselt avalikkuse eest varjatuks, või kui siis sositatakse sellest inimeste selja taga. Ent Kangro avab enda isikliku elu valusaimate ja tõelisemate hetkede ja üleelmiste ukse oma lugejatele ausalt ja tsenseerimata ning filosoofiliselt arutledes. Seda raamatut peab lugema. Uskuge mind. "Algas vaikne, erkpunane, peaaegu oranž verejooks. Veri nirises mööda sääri alla, valgetesse sünteetilisest kangast haiglasussidesse, moodustades valgel kangal ideaalselt ümmarguse ku

Juri Lotman „Filmisemiootika” ja Jarmo Valkola „Filmi audiovisuaalne keel”

Filmihuvilistel soovitan lugeda kaht väga huvitavat teost: Juri Lotmani „Filmisemiootikat” ja Jarmo Valkola raamatut „Filmi audiovisuaalne keel”. Kumbki ei eelda filmialast haridust, neid tasub lugeda kõigil, kelle hobiks on filmide vaatamine ja kellele meeldib nähtud filme analüüsida. Kes pole harjunud vanu filme vaatama või kes seni on neid kategooriliselt vältinud, neil tasub samuti mõlemat lugeda, vaadata nendes raamatutes analüüsitud filme ja siis järele mõelda, kas tasub end filmiklassikaga kurssi viia. Tänu nendele raamatutele jõudsin mina veendumuseni, et vanu filme tasub vaadata, sest nende kaudu on 1) võimalik laiendada oma ajaloolisi teadmisi (poliitilised sündmused, tehnika areng, rõivamood jms); 2) tutvuda teiste kultuuridega; 3) jälgida, kuidas filmid aegade jooksul on arenenud; 4) üllatuda, et ka vana võib olla uudne. Juri Lotman „Filmisemiootika” (2004) Filmikeelega esmaseks tutvumiseks väga sobiv teos. Semiootiku ja kultuuriloolase Juri Lotmani ladus,

Holger Kaints „Uinuv maa“

Romaani peategelaseks on noor ja poliitikakauge tütarlaps Rilma, kes abiellub vanglast vabanenud kommunistiga ja satub sel moel inimeste sekka, kes oma ahvatlevaid ideid õnnelikust ühiskonnast tegelikkuseks loodavad muuta. Kuna ta on pärit optantide perest, on tema vanemad kommunistide tegusid revolutsioonijärgsel Venemaal juba kord tunda saanud ja see määrab nende suhtumise. Nii ongi Rilma pidevalt justkui kahe tule vahel  ja üritab suhteid hoida nii oma pere kui abikaasaga. Abikaasa Jaagup on aga ülimalt põhimõttekindel ja kompromissitu – ühest küljest Rilma teda just nende iseloomuomaduste pärast imetleb, teisest küljest aga teab, et nii mõndagi tuleb abikaasa eest varjata, sest kommunismidee on alati olulisem kui enda või lähedaste heaolu. Romaani koosneb kolmest osast – esimese osa tegevus toimub suvel 1938, mil Eesti vabariik on veel iseseisev, kuid Rilma kommunistist abikaasa koos oma kaasvõitlejatega otsib aktiivselt liitlasi kommunismiideede levitamiseks; teises osas

Emmi Itäranta „Vesi mäletab“

Nagu pealkirigi reedab on raamatus läbivaks teemaks vesi, eelkõige selle puudumine. Üsna palju on räägitud sellest, et veepuuduse tõttu võidakse tulevikus sõdu pidada.  Raamatus on kirjeldatud maailma tulevikus ja meie praegust maailma, mida nimetatakse endismaailmaks, meenutavad vaid prügilad, plastikarjäärid, mis on täis plastikut, kilekotte, endisaegset lagunenud tehnikat, mille otstarbest üldjuhul enam aru ei saada. Ja loomulikult on ka kliimasoojenemine juba nii kaugel, et näiteks lumi on midagi, millest võib vaid üksikutest säilinud paberraamatutest lugeda. "Kunagi, kui maailmas oli veel talvi, talvi, millesse võis mähkuda ja millel libastuda ja kust võis astuda sooja tuppa, kõndisid inimesed kristalliseerunud vee pinnal ja nimetasid seda jääks." Peaaegu kõik allikad on kuivanud ja ülejäänud on sõjaväe valduses. Raamatu peategelane, Noria, on teemeistri tütar ja tulevane teemeister ning pärast isa surma peab ta hakkama peidetud allika eest hoolt kandma ja saladust

Marian Suitso "Hobusehullud" ja "Hobusehullud Ameerikas"

Raamat "Hobusehullud" räägib koolitüdruk Johannast, kes ei ole just kõige populaarsem. Raamat on kirjutatud päevikuversioonis, seega on selle lugemine ka üsna ladus. Johanna ja tema pinginaabrist sõbranna ei kuulu klassis populaarsete hulka ja on tõrjutud, seetõttu ei taha ka kumbki 1. septembril kooli minna. Johanna pinginaaber Eliis suudab juba teisel koolipäeval haigeks jääda ja Johanna peab koolipäevad suutma üksinda üle elada. Kuid siis juhtub midagi ootamatut... Johannale helistab klassi kõige populaarsem poiss - Marko ning küsib Johanna käest õppimist (ta ei ole seda kunagi varem teinud), samuti kutsub ta Johanna koos teiste poppidega õhtuks kaubamajja hängima. Kuna Johanna jaoks on see olnud eluunistus, siis ta loomulikult läheb sinna. Kahjuks selgus see, et Johanna oli kaasa kutsutud ainult sellepärast, et ta "poppide" kodused ülesanded ära lahendaks. Johanna sai sellest ise alles tükk aega hiljem aru, sest ta lootis veel viimase minutini, et on lõpu

Tõnis Tootsen "Esimene päev"

  „Esimene päev“ on raamat, mis esimest korda siin blogis annab põhjust kommenteerida pigem vormi kui sisu. Viimase juurde pole tõtt tunnistades veel jõudnud ning pole päris kindel, kas sirvimisest kaugemale kunagi üldse jõuan.  Väljanägemine on kauavalminud teosel tõesti muljetavaldav. Raamat näeb välja kui kunstiteos. Kaanelgi ütleb autor, et iga eksemplar on läbinud tunniajase järeltöötluse. Tõepoolest, raamatule on lisatud kõiksugu põnevaid vidinaid – järjehoidjaks padrunikest, käsitsi kleebitud detailid (nt autori foto tagakaanel), kõrvetatud servadega raamatulehed, tempel ja allkiri dokumendil jpm. Kahte täiesti ühesugust eksemplari ei leiduvat. www.rahvaraamat.ee/  Kuigi raamat on tõesti väga ilus ja kunstipärane, teeb kirjastiil ja mõned suri-muri mustal taustal leheküljed lugemise pisut raskeks ja takistavad tekstile keskendumist. Loodetavasti on sellega nii, et rohkem lugedes silm harjub. Et raamatu sisust pisut aimu anda jagan siinkohal raamatu annotatsioo

R.J. Palacio „Ime” ja „Auggie & mina: kolm lugu „Ime” tegelastest”

R.J. Palacio „Ime” on ühest moondunud näoga poisist nimega Auggie, tema perest ja sõpradest. Kui Auggie otsustatakse koduõppelt tavalisse kooli saata, mõjutab see nii Auggie’t kui ka tema klassi- ja koolikaaslasi (Jack, Charlotte, Julian, Summer jt), kes hakkavad pea igapäevaselt kohtuma Auggie’ga, kes välimuse poolest neist erineb, kuid kes sisimas on laps nagu iga teine. Kui „Ime” 2012. aastal ilmus (eestikeelne tõlge 2014), sai sellest pea kohe väga loetud ja hästi hinnatud raamat (näiteks Goodreadsis on „Ime” hindeks 4.42). Seda loevad meelsasti nii lapsed ja noored kui ka täiskasvanud. Paljudes koolides kasutavad õpilased ja õpetajad seda iseloomukasvatuses. Selle raamatu kohta võib leida väga palju soovitusi üle maailma. Mõned eestikeelsed soovitused: Lugemissoovituse blog , SaaRaa ja loterii . Nüüd on aga ilmunud ka „Auggie & mina: kolm lugu „Ime” tegelastest”. See ei ole „Ime” järg, vaid Auggie maailma edasiarendus. Lisaraamatu esimeses loos saab sõna Julian

Hyeonseo Lee „Seitsme nimega tüdruk“

Raamatu sisu põhineb tõsielul. Raamatu autor on sündinud Põhja-Koreas ja ta on üks neist, kellel on õnnestunud sealt läbi raskuste põgeneda. Raamatu pealkiri „Seitsme nimega tüdruk“ viitab sellele, et ta on põgenemisel pidanud oma nime olude sunnil ja identiteedi varjamiseks seitsmel korral muutma. Totalitaarsest Põhja-Koreast olin eelnevalt ühtteist kuulnud ja selle kohta dokumentaalfilme vaadanud, kuid pärast raamatu läbi lugemist sai siiski täpsema pildi selle sünge riigi kohta, kus teisiti mõtlejaid ootab suure tõenäosusega surm või midagi veel hullemat. Põhja-Koreas üles kasvades arvas raamatu autor, et sealne elu ongi normaalne ja mujal on veel hullem. Näiteks neile räägiti, et Lõuna-Koreas lapsed nälgivad ja on riietatud kaltsudesse ning et  „nad otsisid toitu prügihunnikutest ja kannatasid sadistliku julmuse käes, kui Ameerika sõdurid harjutasid nende peal täpsuslaskmist, sõitsid neist oma džiipidega üle ja panid oma saapaid viksima.“   Põhjakorealased on muust maailmast

Frederik Backman "Mees nimega Ove"

Fredrik Backmani „Mees nimega Ove” - ometi üks hea raamat tavalistest inimestest. Ei seksi, ei kuritegusid, ei miljonäre ega seiklusi, aga nii põnev, et tuleb muudkui edasi lugeda. Ove on inimene nagu paljud naabrid meie ümber: eelpensionär, lesk, korteriomanik, vallakodanik, no täitsa tavaline, aga autor oskab nii hästi kirjutada, et vahepeal naerad ja vahepeal nutad. Raamat inimsuhete võlujõust. „Inimesel on vajadus mingit funktsiooni täita, arvas Ove. Ja Ove on alati olnud funktsionaalne, seda ei saa keegi eitada. Ta on teinud kõike, mida see ühiskond on käskinud tal teha. Ta tegi tööd, ei olnud kunagi haige, abiellus, maksis laenu tagasi, maksis makse, täitis oma kohust, sõitis korraliku autoga. Ja kuidas ühiskond teda tänas? Ühiskond tuli tema kabinetti ja käskis tal koju minna, vaat mida see tegi. Ühel esmaspäeval ei olnud tal enam mingit funktsiooni.” Ovetaoline mees on meilegi nõukaajast tuttav eestlane: kõike teha oskav ja koduseinte vahele hoidev vaikselt teis

Terhi Pääskylä-Malmström „Minu Tallinn: kalevitüdruku kroonika”

Olen lugenud mitmeid Minu sarja raamatuid kaugematest maadest ja linnadest. Nüüd jäi pilk peale raamatule Minu Tallinn. See on raamat soomlannast, kes varateismelisena armus Eestisse ja elu kujunes nii, et ta on jäänudki Helsingi ja Tallinna vahet pendeldama. „Kalevitüdruk” kahe linna lõksus. 2003. aastal tutvus noor neiu Tartu Ülikooliga ja asus põhjalikumalt eesti keelt õppima. Koos keeleõpingutega tuli sügavam huvi eesti ühiskonna ja kultuuri vastu, armastus Eesti ja Tallinna vastu, armastus eestlaste vastu. Et keel selgeks saada ja mõista paremini rahvast, on parim viis õppida ja töötada sellel maal, nii otsustas ka Terhi Pääskylä. Autor jutustab Tallinna mägedest ja vanalinna käikudest, ilusatest majadest ja käänulistest tänavatest. Vanalinn on eksootika soomlaste jaoks -  Helsingis pole midagi sellist.  Laulupidudest, mis eriti hinge poevad ja pisaragi silma toovad. Muljet avaldas ka avastus, et autori perekonnanimi Pääskylä on väga sarnane linnaosa nimega Pääsküla,

Anna Sundberg, Jesper Huor "Ma armastasin terroristi. 16 aastat sõjakate islamistidega"

Raamat on aus autobiograafiline jutustus Anna Sundbergi abielu(de) aegsest perioodist. Anna on rootslanna, kes elab ja töötab praegu Rootsis ning vaatab tagasi oma eluperioodile, kus ta elas islamis. Iseenesest pole selles midagi erilist, et kirjutatakse raamat tagasivaatena oma elust, seda tehakse sageli. Kuid Anna Sundbergi lugu puudutab kõiki tänapäeva eurooplasi, kes elavad praegusel rahutul, terrorismiohtlikul ja ebaõnnestunuks loetud multikulti ajastul. Anna Sundberg jutustuse kohta võiks isegi öelda armastuse lugu. Lugu sellest, kuidas armumine toob naise ellu islami ja koos sellega kõik sinna juurde käiva: kombed, sõbrad, varasemast elust lahti ütlemise. Kusjuures Anna ei tundnud end sugugi halvasti niqabi kandes, (raamatus öeldakse „loor”) ta pidas seda normaalseks. Ka ei olnud alandlikkus ja alistumine tema jaoks probleemiks. Ta elas islamis ja pühendus sellele täielikult. Tunnistan, et minus tekitas raamatu lugemine tahtmist vestelda psühholoogiga peategelase mõttema

Ulf Nilsson ja Anna-Clara Tidholm "Hüvasti, härra Muffin"

"Aeg kaob, süda taob. Suu matsub, kuni jalg tatsub." Kuna mul on kodus väike tüdruk, kelle lemmikuteks on kaks merisiga, kõnetas raamat juba kaanepildi järgi mind kohe. Uskusin, et ilmselt väärib raamat oma lapsele soovitamist. Näib, et vaist ei eksinud, sest selgus, et laps on selle isegi riiulilt üles leidnud ja juba läbi lugenud :) Raamat on mõeldud eelkooliealistele ja algklasside lastele. Sama kaalukas kui tekst, on selles raamatus pildid. Lugu räägib pika ja õnneliku elu elanud ning nüüd juba vanaks saanud lemmikloomast, meriseast Muffinist. Raamat aitab lapsele jutustada vananemisest ja surmast nii nagu see on päriselt. Loom on elusolend, kellega tuleb hellalt ringi käia ja tema eest hoolitseda. Ta ei ärka uuesti ellu nagu tegelane arvutimängus. Raamat on küll nukker, kuid küllap on ka neid tundeid lapsele arenemiseks ja maailma mõistmiseks vaja. Pealegi on merisea noorusmeenutused päris toredad ja teevad sellest kokkuvõttes siiski helge raamatu. "

Tõnu Raid "Harjumaa ristimine 1219-1220"

Meie kartograafia guru Tõnu Raid on ilmutanud huvitava ja ilusa raamatu ristiretkedest Eestimaa pinnal. Taanlaste ristirännakud on ära toodud peamiselt Harjumaal, kuid jõuavad ka otsaga Virumaale. Kas teadsite, et Harjumaa ja kogu Eesti teedevõrgu algus ulatub ristimiseelsesse aega? Me oleme üsna reaalselt ja meie esivanemate liikumisradu arvestades siiani füüsiliseltki seotud oma muinasajaga. Kas pole lummav? Raamatus on kasutatud Rootsi ajal tehtud kaarte, kuid see ei sega maa ristimisest ligi 470 aastat hiljem valminud kaartide põhjal ristimiskäikude pikki lõike taastada. Huvitav fakt, mis küll otseselt ristiretki ei puuduta, on see, et Rootsi ajal kaardile paigutatud teed vastasid 95% ulatuses 1950. aastateni. Harju- ja Virumaal on vedanud, kuna nende ulatuses on võimalik kasutada 13. sajandist pärit teksti mitmesuguste teemade uurimisel, eriti aga ristimisel käidud teede, kohanimede ja asustuse ajaloo osas. Kui lugeja on mingil moel seotud mõne külaga Harjumaal, siis on ju h

Cecile Huguenin "Mangode hooaeg"

Prantslanna Cecile Huguenini „Mangode hooaeg”, väike mõjuv romaan kultuuride kokkupõrkest. Hästi kirjutatud, teraste tähelepanekutega ja sobib isegi leinateraapiaks. Praegu me ju liigume maailmas enneolematus ulatuses ringi, käime vabatahtlikuks ja töötame, armume ja abiellume, saame lapsed ja kohaneme või igatseme koju tagasi. Peale põnevuse on võõras kultuuris elamine siiski ka ohtlik, sa ei tunneta ohtu õigesti, paistad liiga välja ja satud ohvriks. Või siis ei suuda täielikult sisse elada ja jäädki mööda maailma rändama või kripeldab alati väike rahulolematus. Eestlasele sobib vist öelda, et üheksa korda mõõda, üks kord lõika, või „tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt...” Loe, mis juhtus ühe perekonnaga. Raamatu sisu leiab tutvustamist ka järgnevates blogides: Kultuuritarbija 60+ Lugemissoovituse blogi

Lucy Clarke "Laev nagu sinine unelm"

Juhuse tahtel satuvad kaks sõbrannat, Kitty ja Lana, seilama jahil nimega Blue mööda Vaikset ookeani. Seltskond on seitsmeliikmeline ning kui algul on elu jahil üsna muretu, siis ajapikku see muutub. Üks meeskonnaliikmetest kaob salapäraselt ja selle tulemusel tekivad konfliktid teiste vahel. Lisaks tuleb välja saladus minevikust, mis Lana ja Kitty sõpruse proovile paneb. Kõige selle tulemusena lahkub Lana Blue'lt ja mõned kuud hiljem satub jaht merel õnnetusse. Romaan on üles ehitatud selliselt, et kirjeldatakse vaheldumisi nii minevikku kui tänapäeva. Minu jaoks oli raamat köitev, süžee oli põnev. Tegemist ei ole tavapärase ajaviiteromaaniga, samas ei liigitaks ma seda ka kriminulliks. Minul oleks see raamat märkamata jäänud, kuna tegin seda, mida kunagi teha ei tohiks: hindasin raamatut kaane järgi ning see ei ole minu jaoks eriti pilkupüüdev. Soovituse peale ma selle raamatu siiski lugemiseks võtsin ja õigesti tegin! Lucy Clarke raamatutest on eesti keelde

Ann Fernholm "Kuidas lapsi sööma saada. Matk maitsete maailma"

Raamat võiks kuuluda iga "rohelise" lapsevanema lugemislauale või veel parem oleks see läbi lugeda enne lapsevanemaks saamist. Raamatu autor Ann Fernholm on ema, teadusajakirjanik ja molekulaarse biotehnoloogia doktor, nii et tal on olemas teadmised kui isiklikud kogemused.  Esimesed peatükid räägivad rohkem beebiea toitumisest ning sellest, mil moel toiduainetööstuse reklaam mõjutab värskeid lapsevanemaid. Kuidas sa jätad oma väikelapsele ostmata purgitoidu, kuhu on juba lisatud kõik vajalikud vitamiinid ja mineraalid ning pakud talle hoopiski isetehtud püreed? Teada tuntud tõdedest toob autor välja, selle et lapsi tuleb erinevate maitsetega harjutada, laps peab toitu maitsma rohkem kui ühe ampsu enne, kui keelduda tohib, koos söögivalmistamise, tähelepanu kõrvale juhtimise ning keelamisnipi, mis kõigi laste puhul ei pruugi muidugi toimida. Raamatust leiab siiski ka mitmeid uusi praktilisi näpunäiteid, mis sobivad veidi suuremategi laste söömisprobleemide puhul katset

Abiks hoidistamishuvilisele ehk pista suvi purki!

Väljas on suur suvi ja selle lahutamatuks osaks on paljude jaoks ka suvemaitsete talletamine pikaks talveperioodiks. Et paremini otsustada, mis ja kuidas purki, pudelisse või külmikusse talletada, panin kirja ja otsisin välja valiku raamatuid, kust häid hoidistamisnippe leida võib. Kai Põldvee-Mürk „Hoidistaja aastaring“ Retseptid on raamatus saagi valmimise ajalises järjekorras: kevadised karulauk ja rabarber eespool, sügisesed õunad ja kõrvitsad raamatu lõpuosas. Häid retsepte leiab nii mahlade, mooside kui salatite valmistamiseks. Raamatu autor on ka Facebooki  lehekülje „Kodused hoidised“ administraator. Lynda Brown „Traditsioonilised ja uued hoidised“ Raamatust leiab sadu retsepte aia- ja metsasaaduste kuivatamiseks, külmutamiseks, õlis hoidistamiseks ja muidugi traditsiooniliseks moosikeetmiseks.  Eestimaiste viljade kõrval leiab retsepte ka eksootilisemate viljade hoidistamiseks. Raamatusarjas „Sahver“ on ilmunud kolm raamatut, mille pealkirja

Katrin Pauts "Politseiniku tütar"

Kriminaalromaani peategelaseks on oma ajakirjanikutöös pettunud Eva, kes sooviga aeg maha võtta lapsepõlvekoju Saaremaale tagasi sõidab. Kunagises kodukülas Tuulegil kummitab teda aga hämar minevik – kodukülas on kaduma läinud mitu noort neidu, kellega on kuidagi seotud tema kahtlasel moel surnud isa ja ema. Eva soov tõde välja selgitada vallandab peagi ohtliku tegevuste ahela. Ajakirjaniku Katrin Pautsi esiromaan loob Saaremaast sootuks teise pildi, kui harjunud oleme – ääremaa, lagunevad kolhoosiaegsed hooned ja kinnised inimesed ei ole just see, mis vähemalt minul kõigepealt Saaremaaga seostub. Küll on aga kogu kirjaniku loodud õhustik äratuntav, karakterid usutavad ja eestlaslikud. Ka romaani tekst on ladus ning pinget jätkub päris raamatu lõpuni. Kuna raamatul on märge „Saaremaa põnevik“ on kirjanikult ilmselt oodata veel järgmisi romaane. Ja ehk saabki Saaremaast Eesti oma Midsomer? Igal juhul krimiromaanide sõpradele soovitaksin „Politseiniku tütart“ Skandinaavia lugud

Delphine de Vigan "Underground time"

Raamatu pealkiri "Underground time", tõlkes maaalune aeg on autori viide ajale, mil inimesed tunnevad ennast suurlinnas igapäevaselt kõige rohkem üksildasena, vaatamata sellele, et viibivad  metroos tihedalt inimestest ümbritsetuna.  Paralleelselt antakse edasi kahe inimese lugu -  Mathilde ja Thibault oma. Raamatus on väga vähe dialoogi, kuid öeldakse sellegi poolest väga palju. 20.mai on päev kui mõlema peategelase elu muutub. Mathilde on lesk, kasvatab üksi lapsi ning töötab suurkorporatsioonis osakonnajuhatajana. Tema abikaasa Philippe hukkus 10 aastat tagasi autoõnnetuse tagajärjel. Rutiinne töö aitas Mathildel kaotusvalust üle saada. Ta tunneb küll ennast üksildasena, kuid lapsed hoiavad teda rõõmsana ning huvitav töö pakub talle rahuldust kuni päevani, mil läheb vastuollu oma ülemusega. Endine mentor hakkab teda tööalaselt kiusama, alandama, eirama, ja manipuleerima igal moel ning lõpuks saab Mathilde tööruumiks kabinet wc vastas, ilma arvutita.  Thibault on

Lasteraamat reisijuhiks: ette lugemas kaunis Eestimaa paigas

Lasteraamatust võib leida väga toreda reisiidee. Aga mõtlen siinkohal juturaamatuid, mitte päris reisijuhte. Juba ette loetud Marta Sillaots "Trips, Traps, Trull ja teised" 2014. aasta kevadel lugesin oma tütrele Marta Sillaotsa raamatut „Trips, Traps, Trull ja teised”. Kui olin jõudnud looni, kus poisid linnuse juures Valget Daami ootasid, tuli idee, et võiks perega minna Haapsallu: teha linnuse juures piknik, lugeda taas ette seda sama lugu ja pärast mängida mänguplatsil. Ja me viisimegi selle idee ellu. Ühtlasi käisime ka Paralepa rannas, seal läheduses lugesin samuti kolmikute seiklustest.  Kusjuures raamatus on juttu ka Tallinna Nõmme linnaosast. Sinna tasuks samuti koos raamatuga minna. Kuna meie elasime tol ajal Tallinnas, siis sel hetkel see mõte nii ahvatlev ei tundunud, aga paari aasta pärast ehk läheme siiski Nõmmele samuti seda raamatut lugema.  Mulle isiklikult on see raamat huvitav ka selle poolest, et seal on teistmoodi keelekasutus – kuna Marta Sil

Vladimir Lapin "Peterburi lõhnad ja helid"

On ilu ajalugu ja inetuse ajalugu, aga lõhnade ajalugu, huvitav. Ajaloodoktor Vladimir Lapini "Peterburi lõhnad ja helid" kompileerib erinevate teadustööde, mälestuste, ilukirjanduse, luule põhjal kolme sajandi lõhna- ja helifooni üle kahe sajandi Venemaa pealinn olnud Peterburile. "Lõhnad ja helid" stimuleerivad mälestusi. Antud juhul sundisid andmed lõhnade ja helide allikate muutustest tuletama ajaloolast meelde kõike, mida ta oli ammutanud erisugustest materjalidest, töötades aastaid raamatukogudes ja arhiivides. Lõhnade ja helide ühendamine ühte uurimusse tundus õige ja sihipärane, sest neil on palju ühist teabekandjatena ning need on emotsioonidest lahutamatud. Lõhnad ja mürad mängivad erilist rolli varasel sotsialiseerumise perioodil, mil laps ei omasta sõnalist informatsiooni. Seetõttu, mõeldes lapsepõlvele, avab mälu suurel hulgal mälestusi lõhnadest ja helidest. Mälestuste taastamist lõhnade alusel hakati nimetama "Prousti fenomeniks" ja s

Susanne Schäfer „Tähed, õunad ja kumer klaas: minu elu autismiga“

Arsti poolt kirjutatud sedel: „Susannel on autism. Ta ei ole vaimuhaige ega ka narkootiliste ainete mõju all. Laske tal rahus rongi oodata.“ Leian, et tegemist on erilise raamatuga – see on kirjutatud autismispektri häirega naise poolt ning on lisaks toimetamata. Väga huvitav on lugeda, kuidas Susanne maailma näeb ja tunnetab. Raamatust saab väga hea ülevaate sellest, mida autism endast kujutab. Susanne tunneb end hästi üksinda olles ning rõõmu tekitavad tähed (astronoomia), õunte korjamine ja söömine ning kumer klaas (läätsed). Susanne Schäferile pandi diagnoos alles 25-aastasena ning pärast seda tundis ta ennast paremini, kuna sai teada, miks ta teistest aru ei saa ja miks nemad temast aru ei saa. Lapsepõlves ta püüdis olla selline nagu teised, aga see ei õnnestunud. „Olen alati pidanud etendama normaalset inimest. See on nii kohutavalt pingutav. Ma ei jaksa seda pidevalt teha... Jah, kindlasti on mul midagi vajaka, mingi meel, äkki see, mida Gillberg nimetab „empaatiaks“. Aga ma

Wendy Lower „Hitleri fuuriad. Saksa naised natslikel tapatalgutel“

Ei saa lubada, et tegemist on meeldiva lugemismaterjaliga. Huvitava küll, aga mitte meeldivaga. Raamatu autor avastas erinevates arhiivides säilinud dokumente ja toimikuid uurides, et itta saadetud saksa naistel oli üsna suur osa natsirežiimil toimepandud kuritegude juures ning ta hakkas leitud juhtnööre lähemalt uurima. Saksa naisi värvati Ukrainasse, Poola, Valgevenesse ja Baltimaadesse. Naistele oli see hea võimalus eneseteostuseks ja karjääriks, enam nad ei pidanud leppima vaid koduperenaise rolliga. Paljud noored saksa naised (medõed, sekretärid, õpetajad, abikaasad) töötasid holokausti masinavärgi sees ja olid tunnistajaks erinevatele õudustele. Kuid tihti nad ei olnud pelgalt tunnistajaks, vaid aitasid genotsiidi ka läbi viia. „Kuidas saab naine nii käituda? Et näiliselt emalik, hoolitsev olevus lohutab ühel hetkel õrnalt ja järgmisel hetkel vigastab või isegi tapab, oli ja on üks kõige segadusttekitavamaid külgi naiste käitumises selle sõja ajaloos.“ Raamatus on kirjeldatud

Arthur Golden "Memoirs of a Geisha" (1997) / "Geiša memuaarid" (1998)

Viimaste aastate jooksul olen killukeste kaupa tundma õppinud jaapani kultuuri ja jaapani ajalugu: vaadanud üksikuid jaapani mängufilme, aga ka dokumentaal- ja animafilme, maitsnud erinevaid sushi 'sid ja käinud jaapaniteemalisel perepäeval, kus tutvusin sumoga, nägin, kuidas sushi 't tehakse, üritasin jaapani keeles nimesid kirjutada ja tütar sai origamis kätt proovida. Aga siiani kõige rohkem on mulle jaapani kultuuri ja ajalugu avanud raamat Arthur Goldeni "Memoirs of a Geisha". Samanimelist filmi olin umbes aasta enne lugemist näinud, lugu oli enam-vähem meeles, kuid nähtud pildid olid hajunud, seega lugedes maalis pildi mu oma kujutlusvõime. Mõnda rõivaeset või kommet oli siiski keeruline ette kujutada, seega uuesti filmi vaatamine oli samas jälle abiks. Kuigi siis ei vastanud näitlejad mu ettekujutusele, aga see pole hetkel nii tähtis. Pigem raamat ja film täiendavad üksteist. Film tekitab huvi ja kutsub raamatut lugema. Lugesin raamatut inglise keeles, o