13.10.16

Frederik Backman "Mees nimega Ove"

Fredrik Backmani „Mees nimega Ove” - ometi üks hea raamat tavalistest inimestest. Ei seksi, ei kuritegusid, ei miljonäre ega seiklusi, aga nii põnev, et tuleb muudkui edasi lugeda.

Ove on inimene nagu paljud naabrid meie ümber: eelpensionär, lesk, korteriomanik, vallakodanik, no täitsa tavaline, aga autor oskab nii hästi kirjutada, et vahepeal naerad ja vahepeal nutad.

Raamat inimsuhete võlujõust.

„Inimesel on vajadus mingit funktsiooni täita, arvas Ove. Ja Ove on alati olnud funktsionaalne, seda ei saa keegi eitada. Ta on teinud kõike, mida see ühiskond on käskinud tal teha. Ta tegi tööd, ei olnud kunagi haige, abiellus, maksis laenu tagasi, maksis makse, täitis oma kohust, sõitis korraliku autoga. Ja kuidas ühiskond teda tänas? Ühiskond tuli tema kabinetti ja käskis tal koju minna, vaat mida see tegi. Ühel esmaspäeval ei olnud tal enam mingit funktsiooni.” Ovetaoline mees on meilegi nõukaajast tuttav eestlane: kõike teha oskav ja koduseinte vahele hoidev vaikselt teisi kritiseeriv töömees. „Nüüdsel ajal vahetasid inimesed oma asju nii tihti välja, et kõik teadmised selle kohta, kuidas asju õigupoolest ehitatakse, olid muutunud ülearuseks.”

Ove, kes peale naise surma ja töölt koondamist üksildusest enesetappu planeerib, ei saa sellega kuidagi toime, sest naabritel on teda äkki väga vaja. Käivitavaks jõuks on noore suhtlemisalti pärslanna (lõimumine!) Ove naabriks kolimine, kes nagu keeristorm tõmbab elu käima.

Raamat tekitas hea tuju ja ärgitas tähelepanelikkusele: ära ainult kaeba oma naabrite veidruste peale, vaid proovi neid ühisteks tegevusteks kaasa tõmmata või mine neile lihtsalt vahel appi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar