21.4.16

Vladimir Lapin "Peterburi lõhnad ja helid"

On ilu ajalugu ja inetuse ajalugu, aga lõhnade ajalugu, huvitav.

Ajaloodoktor Vladimir Lapini "Peterburi lõhnad ja helid" kompileerib erinevate teadustööde, mälestuste, ilukirjanduse, luule põhjal kolme sajandi lõhna- ja helifooni üle kahe sajandi Venemaa pealinn olnud Peterburile.

"Lõhnad ja helid" stimuleerivad mälestusi. Antud juhul sundisid andmed lõhnade ja helide allikate muutustest tuletama ajaloolast meelde kõike, mida ta oli ammutanud erisugustest materjalidest, töötades aastaid raamatukogudes ja arhiivides. Lõhnade ja helide ühendamine ühte uurimusse tundus õige ja sihipärane, sest neil on palju ühist teabekandjatena ning need on emotsioonidest lahutamatud. Lõhnad ja mürad mängivad erilist rolli varasel sotsialiseerumise perioodil, mil laps ei omasta sõnalist informatsiooni. Seetõttu, mõeldes lapsepõlvele, avab mälu suurel hulgal mälestusi lõhnadest ja helidest. Mälestuste taastamist lõhnade alusel hakati nimetama "Prousti fenomeniks" ja sellest sai kirjanduslik võte, individuaalsete variatsioonide lõputu allikas paljude autorite puhul.

Peterburile oli iseloomulik kevadel akende topeltraamide eemaldamisega ruumidesse tungivad tänavahääled, kaubitsejate hõiked, munakivide kolin, meritindi kurgilõhn, gaasilaternate hais, talvised tänavalõkked, leierkastimuusika, kahurisaluudid, paraadid, trummidega marssimine, kanalisatsiooni ja veevärgi puudumine ja sellest tulenev mustus ja prügi.

"Linna elama asunud talupojad tõid endaga koos muude maaelule omaste külakultuuri elementidega kaasa traditsioonilised töö- ja tavandilaulud. Küla siseelus puudus konkreetne piir töö ja puhkuse vahel. See lahknemine on omane tööstuslikule tootmisele. Ketraja manufaktuuris ja ketraja tare akna all elasid erinevat elu. Linna saabunud endised taluinimesed muutusid linnas ajapikku "tummaks". Pole mingi juhus, et Inglismaa tööstusliku tootmise keskkonnast saabunud inimene oli rõõmsalt üllatunud, puutudes kokku "... vene inimeste lõputu laulmisihaga". Niipea kui voorimees istub oma istmele, alustab ta kohe laulmist, mis ei vaiki mitme tunni jooksul. Küüdimees laulab kogu jaamadevahelise tee, maaharija laulab ka kõige raskema töö ajal. Vaja läks tervet põlvkonnavahetust, enne kui maalt linna tulnud inimesed jätsid maha omad maalt kaasavõetud harjumused."
Raamat jõuab läbi revolutsiooni- ja blokaadihäälte välja päris kaasaega, mis aga ei ole nii põnev kui eelnenud sajandid, kus suurlinnu oli vähe ja inimesed alles õppisid neid majandama.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar