Olin pisike koolieelikust plikatirts, kui ema uuris, mis mind alatihti vanavanaemale külla tõmbab ja mina vastasin, nagu asi oli: “Lugud.” Igapäevast vada, klatši ja kirjeldusi kuuleme hommikust õhtuni, lugusid vähem, kuigi väärtust omavad just need. Raamatu “Lugude hoidja” autor Sally Page väidab, et kõik lood raamatus on elust endast ning räägitud tema klientide poolt ajal, mil ta töötas lillepoes. Raamatus kogub lugusid koristaja Janice, kes lõpuks avaldab ka enda loo. Põnevad lood, põnevad elud, mis läbi peategelase on kenasti tervikuks seotud. Nagu elus endas, jagub ka raamatus tõsiseid teemasid ja hulganisti muhedat huumorit. Mainimata ei saa jätta, et ikka ja jälle tulevad teoses jutuks raamatud, raamatukogud ning raamatupoed. Kindlasti tasub seda raamatut lugeda ning miks mitte mõelda ka enda loo kirjapanemisele.
“Janice pöörab pilgu eemale, et oma tundeid varjata. Ta on üllatunud ja liigutatud ning see kinnitab talle taas, et inimesi saab tundma õppida ainult nende lugude kaudu. Aga missugune on proua B. lugu? Kas see on spioonilugu? Lugu naisest, kes oli kogu oma elu, välja arvatud viis aastat, nördinud spioon? Või on proua B. lugu lihtsalt üks armastuslugu? Janice kahtlustab, et tõele vastab viimane versioon.”
“Janice suutis kosta üksnes: “Decius?”
“Jah, nimi on talle pandud ühe Rooma keisri järgi.”
Ja siis märkas Janice koera. Ta vaatas Deciuse poole. Koer vaatas talle otsa ja ta ilmest võis välja lugeda sama kindlalt nagu siis, kui ta oleks selle haukudes teatavaks teinud: “Ära mitte midagi ütle. Kurat, mitte ainsatki sõna.” Janice ei taha koerale muidugi midagi ette heita, aga ikka veel tundub talle hämmastav, kui palju koer vannub. Vähemalt foksterjeri kohta.”
““Loomulikult elavad kõigis raamatukogudes kummitused. Kõik teavad, et kummitustele meeldib lugeda.””
“Siis vaatab mees talle otsa ja paistab otsusele jõudvat. “Sa ütlesid, et kogud lugusid. Kas sa tahaksid üht minu lugudest kuulda?”
“Kui palju sul neid on?” Janice on end nüüd uuesti lugude koguja režiimile lülitanud. Üks inimene ja üks lugu.
“Ma ütleksin, et umbes neli. Aga mulle päris meeldiks, kui neid oleks viis.”
Mida ta sellega silmas peab? Nii palju tal neid lugusid ju olla ei saa, see ei läheks reeglitega kokku. Siis rabavad teda äkitselt kaks mõtet. Miks tal neid reegleid üldse vaja on? Ja kas lugu number viis võiks olla kuidagi tema endaga seotud?”
“Janice ei suuda muud, kui üsna väheusutavalt naerda ja kosta: “Ma kardan, et te peaksite mind väga igavaks inimeseks. Ma ei ütleks, et mul üldse mingi lugu olemaski on.”
Ta soovib, et oleks osanud seda jõulisemalt öelda, aga hiir on ennast temas uuesti sisse seadnud. Ta tahab kindlalt ja ühemõtteliselt selgeks teha, et tema ise on lugude koguja. Et ta kogub lugusid, sest tal endal lugu ei ole. Janice tahab seda valjusti karjuda, et summutada endas tasane hääl, mis püüab lisada: “Kindlasti ei ole see lugu, mida ma teile jutustada kavatseksin.””
Kommentaarid
Postita kommentaar