"Ilmaveere jutud"

Raamatu koostaja Lauri Sommer on nende kaante vahele kogunud hulganisti põhjapoolsete väikerahvaste, aga ka Hiina ja Jaapani lugusid. Olen mõnikord muusikat kuulates mõelnud, et miks ansambli “Enigma” esitatud lapi joig kõlab Taiwani mägede tillukese rahvakillu bununide suus hoopis nende rahvalauluna. Miks Kiri Te Kanawa laulab maoori rahvaviisi, milles tunnen ära meie “Ema viis hälli heinamaale”. Jne, jne, näiteid on väga palju, kus üksteisest kaugel asuvates maailma paikades kõlavad ühesugused viisid. Sama lugu on rahvajuttudega – erinevates maailmanurkades vestetakse põlvest põlve küll teatud rahvale ainuomaseid, kuid ka väga sarnaseid lugusid. Põnev.

“Need jutud on nagu puu oksad. Nad kõik lähevad tyve juurde tagasi. Vanad punased vennad teavad lugusid ja kui me leiame oksa yles, siis näeme, kus ta selle puu peal asub ja mis oli enne ja mis tuleb pärast,” lausus hidatsa taat Karukäpp.”

“Kytid ja kalurid sõltusid saagist ning nende ellujäämise eelduseks oli hea läbisaamine pyytavatega. Toitumisahela lylide vahel valitses osadus ja empaatia. Kvakliutlite juures öeldi isegi, et inimese ja looma “meel oli yks”. Muinasjuttudes elustuvad nende kohtumiste kaudu mõned stseenid algsest yhtsusest. Elustuvad ja lagunevad tihtilugu, sest inimene ei suuda alati olla loomade või “igaveste” vääriline. Suured imed ja muutused, ilmadevahelised rännud ja moondumised on tolles loogikas võimalikud. Aega ja surma võidi võita. Nagu meie raamatuid ja netisaite, oli muistne inimene harjunud lugema ilma- ja maastikumärke. See oli nende haridus ja loodust tunti sedavõrd hästi, et temast sai sõber, pyhadus, liitlane ja kujutluste allikas.”

“Selle raamatu materjali seob äärepealsus. Mingu see piir siis elu ja surma vahelt, ärkveloleku ja unenäo, maa, mere ja taeva, olnu ja oleva, juhtunu ja väljamõeldu, lapse ja vana, inimese ja looma või millegi muu mõeldava äärelt.”

“Kõiki lugusid võiks kommenteerida ja motiive avada. Aga mina pole folklorist ega etnoloog, vaid ainult ymberjutustaja. Ja neil lugudel on oma meel ja mõte. Kõike ei peagi alati seletama”- ütleb Lauri Sommer ning on sisukorra lõppu lisanud ääremärkuse, et peab raamatut alla 16-aastastele lastele ebasoovitavaks.

Raamatu esimene jutt on Kalmõki lugu, peategelasteks kaks venda, kellest vanem läks seitsme maagi juurde salatarkusi õppima. “Kui noorem vend talle yhel päeval kylla tuli, siis piisas talle läbi ukseprao sellesse elamisse piilumisest, kus seitse maagist venda toimetasid, ja ta omandas täiuslikult terve krijavidja.” No vot, palun väga- mille ta endale sai? Testisin 16-aastase peal, kes arvas, et ju oli pudel, kus dzinn sees istus, terve ja noorem vend sai selle endale. Guugeldades sõna krijavidja vastet ei leia. Mul on vedanud, et kaugelt ilmaveerelt- tamilite maalt- on minuni jõudnud nii sõna kriya kui vidya tähendus. Korraks mõtlesin, et mõned joonealused selgitused raamatus oleksid ehk asjakohased olnud, aga võib-olla tõesti, et kõike ei pea...