Otse põhisisu juurde

Parimad raamatud 2024: Kriminaal-, põnevus- ja ulmeromaanid

 

M. W. Craven „Halastustool“
Kaili nautis krimiromaani:

Suure krimisõbrana rõõmustan iga uue raamatu üle, kus uurijaks on Washington Poe. Sarjas on nüüdseks ilmunud kuus raamatut, kus uurija koos üliandeka analüütiku Tilly Bradshaw’ga juhtumeid lahendab. Omamoodi kiiksuga tegelased on mõlemad, aga see vaid lisab lugudele vürtsi.
„Halastustool“ on minu meelest ehk sarja kõige erilisem raamat, sest selles ei lähe asjad kohe sugugi mitte nii, kui esmapilgul aimata võib. Pööre järgneb pöördele ning tulemuseks on väga põnev krimiromaan.

P.S – sarja järgmine raamat ilmub juba järgmisel aastal.



Michel Houellebecq “Häving”
Maajat köitis poliitiline triller:

“Mõnel esmaspäeval päris novembri lõpus või detsembri alguses, eriti kui oled vallaline, on tunne, nagu seisaksid surma eeskojas.”
Nii algab finantsnõuniku ja majandusministri abi Paul Raisoni tee läbi aasta täis ähvardusi veebis ning terroriakte maal ja merel, mis peaksid tõmbama tähelepanu umbe jooksnud poliitilisele ja ökoloogilisele ühiskonnakorraldusele. Pinevust lisab veel kaardimängule sarnanev presidendikampaania. Lisaks kõigele on kriisis Pauli suhe oma naisega, suhtlemist õieti polegi, jagatakse vaid korterit ja külmkappi. Viiekümnendates Paul Raisin on võõrandunud kõikidest sugulastest ja pühendunud vaid tööle. Tagasitee isa ja vennani leiab ta veidi enne nende surma ning lähedus ja armastus abikaasa vastu peab kustuma saadud lõualuuvähi diagnoosiga. Kuigi raamatut nimetatakse poliitiliseks trilleriks, on Raisini isikliku elu katsumused ja keerdkäigud minu jaoks olulisemad tema poliitilistest väljakutsetest. Kurb ja inimlik on lootus kohtuda oma uuesti avastatud abikaasaga järgmises elus.

“Surm saabub peagi, selles polnud enam mingit kahtlust; ometi oli tal tunne, et ta ei suuda sellele otsa vaadata, mitte rohkem kui teatud piirini. Talle näis, nagu kõnniks ta pidevalt kuristiku serval ja kaotaks aeg-ajalt tasakaalu. “Me ei olnud justkui loodud elama, kas pole?” See oli kurb mõte ja Paul tundis, et naine on nutma puhkemise äärel. Võib-olla on maailm siiski tõene, mõtles Paul, võib-olla pole neil kohta reaalsuses, kust nad lihtsalt läbi kõnnivad midagi mõistmata. Aga neil oli vedanud, vägagi vedanud. Enamiku inimeste jaoks oli kulgemine läbi elu algusest lõpuni üksildane.”



Ruth Ware “Täiuslik paar”
Kaiele pakkus põnevust:

Järjekordne põnevik suurepäraselt inglise autorilt. Nico loodab koguda tuntust, et tema näitlejakarjäär hoo sisse saaks ja suudab oma teadlasest elukaaslase Lyla ära rääkida osalemaks tõsielusarjas "Täiuslik paar". Nad viiakse India ookeanis asuvale saarele, kus sarja filmima hakatakse. Õnnetuseks laastab esimesel saarel veedetud ööl seda kohutav torm. On hukkunuid ja on vigastatuid, kuid ellujääjad peavad kuidagi pääsemiseni toime tulema. Loomulikult juhtub seltskonnas olema ebameeldiv tüüp, kes peab end teistest kõrgemaks ja valib ennast vastutajaks. Kuna tegemist põnevusromaaniga, siis vast rohkem ei räägikski, et lugejal jääks ikka endal ka midagi avastada. Ruth Ware on minu jaoks alati kindla peale minek, selleski raamatus ma ei pettunud.

Raamat meeldis ka Liinale


Håkan Nesser “Münsteri juhtum”
Maaja soovitab:


Neli seitsmekümnendates vanameest võidavad lotoga kakskümmend tuhat kuldnat ning korraldavad restoranis vägeva peo. Laual on šampanja, konjak, kaaviar ja vähilakad, mõni leiab ennast lõpuks laua all. Öösel aga lüüakse neist kellelegi kakskümmend korda noaga keresse ning võika roima põhjuste väljaselgitamiseks peab juhtivinspektor Münster loobuma pühapäeva veetmisest oma perega. Algab pikk teekond peresaladuste paljastamiseks. Lapsepõlv jätab kõigile oma jäljed nagu “need neetud mõttetud sünnimärgid, mida kunagi ära opereerida ei saa. Neid ei ole võimalik kunagi kinni katta ega nendest üle saada.” Minevik kulmineerub mitme mõrvaga. Selgub, et tavalise pere pealispind on fassaad, mille taga pulbitsev raev ja ahastus viib tragöödiani.
“Münsteri juhtum” on komissar Van Veetereni sarja kuues raamat.



Jørn Lier Horst & Jan-Erik Fjell “Karje”
Liina närvekõditav lugemine:


Jørn Lier Horst on Norra tuntud krimikirjanik, kelle eesti keeles ilmunud raamatuid ma naljalt lugemata ei jäta. Sedakorda on raamatu kirjutamisel kampa võetud raadioajakirjanik Jan-Erik Fjell, keda teatakse paari populaarse krimiromaani autorina.
Raamatuga “Karje” saab alguse uus krimisari, mille peategelaseks on endine sõjaväelane, politseikoolis õppinud Markus Heger. Mees elab matkaautos, kus teeb taskuhäälingut vanadest kuritegudest. Tema poolt plaanitud sari “Karje, mida keegi ei kuulnud”, mis kajastas seitsmeaastase tüdruku kadumist, piirdus vaid ühe osaga. Maakonnalehes saab tööd noor ajakirjanik, kes hakkab omal käel vana lugu uurima ja kaob samuti.
Edasised kaasahaaravad sündmused jätan enda teada, aga seda võib küll öelda, et vaatamata rohketele kahtlustatavatele, oli raamatu lõpp minu jaoks üllatav.



Ulf Kvensler “ Painajalik rännak”
Ailit paelus:

Põnevikest köitis mind see rootsi kirjaniku debüütromaan.
Kolmel sõbral Annal, Henrikul ja Milenal on tava käia koos mägimatkadel. Seekord liitub nendega neljandana Milena uus kallim Jacob, kelle ettepanekul muudetakse ümber algselt plaanitud teekond. Teekond läbi metsiku maastiku, lume ja üle mägede muutub aga ohtlikukuks. Kasvab pinge osaliste vahel. Kas Jacob, keda keegi ei tunne, on see, kellena end esitleb...
Teos on võitnud Rootsi Krimikirjanduse auhinna 2022.a. parima debüütromaani eest.


Pascal Engman “The Widows”
Leigit haaras kaasa:

Pascal Engmani "Lesed" on haarav järg kiminaalromaanile “Tulemaa”, kus juhtumiga tegeleb jällegi Vanessa Frank. Raamatus on vaheldumisi kaks paralleelset lugu, mis lõpuks kokku põimuvad ja neid ühendab üks märksõna ISIS.
Stockholmi pargist leitakse kaks surnukeha: üks neist on politseinik ja teine araabia päritolu noor naine. Kuigi politsei keskendub oma kolleegi surma uurimisele, tunneb Vanessa Frank sügavamat huvi just naise vastu. Peagi selgub, et ta on isiklikult juhtumiga seotud ning eemaldatakse ametlikult uurimisest, mis teda, aga sugugi ei takista tööd edasi tegemast. Raamatu teiseks peategelaseks on “Tulemaast” tuttav Nicolas Paredes, endine eliitsõdur ja praegune eraturvamees, kelle ülesandeks on hoolitseda Londonist Rootsi tagasi kolinud perekonna eest.
Läbi raamatu kumab Engmani ajakirjanduslik taust, laused on lihtsad ja lühikesed, samuti peatükid ning tempo kiire.



Maria Adolfsson “Vaiki kui haud”
Liina soovitab krimisarja:

“Vaiki kui Haud” on “Doggerlandi” sarja seitsmes osa.
Krimisari sai alguse raamatuga “Eksisamm”, mis ilmus eesti keeles 2019. aastal. Mulle on kõik sarja raamatud pakkunud sündmusterikast lugemist. Tegevuspaigaks on väljamõeldud saarestik Doggerland, mille asukoht on Põhjameres, Taani ja Suurbritannia vahel. Kõikidele osadele on omane tugev taustalugu, mida on huvitav lugemise käigus lahti harutada. Raamtutes kulgevad sündmused pigem rahulikus tempos, kuid finaalid on ometigi pööraseks kiskunud.
Kriminaalinspektor Karen Eikner Hornby era- ja tööelus toimub ühte koma teist põnevat. Hiljuti sarja viimast osa “Vaiki kui haud” lugedes, tekis tunne, et loed vanade tuttavate elust. Karen sõidab perega Nooröle sugulaste juurde, et koos suvist pööripäeva tähistada. Peagi selgub, et tal on vaja appi minna kohalikele kolleegidele, üht kadumisjuhtumit lahendama. Taas on Karen keset ohtlikku olukorda.
Maria Adolfssoni “Doggerlandi” lugude sari on ladusalt loetav, aga samas parajalt pingeline lugemisvara, mida julgelt krimisõpradele soovitan.

Kommentaarid