Ingeborg Arvola „Nuga tulle“

 

On aasta 1859 ja Brita Caisa Seipajaervi, kes paistab silma oma erakordse iluga, võtab ette teekonna Põhja-Soomest Põhja-Norrasse. Paljud Sodankylä inimesed võtavad kursi just sinna - Pykeijä poole, kus veed peaks olema kala täis, kust saab tööd ja alustada uut elu. Brita Caisal on seal ees juba vend oma perega ja seal abiellub ta kaluriga, kellel on maja, paat ja kalapüügiriistad. Vähemalt nii on nad kokku leppinud teismelise poja Aleksiga peale seda, kui noor naine on pidanud neljal nädalal kiriku häbipostis olema, kuna nii tema, kui noorem, kolme-aastane vend Heikki, ei ole kumbki sündinud abielust. Ent teekond mere äärde pakub söekale naisele, kel antud võime inimesi ja loomi ravitseda, ootamatuid kõrvalepõikeid ja nii teeb ka saatus Brita plaanidesse hoopis teistsuguseid pöördeid. 

Raamatus on palju kirjeldatud erinevaid uskumusi ja rahvatarkusi, millega naised endid ja oma kodusid kaitsesid. Kuigi kirjeldatud elu kalapüügipiirkondades on karm ja kerge pole seal kellelgi, mõned kalurid ei tulegi merelt tagasi, ei ole autor teinud sellest rusuvat kannatuste romaani, ta suudab olulised asjad ära öelda ka lühidalt ja kergesti loetavalt. See on lugu tööst, kveenide elust, ka saamide probleemidest, aga peamiselt on see lugu armastusest, õigemini keelatud armastusest.

„Põhjamaade romaani“ sarja triloogia „Laulud Põhja-Jäämere äärest“ räägib Soomest Norrasse tulnud kveenidest ja neist aladest, kus nad elavad. Brita Caisa oli Ingeborg Arvola vanavanavanaema. 

Eesti Raamat 2024