Margus Laidre “Ars moriendi- ars amatoria : kunst surra ja kunst armastada kesk- ja vanauusaegses Euroopas”
Rita luges väärt teost:
Margus Laidre on ajaloolane ja diplomaat, kes on üllatanud meid sel aastal mahuka, ligi 900- leheküljelise teosega, milles käsitleb inimkonna vist olulisimaid teemasid- armastust ja surma. Kunagi tudengipõlves kirjutasin kursusetöö surma eetikast. Siiani mäletan õõvastust kursusekaaslaste nägudel, kes mu teemavalikut imeks panid. Aeg on edasi läinud ja arvan, et praegu tuntaks teema vastu veelgi suuremat võõristust. Laidre oskab selgitada, miks see nii on. Tema 7- aastane uurimistöö pajatab, milline on olnud inimeste suhtumine surma varem, kuidas see ajas muutunud on ning kui ettevalmistamata on inimesed kohtumiseks surmaga praegu. Samamoodi kirjeldab ja analüüsib Laidre suhtumist armastusse erinevatel ajastutel, ka tänapäevast “kõik müügiks” suhtumist. Tegemist on väga põhjaliku teosega, mis väärib kindlasti lugemist, aga olgu öeldud, et raamatukogust laenutades tuleks valmis olla tagastustähtaja pikendamiseks.
Rita Rätsepp, Peep Vain, Mai-Agate Väljataga "Ellujäämiskursus: kuidas muutustega elus toime tulla"
Lia soovitab:
Muutused on elu osa. Nendega toimetuleku juhiseid jagavad psühholoog Rita Rätsepp, koolitaja Peep Vain ning teadjanaine Mai-Agate Väljataga.
Rita Rätsepp avab muutuste olemust laiemalt. Ta annab häid soovitusi endaga lähemalt tutvust teha, et kes siis muutustega kohanemist juhib. Ta ütleb, et mida rohkem on inimene häiritud välisest, seda suurem rahulolematus istub tema sees. Muutuste võti on usaldus. Usaldust elu ja enda vastu saab arendada läbi kogemuste. Neid saame siis kui proovime midagi. Tihti kaasneb sellega ebakindlus. Seda ei maksa peljata. Usaldusel on teadmine, et ükskõik, mis tuleb, on see millekski vajalik.
Peep Vain soovitab kontrollida asju, mida saab kontrollida, näiteks suhtumist ja muu pärast mitte muretseda. Ja on ka olukordi, kus väärikalt kõrvale astumine on parim võimalik valik.
Mai-Agate Väljataga sõnul on isiklik kogemus parim õpetaja ja seespool millegi muutmine mõjub väljapoole.
Igal inimesel on elamiseks oma isiklik retsept.
Lena Skogholm “Teismelise aju kood : kunst mõista teismelist ning luua temaga parem suhe ja dialoog”
Raili pakub harivat lugemist:
Raamat pakub huvitava pilgu teismelise ajju, selgitades teaduslikult, lõbusate näidete ja praktiliste nõuannete abil, mis tegelikult toimub sellel elu pöördelisel ajal. Autor selgitab, kuidas teismeeas toimuv aju intensiivne ümberkorraldus võib tekitada segadust nii noores endas kui ka tema ümberolijates. Kuid mida paremini me mõistame teismelise aju arengut, seda lihtsam on luua toetav ja avatud suhtlus, mis aitab nii lapsevanematel kui ka noortel endil selle etapi väljakutsetega paremini toime tulla.
Soovituslik lugemine mitte ainult lastevanematele, vaid ka igaühele, kes töötab noorte arengut toetavas valdkonnas ning loomulikult teismelistele endile.
Priit Põhjala “Juhuslike sõnade raamat”
Marju luges toredat ajaviiteraamatut:
Üks tore ajaviiteraamat eesti keelest ja meelest. Nii võib öelda küll, sest raamat on kirjutatud seletamaks mingite kindlate sõnade saamise lugu, et aru saada, kuidas need sõnad on meie keelekasutusse tulnud. Tegemist on autori väljavalitud sajakonna sõnaga, mille teke, ilmumine ja kasutamine on toredasti lahti seletatud. Priit Põhjala on semiootik, kelle huvialaks on keele- ja reklaamisemiootika. Nii on aastate pikku kogunenud ilusaid, kummalisi, naljakaid jne sõnu, mille kohta on seletus antud. Näiteks sõna “alleaa”, räägitakse, tuleb August Alle nimest; luuletaja tavatsenud end tutvustada sõnadega “Tere, mina olen Alle A.”, ja sellest kasvanudki välja “alleaa”. Ent juba pilk folkloorsele ainele kinnitab, et nii see pole. Juba varem oli kirja pandud Saarde vallast pärit helletus, kus karjapoisid sõnaga “alleaa” endast teistele hõikamisega teada andsid. Niisiis oli sõna “alleaa” metsas hästi vastu kajav meeleoluväljendus ja sidepidamisvahend. Kuidas aga said eestlaste suhu sõnad vingerpuss, spunk, päädima, luuslank, vuhvel, vananaistesuvi jt, saab ladusalt kirjutatud raamatust lugeda.
Jennette McCurdy „Mul on hea meel, et ema ära suri”
Ursula soovitab autobiograafiat:
Selle raamatu pealkiri on väga väljakutsuv ja ka sisu ei jää pealkirjale alla. Jennette on USAs ja tegelikult ka Eestis noorematele televaatajatele väga tuntud noortesarjade näitlejanna, kes sattus telemaastikule oma üsna varajases lapsepõlves. Raamatus räägibki ta väga detailselt, ilma ilustamata, millist mõju on talle avaldanud kasvamine lapsstaarina, millised olid tema suhted emaga, kes teda näitlemise juurde suunas ning mil moel püüdis ema läbi oma tütre ellu viia enda unistusi.
Raamatust käib läbi väga mitmeid raskeid teemasid, kuid samas on see väga vajalik lugemine ja meeldetuletus igale lapsevanemale, et me oskaks märgata, millised on meie laste enda soovid. Neid lugusid on ka Eestis olnud mitmeid, kus vanemad või treenerid on soovinud lapsest või noorest vormida kõige paremat, ning kõige selle juures võib lõpuks ununeda, kelle soov see lõpuks on – kas lapse või vanema oma?
Robert Hardman "Charles III - uus kuningas, uus õukond : lugu seestpoolt vaadates"
Riina uuris kuninglikku elu:
Charles III - mees, kes pidi ootama oma 73. eluaastani, et asuda ametisse, milleks on valmistunud terve oma elu. Selles vanuses on tavalised inimesed jäänud ammu auga väljateenitud pensionile ja naudivad jõudeelu ning meenutavad oma elu jooksul saavutatut. Charles III on aga alles oma ametiaja alguses ja kõik, mida tahab kuningana ellu viia, ootab alles tegemist.
Kuigi meedia ja kõrvalised inimesed on alati arvanud, või on neid suunatud arvama, et prints on tundnud meelehärmi pika ootusaaja pärast enne troonile astumist, on kuninglik printsess Anne arvamusel, et pikk ootamisaeg on olnud õnnistus ja suurim tugevus uuele kuningale, kellel on olnud aega ja võimalust valmistuda pikalt ja põhjalikult ametiks, ja elutööks, milleks ta on sündinud.
Raamat kirjeldab uut kuningat inimliku ja hooliva, uudishimuliku ja uuendusmeelse inimesena. Abielud ja peresuhted lastega on kuninglikel sama probleemsed kui tavainimestel, lihtsalt kuna tähelepanu on neile suunatud, tunduvad ka probleemidki suuremad ja glamuursemad.
Ott Arder. “Laulgem kaasa”
Aili soovitab soojalt:
Teine raamat uuest raamatusarjast, mis tutvustab tuntud laulusõnade loojaid. Ott Arder on kirjutanud sõnad väga paljudele lauludele. Raamatus pole mitte ainult laulusõnad, vaid laulusõnade sündi ja muhedaid hetki Ott Arderiga meenutavad mitmed lauljad ja muusikud. On ka Ott Arderi enda meenutused laulude sünnist. Lisatud on ka QR-koodid, mille kaudu saab kuulata muusikat või vaadata videosalvestisi.
“Merel silmad, metsal kõrvad : Karepa-Rutja suvitajad ja looming 19. sajandi lõpust 1970. aastateni”
Ülle nostalgitses:
Raamatu “Merel silmad, metsal kõrvad : Karepa-Rutja suvitajad ja looming 19. sajandi lõpust 1970. aastateni” lugemine oli kui nostalgiline retrospektiiv, sest suur osa minu lapsepõlvest möödus Karepal ning mitmed kirjeldatud inimesed ja paigad tulid tuttavad ette. Raamatus mitmel korral nimetatud Mülla vana peremees, kes suvitajatele ulualust pakkus, oli minu vanaisa ning lisaks temale oli nimetatud ka teisi sugulasi. Bogatkinite suvila asus kohe meie lauda taga ning meil onulastega oli vaba voli joosta ja mängida nõiamaja aias ning kui pererahvas oli kodus, siis võisime käia ka ateljees. Valli juures oli suvel alati palju huvitavat rahvast koos: kunstiinimesi Moskvast ja Peterburist, kes käisid mõnikord heinamaal abis ning kui raamatust jääb mulje, et selline rahata panustamine oli neile orjuseks, siis minu mäletamist mööda tegid nad seda vabatahtlikult, soovides kogeda midagi erilist, mida nad suurlinnas teha ei saa ning vastutasuks said piima, mune, mett ja muid talusaadusi.
Robin Wall Kimmerer „Lõhnheina põim. Loodusrahvaste tarkus, teaduslik uurimistöö ja taimede õpetused”
Rita lugemiselamus:
Ükskord ma ostsin taaskasutuspoest endale täiesti ebavajaliku pluusi imeilusate pärlikarbist tehtud nööpide pärast. Seekord haarasin lugemiseks raamatu pealkirja ja kaanepildi järgi, mis meenutasid kord ammu kohatud indiaanipealikut, kes mulle lõhnheinast punutud patsi kinkis ning kelle elu ja ilmavaade mulle vägagi korda läksid. Selle raamatu autor on samuti indiaaninaine, potatavomi põlisrahva esindaja Robin Wall Kimmerer- loodusteadlane, õppejõud ja Põlisrahvaste Keskuse juhataja. Autor on öelnud: „Ma võiksin anda teile lõhnheinapatsi, mis on sama paks ja läikiv nagu palmik, mis rippus mu vanaema seljal. Aga see pole tegelikult minu anda ega teie võtta. Wiingaashk kuulub iseendale. Sellepärast pakun ma patsi asemel teile palmiku lugusid, mis on mõeldud meie suhte ravimiseks maailmaga.”
Raamat räägib sellest, kuidas elusloodusesse austusega suhtudes luua vastastikused lugupidavad suhted teiste elusolenditega ja ütleb, et vaid seda saab nimetada ökoloogiliseks teadlikkuseks. Tegemist on kujutlusvõimet ergutava keelekasutusega ilusa ja hooliva looga.
Sari Solden, Michelle Frank “Radikaalne käsiraamat ATH naistele: väärtusta oma erilist aju, ela julgelt ja murra takistustest läbi”
Liale pakkus mõtteainet:
ATH-d peetakse enamasti häireks või seisundiks, mida peab mingil viisil muutma või parandama. Raamatu autorite idee on aga enese olemuse tunnistamine. Aktsepteerimine ei tähenda alla andmist.
See tähendab hinnangutest loobumist ja enesesõbralikkust, et hakata oma enesehinnangut aju mustritest lahti harutama.
Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega toimetulekuks pole ühte ja ainsat viisi. On olemas iga inimese oma viis. Enda parandamise asemel võib lihtsalt õppida, kuidas olla iseendana. ATH ei ole haigus, mida tuleb ravida, vaid ainulaadne maailmas olemise viis. Kuna siit ei pääse keegi eluga, muudab see meid kõiki võrdseks. Kellegi elu ei ole iseenesest väärtuslikum, tähtsam ega erilisem kui teisel.
Raamat pakub tuge ja võimalust oma kogemusi, eesmärke ja unistusi uuesti avastada iseendaga rahu tehes.
“Runnel on kõige all: Hando Runneli 85. sünnipäevale pühendatud konverentsi “Luuletaja loomuldasa, elukutselt eestlane” ettekanded"
Marju on kirjanduse lainel:
See raamat on kõigile, kes armastavad Runnelit ja ei põlga ära laiema vaatega mõtteloolisi sõnavõtte. Aga Runnelit armastavad ju kõik, isegi need, kes pole tema luuleraamatuid käes hoidnud, küll aga on laulda üüranud “Oi külad, oi kõrtsid” laulu või teavad peast “Maa tuleb täita lastega” sõnu.
Seda raamatut Runnelist ei saa lühidalt kirjeldada, sest oleks ju raske kirjeldada lühidalt Runneli isiksust ja loomingut. Nii püüavadki ettekandjad Maarja Vaino, Leelo Tungal, Viivi Luik, Rein Veidemann jt võtta kokku Runneli loodut.
Valisin välja paar mõtet paljude väärtuslike hulgast, mis mulle meeldisid: Runneli luule oli omal ajal vastupanuakt, keele ja vaba mõtte säilitamise vahend; Runneli lasteluule on väga hea täiskasvanute luule. Runnel on öelnud” kultuur on hingamine ja proovige hingamine katkestada” – kas ei mõju see tänapäeva kärpimise tuhinas, kus esmalt minnakse kultuurielu kallale, aktuaalsena.
Pete Wharmby „Ebatüüpiline. Kuidas maailm ei arvesta autistlike inimestega ja mida me kõik saame selle vastu ette võtta”
Ursula kiidab:
„Ebatüüpiline” on autori poolt kirja pandud väga hea huumoriga ning ladusas tekstis. Siiski ei ole see naljaraamat, vaid annab lihtsas keeles edasi, milline näeb maailm välja autistliku inimese silmade läbi. Näib, et üldlevinud aurusaam autistlikest inimestest on midagi äärmislikku – need on inimesed, kes on väga kinni oma sisemaailmas ja võibolla ei pruugigi üldse kontaktsed olla. Tegelikkuses on meie ümber väga palju tavalisi inimesi, kellel võib esineda autistlikke jooni, mida meie neurotüüpsetena ei pruugi üldse märgatagi. Samas näevad need inimesed ise sageli väga palju vaeva, et toime tulla oma igapäevaste argitoimetustega ja teistega suhtlemisel. Alati ei pruugigi see õnnestuda ning tagasilöökidega on omakorda veelgi raskem toime tulla.
Raamatu autor on saanud oma diagnoosi samuti alles täiskasvanuna ning see on olnud tema jaoks justkui suur vabanemine, kuna lõpuks hakkas ta mõistma oma iseärasusi ja ning nende põhjuseid. Oma raamatu abil proovibki ta nüüd ka lugejatele avada autistlike inimeste maailma, et me oskaksime neid inimesi märgata ning nende erisustega arvestada.
Hans Lepp “Unistus Eestist”
Üllele meeldis:
Raamatus “Unistus Eestist”, jagab Eesti juurtega Hans Lepp, kes töötas 90ndate algul Rootsi kultuuriatašeena Eestis, oma isiklikku lugu, unistust Eestist kui see oleks taas vaba. Suur osa põhineb autori enda ja sõprade mälestustele, kogemustele ja uurimustele, mida ta tegi Eestis elades ja töötades. Üsna palju tuleb tuttavaid olukordi ette, näiteks, kuidas nõukogude ajal oli suhtlemine välismaaga piiratud, kirjavahetust kontrolliti, kõnesid kuulati pealt jne. Muu hulgas on peatükk arhitekt Raine Karbi hoonetest, tema armastusest kohaliku lubjakivi ja vanade ehitiste vastu ning mille ilmselgeks näiteks on rahvusraamatukogu, mis meenutab vanu kindlusevaremeid Rakveres.
Silvia Ilves "Mina, Silvia"
Riina luges elulooraamatut:
Elulooraamat muusikust ja tšellistist Silvia Ilvesest, kes ei pruugi alati meeldida kõigile.
Silvia Ilves on nähtus - andekas ja värvikas isiksus.
Ta on võrratu muusik ja kasvatab nelja poega, kes õpivad muusikat ja kelle muusikalised saavutused on väärinud juba auhindu.
Raamatus oli nii kurbi kui naljakaid kohti, nagu elus ikka. Kurb oli lugeda varateismelise Silvia kodunt põgenemise lugu, loodetavasti on see ehk abiks kellelegi.
Isiklike suhete ja kooselude lahkamine ja täielik läbipaistvus on mõnes mõttes hea- Silvia ütleb, nagu tegelikult oligi ja mis ongi tõde.
Värvika, andeka ja kirgliku inimese vaade oma elule.
Riho Sibul „Kuulaps”, „Noodiraamat”
Ritat köitis:
Raamat koosneb Riho Sibula sõprade ja kaasteeliste mälestustest. Ei ole nagu päris elulooraamat, aga on ka. Mõjub realistliku ja südamliku austusavaldusena suurepärasele muusikule. Eriti tore on, et samaaegselt on ilmunud ka „Noodiraamat” Riho Sibula lauludega.
Peter Cowie “Jumal ja kurat”
Ülle tutvustab väärt raamatut:
Inglise filmiajaloolase Peter Cowie kirjutatud Ingmar Bergmanni loometegevusega põimitud elulugu “Jumal ja kurat” sisaldab unikaalseid väljavõtteid kuulsa filmilavastaja märkmikutest ja kirjadest ning on äärmiselt põnev ja intrigeeriv lugemine. Lugeja saab ülevaate, kuidas Bergmanni enda kompleksid ja heitlused kajastuvad tema loomingus. Bergman ise ütles, et ta sarnaneb surmava musta mambaga kodanlikus võõrastetoas, kes lamab nurgas keras ja kahetseb, nutab iseenda vaenulikkuse ja neurooside ning selle pärast, kuidas lapsepõlves tema saba peal trambiti. Samas leiame ka Eestiga seotud viite: nimelt mõtles Bergman välja linna nime Timoka, mille ta tuletas eesti keelsest sõnast timukas, olles näinud seda sõna Käbi Laretei luuleraamatu kaaneümbrisel.
“Eestipäraseid eesnimesid”
Leelo arvab:
“Eestipäraseid eesnimesid”:
faksiimiletrükk 1936.a. väljaandest. Toredad eesnimed vajavad meeldetuletamist.
Riin Alatalu “Minu sajand. Muinsuskaitsja Fredi Tomps”
Leelo sõnu ei loobi:
Elulooalbum Lääne-Virumaalt pärit ja ka Rakveres suuri tegusid teinud arhitektist.
Kommentaarid
Postita kommentaar