18.3.16

Arthur Golden "Memoirs of a Geisha" (1997) / "Geiša memuaarid" (1998)

https://d.gr-assets.com/books/1347249291l/523928.jpg
Viimaste aastate jooksul olen killukeste kaupa tundma õppinud jaapani kultuuri ja jaapani ajalugu: vaadanud üksikuid jaapani mängufilme, aga ka dokumentaal- ja animafilme, maitsnud erinevaid sushi'sid ja käinud jaapaniteemalisel perepäeval, kus tutvusin sumoga, nägin, kuidas sushi't tehakse, üritasin jaapani keeles nimesid kirjutada ja tütar sai origamis kätt proovida. Aga siiani kõige rohkem on mulle jaapani kultuuri ja ajalugu avanud raamat Arthur Goldeni "Memoirs of a Geisha".

Samanimelist filmi olin umbes aasta enne lugemist näinud, lugu oli enam-vähem meeles, kuid nähtud pildid olid hajunud, seega lugedes maalis pildi mu oma kujutlusvõime. Mõnda rõivaeset või kommet oli siiski keeruline ette kujutada, seega uuesti filmi vaatamine oli samas jälle abiks. Kuigi siis ei vastanud näitlejad mu ettekujutusele, aga see pole hetkel nii tähtis. Pigem raamat ja film täiendavad üksteist. Film tekitab huvi ja kutsub raamatut lugema.

Lugesin raamatut inglise keeles, originaalis meeldis mulle seda lugu rohkem lugeda, aga vahepeal otsisin selgitusi ka eestikeelsest tõlkest, kus on mõisteseletused; samuti osad kommete ja traditsioonide kirjeldused said emakeeles lugedes arusaadavamaks.

Raamatu peategelaseks on naine, kes räägib, kuidas temast sai geiša – Jaapani meelelahutajanna. Ta meenutab, kuidas vanemad ta maha müüsid, kuidas ta orvuks jäi, teenijana töötas, armus ja ühel päeval taas geišaõpinguid alustas. Geišaõpilasena õppis ta erinevaid pille mängima, laulma, tantsima, peeneid maneere, sündsat käitumist, teetseremooniat. Lisaks on raamatus veel juttu rivaalitsemisest, erinevatest tseremooniatest, enampakkumisel süütuse müümisest, dannadest, sõprusest jne. On põnevaid ja šokeerivaid kohti, samuti seiku, mis tekitavad kummastust.

Olgugi, et Arthur Golden on ameeriklane mitte jaapanlane, mees mitte naine, ta on ikkagi suutnud oma raamatuga väga hästi edasi anda jaapanlaste loodusega samastumist ja ühe jaapanlanna habrast olemust. Autor on teinud ära suure töö, et tuua päevavalgele geišade varjatud maailma, seejuures tutvustades ka neid inimesi, kelle meelt geišad lahutasid.

Geišad olid väga ebausklikud. Igal geišal oli oma almanahh, mille keerulisi tabeleid ja iseäralikke sümboleid uurides leidsid nad kõigeks õige aja ja koha. Ei langetatud ühtki otsust ilma almanahhiga aru pidamata. Nad arvasid, et "peavad kasutama kõikvõimalikke meetodeid, et mõista ümbritseva universumi liikumist, ning ajastama oma tegusid, et mitte sõuda vastuvoolu, vaid lasta voolul end kanda."

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/517/584/thumbnails/big/3f8a5bc49d733def79ee8ad12ec6159116aad0b6/geisa-memuaarid.jpgRõivastumisel oli geišadel palju erinevaid detaile: koshimaki, kimonoalussärk, alusrüü, siidikrae, tabi'd, obi. Kõik kimonod olid ühepikkused ja ülearune osa volditi vöö alla. Kimono kandmise viis kõneles selget keelt. Algajad geišad kandsid palju rohkem ehteid, kirevamaid rõivaid, uhkemaid kangaid, aga ka pikemaid obi'sid kui vanemad naised.

Erinevatel soengutel olid nimed ja tähendused. Näiteks geišaõpilase soengut nimetati lõhestatud virsikuks.

"Tolleaegsete geišade keerukad soengud olid nii vaevarikkad ja kulukad, et juuksuris käidi ainult kord nädalas ning selleks ajaks ei aidanud isegi parfüümid ebameeldivat lõhna varjata." Juuksuri juures käimine oli tõeline piin: juuksur küüris küüntega peanahka, katkus puukammiga pusasid, kammis juustesse vaha jms. Selleks, et viimistletud soengut hoida, ei kasutanud geišad magades patja, vaid toetasid kaela takamakura'le, st puualusele, milles oli polsterdatud süvend kaela toetamiseks. Selleks, et geišaõpilane harjuks öö läbi takamakura'le toetuma, kasutati näiteks sellist nippi: takamakura kõrvale pandi mattidele kandikutäie riisijahu, "alati, kui pea unes paigast nihkus, vajusid juuksed riisijahusse, mis kleepus vaha külge ja rikkus kogu soengu. Rikutud soenguga pidi geiša taas juuksuri juures oma piinamisjärjekorda ootama."

Aga see on vaid geišade välimusse puutuv, raamatus on veel kõike muud huvitavat põimitud põneva loo juurde. 

Raamat on saanud kriitikat ja Artur Golden on käinud selle raamatu pärast kohtus. Mineko Iwasaki on avaldanud biograafia, kus pidavat geiša elu hoopis teises valguses kirjas olema. Kuid ma ise seda veel kindlalt ei tea. Eks siis näis, kui ükskord "Geisha: elu" lugema asun.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar