15.4.16

Susanne Schäfer „Tähed, õunad ja kumer klaas: minu elu autismiga“

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/590/182/thumbnails/big/f52daf215dc9cdd0ff8dc85e873a550b2a00855d/t%C3%A4hed-%C3%B5unad-ja-kumer-klaas-minu-elu-autismiga.jpg
Arsti poolt kirjutatud sedel: „Susannel on autism. Ta ei ole vaimuhaige ega ka narkootiliste ainete mõju all. Laske tal rahus rongi oodata.“
Leian, et tegemist on erilise raamatuga – see on kirjutatud autismispektri häirega naise poolt ning on lisaks toimetamata. Väga huvitav on lugeda, kuidas Susanne maailma näeb ja tunnetab. Raamatust saab väga hea ülevaate sellest, mida autism endast kujutab. Susanne tunneb end hästi üksinda olles ning rõõmu tekitavad tähed (astronoomia), õunte korjamine ja söömine ning kumer klaas (läätsed).
Susanne Schäferile pandi diagnoos alles 25-aastasena ning pärast seda tundis ta ennast paremini, kuna sai teada, miks ta teistest aru ei saa ja miks nemad temast aru ei saa. Lapsepõlves ta püüdis olla selline nagu teised, aga see ei õnnestunud. „Olen alati pidanud etendama normaalset inimest. See on nii kohutavalt pingutav. Ma ei jaksa seda pidevalt teha... Jah, kindlasti on mul midagi vajaka, mingi meel, äkki see, mida Gillberg nimetab „empaatiaks“. Aga ma ei tea, kuidas on olla teistmoodi, ma ei saa tajuda millegi sellise kaotust, mida mul ei ole olnud.“
Meeldib väga, et raamat on ausalt ja kohati ka vaimukalt kirjutatud. Vaimukus tekitas minus millegi pärast üllatust – kas ma tõesti eeldasin, et autismiga inimesed ei või vaimukad olla.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar