Viimasel ajal loetud novellid on olnud isikliku elu heietused või siis üsna ropud. Argentiina jutukirjaniku Samantha Scweblini omad on teistsugused. Neis ei räägita autorist endast, tegelased satuvad muinasjutuliselt põnevatesse seiklustesse a la Mehis Heinsaar või Arvo Valton. Meeldiv oli see erinevate süžeede pillerkaar, mis on punutud lihtsate asjade nagu soovimatu rasedus, depressioon või armumine ümber või uperpallitavad absurdiradadel, kus nagu ei oskagi mõtet leida, novellid “Kaevaja”, “Meesnäkk” (ohhoo!) , “Maa all”. Hea, kui novell on põnev, aga samas tunned, et tegelikult pead sealt allteksti otsima. Sama võib tunda ka paremaid eesti autoreid lugedes: “Keskpäeval tuli jaama ooteruumi suurekasvuline mees. Tal oli lips ees ja seljas luitunud ülikond. Ta sammus läbi istujate ridade ooteruumi kaugemasse nurka ning võttis seal seljast rohelise seljakoti. Pani selle maha räpasele parketile ning palus lähimalt pingilt inimesi istuda teise kohta. Vabaks jäänud pingi tiris ta nurka. Võttis seejärel seljakotist raamatu, ronis jaluli pingile ning hakkas valju hääle ja deklameeriva paatosega raamatut lugema, nii et see ooteruumis olijatele kuulda oleks.” Arvo Valton “Rohelise seljakotiga mees".
Soovitab Leelo
Kommentaarid
Postita kommentaar