Raamatus on kolm lugu Alatskivi kandist, kuhu Liiv peale
vaimuhaiglast vabanemist naaseb. Juhan on proovinud Tartus oma luuletustele
kirjastajat leida, kuid käimasoleva venestamise ajal ei ole Eesti isamaalisel
luulel mingit lootust. Rahatuna ja jälitusmaaniaga kimpus on ta sunnitud
kodutee jalge alla võtma, kuid süü- ja hirmutunne hoiab teda isatalust eemale
ning sinna jõuab ta alles raamatu viimases loos. Alatskivil on aga toimunud
mõrv, mille eest urjaadnik on vahistanud Juhani meelest vale mehe ja sellega ei
saa Liiv kuidagi leppida. Must vanaeit, kes Juhanile surma ennustab, jääbki
teda saatma ja kui teda mõrvateooriate pärast hulluks nimetatakse, saab
kirjanik vastu öelda, et jah, mul on selle kohta täht ka. Teises loos satub
Liiv Alatskivi mõisa, kus mõisaproua tahab tõestada, et ka eestlased Euroopa
kultuuris kaasa rääkida võivad ja selle tõestuseks toob ta mõisa luuletaja Liffi,
kes ei pea midagi muud tegema, kui ainult luuletama. Paraku juhatab must
vanaeit ta varsti jälle mõrvapaigale ja kuigi mõisas ju kedagi ei tapeta ja
hukkunud teenijatüdrukuga juhtus kindlasti õnnetus, tõestab Liiv vastupidist
ning päevavalgele tulevad perekonnasaladused, mille eest kaks inimest oma elu
pidid jätma. Viimane lugu on minu meelest kõige põnevam ning ka tempokam, kus
vargusest, ahnusest ja kättemaksust arenevad
traagilised ja verised sündmused, mille lahti arutamisel on Juhanile
abiks ühe vana põlenguloo lahendamine.
Kommentaarid
Postita kommentaar