28.11.16

Juri Lotman „Filmisemiootika” ja Jarmo Valkola „Filmi audiovisuaalne keel”

Filmihuvilistel soovitan lugeda kaht väga huvitavat teost: Juri Lotmani „Filmisemiootikat” ja Jarmo Valkola raamatut „Filmi audiovisuaalne keel”. Kumbki ei eelda filmialast haridust, neid tasub lugeda kõigil, kelle hobiks on filmide vaatamine ja kellele meeldib nähtud filme analüüsida.

Kes pole harjunud vanu filme vaatama või kes seni on neid kategooriliselt vältinud, neil tasub samuti mõlemat lugeda, vaadata nendes raamatutes analüüsitud filme ja siis järele mõelda, kas tasub end filmiklassikaga kurssi viia.

Tänu nendele raamatutele jõudsin mina veendumuseni, et vanu filme tasub vaadata, sest nende kaudu on 1) võimalik laiendada oma ajaloolisi teadmisi (poliitilised sündmused, tehnika areng, rõivamood jms); 2) tutvuda teiste kultuuridega; 3) jälgida, kuidas filmid aegade jooksul on arenenud; 4) üllatuda, et ka vana võib olla uudne.

Juri Lotman „Filmisemiootika” (2004)


http://www.varrak.ee/files/1/523
Filmikeelega esmaseks tutvumiseks väga sobiv teos. Semiootiku ja kultuuriloolase Juri Lotmani ladus, huvitav ja haarav keelekasutus muudab filmidest lugemise väga nauditavaks.

Filmikunsti iseloomustab semiootiline keerukus. Selleks, et filmikunstis põimuvaid märgisüsteeme mõista, tasub seda raamatut lugeda ja tutvuda semiootika põhimõistetega. Samas rõhutab Lotman, et see raamat pole filmikeele aluste süstemaatiline sõnastus, filmikunsti grammatika, vaid eesmärk on harjutada vaatajat filmikeelest mõtlema, seda valdkonda jälgima ja selle üle mõtisklema.

„Juri Lotman on näidanud, et filmikeeles on olemas kaks tendentsi: üks põhineb elementide kordamisel või igapäevastel või kunstilistel kogemustel, mis kinnitavad ootusi, ning teine, mis rikub seda ootuste süsteemi, toob välja semantilisi kogumeid tekstis. Veel enam, Lotmani järgi leiame me filmi mõtte aluseks olevat kõrvalekalde, tavapärase korra, faktide või objektide välisilme muutumise.” **

Lotman analüüsib filmikunsti erinevaid tahke kaadrist, montaažist, näitlejatööst kuni filmijutustuse olemuse ja struktuurini. Iga kujutis ekraanil osutub märgiks ja kannab informatsiooni. Ühelt poolt need kujutised taasloovad reaalse maailma esemeid, mille vahel tekivad semantilised suhted. Teisest küljest võivad valgustus, montaaž, mäng plaanidega, kiiruse muutmine anda ekraanil olevatele kujutistele ootamatuid sümbolistlikke, metafoorseid vm lisatähendusi. Kogenud filmivaatajal, kes on harjunud filmikeelt jälgima ja analüüsima, on suurem tõenäosus lisatähendusi märgata. „Kinofilm on mitmekihiline, selle kihid on organiseeritud erineva keerukuse astmega. Erineva ettevalmistusega vaatajad “võtavad välja” erinevaid tähenduslikke kihte.” *

Raamatus on viiteid mitmele huvitavale filmile, mida Lotman ka lühidalt või pikemalt analüüsib. Näiteks Michelangelo Antonioni filmi „Blow-Up” (1966) kohta on väga põhjalik analüüs. Soovitan enne film ära vaadata ja siis lugeda.

Jarmo Valkola „Filmi audiovisuaalne keel” (2015)


http://www.apollo.ee/media/catalog/product/cache/1/image/530x751/17f82f742ffe127f42dca9de82fb58b1/9/7/9789985319383.jpg
Balti Filmi- ja Meediakooli dotsent Jarmo Valkola raamat võimaldab filmikunsti keelt sügavamalt mõista. Autor vaatleb filmi kui ulatuslikku visuaalset süsteemi ja teda huvitab, kuidas film tähendusi loob.

Selle raamatu tutvustuses on öeldud, et see filmiuuringute-teemaline raamat sobib nii õppematerjaliks filmi- ja ajalookursustele kui ka silmaringi avardavaks lugemiseks asjahuvilistele. Aga arvan, et see sobib eelkõige ikka neile filmihuvilistele, kes on tuttav filmiterminitega ja kellele on harjumuspärane lugeda filmidest arutlusi, artikleid, uurimusi ja teaduslikke tekste. Mina pigem ei ole harjunud, aga siiski närisin kuidagi nendest arutlustest läbi, mida ma absoluutselt ei kahetse, kuid arvan, et peaksin tulevikus osasid arutlusi uuesti lugema, et kõigest 100% aru saada.

Õnneks pole see teos ka läbinisti keeruline ja nii sain filmiajaloost palju selgema pildi. Kõige suurem väärtus sellel raamatul on minu jaoks see, et sain väga hea ülevaate liikumistest ja lainetest filmikunsti ajaloos alates saksa ekspressionismist ja nõukogude montaažist kuni itaalia neorealismi ja Nouvelle Vague'ini.

Püüdsin lugemisele paralleelselt vaadata ka osasid filme, mida raamatus on analüüsitud, ja kõige rohkem avaldasid muljet kaks filmi:
1) saksa ekspressionistlik film „M” (1931) – köitev süžee; ootamatud ja huvitavad kaamera võttenurgad; heli ja heliefektid filmis olemas, kuid puudus taustamuusika, selle asemel oli vilistamine; põnevalt oli lahendatud ka see, et ülaltvaated olid vaikuses. Film andis ajendi laenutada raamatukogust Bertolt Brecht'i näidend „Kolmekrossiooper”, mille süžees on kasutatud sarnaseid motiive ja mida ma live'is laval näinud ei ole;
2) ühe Nouvelle Vague’i režissööri Alain Resnais’ film „Hiroshima mon amour” (1959) – üdini poeetiline film; Marguerite Duras' kirjutatud stsenaarium; meeldis kuulata luuleliselt kõlavat prantsuse keelt; inimese hingeelu häving peegeldusena ühiskondlik katastroof; mäletamine ja unustamine, illusioon ja reaalsus. Kõigile vaatamiseks ei sobi, kuna seal on õõvastavaid kaadreid. “De même que dans l’amour cette illusion existe, cette illusion de pouvoir ne jamais oublier. De même, j’ai eu l’illusion devant Hiroshima que jamais je n’oublierais, de même que dans l’amour.” (Tsitaat filmist.)

Raamatus „Filmi audiovisuaalne keel” leiavad eraldi käsitlemist õudusfilmi, komöödia, muusikali, film noir’ ja vesterni žanrid. Esmapilgul mõtlesin seda loetelu vaadates, et need pole küll mu lemmikžanrid. Muusikalid on minu jaoks ebaloomulikud, liiga palju laulmist ja vähe tegevust. Samas kui vaatasin raamatus käsitletud filmi „42nd Street” (1933), pidin tõdema, et visuaalselt on Busby Berkeley lavastatud show-numbreid tõesti huvitav vaadata. Õudusfilme ma väldin. Olgugi, et olen nii mõnegi ära vaadanud, olen pigem veendunud, et mul pole vaja neid vaadata, sest mul pole vaja end uute hirmudega toita, hirme on mu elus piisavalt. Samas õudusfilmide arengust lugeda oli ikkagi huvitav.

Jarmo Valkola annab raamatus väga hea ülevaate Alfred Hitchcocki loomingust.
  • „Hitchcocki stiil oli ekstsentriline segu õudusest, koomikast, elegantsist, teravalt loodud karakteritest ja stuudiotöö kunstlikkusest.” **
  • „Hitchcocki maailmas on palju kahekordistusi nagu vasturääkivused kollektiivsete ja privaatsete ideede vahel, legaalsed ja illegaalsed probleemid, kord ja kaos, minevik ja tulevik, süütus ja süü, ratsionaalsus ja irratsionaalsus.” **
  • Hitchcocki filmide tegelaskuju prototüüp „on ebakindel oma identiteedis selles peadpööritavas varjude ja iseenda peegelduste maailmas. Sel viisil muutub tegelase võime tegutseda moraalselt ja otstarbekalt võimatuks.” **
Alfred Hitchcocki loomingust tasub enne lugemist vaadata: „Rear Window” (1954), „Vertigo” (1958) ja „Psycho” (1960), „The Birds” (1963).


Nende raamatute lugemine pole kindlasti kerge ajaviitmine, pigem nõuab aja varumist, järele mõtlemist, uuesti lugemist. Aga mõlemad on seda vaeva väärt, sest tekstid avavad väga põneva maailma. Väga laiaulatusliku, mitmekihilise ja sügava maailma. Tunnen, et olen praegu alles alguses ja mul on väga palju filmiuurimusi ja -analüüse lugeda ning silmaringi laiendavaid ja erinevaid emotsioone pakkuvaid filme vaadata, et veel sügavamalt filmikunsti keelt mõista.

* Lotman, Juri. (2004). „Filmisemiootika”. Tallinn: Varrak, lk 156
** Valkola, Jarmo. (2015). „Filmi audiovisuaalne keel”. Tallinn: Varrak, lk 27, 354, 359, 361

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar